Röövlitütar Ronja

Lindgreni klassika. Taavi Tõnisson ei ole ülemõtestanud, ega otsinud oma teed, vaid sättinud loo just õigesse ajatusse vormi. Täpselt sellisesse mida ootad, kui lasteteatrisse lähed vaatama igihaljast röövlitütar Ronjat. Ei üllata, et täpselt nii arvas ka 2022.a publikum, andes etendusele auhinna "Puhas Kuld", saan ainult kaasa kiita.

Ronja, Mattise ja Birki lugu pole mõtet ümber sõnastama hakata. Lavastuse ürgne ja karge atmosfäär tõmbab kohe esimestest hetkedest endaga kaasa ning peab tõdema, et kogu tervik oli imeliselt paigas ja toimib. Nii näitlejate hingestatud mäng, visuaalselt lummav kujundus kui ka tempokalt lahti rulluv lugu hoidsid kenasti oma haardes algusest lõpuni. 

Sõnaga südamega tehtud teatritükk, mis pakub ehedat ja kaasahaaravat elamust nii väikestele inimestele kui ka nendega kaasas olevatele suurtele. Kestvus 2h ja 40 min, vaheajaga, minu 6 ja 4 aastased olid etenduses kogu oma tähelepanuga sees algusest lõpuni sees. Tasub ette võtta!

Arabella, mereröövli tütar

Ütled "Arabella, mereröövli tütar" ja silme ette kerib koheselt Peeter Simmi legendaarne film aastast 1982. Lembit Peterson Taaniel Tinana, Urmas Kibuspuu Aaduna, Inga-Kai Puskar Arabellana, siia juurde veel meite oma aja parimad Ulfsak, Kark, Kukumägi, Üksküla, Luik, Pärn ning muidugi Ilmar Tammur kokk Adalbertina. Täielik ilutulestik. Väga palju kõrgemale enam latti nihutada ei saa.

Nukuteatri oma Mirko Rajas võttis ka ette Aino Perviku loodud kurbilusa loo isast ja tütrest, tingimusteta isa-armastusest ning tüdrukust, kes keset kurjust ja ahnust säilitab oma puhta südame. Ka kõige karmima kesta all võib peituda haavatavus ning et valik "headuse" kasuks ei ole alati see kõige kergem tee. Kõik see sai välja mängitud, visuaal ja lugu kandsid, aga siin oli üks AGA, üks väga suur AGA - näitlejate rollidesse valik.

• Ott Aardam Taaniel Tinana. Piraadipealik, kes peaks kohutama ja õhkama ohtlikkust, jäi liiga pehmeks. Aardamlikult pehmeks, ei olnud seal vajalikku jõulisust, autoriteeti, no ei olnud mereröövli laeva kapten. Isaarmastuse osa mängis kenasti välja, aga piisavat kontrasti tema ameti karmusega. Ott on ju puhas Aadu ;)
• Alice Siil Arabellana jäi veidi liiga tuhmiks. Ootasin rohkemat energiat, trotsi ja seda erilist sädet, mis lausa põles filmi Arabella silmades. Kõik sai jällegi tehtud, aga ootasin põlemist, ehedat põlemist.
• Risto Vaidla lahendas Aadu igati kenasti ära. Ainult, et miks teda Taanieli rolli ei valitud!!!?

Minu jälg

Nüüd sai teatrikülastuse debüüt tehtud ka teise väikese inimesega, mõne kuu pärast kolmeseks viskava noorhärraga. Valituks osutus ikka Noorsooteater ja nende värskeim väikelaste lavastus "Minu Jälg". Klassikalist lasteteatri mõõtu etendust siin ei pakutud, peamine ei olnud sõna ega loogilist rada pidi kulgev jutustus. Hoopis kolm tegelast (Katri Pekri, Karl Sakrits ja Mirko Rajas) otsimas ja tunnetamas maailma läbi oma hetke emotsioonide, mis läbi joonistuste ja värvide ning helide ja tantsu hoomatava kuju said, muutes etenduse nii justkui unenäoliseks. Kogemuslikku laadi teater.

Olin üllatunud, et noorhärra kõike nii lummatult vaikides üksisilmi endasse salvestas, olles laval toimuvaga kaasas, peaaegu nihelemata. Etendus oli ju omajagu pikk, ~40 minutit. Kui pakuti võimalust lavale minna ja kriitidega ise jooni vedada suurtele valgetele poognatele, tegi see mehe pigem ettevaatlikuks, aga kriidi võttis siiski kätte ja jooned sai tõmmatud paberile, kui julgestus kõrval oli.

Algus on tehtud 😊

Lenda, lenda röövik

Alates kolmandale eluaastale mõeldud Nukuteatri - "Lenda, lenda röövik" on õpetlik ja suurepäraselt vormi seatud lugu liblika eluringist - munast, röövikust, nukust liblikaks kasvamisest ja siis uuele ringile minekust. Kogu komplekt on läbimõeldult ja kenasti kokku pandud, eriti just kunstilises plaanis - nukud, lava ja näitlejad näevad kõik nii stiilipuhtalt kenad välja! 30 minutit suurepärast lasteteatrit!

Sansaara

Sansaara etendus on küll mõeldud väikelastele, kuid minu 3,5 aastasele teatrikaaslasele jäi lugu kõrvalt vaadates veidi liiga abstraktseks, kuigi ta jälgis terve aeg huviga laval toimuvat. Etenduse sügavamat mõtet avastamise, hirmude, sõbraks saamise ja sõpruse kohta oli vaja hiljem juurde seletada. Mitmele väiksemale tegelasele tundus pilvemees aga nii hirmutav, et võttis isegi vee silmast lahti, kuigi lavale seatud toonid ja kostüümid olid heledalt pastelsed, liikumine rahulik ja muusika valdavalt leebe. Sõnaga see etendus tundus olevat rohkem lapsevanematele kui lastele endile ;)

Kergelt kulmu kergitama pani ka range kord väikelastele mõeldud etendusel, kui lapsed nendeni veerenud palle hakkasid loopima tagasi lavale, siis tuldi keelama ning pärast etendust ei olnud lubatud kellegil lavale uudistama minna. Arusaadav mõneti rekvisiitide säilimise osas, samas jällegi ehmatas selline keelamine mitut väikest vaatajat ;(

Tsuhh, tsuhh, tsuhh...

Tsuhh, tsuhh, tsuhh... on kõige klassikalisem nukuteatri etendus kõige väiksematele, nii 1,5-4 aastastele. Poole tunnine etendus pikaks ei veninud, pea kolme aastasele teatrikaaslasele jagus vaatamist ja põnevust küll ja küll. Oli tuttavaid loomi, oli rong, oli mõni nali, mis talle meeldis. Rongivile oli küll veidi vali osadele väikestest publikumist ja tõi nii kaasa nutulaineid.

Pärast etendust oli võimalik tutvuda nukkude ja veduriga ja kolme Fedinandi aegse näitlejaga, tänase pensionäriga nagu nad ise end tutvustasid - Helle Laas, Are Uder, Riho Tammert.

Palle üksi maailmas

Üritus number kaks minna teatrisse väikese inimesega õnnestus juba tunduvalt paremini, kui esimene. Etenduseks sai valitud juba tuttav lugu 'Palle üksi maailmas', tuttav, kuna mingi vahe oli tegemist meie igaõhtuse lugemiselektüüriga ja nüüd vahetult enne etendust, võtsime veelkord lugemisse, et mälu värskendada. Samas võib kohe ära mainida, et täpselt üks-ühele raamatuga lugu ei jookse. Tuum ja sündmused on küll samad, kuid veidi erinevas järjekorras ning kastmes. Päris kõiki episoode ei ole sisse pikitud ja mõnda on natuke ümber mängitud. Kokkuvõttes mahub kenasti 30 minuti sisse ära. 

Lavakujunduslik pool on lahendatud suurte valgete tahukatega, mida vastavalt olukorrale siis üksteise otsa kuhjatakse, et tekitada valge ekraan, millele projitseeritakse kahuriga video joonistusest. Väga lahedasti lahendatud.

Sõnaga kogu kompott on haarav mudilastele ja meiega saalis olev publikum jälgis kõik suure huviga.

Vurr-vurr vurrkann

On jõudnud kätte aeg, kus on rohkem põhjust vaatamas käia ka väikestele inimestele mõeldud repertuaari. Esimesena tuli valikkuse Noorsooteatri "Vurr-Vurr vurrkann" päris pisikestele. Natuke oli etendust ka, aga põhiliselt ikkagi võimalust kohaneda teatriga. Minu teatrikaaslasel see kuigi sujuvalt ei läinud, kuna kogu etenduse pidas ta paremaks heli- ja valgusepulti vaadelda ja lavale toimuvale selja keerata ja ainult hajuti piiluda.

Tore oli, et kohe algatuseks selgitati, et on täitsa sobilik kui nuttu võib tulla, võib minna ridade vahele jalutama, võib ka saalist välja minna, vastavalt enda äranägemisele, kõik tundepuhangud on oodatud.

Lavalt pakuti nii sirmi ees kui sirmi taga tuttavaid tegelasi - loomi, lutte, mähkmeid, mänguasju, laulu, nuttu, kahte hoolitsevat lapsevanemat (Anti Kobin ja Katri Pekri) pisi-inimesega, isegi pisihiirt lubati kõigil silitada. Tore ja lõbus vaatamine üldiselt, Anti Kobin mängis veidi liiga lapsevanematele ja publikusse ehk, aga suures pildis see ei saanud häirivaks. 

Table | Laud

Täiesti eksprompt formaadis oli võimalik ära kaeda Tallinn 2014 Treff-festivali raames koduõuele toodud nukutükk, mis küll rohkem oli stand-up komöödia mõõtu nimetusega 'Table', mida pakkusid kolm tublit nukumeistrit Suurbritannia Blind Summit Theatre-st. Ehk ei olnud ise kõikse värskem, aga miskit erilisemat kui tavapärane stand-up ei pakkunud, samas huumorit jagus, kellele rohkem, kellele vähem, aga turtsuda oli võimalik.

12 kinki jõuluvanale

Nostalgilised minutid. Soome riiklikust telekanalist YLE2 võis see olla, jah, oligi YLE2,  legendaarses lastesaates Pikku Kakkonen loeti päris mitu aastat ette Mauri Kunnase raamatut '12 lahja joulupukille'  ning seejuurde näidati ka muhedaid kaunistavaid pilte raamatust endast. Mulle väga sobis tol hetkel ja sobis ka praegugi , Nukuteatri lavastuses oli ehedalt muhe, suurima panuse andsid siiski elamusele mu toredad saatjad teatris. 3 aastane klaköör oma siiraste ja mitte nii siiraste naerupahvakutega ning 12 minutit enne ametlikku lõppu üle saali kostva küsimusega - 'Kas nüüd on juba kõik, jah?' oli tase omaette.