Friday, March 23, 2012

Margin Call



Kui 'Wall Street: Money Never Sleeps' oli järjena üsna õhuke säensele klassikalisele kultusele nagu 'Wall Street', siis J.C Chandori 'Margin Call' täidab selle tühimiku hiilgavalt, olles ideaalseks järjeks finantsmaailma müstifitseerivate filmide jadas. Oma olemuses on tegu, põgus sissevaatega kauplemismaja argipäeva, täpselt sel hetkel kui hooletult laotud kaardimaja värisema hakkab ehk 24h hõlmav lühikokkuvõte kuis sai alguse 2008. aastal finantskriis või kuidas me tahame arvata, et finantskriis alguse sai, oleks vast isegi õigem tõlgendus, kuna film mõjub igati usutavalt ja ei jäta suurt kahtlust, et umbes nii täpselt võiski kõik sündida. Filmi peamiseks väärtuseks kujunebki J.C Chandori osksus orienteerida end Wall Streeti koridorides ning kauplevate lipsude žargooni peensusteni tajumine ja vaatajateni toomine. Kvaliteetne aja kasutus kokkuvõtteks.

Loomulikult ka tubli hulk märkimist väärivaid ütlemisi:

John Tuld - 'There are three ways to make a living in this business: be first, be smarter, or cheat.' 

John Tuld - 'So you think we might have put a few people out of business today. That its all for naught. You've been doing that everyday for almost forty years Sam. And if this is all for naught then so is everything out there. Its just money; its made up. Pieces of paper with pictures on it so we don't have to kill each other just to get something to eat. It's not wrong. And it's certainly no different today than its ever been. 1637, 1797, 1819, 37, 57, 84, 1901, 07, 29, 1937, 1974, 1987-Jesus, didn't that fuck up me up good-92, 97, 2000 and whatever we want to call this. It's all just the same thing over and over; we can't help ourselves. And you and I can't control it, or stop it, or even slow it. Or even ever-so-slightly alter it. We just react. And we make a lot money if we get it right. And we get left by the side of the side of the road if we get it wrong. And there have always been and there always will be the same percentage of winners and losers. Happy foxes and sad sacks. Fat cats and starving dogs in this world. Yeah, there may be more of us today than there's ever been. But the percentages-they stay exactly the same.'

Sam Rogers - 'You are panicking.'
John Tuld - 'If you're first out the door, that's not called panicking.'

Sam Rogers - 'Oh Jesus, you know I can’t read these things. Just tell me.' 

John Tuld - 'Speak to me as you would a small child, or a golden retriever.'

Thursday, March 22, 2012

Häbi | Shame



Tublit tahtmist ja pingutust nõuab, et softkoorist pisut peenem süzhee mingitki usaldusväärsust nopiks, rääkimata kaasahaaravusest.

Carey Mulligani esitatud Sinatra haljas 'New York, New York' on ka ainus katke, mis meenuma jääb -

Sunday, March 11, 2012

Edward Albee 'Kes kardab Virginia Woolfi?'



Linnateatri mängitud 'Kes kardab Virginia Woolfi?' oli piisavalt mõjus elamus, sundimaks tutvuma ka Albee poolt kirja pandud näitemänguga, täpsemalt küll jah, tõlgitud versiooniga sest. Kodumaistest raamatukogudest on täitsa leitav "Eesti Raamatu" 1971 aastal Tallinnas välja antud L.Möldri tõlketöö ja rohkem suurt midagist. Kui arvestada, et originaal ilmus 1963 New Yorki nimelises linnas, siis mind paneb pisut imestama, et ses ajas ja ruumis nii kibekiiresti sai ka nõukogude Eesti Albee näitemänge lugeda.

Tarbitav oli kahekõnes ka paberil igati nauditav, mitte ainult lavalaudadelt ja nüüd jääb veel siis legendaarne film programmi võtta. Raamatu keelekasutus oli muhedalt ajastukohane, väljendeid stiilis - 'Martha: Mis sa loksud! Oled ikka sina üks va loksuja!' jagus omajagu.