Luukere Juhani juhtumised

Triinu Laane kirjutatud "Luukere Juhani juhtumised" on kaasaja kodumaise lastekirjanduse üks pärle, oma muheduse, huumori ja keelekasutusega. Ehk ootused VAT teatri lavastusele olid juba eelnevalt kruvitud ja kruvitud kõrgustesse. Paraku sellistel juhtudel tuleb on pettumus kerge tulema. 

Tahtsin väga, et etendus meeldiks, aga ei saanud Aare Toikka lahendusega kuidagi sina peale. Kõne vähesus, ainult paiguti kostvad rõkatused, ei toiminud minu jaoks. Taadi ja memme omavaheline kohatine hõõrumine, raamatust jäi hoopis teine tunnetus nende suhtest. Kunstiline pool ka ei rabanud. Sõnaga, raamatu lugemist soovitan kindlasti, etendus samas suurt miskit juurde ei anna.

Lühkarid 4.0

Lühkarid 4.0, minu jaoks 2.0. Nähes üles astuvat koosseisu nimesi, tekkis suur tahtmine seda punti koos toimetamas kogeda. Paraku jäi seekordne sisuline pool, sh ka huumori osa tagasihoidlikuks võrreldes esimeste lühkaritega. 

Parim stseen oligi kohe alguses ära, kui näitlejad tulid üleriietes lava ette, saali ja publikumi üle vaatama nagu muuseumisse. Kommenteeriti, istuti publikumi keskele jne. Oli äge. Rohkem suuremat seekord paraku kaasa võtta ei ole.

Arabella, mereröövli tütar

Ütled "Arabella, mereröövli tütar" ja silme ette kerib koheselt Peeter Simmi legendaarne film aastast 1982. Lembit Peterson Taaniel Tinana, Urmas Kibuspuu Aaduna, Inga-Kai Puskar Arabellana, siia juurde veel meite oma aja parimad Ulfsak, Kark, Kukumägi, Üksküla, Luik, Pärn ning muidugi Ilmar Tammur kokk Adalbertina. Täielik ilutulestik. Väga palju kõrgemale enam latti nihutada ei saa.

Nukuteatri oma Mirko Rajas võttis ka ette Aino Perviku loodud kurbilusa loo isast ja tütrest, tingimusteta isa-armastusest ning tüdrukust, kes keset kurjust ja ahnust säilitab oma puhta südame. Ka kõige karmima kesta all võib peituda haavatavus ning et valik "headuse" kasuks ei ole alati see kõige kergem tee. Kõik see sai välja mängitud, visuaal ja lugu kandsid, aga siin oli üks AGA, üks väga suur AGA - näitlejate rollidesse valik.

• Ott Aardam Taaniel Tinana. Piraadipealik, kes peaks kohutama ja õhkama ohtlikkust, jäi liiga pehmeks. Aardamlikult pehmeks, ei olnud seal vajalikku jõulisust, autoriteeti, no ei olnud mereröövli laeva kapten. Isaarmastuse osa mängis kenasti välja, aga piisavat kontrasti tema ameti karmusega. Ott on ju puhas Aadu ;)
• Alice Siil Arabellana jäi veidi liiga tuhmiks. Ootasin rohkemat energiat, trotsi ja seda erilist sädet, mis lausa põles filmi Arabella silmades. Kõik sai jällegi tehtud, aga ootasin põlemist, ehedat põlemist.
• Risto Vaidla lahendas Aadu igati kenasti ära. Ainult, et miks teda Taanieli rolli ei valitud!!!?

Bullerby lapsed

Lastekaitsepäeval oli Kiisa Rahvamajas pakkumisel Viljandi Laste- ja Noorteteater REKY nägemus Astrid Lindgreni imeliselt kokku kirjutatud Bullerby laste juhtumistet ja tegemistest. Raamatus on lugusid ikka omajagu, seega paratamatult on tulnud teha valik, mida võtta ja mida jätta ja kuidas kõik sujuvaks tervikuks lavale kokku põimida. Kohati nagu kergelt hüplik sai lugude vahetus, aga suures vaates jooksis lugu ikkagi mingit loogilist rada pidi.

Näitlemise osas oli ilmekust suti liiga palju minu jaoks, aga väikestele inimestele ilmselt parajalt. Nalja ja suhtlemist publikuga oleks rohkem oodanud.

Minu jälg

Nüüd sai teatrikülastuse debüüt tehtud ka teise väikese inimesega, mõne kuu pärast kolmeseks viskava noorhärraga. Valituks osutus ikka Noorsooteater ja nende värskeim väikelaste lavastus "Minu Jälg". Klassikalist lasteteatri mõõtu etendust siin ei pakutud, peamine ei olnud sõna ega loogilist rada pidi kulgev jutustus. Hoopis kolm tegelast (Katri Pekri, Karl Sakrits ja Mirko Rajas) otsimas ja tunnetamas maailma läbi oma hetke emotsioonide, mis läbi joonistuste ja värvide ning helide ja tantsu hoomatava kuju said, muutes etenduse nii justkui unenäoliseks. Kogemuslikku laadi teater.

Olin üllatunud, et noorhärra kõike nii lummatult vaikides üksisilmi endasse salvestas, olles laval toimuvaga kaasas, peaaegu nihelemata. Etendus oli ju omajagu pikk, ~40 minutit. Kui pakuti võimalust lavale minna ja kriitidega ise jooni vedada suurtele valgetele poognatele, tegi see mehe pigem ettevaatlikuks, aga kriidi võttis siiski kätte ja jooned sai tõmmatud paberile, kui julgestus kõrval oli.

Algus on tehtud 😊

Sansaara

Sansaara etendus on küll mõeldud väikelastele, kuid minu 3,5 aastasele teatrikaaslasele jäi lugu kõrvalt vaadates veidi liiga abstraktseks, kuigi ta jälgis terve aeg huviga laval toimuvat. Etenduse sügavamat mõtet avastamise, hirmude, sõbraks saamise ja sõpruse kohta oli vaja hiljem juurde seletada. Mitmele väiksemale tegelasele tundus pilvemees aga nii hirmutav, et võttis isegi vee silmast lahti, kuigi lavale seatud toonid ja kostüümid olid heledalt pastelsed, liikumine rahulik ja muusika valdavalt leebe. Sõnaga see etendus tundus olevat rohkem lapsevanematele kui lastele endile ;)

Kergelt kulmu kergitama pani ka range kord väikelastele mõeldud etendusel, kui lapsed nendeni veerenud palle hakkasid loopima tagasi lavale, siis tuldi keelama ning pärast etendust ei olnud lubatud kellegil lavale uudistama minna. Arusaadav mõneti rekvisiitide säilimise osas, samas jällegi ehmatas selline keelamine mitut väikest vaatajat ;(

Melanhoolia

Juhan Ulfsaki juhtimisel pakkus Von Krahl Lars von Trieri filmi põhjal lavale toodud "Melanhooliat", eelmise teatrihooaja parimaks hinnatud lavastust. Mingil põhjusel arvasin või tahtsin, et see etendus mulle isiklikul tasandil väga meeldiks ja korda läheks, aga kokkuvõttes oli üllatuslikult hoopis keskpärane 'meh'.  

Suuresti oli jäädud filmist juba tuttava sündmustiku juurde ja hästi lavaliselt lahendatud. Kogu tegevustik toimus lavale kujundatud pimedas koopas kuhu aeg ajalt ka valgust paistis või siis oli tegemist hoopis apokalüpsiks valmistumisel peoga varjendis? Ka tegelaskujud oli samad ja oma isiklike sisepingetega, eredaimalt kerkis esile Anne Türnpu Tiina emana, keda painasid põlvkondade vahelised erisused ja pettumus, et ei suuda uue põlvkonnaga kontakti enam luua. Väga ehedalt tuli oma rolliga sisse. Äge. 

Kõik muu aga kuidagi kulges läbi udu, karaoke laulmine ja erinevad muusikalised valikud ja lahendused olid veel lahedad, aga kokkuvõttes ikkagi "meh".

Tsuhh, tsuhh, tsuhh...

Tsuhh, tsuhh, tsuhh... on kõige klassikalisem nukuteatri etendus kõige väiksematele, nii 1,5-4 aastastele. Poole tunnine etendus pikaks ei veninud, pea kolme aastasele teatrikaaslasele jagus vaatamist ja põnevust küll ja küll. Oli tuttavaid loomi, oli rong, oli mõni nali, mis talle meeldis. Rongivile oli küll veidi vali osadele väikestest publikumist ja tõi nii kaasa nutulaineid.

Pärast etendust oli võimalik tutvuda nukkude ja veduriga ja kolme Fedinandi aegse näitlejaga, tänase pensionäriga nagu nad ise end tutvustasid - Helle Laas, Are Uder, Riho Tammert.

Vurr-vurr vurrkann

On jõudnud kätte aeg, kus on rohkem põhjust vaatamas käia ka väikestele inimestele mõeldud repertuaari. Esimesena tuli valikkuse Noorsooteatri "Vurr-Vurr vurrkann" päris pisikestele. Natuke oli etendust ka, aga põhiliselt ikkagi võimalust kohaneda teatriga. Minu teatrikaaslasel see kuigi sujuvalt ei läinud, kuna kogu etenduse pidas ta paremaks heli- ja valgusepulti vaadelda ja lavale toimuvale selja keerata ja ainult hajuti piiluda.

Tore oli, et kohe algatuseks selgitati, et on täitsa sobilik kui nuttu võib tulla, võib minna ridade vahele jalutama, võib ka saalist välja minna, vastavalt enda äranägemisele, kõik tundepuhangud on oodatud.

Lavalt pakuti nii sirmi ees kui sirmi taga tuttavaid tegelasi - loomi, lutte, mähkmeid, mänguasju, laulu, nuttu, kahte hoolitsevat lapsevanemat (Anti Kobin ja Katri Pekri) pisi-inimesega, isegi pisihiirt lubati kõigil silitada. Tore ja lõbus vaatamine üldiselt, Anti Kobin mängis veidi liiga lapsevanematele ja publikusse ehk, aga suures pildis see ei saanud häirivaks. 

Emmanuelle'i jälgedes - ahistamise abc

Suur šketside paraad, kõikvõimalikest ahistamise seonduvatest mänguruumidest. Mõned olid humoorikamad kui teised, aga kokkuvõttes ei läinud minu jaoks tööle.

Odysseia

Tartu Uus Teater tuli välja tõeliselt imelise ideega tuua praegusel ajal, kus paljud on koduarestis, oma mängukavast juba maha läinud etenduste ülesvõtted uuesti vaatamiseks. Iga nädal, täpselt üks, vaatamiseks üle voo kodulehelt. Fantastiline mõte ja suur-suur-suur kraaps ja kummardus Tartu Uue Teatri ees!

Esimesena oli pakkumisel minu jaoks Uue Teatri repertuaarist nägemata 5 aasta tagune Odysseia, vast tuntuim lugu antiiksest Kreekast. Oma lavastuses püsiti loost tuttavatel põhilistel liinidel, mida siis omakorda tänapäevastati ja tartustati ja lühendati. Tegemist oli osalusteatriga, ehk siis tagant järgi nüüd vaadates seda ehedust ja emotsiooni, mis bussidega mööda Tartut ringi sõites ning mööda Raadit rännates siiski läbi ekraani kätte ei saanud, aga siiski ootan juba uue nädala Uue Teatri etendust ;)

Ivanov

Uku Uusbergi Draamateatris lavale toodud Tšehhovi 'Ivanov' oli sisulises plaanis mulle oma üleüldise raskemeelsusega kohati hinge mattev. Vene aadlike kaeblused oma elu olme ja tuleviku osas, pettumine tänases päevas, igapäeva igavlemised ei olnud kuidagi köitvad ja hoopis raskesti seeditav temaatika, mis seadis üsnagi rusuva fooni kogu etendusele.

See eest oli aga näitlejate töö rollilahendustel täiesti fantastililine, iga üks omanäoliselt ja põhjalikult lahendatud. Erakordselt hea oli Harriet Toompere, kelle mängu ei ole ma osanud alati nautida, aga tema kelmikas leskproua Babakina oli väga priima, meelde jääb kindlasti pragmaatilise armastuse käemärgid ;)

Guido Kanguri Pavel Lebedev oli siiras ja hoogne nagu ka Aivar Tomminga krahv Šabelski. Teisel poolajal kui prouad Avdotja Nazarovna (Ita Ever) ja Zinaida Lebedeva (Ülle Kaljuste) mängu astuvad, siis murepilved hetkeks hajuvad ning antakse täiel tuuridel kütet, Ita Everi krõnksul mutil on lahe säde silmis.

Indrek Sammul oli Ivanovina teinud väga huvitava ja eripärase lahenduse oma rollile, säenne katkendlikult mõtlev passiivne-agressivne suhtlusstii sümpatiseerinud kohe üldse, aga rollina peab tunnistama avas suurepäraselt Ivanovi piinatud meelt.

Sõnaga puhas näitetööde ilutulestik suurepärases koosluses.

Viimane võllamees

Üks meeldivamaid tahke teatrite suvelavastuste puhul on, et publikumi viiakse tavapärastest saalidest välja ja leitakse uusi põnevaid mängupaiku, mida üldsusele tutvustada. Nii ka Rakvere teatri suvelavastuse puhul, mis viis Tapa-Loobu risti. vanasse Loodi kuivatisse, mis passis vana albioni kolkakõrtsi miljööks ideaalselt. Kuna etenduse läbivaks jooneks oli surmanuhtlus ja timuka amet ja eetika siis tekitas kohanimi Tapa-Loobu kergemat sorti kalambuuri, kas siis ikka tappa või loobuda?

Loo peategelaseks on endine timukas Harry Wade (Raivo E. Tamm), kes nüüdseks on läinud üle pubipidaja ametile ja naudib oma uut rolli ja staatust külajoodikute keskel, pajatades ilmselge rahuldusega aeg ajalt lugusid oma timukatööst. Psühholoogilise draama nõksaka toob sisse Londonist saabunud võõras, kes üllatavalt palju teab Harry viimasest hukkamisest ning tekitab sellega nii esimeses kui teises vaatuses veidi värinat, kuni üsnagi etteaimatava lõpplahenduseni. Ei miskit erilist, ega meeldejäävat.

Huvitavaim oli mängupaigas avatud näitus "Süüta süüdlased?", kus oli võimalik kohtuda Inglismaa oma aja kuulsamate võllameeste Albert Pierrepointi ja Harry Alleniga, kelle käe läbi hukkus paarikümne aasta jooksul sadu kurjategijaid. Lisaks oli väljapandud külastajatele ka küsitlus - kas peaks surmanuhtlus olema või mitte? Minuga koos etendustväisanute arvates kindlasti peaks, mis on kurb teadmine.

Gogoli disko

Pärast Ugala teatri remonteerimist tekkis loomulik kihk kaeda perra, mis ümber tehti ja kuis nüüd maja seest poolt välja näeb. Tüki osas otsesest eelistust ei olnudki, valituks osutus kalendri järgi sobivaim - uusmulgi Paavo Matsini kirjutet raamatu  "Gogoli disko" põhjal Ott Aardami valmistehtu. Näitemängu jälgides hakkas selginema, et antud raamatu lugemine tundub olevat eelduseks selle etenduse mingilki määral lahti hammustamisele. Kõik tundus olevat kuidagi hektiline. Kasuks tulnuks ilmselt ka Gogoli loominguga sinapeal olemine, praegu aga tundus olevat katke siit ja katke sealt, mingit tervikut ja arusaama ei jõudnudki kogu nähtust tekkida. Viited Viljandit mõjutanud ajaloolistele sündmustele avanesid samuti alles hiljem ise järgi uurides nagu vangla asemele kerkinud kaubamaja ning hullumaja sulgemine. Mööda läks ka Gogoli teema, mis rolli ta ses loos üldse täitis? Oli nagu Woland, kes muutusi ja imesi esile kutsus ja samas tema kõhuhädad, oma inimlikkuses, raske mõista. 

Lavakujunduses oli võetud viimast kogu tehnopargist, mis nüüd Ugalas lavastajatele kättesaadav on, mehhaaniliselt tõusvad ja langevad tasandid, gigantsed laeni ulatuvad automaatselt liikuvad liuguksedm pöördlava - mis jättis tunde nagu keerleks karusellis. Parim või tegelikult huvitavaim lahendus oli Tšehhi kristalliga täidetud 6m kõrgune nõukogude aegne sektsioonkapp. Sellele täispunktid. Väga lahe.

Pööriöö uni

Pettumus oli õite suur kui selgus, et 'Pööriöö une' pilonksid olid müügist otsa saanud kui ma lõppeks jaole tahtsin jõuda ja veel enam pettuma pidin, kui teada anti, et korralduslike raskuste tõttu lisaetendusi plaani enam võtma ei hakata. Oligi teadmine, et nüüd olen sest suurtegemisest ilma.

Seega oli rõõmu palju kui ilmnes, et lavastus oli ikkagi linti võetud ning eriti rõõmsaks läks meel kui ERR-i kavast leidsin, et ETV plaanib ka etenduse vaatajateni tuua ja veel enne aasta lõppu. Paraku kipub kehtima reegel, et kui ootused on juba üles kruvitud on ka pettumusel võimalus kergemini platsis olla. Kahjuks täpselt nii läkski. Kogu lavalt pakutud kompott läks nii kunsti ära, et ei suutnud kuidagist sellega kaasa minna ja pean tunnistama, et jäin enne lõppu hoopis kergelt tukku.

Äärmiselt kiiduväärt oli, et ERSO oma täiskoosseisus oli projekti kaasatud, nende esitused lisasid kogu tervikule suursugusust ning sobitusid eriti hästi just Shakespeare originaaltekstiga, tekitamata liigset raskepärasust. Ära mainimist väärib veel kindlasti Estonia lakke suunatud kerajas video installatsioon, mis oli väga nutikalt ja kohaselt lahendatud. Paraku jah, sisulise poolega ei õnnestunud kontakti saavutada - päris arusaamatuks jäi etenduse keskle Jörgen Liiki tehtud roll vahepalana. Miks ja mis see oli?

Võimalik, et kogu eepilisus oleks teatrisaalist vaadatuna jõudnud selgemini kohale, aga nii läbi sinava ekraani jäi kogu asi liiga raskesti seeditavaks.

Klassikokkutulek

Filmiga kaasas käinud kiidulaulu ning uskumatuid koduvabariigi publikumi numbreid arvestades, üllatas film oma keskpärasuse küll üsna halvasti, ootused olid paraku kauniski kõrgele eelnevalt kruvitud. Lõppeks pani muigama, kaks-kolm Genka ütelust ja vsjoo. Ei ütleks, et miskit pidi oluliselt parem kui mõni muu kodukootud hjuumori film kasvõi näituseks - Kormoranid.

Mr. Right

Üllatavalt vaadatav absurdikas, mille vaadatavaks mängivad Tim Roth ja eriti hästi rolli sobitunud oma olemuse ning väljanägemisega Sam Rockwell, tänu kellele see film ka vaadatud sai.

Ben-Hur

Esmane kohtumine 'Ben-Hur'-iga oli millagil 90-ndatel, kui ülelahe naabrite televisioon pakkus vaatamiseks 1959.a väljalaset härrase Charlton Hestoniga peaosas. Meenuma on jäänud, et tegemist oli ülimalt pika ja põhjaliku eeposega Rooma ajast koos väga võimsa ja detaili täpsete kostüümide ja kujundusega, mis jätsid kustumatu mulje toona. Nüüd kui wikipediast vaatan, siis selle eepose kestvuseks on märgitud tublid 3h ja 32 minutit. Päris tubli vaatamine.

Kaasaegne paraku samale pulgale kohe mitte ei küündi, aga lennukisse aega tapma sobis hästi.

Before the Flood

Kliima siin keral muutub see on selge, kuid kui palju sest tuleneb otseselt inimtegevusest ning palju on paratamatus, ses osas on huvigrupiti arvamused diametraalselt erinevad. Arvestades, et roheline planeet on suurusjärgus 4,5 miljardit aastat vana ning miskit elulist sai alguse 6 miljonit aastat tagasi ning inimlaadsed olevused hakkasid toimetama 200k aasta jagu tagasi, tsiviliseeritum kultuur sai alguse 6k aastat tagasi ja aega hakati lugema omakorda 2k aastat tagasi, tööstuslik revolutsioon sai hoo sisse 0,2k aastat tagasi ning kliimamuutuste kohta andmeid hakati koguma 0,1k aastat tagasi. Täpsema ajatelje leiab suurepäraselt andmete visuaalilt - http://xkcd.com/1732/.

Ehk siis numbritega vehkimine antud kontekstis on minu jaoks liiga õhukesel jääl trampimine ja just nimelt seda antud dokk osaliselt teeb, kuid mitte ainuüksi, lisaks näitlikustatakse, millisisesse seisu me ületarbimisega oma elukeskkonna laiemalt viinud oleme ning jätkusuutlik säene käitumine kuidagi ei ole, sellega olen igati päri ja see on võitlus, mida tuleb pidada.

The Hitchhikers Guide to Galaxy

Pole teab mis avastus, et raamatut filmiga ületada on pea võimatu, eriti vähe on lootust kui on tegemist ulmega, ehk siis 2005.a väljalase küll üritab ja üritab tublilt ning humoreski osas mingis võtmes isegi õnnestub, aga üldises plaanis jääb siiski üsna tagasihoidlikuks.