Lõppeks sai ära kaetud ka Veiko Õunpuu hetkel viimatine tegemine - 'Free Range', seda tänu ETV-le, kinno ei läinud vaatama põhimõtteliselt, pean piinlikusega tunnistama. Põhjuseks oli kergemat sorti skepsis, mida loome osas omasin, ehk oli kartus, et film hajub minu jaoks liiga kosmosesse ära ja kontakt jääb seetõttu olematuks, läks aga üllatuslikult vastupidiselt.
Fredi (Lauri Lagle) protest kogu tühise ja vaimuvaese maailma vastu ning eksistensiaalsed vestlused isaga olid igati magusad jälgida, samuti ka üldplaanis olnud konflikt kahe põlvkonna vahel, kus üks on ühiskonna kehtestatud ja vaikimisi täidetavate reeglite- ning mudelitega leppinud ning teine oma uljuses seab need väärtused veel kahtluse alla, kuid lõppeks murdub või lepib või kiidab need siiski heaks. Eriti kenalt sümboliseeris viimast Fredi hilisõhtune külaskäik trolliparki, kus ta ärandas trolli ja kihutas sellega mööda trolliparki ringi, näiliselt küll vabalt, ise roolides ja teekonda valides, kuid sisuliselt siiski kellegi poolt etteseatud liine pidi liikus ka tema sõit. Ilus.
Ilus oli ka Fredi ütlus äiapapale kui viimane luges 'piinatud geeniuse' teksti ette ja püüdis arusaada, kas sellega on võimalik tema tütart ja lapselast ära toita - 'Talupoeg on tuppa lastud!'
Sõnaga, suurepärane tegemine ja vaatamine. Ilmselt jäävad igavesti põrkuma põlvkonnad, kus üks arvab, et järeltulev on sisutühi, kuna ei tee käega katsutavat tulemust ja teine arvab, et eesminev on sisutühi, kuna on ideaalid hüljanud.
Posts
No comments:
Post a Comment