Reis metsa lõppu

Oeh, ei suuda ma paraku Lauri Lalge otsingute, laialivalgumiste, abstraktsioonidega ühte sammu kuidagi astuda. Kunstiliselt oli küll ägedaid lahendusi kaameratöös ning meenuma jääb veel kile peale metsa maalimine, aga kokkuvõttes sammus see etendus minust mööda ja kahju oli sellest istutud 2h.

Saun

Hääd sõbrad kutsusid sauna kaema, mõtete ja tegevuste ja piltide ja videode virrvarri, mis peaks sümboliseerima elu sotsiaalmeediumites, selle võltslikust, kuid samas sõltuvust tekitavat. Kütet oli omajagu, sisu mitte nii paljut. Parim pala oli ehk publikumile esitatud küsimus, millele sai mobiilitsi interaktiivselt vastata - kas üks osaleja võiks saada kuuli või mitte. Kui lõppeks kuvatud tulemus oli ka tegelik suhtarv, siis tekitab see pisut hirmu. Järelikult oli saalis suurem osa inimesi, kes anonüümselt on nõus laskma teisel inimesel kuuli saada. Jah, tegu oli mänguga, kuid siiski, minu jaoks hämmastav tulem.

Douglas Adams - 'Life, the Universe and Everything'

Kui eelnevad kaks sarja raamatut on olnud briljantset, siis antud eksemplar on küll lappama läinud nii hjuumori kui sisu mõttes, stiil on küll sama, aga sisu on kadunud.

The Legend of Tarzan

Ajatapp lennukis.

Bill Bryson - 'A Walk In The Woods'

Vanema poolne härrane Bill Brysoni isikus on kirja pannud oma kogemuse Ühendriikide ühe legendraarsema matkatee Appalachian Trail-il matkamisest. Õnnetuseks on härra üsnagi looduse ning takka pihta ka matkamise kauge kodanik ning omab sealjuures keskpärast ameerikalikku huumorisoolikat, mis raamatu esimestel kümnetel lehtedel on kohe erakordselt häiriv, kuid edenedes rahuneb ja paremal hetkedel sunnib isegi muigama, aga paraku jääb neid hetki väheseks. Paljuski on kulutatud trükitinti ajalooliste faktide ülekirjutamisele, mille juurde on pikitud isiklikke asjatundmatuid ja sedasi ka piinlikke hinnanguid. Ehk sisuliselt ainum, mis siit kaasa võtta oligi teadmine säensest matkarjast kui Appalachian Trail.

BASKIN: nalja põhivormid

Ootused olid seatud humoreskile kui kogemusel, kuid pakkumisel oli hoopiski sissevaade või isegi uurimus humoreski kujunemisloole koduvabariiklikus võtmes. Ümberlülitust ei suutnud läbi viia ja ses osas miskit helget ka kaasa võtta ei ole, välja arvatud teadmine, et Janek Joost saab äraütlemata hästi ka parodeerimisega hakkama.

Kõnts

no99 on teater, mida olen külastanud oma hinge harimise programmi jooksul kindlasti kõikse enam, selle on ilmselt tinginud esmased kogemused no99-ga, mis olid pea eranditult alati puhas nauding ja kui tõde tunnistada, siis nüüdki leiab üle mitme etenduse taas mõne eheda pärli, ainult, et selle pärli leidmise tihedus on ajas aiva pikenenud. Teagi, kas on isiklik köögi eelistus muutunud või on hoopis peakokad Avignoni köögi suunas liialt kiikama hakanud. Mnjah. Igal juhul oli keeruline viimatisest kogetust miskit hääd välja noppida ja teatritoolil istumine oli üks lõputu küünlapäev. Kui nüüd pigistada, siis positiivselt meenuma jäi:

• emotsionaalne elevantide marsi imiteerimine etenduse lõpu osas;
• vanadust sümboliseeriva mantra soigumine - lamada, end täis sittuda ja pesta lasta.

Lisaks hakkasin mõtlema etenduse ajal, kui lavakas on igale lennule ettemääratud õppejõud, siis selle õppejõu käekirjast ja tahtmisest sõltub juba täitsa otseselt millise näoga ja tulevikuga näitlejad välja tulevad teatrikoolist, paljud näituseks käesolevast Ojasoo lennust peaksid sobituma Endlasse, Ugalasse, kuigi just nende teatrite repertuaar võib olla nende noorte inimeste kutsumuseks, aga tehas on valmistanud hoopis teistsuguse toote.

Jonas Jonasson - 'Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus'

Filmile sai põhjendamatult ülekohut tehtud, raamat on täpselt sama õnnetu kui film ise. Pakutav humoresk on kerglasemat sorti ja ette aimatav, rääkimata rootsi uuskirjanduses läbivast kohustuslikust poliitkorrektuse rõhutamisest rasside ja rahvuste suhtes. Üsna mannetu lugemine.

The Wolf of Wall Street

Üks nõrgemaid tegemisi muidu kivikõvalt duolt Di Caprio ja Scorcese läbi aegade. Ei olnud ei tegu ega nägu, võrdluses siis teiste finantsturgude tegemistesse minevate filmidega. 'Boiler Room' ja 'Margin Call' jäävad ses valdkonnas siiski A-ks ja O-ks.

Kassirabal

Laia tänava teatrimajas oli pakkumisel Iirist toodud ja Madis Kalmeti poolt kodustatud tükk, mis meenutas väga Pärnu mnt teatri tavapärast repertuaari. Ehk klassikalisemat sorti draamat. Sama kaugele kui on jäänud see Draamateatri pakutav klassika jäi ka antud eksemplar, ei leidnud endas üles seda hala, mis oleks tahtnud minna kaasa nii heitlikult loksuva soigumisega laval. Oli ka momente, ms mängiti juba absurdi, näituseks kui ühelt poolt oli loodud kujutelm talu peremehest, kelle eluliseks eesmärgiks oli kasvatada karja numbrites ning seal hulgas maavaldusi, kui siis sama härra kari oli tulesurma suremas ja teadmine pulma pidamise hoos meheni jõudis, ei tormatud karja päästma vaid hoopiski epistlit pidama ning hiljem läksid pulmapidu edasi. Kummastav.

Positiivse noodina saab välja tuua Külli Teetamm-i järjekordse suurepärase tegemise kassnaisena ning teisalt üllatas Allan Noormets suurmõisniku ja isa rollis, kuhu ta sobitus kohe ideaalselt oma olemusega.

Muuseas, ma armastan sind

Näha härrast Eplikut üles astumas laval, mitte ainuüksi muusiku rollis, vaid sättimas ennast ka näitleja kingadesse, oli piisav põhjus, mis seekord no99 teatrisse sai mindud. Juba enne etendust ennast, oli võimalik taaskord kuulata sissejuhatavat arutlust Eero Epnerilt eesootava temaatikal (vastavalt sai ka etenduse kuupäev valitud). Eero mõte jooksis siia-sinna, aga mõtlema jäin kahele:

• Kas muusik, artist, teeb kontserdil üles astudes rolli või on ta tema siiras ise? On nii ühte pidi lahendusi kui teisi pidi, nii siit, kui laiast ilmast ja lõppeks jääb see ka publikumi enda tõlgendada, mida uskuda tahetakse. Näituseks siis Winny Puhh või Jaan Tätte või Kerli või Metallica või Robbie või keegi kuues-seitsmes. Palju seal on siirust ja palju on siiruse ootust publikumilt. Lähtuvalt artistist ning tema loodud kuvandist on ka ootus erinev. Aga, mis on ootus näitlejale? Näitlejalt oodatakse reeglina alati ettekirjutatud rolli täitmist, ümberkehastumist ja paremal juhul rolli lahti mõtestamist. Vähemasti mingi hetkeni oodati. Värskemat sorti lähenemine on tuua lavale näitleja, tema isiksus, tema olemus, tema arvamised, tema kogemused - tema ise. Nimetades seda teatriks. Kui olen õigesti mõistnud siis seda võikski nimetada uus-siiruse tulemiseks teatris.
• Ka läbi valetamise võib olla siiras. Esiti oli mul raskusi säense lennu kinnipüüdmisega, tegelikult on endiselt. Kas mõtles siin Eero sarkasmi või irooniat, ehk läbi absurdsete karikatuuride loomise saab edasi anda seda tegelikku siirust? Saab tõesti, vähemasti sellele osale huvitatudest, kes seda iroonia või sarkasmi lõnga mõistavad. Või peeti silmas ikkagi miskit muud?

Sõnaga. Jällegi oli juba igati meeldiv, mõtlema panev foon etendusele loodud.

Nagu kuuldus, siis mitte mängitud tükk ei otsinud Võigemasti ja Eplikut üles, vaid Rapla kutid tulid iseseisvalt teatri no99 manu ja otsisid lava. Punti võeti veel Semper ja Lagle, kuid idee ja tahtmine tuli ikka kahelt mehelt endalt. Tahtmine näidata päris ennast või kujutluspilti endast, mida mehed arvavad, et neist laiemalt võidakse arvata. Ehk kas tegu oli siira enda avamisega publikumile või jällegi erinevate grotesksete karikatuuride loomisega. Ei julge ühe või teise kasuks arvata. Mõned ettemängitud lood, tunded, olid siiramad kui teised, aga siiruse osas on ikkagi tegu kellegi hinnangu andmisega, mis ühele siiras, on teisele mäng. Seega jäigi etenduse kohale hõljuma säenne umbmäärasus. Kas tegu oli enda välja elamisega? Kas tegu on päris probleemidega? Kas Võigemast-i ennast häirib arvamine, et keegi teda endiselt Buratinoks võib pidada? Kas Eplik tõesti arvab, et ta on juba oma parimad lood muusikaks saanud?. Mis ikkagi oma olemuses on näitlemine? Võtted, mis antakse kaasa koolist või sisemine tunnetus? Kas kunagi Raplas ühiselt bändinda üles astudes oli kõik veel siiras ja täna enam ei ole? Jne. Jne. Hulk õhku paisatud küsimusi.

Isiklikus plaanis jäi aga häirima noorte tegusate meeste tegemistest ja arvamistest välja kumav nukrus ning nende hirmud, need ei tundunud olevat siirad, need ei tundunud olevat põhjendatud. Ja kui rääkida üldises plaanis siirusest, täpsemalt enda siirast avamisest laiemale üldsusele, kas mõeldakse ette, et jah, muidugi enda avamine on endale praktiliselt alati kasulik ja õpetlik, aga kas ka teistele? Kas me oleme ikka oma isiklikes arvamistes või väljendustes nii huvitavad, et seda peab jagama. Isiklik kogetu näitab, et pigem harva kui tihti juhtub leiduma huvitav lugu.

Aga kui see polnudki siiras avamine, oli vaid mäng siiruse ja kujutelma piiridel? Kord üks, kord teine, mis pidanuks põimuma üheks tervikuks või siis vastupidi jääma kakofooniaks. Igal juhul ei pelanud ka see konseptsioon minu jaoks. Samas arvestades üldist publikumi tagasisidet ülevoolava applausi näol, siis oldi vaimustunud või isegi enamat, kui arvestada selja taga istunud noorsandi hüüdeid 'Braavo! Braavo! Braavo!' ja püstist ohjeldamatut plaksutamist.

Ilmselt polnud minu tass teed.

Kadunud sõbra juhtum

Läks kohe eriti reipa sammuga mööda minust, kui poleks olnud ka algset sissejuhatavat filmi ning humoorikat teksti intervjuus kaevuriga, oleks olnud ikka päris kohutav kogemus. Tukk tuli peale.

Salo

Miskit nii võigast ja perversset ja füüsilisest aspektist häirivat kui Pier Paolo Pasolini pakutav 'Salo' pole mul õnnestunud varem näha. Teatud paralleeli leidsin Marc Ferreri poolt pakutud 'La Grande Bouffe'-ga. Mõlemal juhul siis pagevad ühiskonna kõrgemasse kihti kuuluvad kehad mõisa, et anduda oma pakitsevatele kirgedele. Härrane Pasolini muidugi läheb võrreldes Ferreriga ikka päris käest ära.

Mõnikord on kõik nii selge

Viinistu omab mulle magnetiseerivat mõju ning eriliselt võimendab mõjusust rannast pisut eemal paiknev müstiliselt industriaalne Viinistu katlamaja oma 'stalkerliku' atmosfääriga. Oma osa omab kindlasti siin juures ka veel suurepärane kogemus kahe aasta tagusest suvest ning projektist nimega - ПУСТОШЬ, oli tõesti suurepärane sürreaalsuse kompott, mida RAAAM jällegi pakkus.

Kuigi teisalt jah, neidise Moppeli tegemistega ei ole paraku tänini õnnestunud leida ühisemat sorti keelt, kuigi tahtmist on jagunud. Samas noorkollektiiv eesotsas Lauri Kaldojaga olid piisavalt veenvad argumendid pilonksi soetamiseks.

Paraku läks taaskord õnnetult, ei olnud mul jõudu ja tahtmist kaasa minna etenduse hektilisusega, kus üks episood vahetus hetkeliselt teisega ning üks trafaretsus asendus järgmisega. Pealiskaudsus ja hästi kõlavad sõnad ning lõppeks järelhüüe, et õnne saab leida tühjusest. Ei olnud kuig veenev igal juhul. Sõnadega. Ei kogenud uudsust, ei tunnetanud sügavust, ei näinud mänguilu. Ilmselt tekitas tülpimust peas genereerunud paralleel igapäevasest tõelisusest  - üleküllastunud infotulvast sisu välja uhtumise protsessist. Siit, sealt, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, igast ilmakaarest ainult pritsib uut ja meelt köitvat peale, ole ainult vunts ja võta vastu. Pahaaimamatult kujuneb välja nii värskusevajadus ning keskendumise puudulikkuse häire, kui nii võib öelda. Jõudmata süveneda ühte kildu, jõudmata seda lahti mõtestada on juba järgmised reas ootamas, mida ei saa ju ometi jätte ootele. Aga neh, võimalik, et tegu on mu isikliku tragöödiaga. Igal juhul sattudes ka teatris säensesse hetkeliste kildude virrvarri tekkis tõrksus kogu tüki vastu, millest on nüüd tagant järgi isegi sutike kahju.

Emotsiooni igal juhul võtsin kaasa, paraku mitte positiivsemat sorti sedant puhku.

Püha Raamatu Vari | Shadow Of the Holy Book | Pyhän Kirjan Varjo

Intrigeeriv teema, kuid üsna õnnetu teostus. Türkmenistan muidugi jääb imede maaks.

TED

Õnnetu, õnnetu film.

Lotte Kosmonaut

 Närb, mis närb. Oli tunda raha lõhna.

L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) | Lõbumaja

Uinutav.

Filmist:

19. sajandi lõpp. Kõrg-bordell Pariisis. Majanduskriis, ega lõbumaja pidamisega seotud argiohud šampanjavoogu ei peata. Olgugi, et afrodiisset nektarit juuakse ka siin juba klaas- ning mitte enam kristallpokaalidest. Lõbumaja perenaine – soliidse kogemusega ja rühiga kahe lapse ema – Marie-France – hoiab toimuval nii maja sees kui väljas kotkasilma peal. Töötavate naiste detailsed talitlused: töögraafikud, -meetodid, treening, füüsiline korrashoid, annavad filmile selgroo ning röövivad meilt muidu iharaina kujutlust leidvate momentide müstilisuse. Iha on lõbumaja sätendava salongielu tavaline osa. Sama tavaline kui naiskollektiivi suuremal või vähemal määral teotamine, mis on sama perioodiline kui suguhaiguste kontroll. Kõige hullem tegu, mis ühe prostituudi osaks saab, on tema näo ehmatav moondamine. Sellest saab ka filmi keskne motiiv, mis võis anda väljaandele “Le Parisien” põhjuse nimetada “Lõbumaja” aasta feminismi suurteoseks. Meie silme ees töötavad tüdrukud ei ole märtrid, vaid proffid, kelle tuli hääbub vaikselt nende klientide kirelõõmas. Bonellol on filmi lõpuks aga hoopis šokeerivam ning sõnasõnalisem lahendus. “Lõbumaja” räägib kõrg-bordellide langusest ning äri vältimatust liikumisest sinna, kus see tänapäeval käib – magistraalide lähedusse, kus iga töötav naine on üksiküritaja.

Eestlanna Pariisis

Meenuma ei jäänudki muud kui seksistseenid, mis olid sama paljastavad kui araabi prouade burkad, ehk peenelt välja mängitud, peab tunnistama. Kiitust jagan parima meelega ka nii neidisele Mägile kui Moreaule suurepäraselt autentsete osa täitmiste eest. Frankofiilid ja Pariisi lembud saavad tõenäoliselt suurema annuse elamust, aga muidu närb, mis närb, kogu austuse juures härra Raagi vastu.

Suur õgimine

Lauri Laglele usaldas no99 teater juba vähemasti teistkordselt oma teatri lavalauad kasutada, eelmist puhku siis oli pakkumisel näitemäng jeesuskristuslikust kurvast kitarrivirtuoosist koondnimetuse 'Untitled' all. Nüüd, aga 'La Grande Bouffe' ainesel suuremat sorti õgimine. Kaks selgelt eristuvat temaatikat, kaks selgelt sarnase lavastusliku käekirjaga tükki. Ühelt poolt ulmeliselt hüva muusikalise kujundusega (reklaamiv klipp) ning teisalt raskelt jälgitava ebaühtlase rütmiga, fragmenteeritud räige paugutamine igasse ilmakaarde,  lõppsõnumiks -  vabanemine läbi söögiorgia. Ei jäänud aga veenma. Veenvust ja seejuures nutikust jagus küll aga rollitäitmistesse kogu neljasel grupil Pranglil, Võigemastil, Varikul kui Klemetsil. Kahes viimases nähtud üles astumises on viimati nimetet' preilina jäänud silma sügavuti mineva pühendumusega oma rollis, väärib tunnustamist.

Kokkuvõtvalt sai veendutud taaskord, et härra Lagle pakutav on minu jaoks raskesti seeditav.