Sunday, June 19, 2011

Taevalaul

        
 Mati Küti kaks ja pool aastat valminud nukufilmi 'Taevalaul', premeeriti auväärse tiitiliga - parim Eesti film aastal 2010. Filmikriitikutele ning tõsistele gurmaanidele oli tegemist tõesti suurepärase šedöövriga, kuid mitte minu maitsemeelele. Liiga kosmosesse läks. Ülo Kriguli muusikaline seade seevastu pakkus jällegi elamuse.

Read sünopsisest: 

Ood kõigile lennutahtelistele. Kas on võimalik Kuul ära käia ühe hingetõmbega? On küll, kui on olemas lennutahe ja vastav väljaõpe. Nii juhtubki postiljon Rainiga. See pole pelgalt postiljoni rännak Kuule. See on filosoofiline teekond läbi aja ning ajastute, läbi inimeste ja nende iseloomude, läbi mõtete ning kujutlusvõime.

Tuesday, June 14, 2011

Kurt Vonnegut 'Tšempionite eine'

     
Kas nüüd just keskkooli klasside kohustusliku kirjanduse nimistust, kuid kindlasti samast ajast ja ruumist jäi kõrva või isegi silma kraapima sümbioos - Vonnegut + Tšempionite eine = kultusromaan. Ehk siis peatükk hinge harimise programmist, mida ei saa mitte vahele jätta. Lõppeks nüüd siis  jõudiski kultus mu laualnurgale - ekstsentrikust ulmekirjaniku Kilgore Trouti (mõnede arvates ka Vonneguti enda prototüübi) seiklemised ning lugupeetud Midland City automüüja Dwayne Hooveri hullumise protsess ja lugematu hulk teisi karvaseid ning sulelisi tegelaskujusid.

Vonnegut üllatas mind oma pisut eklektilise stiiliga. Tekst on liigendatud lühikesteks mõttevälgatusteks või kirjeldusteks, mis mitmet puhku tundusid esiti olevat täiesti absurdselt irrelevantsed kuid seostati täpselt õigel ajal ära ülejäänud sündmustikuga, seega ei tekkinud kordagi tunnet, et nüüd läheb käest ära. Piiri on hoitud geniaalselt. Teine üllatav moment oli tavapärase puüanti kohe algses faasis lahti kirjutamine, millest võiks aimata, et Vonneguti fookuses on protsessi ilu, mitte lühike lõppvaatus. Kiiduväärt lähenemine.

Stilistika oli seega uudne, kuid sisulisest tuumast jäi vajaka, ei leidnud miskit väga noppimis väärset sedant puhku, kui üldse, siis jäävad mind raamatust saatma inimmasinad, urruaugud ning lemmikuim koht peatükist 19 -

Ja Bonnie McMahon jutustas Beatrice’ile ning Karabekianile, et Mary Alice’i isa, kes oli Shepherdstowni vangla vabastuskomisjoni liige, õpetas Mary Alice’i ujuma, kui tüdruk oli alles kaheksa kuud vana, ja kui Alice sai kolmeaastaseks, sundis ta teda ujuma vähemalt neli tundi päevas.
Rabo Karabekian mõtles veidi ja ütles siis valjusti, nii et paljud teda kuulsid: “Mis inimene see küll on, kes tahtis oma tütrest teha paadi päramootorit?”

Biutiful

     

Pealispinnalt - melanhoolne, kohati ehk süngegi. Ometi sisult vastupidi hoopis headusest ning siirast lootusest pakatav, sotsiaalne läbilõige katalaanide uhkuse Barcelona, mitte nii glamuursest tegelikkusest. Paradoksaalselt selline vasturääkivus just muudabki filmi nii eluliseks, nii usutavaks, nii nauditavaks. Ekraanilt jooksevad läbi orjakaubandus ning omasoo iharad suhted hiinlaste kogukonnas, olematutesse hurtsikutesse pakitud Põhja-Aafrika mustad, kes perele riisi laule toomiseks, tänavatel illegaalidena kauplevad, oma langevarjusüsteemsete müügilinadega, kus müügilina on kaetud nööride võrguga, mida hoitakse peos, et politsei ohu korral kaduda koos kaubaga öhe, sissemääritud ja ahned politseiametnikud, oma enda venna laste ema magatav kodanik, mitte kõige labiilsema närvikavaga proua ja nii veel edasi. Kõik need karakterid jooksevad kokku vähegi inimlikkust säilitada ning oma peret ülal pidada püüdva, õilsa Uxbali (Javier Bardem) ümber. Tuleb imestada vaid, kui vapustavalt sügava rolliga õnnestub Bardemil maha saada.

Wednesday, June 8, 2011

Tantsiv Torn

             
Šasa Pepeljajev, Riina Maidre, Kultuurikatel - üks nimi kolmest ja Piletilevi aken ongi lahti. Nüüd aga kõik kolm ja veel koos, mul ei olnud võimalustki. Juba paralleelkultuuripealinnas Turus lavastunud erinevate kunstiliste vormide virr-varr, tõesti ei oska kuidagist paremini sõnastada seda balleti või modernsetantsu, lavakunstilise performance, muusikalise popuriiga reivist, akordioniromanssideni tulevärki mida 10m kõrgusel tornil ja kuuel erineval platvormil pakuti.


Istutud sai küll tavapärastest esimestest ridadest pisut keskemale, mõttega hoomata kogu laval toimuvat tegevustikku, kuid siiski mitte päris piisavalt kaugele. Pepeljajevil õnnestus kogu lava nii ära katta, et veidikenegi fokuseerunumalt jäädes silmitsema mõnda kangelast, tegevust või lavalist detaili, oli tunda silmanurgast - miskit olulist jääb nüüd kindlasti tähelepanuta. Ehk siis üheti oleks tahtnud vaadelda kogu seda sipelgapesa kihamist taamalt, kaugemalt perspektiiviga, kuid teisalt jällegi vastupidi lähedalt ning detailselt süveneda.

Proov leida ühest sisulist seletust ses Paabeli tornis toimuvale mürglile osutus äraütlemata keeruliseks, samas kas üldse alati peabki kõik seletuma. Sama eklektiline kui oli laval toimuv spektaakel olid ka mõtted mul peas. Kohati tundus, et laval mängitakse torni abil taevast ja põrgut lahti - Riina Maidre valge kleidiga hõljumas tipus ning mustad deemonid alumisel tasandil trallimas, kohati räägiti mulle inimese eluringist - nabanööri läbisaagimisest kuni haua kookoniga katmiseni, kohati rahust ja revolutsioonist meis endis ja meie ümber - kord võideldes lehvivate mustade lippude all, kord ujudes harmooniliselt kaasa teiste kaladega. Ja nii veel edasi, kõike ei jõudnudki enda jaoks ära salvestada.

Mis mind üllatas ja võlus, oli Ülo Kriguli muusikaline seade, see läbiv psühhedeelne ringkäik läbi kõige erinevamate muusikaliste stiilide, mis sobitus niivõrd kaasakiskuvalt laval toimuvasse. Kindlaks lemmikuks jäid soome pärased või ehk enamgi slaavi pärased akordioniromanssid, need helid olid lihtsalt võrratult kaiffid.

Kaiffilt oli lahendatud ka vihmasadu, kõikse pealt alustasid näitlejad vaikselt keele laksutamist imiteerides nii esimeste piiskade langemist, samal ajal täideti kõige kõrgemal tasandil läbipaistvad kummist kotid veega ning kinnitati rullides olnud toidukilede külge, mida siis tasapisi hakati allapoole laskma, saateks endiselt keelelaksutus, kui piisad olid maad puutunud moodustasid ülalt alla rullunud läikivad kiled vihmase seina. Igati tunnustust väärivalt lahendatud vihmasadu.

Kokkuvõtvalt oli kogemus, mis liigitub elamuste alla - ära mõtle, lihtsalt vaata ja naudi.