Douglas Adams - 'So Long, and Thanks for All the Fish'

Ja neljas osa triloogiast oli jällegi väga suurepäraselt õnnestunud. Sisuliselt teeb Douglas Adams seeriale restardi ja algab uuesti juurte juurest, tuues Arthur Denti maa peale lõppeks tagasi, kõik näib olevat nii nagu ennegi, kuid siiski mitte päris.

Kirkamad kohad:

Rob MacKeena vihmajumala tegelaskuju.

Tips for aliens in New York: Land anywhere, Central Park, anywhere. No one will care, or indeed even notice.

Surviving: Get a job as a cab driver immediately.

A cab driver's job is to drive anywhere they want to go in big yellow machines called taxis. Don't worry if you don't know how the machine works and you can't speak the language, don't understand the geography or indeed the basic physics of the area, and have large green antennae growing out of your head. Believe me, this is the best way of staying inconspicuous.

If your body is really weird try showing it to people in the streets for money.

Meenus kohe film M.I.B.
Ja veel üks:

“Tell me the story," said Fenchurch firmly. "You arrived at the station."

"I was about twenty minutes early. I'd got the time of the train wrong." 

"Get on with it." Fenchurch laughed.

"So I bought a newspaper, to do the crossword, and went to the buffet to get a cup of coffee."

"You do the crossword?"

"Yes."

"Which one?"

"The Guardian usually."

"I think it tries to be too cute. I prefer The Times. Did you solve it?"

"What?"

"The crossword in the Guardian."

"I haven't had a chance to look at it yet," said Arthur, "I'm still trying to buy the coffee."

"All right then. Buy the coffee."

"I'm buying it. I am also," said Arthur, "buying some biscuits."

"What sort?"

"Rich Tea."

"Good Choice."

"I like them. Laden with all these new possessions, I go and sit at a table. And don't ask me what the table was like because this was some time ago and I can't remember. It was probably round."

"All right."

"So let me give you the layout. Me sitting at the table. On my left, the newspaper. On my right, the cup of coffee. In the middle of the table, the packet of biscuits."

"I see it perfectly."

"What you don't see," said Arthur, "because I haven't mentioned him yet, is the guy sitting at the table already. He is sitting there opposite me."

"What's he look like?"

"Perfectly ordinary. Briefcase. Business suit. He didn't look," said Arthur, "as if he was about to do anything weird."

"Ah. I know the type. What did he do?"

"He did this. He leaned across the table, picked up the packet of biscuits, tore it open, took one out, and..."

"What?"

"Ate it."

"What?"

"He ate it."

Fenchurch looked at him in astonishment. "What on earth did you do?"

"Well, in the circumstances I did what any red-blooded Englishman would do. I was compelled," said Arthur, "to ignore it."

"What? Why?"

"Well, it's not the sort of thing you're trained for is it? I searched my soul, and discovered that there was nothing anywhere in my upbringing, experience or even primal instincts to tell me how to react to someone who has quite simply, calmly, sitting right there in front of me, stolen one of my biscuits."

"Well, you could..." Fenchurch thought about it. "I must say I'm not sure what I would have done either. So what happened?"

"I stared furiously at the crossword," said Arthur. "Couldn't do a single clue, took a sip of coffee, it was too hot to drink, so there was nothing for it. I braced myself. I took a biscuit, trying very hard not to notice," he added, "that the packet was already mysteriously open..."

"But you're fighting back, taking a tough line."

"After my fashion, yes. I ate a biscuit. I ate it very deliberately and visibly, so that he would have no doubt as to what it was I was doing. When I eat a biscuit," Arthur said, "it stays eaten."

"So what did he do?"

"Took another one. Honestly," insisted Arthur, "this is exactly what happened. He took another biscuit, he ate it. Clear as daylight. Certain as we are sitting on the ground."

Fenchurch stirred uncomfortably.

"And the problem was," said Arthur, "that having not said anything the first time, it was somehow even more difficult to broach the subject a second time around. What do you say? "Excuse me...I couldn't help noticing, er..." Doesn't work. No, I ignored it with, if anything, even more vigor than previously."

"My man..."

"Stared at the crossword, again, still couldn't budge a bit of it, so showing some of the spirit that Henry V did on St. Crispin's Day..."

"What?"

"I went into the breach again. I took," said Arthur, "another biscuit. And for an instant our eyes met."

"Like this?"

"Yes, well, no, not quite like that. But they met. Just for an instant. And we both looked away. But I am here to tell you," said Arthur, "that there was a little electricity in the air. There was a little tension building up over the table. At about this time."

"I can imagine.”

"We went through the whole packet like this. Him, me, him, me . . ."

"The whole packet?" 

"Well, it was only eight biscuits, but it seemed like a lifetime of biscuits we were getting through at this point. Gladiators could hardly have had a tougher time."

"Gladiators," said Fenchurch, "would have had to do it in the sun. More physically gruelling."

"There is that. So. When the empty packet was lying dead between us the man at last got up, having done his worst, and left. I heaved a sigh of relief, of course.

"As it happened, my train was announced a moment or two later, so I finished my coffee, stood up, picked up the newspaper, and underneath the newspaper . . ."

"Yes?" 

"Were my biscuits."

"What?" said Fenchurch. "What?"

"True."

"No!”

Douglas Adams - 'The Restaurant at the End of the Universe'

Kohtumine numbriga kaks, sedant' puhku siis Douglas Adamsi ja juba tuttavate Arthur Denti, Ford Perfecti ja Zaphod Beeblebrox-iga ja seiklused universumis võivad jätkuda. Teises osas on ehk üllatusmomenti vähem, kuid absurdi ja humoreski osas ei jää küll kuidagi esimesele kirjutisele kuidagi alla. 

Juba algus oli birljantne:

“The story so far: In the beginning the Universe was created. This has made a lot of people very angry and been widely regarded as a bad move.” 

“There is a theory which states that if ever anyone discovers exactly what the Universe is for and why it is here, it will instantly disappear and be replaced by something even more bizarre and inexplicable. 

There is another theory which states that this has already happened.”

Kirkamad hetked kuuluvad:

• universumi isale ja tema arvamistele;
• restoranis ennast eineks pakkunud veisele;
• teadmisele kuidas sai tegelikult elu planeedil maa alguse;

Ja mõningased ütelused:

“It is worth repeating at this point the theories that Ford had come up with, on his first encounter with human beings, to account for their peculiar habit of continually stating and restating the very very obvious, as in "It's a nice day," or "You're very tall," or "So this is it, we're going to die."

His first theory was that if human beings didn't keep exercising their lips, their mouths probably shriveled up.

After a few months of observation he had come up with a second theory, which was this--"If human beings don't keep exercising their lips, their brains start working.”

“Your God person puts an apple tree in the middle of a garden and says, do what you like, guys, oh, but don't eat the apple. Surprise surprise, they eat it and he leaps out from behind a bush shouting "Gotcha". It wouldn't have made any difference if they hadn't eaten it.'

'Why not?'

'Because if you're dealing with somebody who has the sort of mentality which likes leaving hats on the pavement with bricks under them you know perfectly well they won't give up. They'll get you in the end.” 

“Would you like to see the menu?" he said, "or would you like meet the Dish of the Day?"

...

“Good evening,” it lowed and sat back heavily on its haunches, “I am the main Dish of the Day. May I interest you in parts of my body?” 

David Lagercrants - 'I am Zlatan Ibrahimovic'

Kaak Rosengardist, Malmöst, on lõppeks jõudnud oma Euroopa turneega Unitedisse, ideaalis oleks see võinud juhtuda juba aastakümne eest, aga ega nüüdki põhjust nurisemiseks ole, eriti kui esimese kolme mänguga on võrk juba neljal korral sahiseda jõudnud. Ehk siis nüüd tundus paslik olevat Zlatani lugu lähemalt uurida.

Tekst ülesehituselt ning sisult just liiga pretentsioonikas ei ole, kuid voolavuselt muudab vutilembelised hinged kergesti sõltlasteks, kuna annab võimaluse kaeda tippjalgpalliklubide tagatubadesse, kuis on saanud toimuma märkimisväärsed üleminekud ja mis on need plõksud, mis panevad kedagi tiksuma. Ilmselgelt ei pürgi Zlatan absoluutsele tõele, ega ka objektiivsusele, kuid on vägagi avameelne ja ei hoia oma arvamistes end kuidagi tagasi, raputades seal juures ka enda mõningatele "saavutustele" nüüd hiljem takka järgi tuhka peale. Ta teab ise väga hästi, et tema isiksuse teatud tugevalt esile paiskuvad tunnusjooned polariseerivad inimeste arvamist temast, aga ta ei hooli, kuna just nende samade iseloomuomaduste oskuslik ärakasutamine on toonud lõppeks leiva vägagi paksu võikorraga lauale. Kõige selle juures ei võta ta ennast ja kogu ümbritsevat just liiga tõsiselt.

Sõnaga, kõikse paremini iseloomustab nii raamatut kui Zlatanit minu arvamist pidi ütelung samas raamatust:

"You can take a kid out of Rosengård, but you can never take Rosengård out of that kid"

Nii on. Mingeid asju ei pea muutma, olulisim on jääda iseendaks, see kõlks on küll  kulunud, kuid Zlatani tekstis kõlab see siiralt ja endiselt elusalt. See on sõnum, mida ta tahab noortele viia. Jäädes nii ka enamasti pikaks ajaks autogramme jagama, et keegi ilma ei jääks ja end teistsugusena sellepärast ei peaks tundma.

Ja kõige selle juures on tegu fenomenaalse mängijaga, kelle iluväravate kollektsioonile pole tipptasemel kellelgi, mitte kellelgi, midagi vastu panna.

George Orwell - 'Loomade Farm' ja '1984'

Klassikalugemise riiulilt noppisin sedapuhku siis härrase Orwelli kaks kultusteost - 'Loomade Farm'-i ja '1984'. Esimene oli allegooriline kirjutis sotsialismist läbi koduloomade iseseisvus püüdluste, väljajoonistusid selgelt inimtüübid, mis ei ole seostatavad ainult sotsialismiga, vaid kehtivad inimkonnale üle erinevate ühiskonnakorralduste. Minu jaoks jäi tekst lithsakoeliseks ja ei olnud kuigi paeluv. Ainum sädelus oli uus teadmine, et Orwellilt pärineb säene teada-tuntud ütelung nagu:

Kõik loomad on võrdsed,

aga mõned loomad on võrdsemad kui teised

Teine kirjutis oli tunduvalt tummisem lugemine, harutades lahti totalitaarse jälgimisühiskonna toimemehhanisme üksikisiku tasandil. Raamat on oma olemuselt küll ulme valdkonda kuuluv, kuid Orwell on võtnud hirmutavalt rohkelt šnitti ja toonud isegi otseseid paralleele stalinlikust Nõukogude Liidust, muutes ulme koletuslikult tõeliseks. Olles olnud viimased neli hooaega regulaarne "Müstiline Venemaa" kuulaja, oli äratundmist ja olustiku tunnetamist rohkem kui küllaga - ajaloo ümberkirjutamine läbi ajakirjanduslike artiklite ning piltide muutmise, "Viha nädal" meenutab vägagi omaaegset Oktoobri revolutsiooni tähistamist, Goldsteini kirjeldus vastab üsnagi täpselt Stalini peamise vihamehele Trotskile, 2+2=5 viitab plaanimajanduse loosungile täita viisaastaku plaan neljaga jne jne. Vinti oli juurde krutitud, kuid mitte liiga palju, ehk sisu jäi ikkagi usutavuse piiridesse.

Teisalt sai selgemaks, et inimese absoluutne allutamine on täiesti võimalik, küsimus on enamasti, vaid ajas ja vahendites, kuid lõppeks on võimalik leida viis inimese täielikuks murdmiseks absoluutselt igal tasandil. Ses osas jäi enim meenuma lõik:

"Mõnikord," ütles ta, "ähvardatakse sind millegi niisugusega, mille vastu sa oled võimetu, millest sa ei suuda isegi mõelda. Ja siis sa ütled: "Ärge tehke seda minuga, tehke seda kellegi teisega, tehke seda selle-ja-sellega." Ja pärast sa võid muidugi teeselda, et see oli ainult manööver ja et sa ütleseid seda vaid selleks , et nad jätaksid järele, ja et sa ei mõelnud seda tõsiselt. Aga see ei ole õige. Sel hetkel, kui see kõik sünnib, mõtled sa seda tõsiselt. Sa usud, et ei ole teist võimalust end päästa, ja sa oled täiesti valmis end sel kombel päästma. Sa tahad, et see sünniks selle teisega. Ja sa ei hooli tuhkagi tema kannatustest. Sa mõtled ainult enesele."
"Ja pärast seda ei tunne sa selle inimese vastu enam seda mis enne."

Uue teadmisena jõudis viimaks ka minuni algallikas, kust on pärit väljendid nagu - Suur Vend, Suur Vend jälgib sind, mõtteroim (thoughtcrime), 2+2=5.

Harper Lee 'Tappa laulurästast'

Ametlik sõna raamatupoodide lehtedelt:

Raamat põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui 30 miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), see võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962. Nelle Harper Lee sündis 1926 Alabamas. "Tappa laulurästast" jäi tema ainsaks romaaniks.

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

Lugemine oli tõepoolest mõjus, kuid eelpool mainitet' rassiprobleemid ning klasside vahelised lahkhelid ei olnud mõjususe põhjusteks, pigemiti jäid need minu jaoks tervet lugu läbivaks alltooniks. Mõjus oli inimlik tasand ja viis, kuis üksik vanadusele kalduv isa, oma kahte last, varateismelist noorsanti ja poisilikku 7-8 aastast tirtsu, niivõrd mõistvalt ja targalt ja usaldavalt kasvatas, et see oli lausa hirmutav, mis kõrgustesse lapsevanemalikus vaates latt viidi.

Mõjusamgi veel oli kuis lapsed säensele lähenemisele vastasid, puhtaima siiruse ja usaldusega, seda oli ilus, väga ilus lugeda. Ilmselgelt aitas kaasa ka, et lugu on kirja saanud just selle sama 7-8 aastase tirtsu kirjelduses, kuis tema elu tajub ja see oli liigutav. Liigutav, kuid samas ka füüsiliselt hingemattev ja rusuv. Mind jäi vaevama küsimus, kuis ja kas üldse on võimalik mitte lämmatada noortes inimestes pulbitsevat idealismi?

Raamatus oli mitmeid momente, kuid eriliselt jääb meenuma üks ütelung: "Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid."

See mõte tekitas mul koheselt paralleeli mu enda vanaemaga, kes varajasest noorusest peale on mulle sama tõde korranud ja korranud, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis võib raamatust leida teisigi paralleele advokaat Finchi ja vanaema kasvatuslikes meetodites, mis pani mõtlema, et eakamad inimesed tabavad pahatihti lastega läbikäimise nooti paremini kui nooremad.

Christopher McDougall - 'Born to Run'

Lugemine hea kannatusega jooksulembudele, kes suudavad esimesed ~30 lehekülge kõikidevõimalustemaalikku paugutamist vastu pidada, need leiavad kaasakiskuva ja inspireeriva lugemise, jooksmisest kui elufilosoofiast. Puhas nauding.

Huvitava uue teadmisena sain tutvuda teooriaga, et põhjus miks homo sapiens oma füüsiliselt igast aspektist arenenumast kaasliigist neandertaallasest erinevalt välja ei surnud, peitub kestvus jooksmises. Nimelt oli tolle aja inimesed suutelised saakloomi surnuks jooksma kui nad vaid koostööd tegid. Tegelikult on nad seda võimelised tegema tänase päevani, kui vaid õiget meetodit kasutaksid. Kuidas see võimalik on? Peamine põhjus peitub hingamises. Loomad suudavad hingata vaid korra ühe sammu kohta ning reguleerivad oma keha temperatuuri vaid läbi suu ja keele, mistõttu peavad ülekuumenemise vältimiseks tegema jooksmisel tegema aeg-ajalt pause, et keha temperatuuri maha jahutada. Inimestel, aga seda vajadust ei ole, kuna puudub tihe karvkate ning nahk teeb oma töö kehasoojuse reguleerimisel ära, läbi higistamise viiakse kuumus kehast välja, ehk nii kaua kui inimese kehas on piisavalt vedelikku võib ta ka teoreetiliselt joosta, mistõttu on jooksuline vastupidavus suurim loomariigis, ehk parem kui kasvõi hobustel, mida on ka pikamaa jooksuvõistlustel katseliselt tõestatud.

Üks mõte veel:

Te ei lõpeta jooksmist, sest jääte vanaks, ütles alati Dipsea Deemon. Te jääte vanaks, sest lõpetate jooksmise.

Kotkas 'Eddie' | Eddie the Eagle

Suurepärane meelelahutuslik vaatamine nii spordilembudele kui mitte nii suurtele spordilembudele, sest moraal - kõik meie unistused saavad teoks, kui meil on julgus neid järgida (W.Disney), kehtib igal alal, igal ajal.

Daniel Kahneman - 'Kiire ja aeglane mõtlemine'

Äärmiselt kasulik lugemine, mõistmaks kuis inimloomuse otsustusprotsess detailis toimib ja kas alati intuitsiooni põhjal otsustatu on siiski ka parim valik. Teema on selgelt pulkadeks lahti võetud ning näidete ning eluliste eksperimentidega ilmestatud. Raamat on nii hea, et leiab kindlasti tee ka minu riiulile.

Valikuliselt mõningad paremaid nopped:

"Kindel viis panna inimesi uskuma valet on seda sageli korrata, sest tuttavlikkust ei ole lihtne tõest eristada."

"Alan: intelligentne-töökas-impulsiivne-kriitiline-kangekaelne-kade

Ben: kade-kangekaelne-kriitiline-impulsiivne-töökas-intelligentne

Nimekirjas eespool olevad iseloomujooned muudavad hilisemate iseloomujoonte tähendust, mistõttu peate Alanit meeldivamaks inimeseks kui Ben-i. Seda nimetatakse haloefektiks."

"Inimesed ülehindavad ebatõenäoliste südnmuste tõenäosust ning annavad oma otsustes ebatõenäolistele sündmustele liiga suure kaalu."

"Kui konkreetseid tõendeid ei anta, kasutatakse eeltõenäosust õigesti; väärtusetute tõendite saamisel eeltõenäosust eiratakse."

"Kui asjad läehvasd halvasti, aga te suudate meenutada, et kaalusite enne otsustamist tõsiselt kahetsuse võimalust, siis kogete seda tõenäoliselt vähem."

"Küllastunud sissetulekutasemest kõrgemal võite osta rohkem nauditavaid kogemusi, kuid kaotate osa oma võimest nautida vähemkulukaid."

"On olukordi, kus inimesed hindavad mingi kategooria sagedust või sündmuse tõenäosust kerguse põhjal, millega näited või sündmused meelde tulevad."

"Meeldejäävas näites näitas Robyn Dawes, et abielu stabiilsus on hästi prognoositav valemi abil: seksuaalvahekordade sagedus miinus tülide sagedus."

"Enne teema arutamist, tuleks paluda kõigil komitee liikmetel kirjutada oma seisukohast väga lühike kokkuvõte. See toiming kasutab ära grupi teadmiste ja arvamuste paljususe väärtuse. Avatud arutelu tava annab liiga suure kaalud nende arvamusele, kes räägivad esimestena ja enesekindlalt, nii et teised kipuvad nende järgi joonduma."

"Pre-mortem analüüs - kui organisatsioon on peaaegu jõudnud tähtsale otsusele, kuid pole formaalset otsust veel langetatnud, soovitab Gary Klein kutsuda otsusegakursis olevad inimesed lühikesele nõupidamisele. Koosoleku juhatab sisse lühike kõne: "Kujutlege, et vahepeal on möödunud aasta. Me oleme plaani selle praegusel kujul ellu viinud. Tulemuseks oli katastroof. Palun kirjutage viie kuni kümne minuti jooksul lühidalt sellest katastroofist.""

"As Kahneman points out, humans can be blind to the obvious and blind to our blindness. To make this point he references an experiment and book titled Invisible Gorilla, created by Chritopher Chabris and Daniel Simons. In the experiment, three players wearing white outfits pass a basketball around at the same time that a group of players wearing black outfits pass around a separate basketball. The anomaly in the experiment occurs when someone in a full-sized gorilla outfit goes prancing through the scene for nine full seconds. To the surprise of many, about half of the experiment observers do not see the gorilla. In addition, the gorilla-blind observers deny the existence of the large, furry animal when confronted with recorded evidence."

Lisaks lugemist:

Robyn Dawes-i - "The Robust Beauty of Improper Linear Modelsin Decision Making"

Paul E. Meehl - "Clinical Versus Statistical Prediction: A Theoretical Analysis and a Review of the Evidence"

Jaan Undusk - 'Boulgakoff : näidend kaheksas pildis : Mati Undi mälestuseks'

Mitu head aega tagasi sai ära nähtud Draamateatris 'Boulgakoff', oli juba sel ajal paeluv kogetu, piisav, et haarata näppu ka Jaan Unduski kirjutet' näidendiraamat ning see uuesti läbi töötada. Eriti nüüd kui on kuulmisest läbi käinud David Vseviovi 'Müstiline Venemaa' raadiosaadete blokk, mis keskendus just kirjanike suhetele Staliniga. Huvitaval kombel jõuti nii fiktsioonis kui ajaloo käsitluses sarnastele mõtedele või paradoksideni - Stalin lubas küll Bulgakovil kirjutada nö ausat teksti - kuid vastutasuks tema teoseid ei avaldatud, ega lavastatud, vaid diktaatori lemmiknäidend 'Turbinite päevad' (Bulgakov) oli aastakümneid teatrilavadel, tagades nii ka Bulgakovile äraelamise. Näidendist katked:

BOULGAKOFF: Ma ei ole seda. Ma olen nõrk ja psühhopaatiline. Aga aastal tuhat üheksasada kolmkümmend aprillikuus, ütles mulle Stalin läbi telefonitoru, et ta tahaks minuga kohtuda ja tõsiselt rääkida, ja selle lubaduse ajel kirjutasin ma kuni märtsini aastal tuhat üheksasada nelikümmend, täpselt kümme aastat, vägevat kirjanduslikku teksti, ilma et oleksin ridagi saanud avaldada. "Must Maag" ('Meister ja Margarita' algne nimetus), minu peateos, on valmis ja maasse kaevatud, näidendid seisavad, üks kenam kui teine, sirges reas ja ootavad oma aega. Ja seda kõike tänu Stalini üheainsale lausele!

SIDONIJA SERGEJEVNA: Mišei, kallis, sa pöörad kõik peapeale!

BOULGAKOFF: Elu on kummaline! Oleks ta mind avaldada lasknud, oleksin ma ju pidanud avaldama pahna. Mõne Averbahhi või Beloveiko töötlusi omaenese teostest. Aga ta ei lasknud mind avaldada ja mingil hetkel ma mõistsin, et ma ei saagi kunagi avaldada ja sisetsensor minus suri välja ja ma kirjutasin absoluutselt vaba ja loomingulist, lustakat ja sügavat, terast ja tugevat teksti, täpselt nõnda, nagu ma oleksin olnud Pariisis, kus kõike saab kohe öelda. Sellepärast ma ei pidanudki Pariisi minema. Tema laskis mulle head palka maksta, käskis mu teatrisse tööle võtta, aga ühtki minu tööd lavale ei lastud, sest ma kirjutasin nii, nagu ma tahtsin, ja mitte nii, nagu pidi, ja kui mu näidendid lavale oleksid lastud, siis oleks pidanud nad enne köndistama, aga seda tema ei tahtnud. Ja ma sain veel ka head honorari, sest üks minu näidend, "Turbinide päevad", oli vanast ajast lavale jäänud ja maha seda ei võetud ja see läks tuhat korda täissaalile ja Tema ise käis seda järjekindlalt iga poole aasta tagant vaatamas ja kordas, et see on tema lemmiknäidend, kõik need kümme aastat, ja see oli näidendile parim reklaam ja see tagas selle, et see näidend jäigi lavale pidama ja on seal ikka veel, sest nii minul kui ka Stalinil on veel hing sees. Sest kui ka "Turbinid" oleks maha võetud, siis oleks kirjanik Boulgakoff nimi rahva keelest ja meelest kadunud, aga seda Tema ei tahtnud. Üks märk pidi jääma sellest, mis hämaras sünnib. Ta tahtis, et Venemaal elaks ka tema valitsemise ajal vähemalt üks hea kirjanik, kes kirjutaks suure vene kirjanduse väärilisi teoseid, aga selle jaoks pidi sellele kirjanikule head palka makstama ja tema avaldamine ära keelatama!

Säene iroonia siis.

Hardo Pajula – „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“

Üks ilus jutulind pajatas nii mõndagi head Hardo Pajula uusima suletöö kohta, olevat teine tarkust täis, mis esmalugemisel ei pruugi kõik kohe külge hakata ja nõudvat uuesti-ja-uuesti läbitöötamist. Nii ka suuresti on. Raamatu esimene kolmveerand on sisuliselt sissejuhatus, lugeja ettevalmistus, seletamaks olukorda kuhu tänaseks arenenud maailm majanduspoliitiliselt jõudnud on ja mida ajaloo näidete varal edasiselt oodata võiks. Raamatu tekst on hardopajulalikult hüplev nii ajaloolisel teljel kui ka käsitlevate teemaarenduste osas, nõudes mõtte hoomamiseks teatuid baasteadmisi, eelkõige just Vana Maailma kujunemisloost.

Suutes aga härrase Pajula öeldu ära seedida ja kinnistada, annab see üsna tubli panuse tajumaks ümbritsevat suuremas pildis, makropildis. Ei tee üldse paha omada antud eksemplari riiulis, et sobival hetkel mõned asjad üle vaadata.

John Gray – „Üks asi, mida me 1978. Aastast saadik õppinud oleme, on see, et globaalne demokraatlik kapitalism on sama saavutamatu elukorraldus kui üleilmne kommunismgi. Nad on mõlemad variatsioonid püüdmatu tuhandeaastase rahuriigi teemal.“

John Gray - „Suur osa moodsast meditsiinist eitab patoloogiliselt surma ja peegeldab seega laiemat kultuuri, mis ei suuda endale tunnistada, et niisamuti, kui on võimalik surra õnnelikult, on võimalik lasta ka oma hingel mõttetus pikaealisuses närbuda.“

Frank Knight – „Tavaline inimene ei taha tegelikult mitte oma olemasolevate vajaduste rahuldamist, vaid uusi ja paremaid vajadusi“

Tõnu Õnnepalu – „Riik pole enam see kõiki meie tegemisi kortsus kulmul jälgiv big brother, vaid pigem big mother, kes peab appi tõttama kõigile hädalistele, üles aitama kukkunuid, puhuma iga muhu peale ja pakkuma varju ja süüa neile, kellel on külm ja kõht tühi.“

Ivan Illich – „Täna on omaenda surma korraldamise eest kõige paremini kaitstud kriitlises seisundis olev haige, ühiskonna käepikenduseks olev meditsiinisüsteem otsustab, millal ja pärast milliseid alandusi ja kannatusi tal surra lastakse.“ 

SS-Obersturmbannführer Max Aue, Jonathan Littelli romaanist „Eumeniidid“ – „Kui te olete sündinud maal ja ajal, mil mitte üksnes keegi ei tule teie naist ja lapsi tapma, vaid keegi ei nõua ka teilt, et te teiste naisi ja lapsi tapaksite, siis tänage jumalat ja elage rahus. Aga pidage alati meeles: Teil on lihtsalt rohkem vedanud kui mul, ja see ei tee teid veel minust paremaks. Sest nii pea kui te nii arvate, olete te juba ise ohus“.

Hardo Pajula – „Kaks ja pool tuhat aastat Läänemaailma majanduslikku ja poliitilist ajalugu on olnud suurel määral sõdade pidamise ja rahastamise ajalugu. Muutused militaartehnoloogias ja relvakonfliktide finantseerimise viisides on põhjapanevalt mõjutanud rahvusvahelisi ja siseriiklikke jõuvahekordi ning määranud sel kombel ära erinevate ajalooepohhide põhilised tunnusjooned.“

Hardo Pajula – „Põhimõtteliselt ei erinenud Euroopa koloniaalimpeerium Ateena mereliigast, Aleksander Suure vallutustest ega Rooma keisririigst. Paraku jagas ta sellisena ka kõigi eelkäijate saatust: mingis punktis kasvatas järgmise hõimu või rahvakillu alistamine rohkem vallutaja kulusid kui selle tulusid.“

Hardo Pajula – „20. Sajandi esimesel poolel tuleb Euroopa hegemooniale aluse pannud koloniaalkord koju kummitama. Nii Hitleri kui Stalini orjalaagrite eeskujuks on Euroopa kolonisaatorite alamrasside ohjeldamiseks mõeldud kontsentratsioonilaagrid. Kommunistlikud ja fašistlikud režiimid toovad orjatöö mitme sajandi järel Vanasse Maailma tagasi ja sellest barbaarsest tagasilangemisest vapustatud Euroopa sõjajärgse eliidi jaoks saab antirassismist ja –kolonialsmist uue ilmakorra moraalne nurgakivi.“

Aju Jaht

Diana Leesalu käekirjast Linnateatris on kujunemas minu jaoks uus kvaliteedimärk antud teatri pakutavas programmis. Neidisel on nina, silma, kõrva üles leidmaks toredate püantidega tükke. Viimatine neist, A.Horowitz-i 'Aju Jaht' on ehk küll kõige lihtsakoelisem ses nimekirjas oma komejantlikus võtmes üles ehitatud tempoka psühhothrilleriga, kui humoresk kõrvale jätta, siis on teatavaid sarnasusi võimalik leida teiste Linnateatri tükkidega nagu 'Kolm vihmast päeva' ning 'Kes kardab Virginia Woolfi?'

Suuremale krimkadelembule on süžhee teatud osas suuresti küll etteaimatav, eriti just kahe-kolme-nelja järgmise sammu suhtes, kui on tahtmist minna kaasa mõttemänguga ning jälgida vihjeid ja märke, mida üsna selgelt välja mängitakse. Hoolimata sellest on lubatud põnevust ning ootamatust siia piisavalt sisse pikitud, et lõpplahendus tuleb enamustele siiski üllatusena nii ka mulle.

 

Näitlejatest. Allan Noormets oli jällegi väga priima, sobitudes oma grotesksusega ideaalselt, humoorikalt hullu doktori rolli. Peab tunnistama, et mängus lipsas sisse ka moment 'Armastusest kolme apelsini vastu' kui härra Truffaldinona üles astus, eks ikka see:

'Ei tule neiut kolme! Tuleb üks! Ei hakka kiva loopima! Istub kivile!'

Piret Kalda ei pidanud just liiga palju laval olema, aga kui oli, siis täiendas kenasti kogu pilti ja lisas teravust. Indrek Ojari osas ei oska muud öelda, kui, et Ojari on Ojari ja nii igas etenduses. 

Sõnaga, ei julge öelda, et tegu on kokkuvõttes suure kunstilise šedöövriga, kuid kvaliteeti ja meelelahutust on  kindlasti. Nii näitlejad, kui kostüümid, kui muusikaline tervik, kui efektid on kõik kergelt ajahõngust puretud, kõik on klassika. Nii linnateaterlik.

Mõtteid:

Madness need not be all breakdown. It may also be break-through. - R. D. Laing

Neil pole midagi viga, aga nende viga seisnebki selles, et nad arvavad, et neil pole midagi viga. - doktor Farquhari.

John Maynard Keynes rääkis...

...kokkuhoiu paradoksist:

kui üks inimene säästab, siis on see hea ja suurendab rikkust, ent kui seda püüavad kriisi ajal teha kõik, siis väheneb kogutarbimine ja kokkuvõttes ei õnnestu kellegil midagi säästa.

Individuaalsed voorused on kollektiivsed pahed. Arvata, mis on hea ühe inimese puhul, on hea kogu ühiskonna puhul, on summeerimisviga nagu ütlevad majandusteadlased.

Hent Kalmo. Sirp. 

'Kui tõsiasjad muutuvad, siis muudan ka mina meelt' - John Maynard Keynes

Ashlee Vance - 'Elon Musk: Tesla, SpaceX, and the Quest for a Fantastic Future'

Kuigi Ashlee Vance käekiri oli esimestel lehtedel üsnagi ebameeldivalt eemaletõukav oma ameerikalikkuse ja enesekesksusega siis õnneks ei kandunud see üle tervele raamatule. Oli palju huvitavat ning veel rohkem on ees, jään edasi 'fännboiks'.

Elon Musk isast:

 

'He's good at making life miserable - thatäs for sure. He can take any situation no matter how good it is and make it bad. He's not happy man. I don't know ... fuck ... I don't know how someone becomes like he is.' 

Navaid Farooq, ülikoolikaaslane:

'We  are the kinds of people that can be by ourselves at a party and not feel awkward. Farooq said. We can think to ourselves and not feel socially weird about it'

'What Musk would not tolerate were excuses or the lack of clear plan of attack'

American Sniper

Lombitagune tehas pole pikka aega enam suutnud sõjatemaatiliste filmidega elamuse mõttes üllatada, ei ole ses suhtes erand ka antud isamaaline heeros. Snaiperite duelli osas oli selge deja vu moment kunagise nähtuga - 'Enemy at the gates'.

Ainum, mis ülesnoppimist vääris oli Bradley Cooper-i suurepäraselt tehtud rollilahendus ja näitlejaklass, top notch - peab mainima. Isegi väike üllatus, nüüd on tahtmine härrase muude tegemistega rohkem kursis olla.

Positiivsemat nooti lisas ka lõpu nüke, kus tegelaskuju leidis piisavat vaimset tugevust, et mineviku taak maha raputada. Ja kahtlemata ka isa kaasaantud tarkus poegadele:

"There are three types of people in this world, there are the sheep, there are the wolves and there are the sheepdogs who protect the sheep from wolves."

I.Turgenev ütles...

...romaanis 'Isad ja pojad' - "Inimene on võimeline mõistma kõike - seda, kuidas väriseb eeter, ja seda, mis sünnib päikesel; aga kuidas teine inimene võib teisiti nina nuusata, kui tema ise nuuskab, see käib tal üle mõistuse."

Mati Unt - 'Tühirand'

Ma ütlesin: Sina kõnnid ühel rööpal, mina teisel, ja me hoiame teineteisel käest kinni. Me ei toeta teineteist, ei juhi teineteist, aitame vaid teineisesel tasakaalu säilitada. Ma tahan, et kogu meie elu oleks selline.

Khaled Hosseini - 'And the Mountains Echoed'

“It's a funny thing... but people mostly have it backward. They think they live by what they want. But really, what guides them is what they're afraid of. What they don't want.” 

“J’aurais dû être plus gentille—I should have been more kind. That is something a person will never regret. You will never say to yourself when you are old, Ah, I wish I was not good to that person. You will never think that.” 

“When you have lived as long as I have, the div replied, you find that cruelty and benevolence are but shades of the same color.”

Aare Pilv - 'Ramadaan'

...tsiviliseerituse tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et metsikusi viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt.

Delhi tants

Käesolev teatri hooaeg polegi veel õieti hoogu sisse saanud, kui juba üks imetabaselt tihe tegemine on nähtud. Kui juba eelmine Ivan Võrõpajevi ning Lembit Petersoni kombo 'Joobnute' näol osutus sõnumiga elamuseks, mis kratsis küüniku kesta pealispinda, siis uus tehtu tungib vahedalt sest läbi. Suures osas ongi nende kahe etenduse põhiteemad samad - elu, surm, armastus, Jumal.

Igavikulised teemad, millega mängitakse läbi korduste, omamoodi nagu kõikeseletava spiraali jõutakse ühe või teise teemani uuesti tagasi ning antakse jällegi uus vaatenurk, mis omakorda viib tasases rütmis ootamatu sügavuseni, inimeseks olemise olemuseni.

Tuleb tunnistada, et ses osas on idabloki kultuuriruumil mingi müstiline oskus olla sügavate teemade käsitlusel mõjus, isiklikult tekkisid kohatised paralleelid Dostojevski 'Idioodi'-ga, täpsemalt siis inimlike loomuomaduste kogu värvipaleti esitlemise osas ning viisist kuis neid tajutakse nende samade värvide enda poolt. Vene 'duhhis' on päris tundeid, päris elu, päris inimest ning kõikse oluliseim seal juures - usutavust. 

'Delhi tants' koosneb seitsmest lühinäidendist - „Iga liigutus“, „Tantsu sisemuses“, „Sinu tundmused“, „Rahulikult ja tähelepanelikult“, „Nii sees kui väljas“, „Ja alguses ja lõpus“ ning „Nagu üks ainumas tants“, nimed mis moodustavad ühtse tervikliku mõtte juba sõnas, kuid ka läbi kattuvate teemade, tegevuspaiga ja tegelaskujude välja mängitud sisus, olles paradoksaalselt samas ka üksteisest täiesti sõltumatud ühikud, mis väärivad, ei, isegi nõuavad eraldi süübimist, kuna tegemist on erinevate vaatevinklitega, reaktsioonidega, olenevalt siis inimesest, tema olemusest, tema kogemustest. Ehk kõik need juhtumised on tegelikult sisus samad, kuid näivad nii erinevad meile, ehk ei mõista me, kuis nii moodustubki ühtne tervik.

Lugude sidusaine on Laura Petersoni mängitud baleriin Jekaterina loodud tants, mis on ammutanud inspiratsiooni Delhi Main Bazar'il kohatud maailma valust, Jekaterinal on õnnestunud kogu see maailma piin tantsuks vormida, kuid seda tehes, või pigemiti kogu seda valu nähes on ta minetanud osa oma loomupärasest empaatiavõimest, ehk nähes või tajudes miskit ekstreemset on üsna võimatu naasta tagasi nii öelda normaalusesse. Nii ei tekita sisemiselt ükski löök enam endist, normatiivset, oodatud emotsiooni ja ses osas teeb Laura küll kindla esituse, kuigi tema tegemise mängulisus jääb mulle endiselt võõraks.

Katja ema Alinat mängib Laura ema Mare, kes on ühtviisi mõjus oma sõnumis nii surmale määratud kui ka vastupidi surmava tõve seljatanud naisena, heites tütrele ette, et tema õnn elatub ainiti teiste õnnetusest - tants on küll õnnelik, kuid selle alglähe on ikkagi teiste kannatused ja õnnetused. Mõlemas rollis on vajalikku emalikku andestavat etteheidet ja sügavust. Nauditavalt tehtud.

Maria Klenskaja astub üles suurte kogemustega teatrikriitikuna, kes üritab kahe ilma, valgustunud ning igapäevasuse, erinevaid arvamisi siduda. Polnud väga mitu aega näinud Mariat laval ning tuleb tunnistada, et ei oleks osanud paremat valikut Lembitu asemel teha, Maria on tõesti väga, väga hea omas rollis, tulles välja ka etendusest saatma jäänud mõttega - „Parem on elada halvasti oma elu kui suurepäraselt võõrast elu.“

Ott Aardami tehtud Andrjuša on oma ebakindluses ja väiksuses just täpselt see nö harju keskmise, kõige tavalisema inimese tüpaaž, osaledes tantsus ise seda tajumata nagu suuresti ka tema ametlik abikaasa Olga, Eva Eensaar, mõlemad on oma rollides veenvad. Olga ja Andrju erisus seisneb selles, kui üks on tantsu näinud ning saab kogetule toetuda, siis Olgal puudub seegi kõrs.

Lemmikuim oli siiski tasase medõe roll, Maria Petersonilt, olles näinud pidevalt surma ja tajudes sellega kaasnevat valu kaaskondsetele, otsib ta võimalust seda kõike mõista, mõista nii nagu mõistab baleriin Katja oma tantsus. Leebus ja just veelkord tasasus on imetabased.

Free Range

Lõppeks sai ära kaetud ka Veiko Õunpuu hetkel viimatine tegemine - 'Free Range', seda tänu ETV-le, kinno ei läinud vaatama põhimõtteliselt, pean piinlikusega tunnistama. Põhjuseks oli kergemat sorti skepsis, mida loome osas omasin, ehk oli kartus, et film hajub minu jaoks liiga kosmosesse ära ja kontakt jääb seetõttu olematuks, läks aga üllatuslikult vastupidiselt.

Fredi (Lauri Lagle) protest kogu tühise ja vaimuvaese maailma vastu ning eksistensiaalsed vestlused isaga olid igati magusad jälgida, samuti ka üldplaanis olnud konflikt kahe põlvkonna vahel, kus üks on ühiskonna kehtestatud ja vaikimisi täidetavate reeglite- ning mudelitega leppinud ning teine oma uljuses seab need väärtused veel kahtluse alla, kuid lõppeks murdub või lepib või kiidab need siiski heaks. Eriti kenalt sümboliseeris viimast Fredi hilisõhtune külaskäik trolliparki, kus ta ärandas trolli ja kihutas sellega mööda trolliparki ringi, näiliselt küll vabalt, ise roolides ja teekonda valides, kuid sisuliselt siiski kellegi poolt etteseatud liine pidi liikus ka tema sõit. Ilus.

Ilus oli ka Fredi ütlus äiapapale kui viimane luges 'piinatud geeniuse' teksti ette ja püüdis arusaada, kas sellega on võimalik tema tütart ja lapselast ära toita - 'Talupoeg on tuppa lastud!'

Sõnaga, suurepärane tegemine ja vaatamine. Ilmselt jäävad igavesti põrkuma põlvkonnad, kus üks arvab, et järeltulev on sisutühi, kuna ei tee käega katsutavat tulemust ja teine arvab, et eesminev on sisutühi, kuna on ideaalid hüljanud.