Delhi tants

Käesolev teatri hooaeg polegi veel õieti hoogu sisse saanud, kui juba üks imetabaselt tihe tegemine on nähtud. Kui juba eelmine Ivan Võrõpajevi ning Lembit Petersoni kombo 'Joobnute' näol osutus sõnumiga elamuseks, mis kratsis küüniku kesta pealispinda, siis uus tehtu tungib vahedalt sest läbi. Suures osas ongi nende kahe etenduse põhiteemad samad - elu, surm, armastus, Jumal.

Igavikulised teemad, millega mängitakse läbi korduste, omamoodi nagu kõikeseletava spiraali jõutakse ühe või teise teemani uuesti tagasi ning antakse jällegi uus vaatenurk, mis omakorda viib tasases rütmis ootamatu sügavuseni, inimeseks olemise olemuseni.

Tuleb tunnistada, et ses osas on idabloki kultuuriruumil mingi müstiline oskus olla sügavate teemade käsitlusel mõjus, isiklikult tekkisid kohatised paralleelid Dostojevski 'Idioodi'-ga, täpsemalt siis inimlike loomuomaduste kogu värvipaleti esitlemise osas ning viisist kuis neid tajutakse nende samade värvide enda poolt. Vene 'duhhis' on päris tundeid, päris elu, päris inimest ning kõikse oluliseim seal juures - usutavust. 

'Delhi tants' koosneb seitsmest lühinäidendist - „Iga liigutus“, „Tantsu sisemuses“, „Sinu tundmused“, „Rahulikult ja tähelepanelikult“, „Nii sees kui väljas“, „Ja alguses ja lõpus“ ning „Nagu üks ainumas tants“, nimed mis moodustavad ühtse tervikliku mõtte juba sõnas, kuid ka läbi kattuvate teemade, tegevuspaiga ja tegelaskujude välja mängitud sisus, olles paradoksaalselt samas ka üksteisest täiesti sõltumatud ühikud, mis väärivad, ei, isegi nõuavad eraldi süübimist, kuna tegemist on erinevate vaatevinklitega, reaktsioonidega, olenevalt siis inimesest, tema olemusest, tema kogemustest. Ehk kõik need juhtumised on tegelikult sisus samad, kuid näivad nii erinevad meile, ehk ei mõista me, kuis nii moodustubki ühtne tervik.

Lugude sidusaine on Laura Petersoni mängitud baleriin Jekaterina loodud tants, mis on ammutanud inspiratsiooni Delhi Main Bazar'il kohatud maailma valust, Jekaterinal on õnnestunud kogu see maailma piin tantsuks vormida, kuid seda tehes, või pigemiti kogu seda valu nähes on ta minetanud osa oma loomupärasest empaatiavõimest, ehk nähes või tajudes miskit ekstreemset on üsna võimatu naasta tagasi nii öelda normaalusesse. Nii ei tekita sisemiselt ükski löök enam endist, normatiivset, oodatud emotsiooni ja ses osas teeb Laura küll kindla esituse, kuigi tema tegemise mängulisus jääb mulle endiselt võõraks.

Katja ema Alinat mängib Laura ema Mare, kes on ühtviisi mõjus oma sõnumis nii surmale määratud kui ka vastupidi surmava tõve seljatanud naisena, heites tütrele ette, et tema õnn elatub ainiti teiste õnnetusest - tants on küll õnnelik, kuid selle alglähe on ikkagi teiste kannatused ja õnnetused. Mõlemas rollis on vajalikku emalikku andestavat etteheidet ja sügavust. Nauditavalt tehtud.

Maria Klenskaja astub üles suurte kogemustega teatrikriitikuna, kes üritab kahe ilma, valgustunud ning igapäevasuse, erinevaid arvamisi siduda. Polnud väga mitu aega näinud Mariat laval ning tuleb tunnistada, et ei oleks osanud paremat valikut Lembitu asemel teha, Maria on tõesti väga, väga hea omas rollis, tulles välja ka etendusest saatma jäänud mõttega - „Parem on elada halvasti oma elu kui suurepäraselt võõrast elu.“

Ott Aardami tehtud Andrjuša on oma ebakindluses ja väiksuses just täpselt see nö harju keskmise, kõige tavalisema inimese tüpaaž, osaledes tantsus ise seda tajumata nagu suuresti ka tema ametlik abikaasa Olga, Eva Eensaar, mõlemad on oma rollides veenvad. Olga ja Andrju erisus seisneb selles, kui üks on tantsu näinud ning saab kogetule toetuda, siis Olgal puudub seegi kõrs.

Lemmikuim oli siiski tasase medõe roll, Maria Petersonilt, olles näinud pidevalt surma ja tajudes sellega kaasnevat valu kaaskondsetele, otsib ta võimalust seda kõike mõista, mõista nii nagu mõistab baleriin Katja oma tantsus. Leebus ja just veelkord tasasus on imetabased.