Oliver Holt 'If You're Second You Are Nothing Ferguson and Shankly'

Oliver Holt, Daily Mirrori kõmuline, kuid samas vanas Albionis rohkelt tunnustust kogunud kirjatsura, on kaante vahele ära mahutanud illustratiivses keeles kahe, Briti saarte tunnustatuima vutitreeneri ,Bill Shankly ja Sir Alex Fergusoni biograafilised tegemised. Küllaltki muinasjutulises võtmes minu arvates, samas minemata liialt detailseks faktidega. Minu subjektiivsele objektiivsusele tundus paratamatult, et koridoris luusivad kallutatud jõud ning härra Holt omab hingepõhjas põhjendatud või põhjendamata salavimma Sir Alexi vastu, leides nüüd võimaluse kõikide ajakirjanike eeskostel välja astuda. Tõstes ühelt poolt Shankly pühaku seisusesse, kes ta ka kahtlemata on ning tampides samas ergusoni kahepalgeliseks, silmakirjalikuks, küüniliseks türanniks. Aga küllap näen ma maailma liialt punastes toonides. Igal juhul jutustus ise algab ja kulgeb küllaltki omapärases rütmis, kõik paaritud peatükid on Shankly jagu ning paaris Fergusonile pühendatud  Kummastavalt võõrastav on ka ajastute valik, lugu algab Shankly viimastest videvikuaastatest jalgpalli juures, kuid Fergusoni lugu omakorda tema nooruslikest uljustükkidest Govani nimelises väikelinnas.  Kummastab mind seejuures asjaolu, et need ei ajastud ei ühti omavahel kuidagist, vaid lõikuvad täiesti ootamatul lehekülje numbril. Minu  jaoks igal juhul selline originaalitsev jant krehvti just juurde ei lisanud. Kokkuvõtvalt sain rahuldust mulle mõningate tundmatute faktide osas, millest ma ennemalt polnudki teadlik:

'The Kop was named after a bloody battle in the Boer War in 1900 when British soldiers were cut down as they tried to force their way up a hill called Spion Kop. 'Spion Kop' is Afrikaans for 'Lookout Hill', and it seemed like a fitting tribute to name the great incline where the supporters gathered in its honour.'

'In the winter of 1963, as Shankly gathered his players for a tilt at the league title, Liverpool band Gerry and Pacemakers released their version of 'You'll Never Walk Alone', a song written by Rogers and Hammerstein for the 1945 Broadway musical Carousel. It went to Number 1 in the charts and stayed there for five weeks.'

Celtic was the first British club to win the European Cup, under legendary Jock Stein in 1966-1967 season and Manchester United was the first English team to won it in 1967-1968 with Sir Matt Busby.

Ja mõnes humoorikas palas nagu näituseks:

Tom Williams and Harry Latham offering Shankly the post of Liverpool manager: 'How would you like to manage the best club in the country?' Williams asked.

'Why,' said Shankly, as sharp as ever, 'is Matt Busby packing it in?'

'Manchester United went into decline. Ferguson's eighth Premiership title was a remarkable and unprecedented achievement but it marked the end of the club's long period of dominance under his management.'

Roy Keane ütles ...

Manchester United hardman Roy Keane says the sale of Jaap Stam proves that "to football clubs, players are just expensive pieces of meat." It's not exactly the first time he's said something controversial though, is it..?

On the infamous United player chase of referee Andy D'Urso: "If he had stood still, we wouldn't have chased him."

On 'doing a Posh and Becks': "I like the respect you get for being a footballer, but the rest of it is a load of crap. You won't ever see me in the pages of OK! or Hello. Not unless I'm struggling for a few quid."

On his contract talks: "If it's not a contract I want then I won't sign it. But that's not a threat."

On Sir Alex Ferguson: "Jesus! When he loses a game of cards, it's as bad as losing a big league match."

On Old Trafford fans: "Away from home, our fans are fantastic, what I'd call the hard-core fans. But at home they have their few drinks and probably the prawn sandwiches but they don't realise what is going on out on the pitch. Some people come here and I don't think they can spell football never mind understand it."

On trying to clarify the above quote:"You see these fans getting into their seats 15 minutes into the second half. If you're going to watch a match, why don't you watch the whole bloody 90 minutes? I wasn't just having a go at the corporate fans before - it was all of them."

On his happy-go-lucky personality: "I'm moody and grumpy most of the time."

On his - ahem - competitive play: "There's no point going out there and being Mr Nice Guy. We get 55,000 at Old Trafford and I don't think they want fellas going out there and thinking: 'Ah, if we lose, so what?'

On philosophy: "A lot of the lads here have nice cars, but they're young and single and you can't take the money with you. I've never seen a coffin with pockets."

On where he gets it all from: "After we were knocked out of the FA Cup by West Ham, my own father Mossie would not talk to me when I rang home. He was so upset he didn't   come out of his room. It was like a death in the family.


On Haaland: 'I waited until five minutes from the end. I f****** hit him hard. I think the ball was there. "Take that you c*** - and don't ever stand over me again sneering about faking injuries - and tell your pal Wetherall (David) there's some for him as well!"

I'm Still Here

Hollywoodi pailapse Casey Afflecki mänguline dokumentaalfilm paljastab salapärase staarnäitleja Joaquin Phoenixi viimase aasta valguskartlikud tegemised. Seni näitlejana tegutsenud Afflecki režiidebüüt on jalustrabav portreelugu mässumeelsest kaunishingest Phoenixist, kes kuulsuse tipul taandus pealiskaudsest filmitööstusest, loobus näitlemisest ning otsustades pühenduda hip-hop-muusiku karjäärile.

Film on ajanud kihevile kogu Hollywoodi, kus käib elav arutelu selle üle, kas tegemist on dokumentaal- või mängufilmiga ja mida täpselt Phoenix ja Affleck selle julge ja omapärase teosega öelda tahavad. Kas see kõik on nali? Mis see üldse on?

Film pole soovitatav alla 16-aastastele.

"Elas kord printsess" algus tundub soodne, ta oli veidi erinev, trendikas ja moodne. RelvasatultWinni Puhhi sõnadega sai võetudki viimast filmikunsti kaeda, lootes mockumentaryst, saab ehk silma täie naerda. Ikkagist fiktiivne dokumentalistiga, žanrina taasavastatud vana. Minu jaoks värskem leid, kui nii avalikult välja kuulutati.

Vaatamisotsusel sai määravaks siiski Joaquin Phoenix-i nimi, senini sümpaatselt silma paistnud nii Gladiatoris kui eriti meeldejäävalt säranud Walk The Line-s. Ütleks, kutt on teinud karjääri hindele 4+  ning koht  Hollywoodi püünel on igati õigustet'. Seda öelnud, tuleb tõde tunnistada - mockumentary raames toimuma saanud silmapilkne muundumiine silmakirjaliku filmitööstuse hülgajast, siira ning vahetu muusikatööstuse omaks hip-hop artistiks, gladiaatorlikest kehavormidest, Kentucky osariigi keskmise Joe vorrmingusse, Johnny Cashina lauldes põlvi nõrkuma pannuna, hiphop-i lauldes äbjüüsituks saades - on noh, naljakas. või siis mitte.  Tervelt kolm aastat pühenduda süsteemi kottimisele, on austust väärt, kuid lasta kokkuvõttes siiski süsteemil ennast kottida. Mõistlik, vägagi mõistlik. Või siis Mos Defi sõnadega - Epic is good. Epic is…....................epic.

Maha visatud aeg, mul küll tundi kaks. Joaquinil aastat kolm.

Karl Ristikivi 'Ka sisaliku tee kivil jätab jälje'

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Umberto Eco 'Minipäevik'

Umberto Eco, mu lemmik, on tugevate kaante vahele lasknud köita 1960-ndatel ja 1970-ndatel Itaalia kirjameedias ilmunud lühikesed, satiirilised, iroonilised esseed, mis kajastavad antud hetke aega ja ruumi, kuid pilavad nii mõndagi suur teost. Parim lugu neist ongi kohe esimesena avaldunud 'Eilita', kus Nabokovi Lolita on asendunud raugastuvate eidetudiga või nagu Eco kirjab - parkadega. Lugu, mis tõepoolest sundis muigama, samas kui teised lood jäid küll nauditavat keelekasutusest hoolimata kaugeks ja võõraks. Ei olnud minu aeg ja minu ruum. Õnnepalu on seks puhukus kenasti kirjutanud -  'Kas olete märganud, kui "loetamatud" on tegelikult juba kümne aasta tagused ajalehed? Mis imelikud teemad, mis veidrad vaimukused?' (Sirp, 28.01.11, Baudelaire'i apokriiva).

Tagakaas kirjutab järgnevat:

Maailmakuulsa Itaalia semiootiku ja romaanikirjaniku Umberto Eco "Minipäevik", mis esmakordselt nägi trükivalgust aastal 1963, täiendatud kujul aga tosin aastat hiljem, koondab algselt erinevates Itaalia ajakirjandusväljaannetes ilmunud lühiesseesid. Iroonilises laadis tekstid käsitlevad väga erinevaid teemasid, sest narrusi, mida aasimisi analüüsida, leidub hulgaliselt: Metropolide inimvaenulik eluruum, tööstustsivilisatsiooni tootmiskultus, institutsioonide silmakirjalikkus, indiviidi lõbunälg, enesetapu- ja grupikuuluvuse vajadus, jalgpallihullus jne. Omaette osa moodustavad raamatus kirjanduslikud stiiliõrritused (Nabokovi "Lolita" paroodia, kus peategelane ihaldab valgete lokkidega vanaprouat; prantslaste nouveau roman'i jäljendid…) ja keelepila, kus pihta saavad käibefraaside rittaladujad ja massiteabevahendeis lokkav hajevil sõnakasutus.

Due Date

Kleebi, aga lõika eelmisest postist.

M.O.T.T