Liiga pikalt juba vaatamist nõudvate filmide nimekirjas kopitanud 'Moneyball' sai lõppeks ette võetud ja ära kaetud. Ja väga hea, et sai. Ametliku või pigemiti turundusliku versiooni kohaselt põhineb süzee päriselulistel sündmustel ning eelkõike just Michael Lewise 2003.aastal kirjutet' raamatul - 'Moneyball: The Art of Winning an Unfair Game', reaalsus on aga see, et tegemist on siiski tubli mugandusega ning värvi lisamiseks on omajagu fakte ümber mängitud ning nii mõnestki pärisinimesest joonistatud ebaõiglane pilt, et ikka filmis rohkem konflikti ja draamat jaguks (kokkuvõtvalt ebakõladest filmi ja päriselu vahel saab leida siit). Aga nagu Umberto Eco juba kirjutanud on Baudolinos, siis - “Yes, I know it’s not the truth, but in a great history little truths can be altered so that the greater truth emerges.”
Ehk tõde tõeks, lugu ise on paeluv, kuigi jah, inetu, et seda on tehtud ka päris inimeste renomee arvelt.
Paeluvaks tegi vaatamise filmi A ja O, Brad Pitti poolt meeldivalt ekstsentriliseks mängitud Billy Beane, tõesti võimsalt tehtud. Tea, kas oma osa ses rolli tegemises mängis ka Brad Pitti enda suur tahtmine filmi teha, niivõrd suur, et ka rahastuse leidmise võttis ta osaliselt enda peale. Välja kukkus igal juhul imetabaselt. Kasvõi linalt kangastuv Beane lõpmatu energiline intensiivsus absoluutselt kõiges mida ette võttis või siis juba 'Fight Club'-ist tuttav tylerdurdenlik kehahoiak, liikumine, olek ja loomulik eluterve humoresk või hoopiski suhtumine - kõik või mitte midagi, ehk tarmukus minna lõpuni, ükskõik millise lõpuni, oma ideega. Sõnaga, seda filmi tasub vaadata juba puhtalt Brad Pitti pärast.
Äärmiselt kahju, et 'Moneyball' sattus just samale aastale, kui 'The Artist' ja nii jäi Bradil parima meesosa Oscar noppimata, kokku kandideeris film kuues kategoorias ja üllatuslikult, vähemasti minu jaoks jäi nullile. Kahju.
Üks sobilik ütelung veel Billy Beane-lt - 'I hate losing more than I want to win. And there is a difference!'
Posts
No comments:
Post a Comment