Juhan Ulfsaki juhtimisel pakkus Von Krahl Lars von Trieri filmi põhjal lavale toodud "Melanhooliat", eelmise teatrihooaja parimaks hinnatud lavastust. Mingil põhjusel arvasin või tahtsin, et see etendus mulle isiklikul tasandil väga meeldiks ja korda läheks, aga kokkuvõttes oli üllatuslikult hoopis keskpärane 'meh'.
Suuresti oli jäädud filmist juba tuttava sündmustiku juurde ja hästi lavaliselt lahendatud. Kogu tegevustik toimus lavale kujundatud pimedas koopas kuhu aeg ajalt ka valgust paistis või siis oli tegemist hoopis apokalüpsiks valmistumisel peoga varjendis? Ka tegelaskujud oli samad ja oma isiklike sisepingetega, eredaimalt kerkis esile Anne Türnpu Tiina emana, keda painasid põlvkondade vahelised erisused ja pettumus, et ei suuda uue põlvkonnaga kontakti enam luua. Väga ehedalt tuli oma rolliga sisse. Äge.
Kõik muu aga kuidagi kulges läbi udu, karaoke laulmine ja erinevad muusikalised valikud ja lahendused olid veel lahedad, aga kokkuvõttes ikkagi "meh".
Posts
