Kes kardab Virginia Woolfi?

E.Albee klassikust õnnestus nüüd ära näha kolmas variatsioon, mida aegade jooksul Eesti lavalaudadelt pakutud on, seda tänu ERRi digiarhiivile. Kraaps ja kummardus, et kullafond nii kättesaadavaks on tehtud!

Seekord siis jälle Linnateater, aga aastast 1997, Madis Kalmeti taktikepi all. "Kes kardab Virginia Woolfi?" puhul tundub küll, et vahet ei ole mis aastal või kes lavastab või mis nurga alt või mis näitlejatega on see psühhothriller ja mitmekihiline mäng kokku kootud, alati on nauding garanteeritud. 

Ülle Ulla - Marthana oli väga priima, Raivo Trassi - George lahendus oli ajuti suti liialt teatraalne minu jaoks, Piret Kalda - Honey mitte enam suti vaid ikka päris nukulik juba ja Jaan Tätte - Nick oli väga Jaan Tätte ;) Samas kokkumäng toimis, eriti just Ülle ja Raivo vahel, mängiti minu arvates hästi üksteisele alla. 

Vahetult pärast etendust tekkis mõtte välgatus, et miks ei võiks olla just Martha või George roll see kõige-kõigem näitlejatele millest räägitakse, tavapärase Hamleti asemel ;)

Ema oli õunapuu

Kui teatrisse kehaliselt kohale minna ei ole võmalik, tuleb vajalik doos kätte saada tele vahendusel. Valikut on pakkumisel omajagu, loosi läks seekord Urmas Lennuki kirjutet' ja Vallo Kirsi lavastet' "Ema oli õunapuu". Lugu tulemisest ja minemisest, kahest vennast ja elust väikeses külas. Väga vahetu ja aus, mõne pisarakiskuja ja sama mitme turtsatusega, on palju ütlemata asju, samas ka hoomatavat hoolivust, mille väljendamisega toime ei tulda. Eriti loomuliku rolli teeb Tanel Ingi Peterina.

Üks meeldejäänud küsimine Peterilt - Mis sitta sa oled söönud, et nii tige oled?

Odysseia

Tartu Uus Teater tuli välja tõeliselt imelise ideega tuua praegusel ajal, kus paljud on koduarestis, oma mängukavast juba maha läinud etenduste ülesvõtted uuesti vaatamiseks. Iga nädal, täpselt üks, vaatamiseks üle voo kodulehelt. Fantastiline mõte ja suur-suur-suur kraaps ja kummardus Tartu Uue Teatri ees!

Esimesena oli pakkumisel minu jaoks Uue Teatri repertuaarist nägemata 5 aasta tagune Odysseia, vast tuntuim lugu antiiksest Kreekast. Oma lavastuses püsiti loost tuttavatel põhilistel liinidel, mida siis omakorda tänapäevastati ja tartustati ja lühendati. Tegemist oli osalusteatriga, ehk siis tagant järgi nüüd vaadates seda ehedust ja emotsiooni, mis bussidega mööda Tartut ringi sõites ning mööda Raadit rännates siiski läbi ekraani kätte ei saanud, aga siiski ootan juba uue nädala Uue Teatri etendust ;)

Pööriöö uni

Pettumus oli õite suur kui selgus, et 'Pööriöö une' pilonksid olid müügist otsa saanud kui ma lõppeks jaole tahtsin jõuda ja veel enam pettuma pidin, kui teada anti, et korralduslike raskuste tõttu lisaetendusi plaani enam võtma ei hakata. Oligi teadmine, et nüüd olen sest suurtegemisest ilma.

Seega oli rõõmu palju kui ilmnes, et lavastus oli ikkagi linti võetud ning eriti rõõmsaks läks meel kui ERR-i kavast leidsin, et ETV plaanib ka etenduse vaatajateni tuua ja veel enne aasta lõppu. Paraku kipub kehtima reegel, et kui ootused on juba üles kruvitud on ka pettumusel võimalus kergemini platsis olla. Kahjuks täpselt nii läkski. Kogu lavalt pakutud kompott läks nii kunsti ära, et ei suutnud kuidagist sellega kaasa minna ja pean tunnistama, et jäin enne lõppu hoopis kergelt tukku.

Äärmiselt kiiduväärt oli, et ERSO oma täiskoosseisus oli projekti kaasatud, nende esitused lisasid kogu tervikule suursugusust ning sobitusid eriti hästi just Shakespeare originaaltekstiga, tekitamata liigset raskepärasust. Ära mainimist väärib veel kindlasti Estonia lakke suunatud kerajas video installatsioon, mis oli väga nutikalt ja kohaselt lahendatud. Paraku jah, sisulise poolega ei õnnestunud kontakti saavutada - päris arusaamatuks jäi etenduse keskle Jörgen Liiki tehtud roll vahepalana. Miks ja mis see oli?

Võimalik, et kogu eepilisus oleks teatrisaalist vaadatuna jõudnud selgemini kohale, aga nii läbi sinava ekraani jäi kogu asi liiga raskesti seeditavaks.

Täiuslikud võõrad | Perfetti Sconosciuti

Üllatav leid Itaalia kinost - Paolo Genovese-lt.

4 lapsepõlve aegset parimat sõpra ning nende kaasad, seltskond kel omavahel saladusi justkui ei oleks. Ühisel õhtusöögil otsustatakse proovida mängu, kus kõigil tuleb asetada telefon lauale ning ning vastata sisstulevatele kõnedele ja sõnumitele ja kirjadele kõigi nähes. Mõttena tore, kuid praktikas kipub enamasti siiski teadmatus olema õndsus, sest nagu Nathan Jessep (A Few Good Men) ütles - "You can't handle the truth!"

Toredam on elada mullis kui absoluutses tões.

Room

Kole ilus lugu - inimröövist ning orjastamisest oma ihuliste vajaduste rahuldamiseks ning teisalt lapse armastusest oma kõige, oma ema vastu, mis on kõike võitev. 

Klassikokkutulek

Filmiga kaasas käinud kiidulaulu ning uskumatuid koduvabariigi publikumi numbreid arvestades, üllatas film oma keskpärasuse küll üsna halvasti, ootused olid paraku kauniski kõrgele eelnevalt kruvitud. Lõppeks pani muigama, kaks-kolm Genka ütelust ja vsjoo. Ei ütleks, et miskit pidi oluliselt parem kui mõni muu kodukootud hjuumori film kasvõi näituseks - Kormoranid.

Mr. Right

Üllatavalt vaadatav absurdikas, mille vaadatavaks mängivad Tim Roth ja eriti hästi rolli sobitunud oma olemuse ning väljanägemisega Sam Rockwell, tänu kellele see film ka vaadatud sai.

Ben-Hur

Esmane kohtumine 'Ben-Hur'-iga oli millagil 90-ndatel, kui ülelahe naabrite televisioon pakkus vaatamiseks 1959.a väljalaset härrase Charlton Hestoniga peaosas. Meenuma on jäänud, et tegemist oli ülimalt pika ja põhjaliku eeposega Rooma ajast koos väga võimsa ja detaili täpsete kostüümide ja kujundusega, mis jätsid kustumatu mulje toona. Nüüd kui wikipediast vaatan, siis selle eepose kestvuseks on märgitud tublid 3h ja 32 minutit. Päris tubli vaatamine.

Kaasaegne paraku samale pulgale kohe mitte ei küündi, aga lennukisse aega tapma sobis hästi.

Inside Out

Üks õite tore ja meeleolukas, loomulikult ka disnilikult õpetlik nooremale generatsioonile suunatud multifilm meie sees toimetavatest erinevatest emotsioonidest. Väga hea õnnestumine Disneylt.

Pelé: Birth of a Legend

Äärmiselt tujuküllase fooniga lugu sama rõõmsameelsest maailma läbi aegade parimast pallivõlurist - Pelest ja tema kui müütilise legendi sünnist. Hää-hää vaatamine.

The Legend of Tarzan

Ajatapp lennukis.

Before the Flood

Kliima siin keral muutub see on selge, kuid kui palju sest tuleneb otseselt inimtegevusest ning palju on paratamatus, ses osas on huvigrupiti arvamused diametraalselt erinevad. Arvestades, et roheline planeet on suurusjärgus 4,5 miljardit aastat vana ning miskit elulist sai alguse 6 miljonit aastat tagasi ning inimlaadsed olevused hakkasid toimetama 200k aasta jagu tagasi, tsiviliseeritum kultuur sai alguse 6k aastat tagasi ja aega hakati lugema omakorda 2k aastat tagasi, tööstuslik revolutsioon sai hoo sisse 0,2k aastat tagasi ning kliimamuutuste kohta andmeid hakati koguma 0,1k aastat tagasi. Täpsema ajatelje leiab suurepäraselt andmete visuaalilt - http://xkcd.com/1732/.

Ehk siis numbritega vehkimine antud kontekstis on minu jaoks liiga õhukesel jääl trampimine ja just nimelt seda antud dokk osaliselt teeb, kuid mitte ainuüksi, lisaks näitlikustatakse, millisisesse seisu me ületarbimisega oma elukeskkonna laiemalt viinud oleme ning jätkusuutlik säene käitumine kuidagi ei ole, sellega olen igati päri ja see on võitlus, mida tuleb pidada.

The Hitchhikers Guide to Galaxy

Pole teab mis avastus, et raamatut filmiga ületada on pea võimatu, eriti vähe on lootust kui on tegemist ulmega, ehk siis 2005.a väljalase küll üritab ja üritab tublilt ning humoreski osas mingis võtmes isegi õnnestub, aga üldises plaanis jääb siiski üsna tagasihoidlikuks.

Turu majandus

Hästi ülesvõetud sissevaade Aafrikasse, saamaks paremat tunnetust elu ja oluga. Lühildane kirjeldus ERR-st:

Dokumentaalfilm "Turu majandus" jälgib viie tavalise inimese tööpäeva Aafrika suurimal väliturul, kus valge turist on harv nähtus. 

Abebe ja Ashenafi on tavalised 10-aastased poisid, kelle vanemad saatsid Etioopia pealinna Addis Abeba tänavatele kingapuhastajateks, et pered nälga ei jääks. 

Abtu on orvust käskjalg, kelle veri vemmeldab ja töö on tema peas viimasel kohal. Bertukan on 3 lapse ema, kes tassib rahateenimiseks seljas endast raskemaid koormaid. Mulugeta on haritud giid, kes tänu keeleoskusele on teistest peajagu üle. Kõiki neid etiooplasi ühendab Aafrika suurim turg - lõputu ja värviküllane Mercato. 

Dokumentaalfilm "Turu majandus" jälgib 5 tavalise inimese tööpäeva Aafrika suurimal väliturul, kus valge turist on harv nähtus ja filmimine kohalike jaoks ebameeldiv. Filmitegijatele sai esimestel tundidel selgeks, et meie Aafrikat ei muuda. Aafrika muudab hoopis meid. Keelamised, pealekaebamised, kokkulepete murdmised, rahaahnus ning altkäemaksu küsimised, said filmimisel igapäevasteks katsumusteks. 

režissöör Mihkel Ulk

produtsent-toimetaja Kristo Elias

operaator Madis Reimund

helirežissöör Ranno Tislar

The Revenant

Üks mu lemmikuist, Alejandro Gonzalez Innaritu, sai eelmise hooaja lõpul jällegi valmis ühe eriti toeka tegemisega, ajaloolistel-tõsielulistel juhutmustel põhineva 'The Revenant'-iga. Looga karmimatest karimatest meestest, karmil ajal, karmis keskkonnas ehk lugu karusnahaküttide olelusvõitlusest kohaliku indiaanihõimu ja halastamatu loodusega, USA keskosas, Missouri jõe ülemjooksul. Ainest on võetud Hugh Glassi ellujäämisheitlusest, mis leidis aset aastal numbriga 1823, kui ta pidi elu nimel võitlema kord indiaanihõimu arikaradega, kord emakaruga, kord omakasupüüdliku kaaslasega, korduvalt metsiku looduse ja armutute ilmaoludega. Hämmastav lugu. Hämmastav tahtekindlus.

Innaritul on õnnestunud eriti suurepäraselt üles nopitud loo kõrval, kogu kompott oivaliselt välja mängida. Kõige imetabasem on filmi läbiv pildikeel - külm, lumine, pilvine, hall, karge, karm, rusuv, julm, sõnaga lootusetu, aga samas ka ürgselt võimas, ehk siis pildikeel kannab väga hästi kogu raskust, mida Hugh Glass oma võimatul teekonnal kannatama peab.

Väga sümpatiseeris veel kuis on kujutatud tolle ajastu eluolu oma räpakuses ja trööstituses võrreldes tänapäevaste standarditega. Väga meeldis ka kuis oli kujutatud indiaanihõimu arikarasid oma brutaalsuses ja sihipärasuses kui oli vaja täita pealiku käsku, kuid selle kõige juures suutsid nad säilitada ikkagi oma aukoodeksit.

Ainumaks tõrvatilgaks kogu suurepärasuse juures oli, aga liigne muinasjutulikkus, eelkõike inimese tervenemise võimekusest lähtuvalt ning teisalt ka metsikus looduses elementaarsete ellujäämise reeglitest eiramise osas, mis jättis ebarealistliku tooni hõljuma.

DiCaprio tegi Hugh Glass-i rollis kahtlusteta võrratu töö, kuid arvestades vähest dialoogi, emotsioonaalset ühekülgsust, siis parima meesosa Oscar tuli ilmselt preemiana ka eelmiste tegemiste eest kui ainult antud roll.

Sunshine Superman

Pealuvamat sorti dokk, mis pajatab Carl Boenishi elust langevarjurina ning kuis ta pani kunagi aluse 'BASE (building, antenna, span, earth) jumping' alale. Kodanik oli ise kaasakiskuvalt rõõmsameelse karakteriga ning oma ala pioneer. Nüüdseks on alaga edasi mindud ja jõutud - wingsuit flying-ni.

Martian

Mnjah, mitte-midagi ütlev keskpärasus ja klišheelikkus iseloomustab Ridley Scotti viimast tegemist vast kõikse täpsemalt. Kui miskit välja noppida siis on need kaadrid avakosmosest ning Marsist ning Jeff Danielsi kindlakäelise NASA juhi karakter, mis on nii võõristav 'Dumb and Dumber'-i Harry Dunnest.

The Forecaster

Jätkates finantsturgude lainel, siis tundus paslik olevat ära vaadata ka riiulile jäänud 'The Forecaster', lugulaul Martin Armstrong-ist ja tema Economic Confidence Model-ist, mis ennustab π põhiselt ette finantskriise, mis peaksid juhtuma iga 3141 päeva tagant, akumuleerudes juba väga suureks pauguks iga 51,6 aasta tagant. Sättides oma algoritmi ajalooliste andmetega on saanud härrane mitmele asjale väidetavalt vägagi täpselt pihta nagu näiteks Nikkei kollaps 1989.aastal. Paraku on enamus ennustusi avaldatud takka järgi, oma algoritmi tõsiselt võetavuse tõestamiseks. Ettepoole tehtud ennustused enam nii täppi pole läinud, lisaks siia juurde veel vägikaika vedu Ühendriikide õigukaitseaparaadiga ning kohustuslikud aastad rootsikardina taga, siis antud dokumentaali ei saanud liigtõsiselt võtta.

Samas algoritm iseenesest on paeluv, kuna võtab sisenditeks ajaloolisi andmeid ning ühe muutujana on välja toodud rahavoogude liikumine maailmas, mis aktiviseerub oluliselt ennem sõjalisi kriise nii oli Nõukogude Liidu lagunemise ajal kui Araabia kevade puhul. Sellesse sisusse on mul küll usku, aga et π ennustada ette finantsturgude volatiilsust, tundub olevat liig. Oluliselt parem film sel teemal on tehtud Darren Aronofsky poolt - Pi.

The Big Short

Järjekordne lüps 2007.-2008.a toimunud üleilmsest finantskriisist, mille põhjustas Ühendriikides kinnisvara mullistumine. Fookusesse seatakse sedant puhku need vähesed, kes kriisist raha teenisid ning eelkõike Michael Burry-st (Christian Bale teeb väga suurepärase rolli ekstsentrikut mängides), kes üsnagi täpselt suutis andmeid lugedes aru saada, mis turul tegelikult toimub ning julgelt turu vastu panustada. Suuresti tema ennustuse pealt julgesid vaid üksikud kaasa minna.

Sisuliselt on Adam McKay tegemine väga kakofooniline, üritades olla dokk, draama, komöödia ühe hooga ja olles nii mitte ükski. Hetketi ollakse sentimentaalne, hetketi filosoofiline, hetketi terava tekstiga, ehk terviklikust ei tekkinud, samas ajatapmiseks passis küll.