Tokerjad

Anija mõisast on omajagu kordi mööda uhatud Kehra Tallinna lõigul, kuid senini pole sammu sisse astuda olnud suuremat põhjust. Rõõmustav, et Anne Türnpu ja Eva Klemets säense võimaluse andsid. Põnev oleks asjaosalistelt ise kuulda, mispidi ja kuis täpselt nad oma otsingutes näitemängule just Anija mõisaparki jõudsid või teisalt hoopiski tuli otsida sobivat näitemängu, mida ses suurepärases paigas publikumile pakkuda. Huvitav.

 

Imetabaselt täkkesse on küll neil tütarlastel õnnestunud ruum ja aeg sättida. Kergelt küll niiske, kuid siiski selge taevaga, vähemasti ma tahan mäletada, et taevas oli selge ja etenduse edenedes sirasivad juba esimesed tähed laotuses. Õhk oli meeldivalt jahe ning tasahilju saabuv sügisese õhtu lummav pimedus. Ruumiliselt oli leitud just mitte küll Eesti mõisaparkides harukordne tammepuude ringjas kogum, ehk minu kujutluspildis nö püha hiis, kuid kindlasti harukordselt sobiv paik etenduse keskpaigaks olnud ringlavale. Mäene üksteist täiendav koostoimimine kogu olustikus. Tuleb tunnistada, et värskes õhust varajasemate teatri kogemuste põhjal pole õnnestunud oma lihtsuses nii täiuslikus ajas ja ruumis varem etendust kaeda. Õnnestus leida ka üks klõpsakas veel sest kirgastavast paigast ja ajast:

Sügavamat sorti kummardus kord veel lavastaja tandemile ka oskuse eest, mitte üle sõita näitepaigast näitemänguga, vaid anda ka paigale ja ajale loo jutustamisega sügavust juurde. Pean tunnistama, et pööramäng pööramänguks ja eestlaste õiglusmeelsus õiglusmeelsuseks ja kannatused kannatusteks, see kõik jäi täiendama seda visuaalset ja tunnetuslikku kohaga kaasnevat elamust. Kõik need väikesematki detailid nagu koorilaulu viimine taamale, publikumi selja taha ja siis omakorda suures konvois üle heinama saabumine lavale või hiiglaslikud valgest riidest nukuteatri nukkude laadset kratid eemal pimedas öös vehklemas või mõisahärra kõne mõisakatuselt rahvale või kali ja mulgipudru ühises lauas mida publikumile serveeriti või ... Seda jada võiks jätkata veel pikalt ja pikalt.

Sõnaga jään arvamise juurde, et kogu näitemäng oli kummardus kodumaistele suurepärastele augustiöödele ning võrratule mõisapargi atmosfäärile ja selle tajumine oli uudne kogemus ja ääretult ergastav. Aitäh!