Lähedus

Elina Pähklimägi pakkus suurepärase võimaluse taaskord Kõue mõisa külastada, naudelda remonteeritud hoone sopilisust ning stiilselt väljamängitud detailiderohket olustikku, alates algupärastest puidust lülitidest, pistikudest, triikrauad uksestopperitena ning Umberto Eco kirjatükid tualettruumis. Äärmiselt peen.

Näitemäng ise oli tuttav juba kinolinalt, kuhu ta omakorda oli jõudnud jällegi teatrilavalt, ehk siis Patrick Marberi kirjutis läbi Londoni lavalaudade Mike Nicholsi filmipurki ning nüüd juba tänu Elinale Kõue mõisa aita. Tänu viidatud tutvusele läbi filmi pakutavale süžheele ning lavastaja poolse detailitäpsuse, siis esimese poolaja jälgimine meenutas filmi vaatamist subtiitridega. Praktiliselt kõik oli etteoodatav ja aimatav, mis natuke tappis etenduse võlu, aga see on puhtalt inimeste traagika, kes on filmi näinud. Liiati tekkis vajadus võrrelda filmi ning etendusest välja kasvanud rolli lahendusi. Näituseks oli mul pikka aega raskusi Nero Urke intensiivse ja neurootilise mängumaneeri nautlemisega, kuid mida etendus edasi, seda enam hakkab mulle see sümpatiseerima kui konteksti sobiv. Antud juhul sobis ideaalselt. Ja oli veenvamgi kui Jude Law mängitud pehmelt malbe Dan.

Kui mõtlen nüüd tagasi etendusele ja filmile, siis Anna rollis näen ma pigemiti vaimusilma retrospektiivis Helena Merzinit kui Julia Robertsit, mitte, et üks või teine nüüd selgelt parem oleks olnud, kuid Helena oli selgelt vahetum, ehk annab eelise siin ka teatri olustiku intiimsus.

Agnes Aaliste ja Natalie Portmani rollilahendused jäid mulle tunduma identsed. Agnese puhul jäi suurim üllatus etenduse järgsesse publikumi tänamisse, kui lavale saabus üdini ontlik ja tagasihoidlik neidis, võrreldes väljakutsuva ja terava Alicega. Milline uskumatu metamorfoos.

Ja viimaseks Kaido Veermäe, kelle omanäoline hääletämber on lihtsasti meeldejääv ja seda kõikse paremas mõttes. Samas Clive Oweni jõuliselt sirgejooneline macho Larry oli veenvam tuleb tunnistada.

Kokkuvõttes nauditav kogetu.

Aitäh!