Sisalik

Lepo Sumera loodud "Klaveripala aastast 1981" on siiani mu lemmik kodumaise helilooja loodud klassikaline teos läbiaegade, seda oma imetabase melanhoolse õrna jõulisusega. Olles kuulanud ka teisi Sumera teoseid on köitnud mind ikka tema omanäoline fantaasiaküllane muusika tunnetus, mis jääb pikemaks ajaks kaasa kumama. Just täpselt seda kaasatulevat kuma läksin otsima ka "Sisalik"-ust. Balletist, mille kirjutamist Sumera alustas hoogsalt 1987.a, kuid pöördeliste aegade tõttu jäigi see lõpetamata ning ei jõudnud kunagi lavale. Nüüd tähistamaks 75 aastat Sumera sünnist, kirjutas helilooja Märt-Mattis Lill säilinud käsikirjade ja visandite põhjal balleti lõpuni. Marina Kesler omakorda kaasajastas käsikirja ja seadis koreograafia.

Valmis sai kaasaegne ballett. Lugu viib vaataja kahte paralleelmaailma, ühelt poolt filmivõtete filmilugu ja teisalt filmi kõrval eksisteeriv päris maailm, selle keskmes Sisaliku peaosatäitja Tiina, kelle jaoks kaks maailma kokku kasvavad. Meelde tuli nii Aronofsky "Must luik", kus sündmustik jookseb vägagi sarnast rada pidi. On armastust, on intriigi, on reetmist, on traagikat. 

Marina üllatas mind tekstilise osaga, mis oli sisseloetud Marko Matvere poolt, sõnateatrit balletis ei osanud ma oodata.

Lavakujundus ning kostüümid on Reili Evarti poolt saanud stiilipuhtad ja silma paitavad.

Muusikaline tervik oli hea, aga paraku ei leidnud ma sealt otsitud kaasa kumavat meloodiat seekord, mistõttu ka kogu kogetu jättis eelneva ootuse tõttu kahetise tunde. Kõike nagu oli, samas mitte päris seda mida otsima läksin.

Alice Imedemaal

Teistkordne vaatamine, sedant puhku koos nooremast põlvkonnast kaaslasega. Toimis hästi nii mulle kui ka 4,5 aastasele tirtsule. Kogu etenduse aja olid silmad laval ning tuli palju küsimusi, kes see on ja kus ta läks jne. Suurepärane vaatamine lastega Estonia repertuaaris.

Alice Imedemaal

Lewis Carrolli raamatu ainetel ballettiks Gianluca Schiavoni poolt, tegelaskujud on kõik olemas, suuresti ka lugu ise. Kostüümid olid toredad, muusikaline kujundus Risto Joosti juhtimisel suurepärane ja teisest poolajast läks ka tants rohkem tööle. Etendus on 5+ ja saalis oligi väga palju lapsi, kellele tundus asi päris hästi töötavat.

Лебединое озеро | Luikede järv

Kohting numbriga 3, Tšaikovski imelise balleti 'Luikede järv'-ega, sedan't puhku mitte enam koduses Estonias vaid naaberlinnas St. Peterburgis, Aleksandri teatris. Tuleb tunnistada, et juba teatrisaal iseeneses oli väikene elamus, kokku kuus tasandit publikumile, parter + 5 rõdu korrust, sisekujunduses andis põhilist tooni punane samet, ehitud kuldsete ornamentidega ning laest rippumas hiiglaslik kristalllühter, samas oli säilinud piisavalt palju avarust ja õhulisust, et ei tekkinud raskuse tunnet, mis tavapäraselt sarnase interjööriga kaasneb, siia olustikku sobitus see kõik kui valatult.

Eks publikum tulebki osaliselt ka saali kaema, kuigi esmaselt ikka ballettiklassikat Luikede järve, ses plaanis on ikka ehedamast ehedam turistitoode, aga seejuures tõesti suurepäraselt tehtud.

Tantsukunsti vallas pole endiselt minu puhul mingitki arenguhüpet toimunud, seega ei oska ega taha hinnangut tantsijatele ja seadele anda. Teatri kaaskond küll arvas, et hüpped siin teatris olid ikka kraadi võrra kõrgemad ja puhtamad. Ei osanud tõesti märgata. Huvitaval kombel märkasin küll aga, et kõik luiged olid üsnagi sentimeetri pealt ühepikkused valitud, ilmselt siin teatrites valikut jagub ja konkurentsi tingimused ei halasta. Teise tähelepanekuna jäi silma või tegelikult pigem kõrva, et teatud hüpete puhul oli selgelt kuulda lavapõrandal mütsatusi, mida ma Estonia kogemustest küll ei mäletanud, naljakal kombel olid korduvad müts-ja-müts-ja-müts isegi kergelt häirivad.

Aga kokkuvõttes igati suurepärane elamus.

Luikede Järv

Tšaikovski kõige klassikalisemaga, 'Luikede Järv'-ega, kohting number kaks. Jällegi Estonias, kuid nüüd mitte enam Tiit Härmi, vaid hoopis Toomas Eduri nägemuse ja seadega. Olles kohtunud balletti kui žanriga üldse kokku täpselt viiel korral ja hoides omajagu distantsi ka tantsukunstiga, siis seade ning üldisemas plaanis koreograafia osas miskit suurt lahata ei tahagi.

Lavakunsti (Madis Nurms) ning kostüümide (Gerly Tinn) osas aga võib, panus on tehtud klassikale, toonid on valdavalt puhtad ja mõnes vaatuses kergelt kreemjad, igal juhul eestlaslikult tagasihoidlikud, askeetlikud. Sama võib sõnada ka dekoratsioonide kohta, ehk säene klassikast lähtuv minimalism jätab suures pildis vägagi väljapeetud mulje.

Lavastuslikus plaanis on niisamuti. Klassika. 4 vaatust. 2 peosaalis ning 2 järvel. Kahe esimesega ma kontakti ei suutnud leida, kuid järve vaatused olid seevastu lõpmata lummavad. Kiitus läheb siit ka etenduse videokunstnikule - Argo Valdmaale, seda siis luikede lennu eest.

Kui eelmine kord õnnestus 'Luikede Järv'-e nautida rõdult, siis sedant' puhku parterist. Kummastaval kombel, aga läks nii heliline pilt müraseks ja ei kõlanud enam nii selgelt nagu soovinuks, vaid pigemiti nagu läbi vaiba summutatult, kas tõesti on erisus parteri ja rõdude vahel olemas?

Aadam ja Eeva

Peab tunnistama, et teatrite väisamisetihedus on tuntavalt langenud alates eelmise aasta teisest poolest, kerides läbi pakutavat menüüd sest ajast, siis pole leidnud nii tihti enam isutavat materjali. Endisaegsed lemmikud vonkrahl ning no99 on tõstnud kunstilise lati piisavatesse kõrgustesse, et mul õnnestub üsna harva sealt üle hüpata ning naudinguga hinges saalist välja astuda, ei evi seda Avingoni pädevust lihtsalt. On olnud ka erandeid nende kahe teatri repertuaaris, kuid tendents on selgelt muutunud võrreldes aegadega, kui teatri enda jaoks avastasin.

Nüüd tagasi mõtlema hakates, olen sattunud hoopis enam viimasel ajal VAT teatrisse ja hoidnud ühtlasi Rahvusraamatukogus pakutaval "kätt pulsil", kuna kogetu on olnud senini üdini nauditav, nii on ka isu aiva kasvanud. Nauditav on nende kahe väikse black-boxi intiimsus, leidlikud igapäevastest vahendidest loodud lahendused kostüümides kui ka lavakujunduses ning intentsiivsed kehalised etendused, kus palju antakse edasi mitte teksti vaid näomoonutamise ja kehaplastilisusega. Jah, VAT teater on mu lemmik hetkel.

Nii nagu eelpool kirja sai, siis täpselt need elemendid olid ka viimatises kogetus 'Aadam ja Eeva'-s olemas. Tegemist oli vormiliselt küll ballettiga, kuid tantsuline osa oli siiski jäetud ballettikoolita näitlejatele VAT teatri trupist ning paarile külalisele. Ilmselgelt pole ma mingist asendist tantsu, veel vähem balletti ekspert, kuid oli raske mitte märkamata jätta balletti lennulisuse asendumist tantsijate sammudes töntslikkusega, mis samas tehti küllaga tasa püüdlikuse ning eneseirooniaga - "jah, me teame, et me ei ole baleriinid, aga me teeme seda ikkagi" - mis oli parim lahendus ja igati nauditav ja lõbus vaatamine. Väga priima.

"Aadam ja Eeva" lugu ise on samavana kui maamuna ja algab samuti üsna täpselt nii nagu kunagi on kirja saanud - maailma loomisest, mis on aga lahendatud üsna humoorikalt läbi algosakeste esitise kaootilise, kuid siis aina mõtestatuma liikumise, jõudes välja tegeliku evolutsioonini, mis ei ole enam väga piibellik. Ehk päris algus ning üldine motiiv on küll traditsioonilised, kuid üsna mitmeti jooksevad järk-järgult sisse ootamatud, kuid igati tervitatavad ja värskendavad pöörded, mis keeravad teada-tuntud süžhee pea peale. Sõnaga - lugu muutub igasmõttes inimlikumaks ning päädis tõdemusega, et inimestel tuleb otsustamisepäitsed omale haarata, mitte lähtuda ainiti ühest või teisest äärmusest. Tuleb aru saada, mis on parim talle endale ja nii ka toimida.

Näitlejatest eristus minu jaoks selgelt jällegi Ago Soots, kellest on kujunenud üks lemmikuimaid näitlejaid üldse, tema füüsis, jõud, kehaplastilisus ja kehstumisevõime on lihtsalt imelised. Ilmselt kui tegelaskujuks on kurat, siis on mänguruumis piiride nihutamiseks rohkem ruumi võrreldes teiste karakteritega, kuid igal juhul tulid antud rollis kõik Ago tugevused välja ning kurat oli vägagi kuratlik vaatamine. Väga priima jällegi.

Sõnaga oli hea vaatamine ja kindlasti töötan VAT teatri sügise kava läbi.

Eesti Ballett 95

Pakkumisel oli popurii Estonias olevast ja olnust, kenasti sätitud suuremate dekoratsioonideta puhtale lavale. Üllatuslikult jäi pilk pidama modernsemal balletil, Mai Murdmaa säetud 'Ave Maria'-l, Tiit Helimetsa 'Aeg' nimelisel kompositsioonil, oma stiilipuhaste futukostüümidega ning lemmikuimaks kujunes Lode Devos-e loodud võrratus 'S'Agapo' julgelt omanäolise mininalistliku vormingu pärast.

Luikede Järv

Kopeeri ja kleebi eelmisest Estonia teatrumi külastusest - klassikaline ballett, klassikalises Estonia teatrimajas, klassikalise viigipüksi,  klassikalise kohvi ja konjaabliga täidetud vaheaeg - olid oma muheduses ja suupärasuses, ühtlaselt nii üllatav kui hirmutav mu jaoks,  kas tõesti juba varajased keskea rõõmud!? Küllap vist.

Igal juhul Tiit Härmi kahte dimensiooni seatud 'Luikede järv' leidis võimaluse läbi kujutletava kujutluste maailma naha alla pugeda ja köita tähelepanu nii klassikaliste tantsunumbrite, kuid eelkõige siiski rabava Tšaikovski muusikalise seadega. Järgmisena menüüsse miskit kõrvalmajast?