Ei miskit liiga värkset ja pahvistavat uusimas dokumentaalis Armstrongist, neile siis, kes teemasse tahtnud vähegi sisse minna. Alex Gibney suutis hoida üllatavat objektiivsust kogu filmi vältel, kallutamata kaussi ühele või teisele poole. Peamine fookus, aga suunati inimestevahelistele suhetele, võeti väljavõtteid endistelt tiimikaaslastelt nii ratturidelt kui taustajõududelt. Armstrong nimelt valis tee põrmustada kõik inimesed, kes seadsid tema võitude legitiimsuse küsimärgi alla ja nüüd ta siis tunnistab lõppeks oma viga. Viga, et ta valetas, aga mitte, et dopinguga võitis.
Paraku ei tulnud filmist välja ikkagi protsessi kirjeldust, kuis oli võimalik ikkagi kõik need aastad petuskeemi kasutada, mis ja kuidas ja mis hinna ja mis effektiga, need on küsimused, mis veel antud saagas huvi pakuksid.
Posts
