Tahaks näha roosat elevanti

Polygoniga on kujunenud välja kummastav suhe, äärmusest-äärmusesse. Kas pakutav on suurepäraselt hea või pakutav on üsna õnnetu. 'Tahaks näha roosat elevanti' klassifitseerib ennast kohe kindlasti esimesse kategooriasse. Äärmiselt suur hea meel on, et Piret Jaaksi poolt kirjutet' näidend, mis noppis ka parima lavastuse käsikirja auhinna, mõned hooajad tagasi, lõppeks toodi ka teatrimajja ja toodi just Polygoni teatrimajja. Erakordne käsikiri on leidnud tabava lahenduse laval ning näitlejad ainult täiendavad täiust. Kadri Adamson siiani ei ole olnud just tass teed minule oma töödes, kuid elevandis tehtu avas uued huvitavad küljed. Liisa Pulk seevastu on vägagi tass teed minule, kuid paraku ei ole olnud piisavalt tahtmist Vanemuisesse jõuda. Härrane Rämmeld sobitub oma lavaolemusega perfektselt taotletud rolli. Hooaja parima kandidaat number üks.

Poly:

Piret Jaaksi näidend “Näha roosat elevanti” võitis 2011 aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse. Žürii esimehe Urmas Lennuki sõnul nähti väärtusena olme ja kujutluse sünteesi ning võimast puänti. Seda on pehmelt öeldes vähe öeldud. See on lugu ebatavalistest inimestest tavalises Eestis 2013. See on lugu inimestest, kes soovivad muuta unistused tõeluseks. Naistest ja meestest, kes ei lepi pealesurutud üksindusega. Aeg ei tiksu vaid naistel peatselt läheneva “neljakümnenda” ees, ka meestel on sisemine kell ja vajadus soojuse järele. Küllap me teame kõik seda Katriini ja Levit, kes teineteisele loodud on, kuid kuidagi kokku ei jõua… Kaks suurepärast naist ja üks mees nende vahel- hirmud ja lootused, hõõguv janu ning usk…  

 

“Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks.    Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.” – Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur.