Hamlet

Esmane täispikk kogemus lavalaudade ühe lakmuspaberi - Hamletiga, on nüüd tehtud, seda siis Linnateatris. Sõnaline osa oli jäänud originaalile truiks, kuid tegevustikku olid toodud eelmise sajandi koduvabariigklikule skeenele. Lahendusena iseenesest täitsa huvitav. Huvitav ei olnud juba 'Tuulepealne maa' sarja viimasest osast välja võetud järjepidev viinapitsitamine, milleks see küll vajalik on?

Näitlejaskonna koha pealt pole eriliselt olnud suurem Alo Kõrve talendi austaja, kuid tuleb tõdeda tõde, et aina enam ta mäng mulle sümpatiseerima on hakanud, seda siis Linnateatri kollektiivist. Iseenesest väga lihtsal põhjusel, alati kumab läbi härrase rollilahendusest põhjalikkus ning süübivus, karakter on detailideni läbi mõeldud ja selgeks tehtud ning ta omab ka tänuväärset oskust seda publikumini tuua. Muljetavaldav. Hamleti koha pealt jäi, aga mu jaoks karisma osa õhukeseks. Kõrve poolt pakutud hullus oli veenev hullus, kuid ilmselt oma kujutluspildis ootasin miskit teistlaadi hulluse vormi.

Jällegi tegi päris uskumatu rolli proua Võigemast, üks kõik mis žanr, üks kõik mis roll, neidis on alati vapustav. Julgeks öelda, et hetkel üks parimaid kui mitte parim naisnäitleja koduvabariigis üldse.