Ausamat ja siiramat sorti vaatamine noorsantidest ning neidisest, kes põevad geneetilist haigust, mis päev-päevalt sööb neilt kopsud ning lõpeb varem või hiljem kopsude täieliku kokku kukkumise ja surmaga. Ehk filmi noorukid teavad juba varajasest lapsepõlvest, mis neid ees ootamas on ja kui palju vähem aega on antud elamiseks võrreldes teistega. Kuis säense teadmisega oma elu elada? Üks noorhärra, nimeliselt Xavier (Wouter Hendrickx) valib väljakutsuva, piiride kompamise strateegia, harrastades näituseks süvavee sukeldumist, vastupidavus alasi, ideega proovida nii paljut ja nii palju kui ettekirjutatud ajaga on võimalik. Teine noorsant Tom (Stef Aerts) vastupidi ei näe mingit mõtet tavapärasel pungestamisel ja on otsustunud niisama antud aja ära töllerdada ja võtta vastu tulev. Kaks vastanduvat suhtumist. Pole õiget, pole valet, kuigi ümbritsev keskkond sõprade, vanemate, arstide, armsamatega arvab erinevat. Arvab erinevat kuna on omakasupüüdlikult enesekeskne. Nagu ka noorsandid ise oma olemises. Ehk siis võib küsida, kes peaks elama kellele? Kas piiratuma ajaga inimesed mitte nii piiratud ajaga inimestele või vastupidi? Minu sümpaatia sai kuuluma igal juhul töllerdisele.
Teise nüansina jäi hinge kraapima taaskordne nägemine armastavast ja leplikust poja ja ema suhtest ning närvilisest ning konkureerivast isa ja poja oma vahelisest suhtest. Kas nii ongi juba säetud looduses, et vanem generatsioon isaseid tunnetavad nooremate poolt ohtu ning vastupidi noorem generatsioon vajab vanemaga generatsiooniga vastandumist. See tundub liigse primitiivsusena, kuid mitmeti on säenne konfrontatsioon jäänud silma. Kuidagi ebavajalik, tuleb tunnistada tõde.
Posts
No comments:
Post a Comment