Luukere Juhani juhtumised

Triinu Laane kirjutatud "Luukere Juhani juhtumised" on kaasaja kodumaise lastekirjanduse üks pärle, oma muheduse, huumori ja keelekasutusega. Ehk ootused VAT teatri lavastusele olid juba eelnevalt kruvitud ja kruvitud kõrgustesse. Paraku sellistel juhtudel tuleb on pettumus kerge tulema. 

Tahtsin väga, et etendus meeldiks, aga ei saanud Aare Toikka lahendusega kuidagi sina peale. Kõne vähesus, ainult paiguti kostvad rõkatused, ei toiminud minu jaoks. Taadi ja memme omavaheline kohatine hõõrumine, raamatust jäi hoopis teine tunnetus nende suhtest. Kunstiline pool ka ei rabanud. Sõnaga, raamatu lugemist soovitan kindlasti, etendus samas suurt miskit juurde ei anna.

Tähemängud ja mängutähed

Piibu ja Tuudu teatris teevad noored vana hea Volgi tekstidele ehitatud lõbusaid tähe ja sõnamänge väikestele inimestele. Hoogsalt ja hingega teevad, väikestele inimestele meeldib.

Arabella, mereröövli tütar

Ütled "Arabella, mereröövli tütar" ja silme ette kerib koheselt Peeter Simmi legendaarne film aastast 1982. Lembit Peterson Taaniel Tinana, Urmas Kibuspuu Aaduna, Inga-Kai Puskar Arabellana, siia juurde veel meite oma aja parimad Ulfsak, Kark, Kukumägi, Üksküla, Luik, Pärn ning muidugi Ilmar Tammur kokk Adalbertina. Täielik ilutulestik. Väga palju kõrgemale enam latti nihutada ei saa.

Nukuteatri oma Mirko Rajas võttis ka ette Aino Perviku loodud kurbilusa loo isast ja tütrest, tingimusteta isa-armastusest ning tüdrukust, kes keset kurjust ja ahnust säilitab oma puhta südame. Ka kõige karmima kesta all võib peituda haavatavus ning et valik "headuse" kasuks ei ole alati see kõige kergem tee. Kõik see sai välja mängitud, visuaal ja lugu kandsid, aga siin oli üks AGA, üks väga suur AGA - näitlejate rollidesse valik.

• Ott Aardam Taaniel Tinana. Piraadipealik, kes peaks kohutama ja õhkama ohtlikkust, jäi liiga pehmeks. Aardamlikult pehmeks, ei olnud seal vajalikku jõulisust, autoriteeti, no ei olnud mereröövli laeva kapten. Isaarmastuse osa mängis kenasti välja, aga piisavat kontrasti tema ameti karmusega. Ott on ju puhas Aadu ;)
• Alice Siil Arabellana jäi veidi liiga tuhmiks. Ootasin rohkemat energiat, trotsi ja seda erilist sädet, mis lausa põles filmi Arabella silmades. Kõik sai jällegi tehtud, aga ootasin põlemist, ehedat põlemist.
• Risto Vaidla lahendas Aadu igati kenasti ära. Ainult, et miks teda Taanieli rolli ei valitud!!!?

Bullerby lapsed

Lastekaitsepäeval oli Kiisa Rahvamajas pakkumisel Viljandi Laste- ja Noorteteater REKY nägemus Astrid Lindgreni imeliselt kokku kirjutatud Bullerby laste juhtumistet ja tegemistest. Raamatus on lugusid ikka omajagu, seega paratamatult on tulnud teha valik, mida võtta ja mida jätta ja kuidas kõik sujuvaks tervikuks lavale kokku põimida. Kohati nagu kergelt hüplik sai lugude vahetus, aga suures vaates jooksis lugu ikkagi mingit loogilist rada pidi.

Näitlemise osas oli ilmekust suti liiga palju minu jaoks, aga väikestele inimestele ilmselt parajalt. Nalja ja suhtlemist publikuga oleks rohkem oodanud.

Minu jälg

Nüüd sai teatrikülastuse debüüt tehtud ka teise väikese inimesega, mõne kuu pärast kolmeseks viskava noorhärraga. Valituks osutus ikka Noorsooteater ja nende värskeim väikelaste lavastus "Minu Jälg". Klassikalist lasteteatri mõõtu etendust siin ei pakutud, peamine ei olnud sõna ega loogilist rada pidi kulgev jutustus. Hoopis kolm tegelast (Katri Pekri, Karl Sakrits ja Mirko Rajas) otsimas ja tunnetamas maailma läbi oma hetke emotsioonide, mis läbi joonistuste ja värvide ning helide ja tantsu hoomatava kuju said, muutes etenduse nii justkui unenäoliseks. Kogemuslikku laadi teater.

Olin üllatunud, et noorhärra kõike nii lummatult vaikides üksisilmi endasse salvestas, olles laval toimuvaga kaasas, peaaegu nihelemata. Etendus oli ju omajagu pikk, ~40 minutit. Kui pakuti võimalust lavale minna ja kriitidega ise jooni vedada suurtele valgetele poognatele, tegi see mehe pigem ettevaatlikuks, aga kriidi võttis siiski kätte ja jooned sai tõmmatud paberile, kui julgestus kõrval oli.

Algus on tehtud 😊

Lenda, lenda röövik

Alates kolmandale eluaastale mõeldud Nukuteatri - "Lenda, lenda röövik" on õpetlik ja suurepäraselt vormi seatud lugu liblika eluringist - munast, röövikust, nukust liblikaks kasvamisest ja siis uuele ringile minekust. Kogu komplekt on läbimõeldult ja kenasti kokku pandud, eriti just kunstilises plaanis - nukud, lava ja näitlejad näevad kõik nii stiilipuhtalt kenad välja! 30 minutit suurepärast lasteteatrit!

Loomade karneval

Nukuteatrile kergeks vahelduseks mõtlesime väikese inimesega ka Estonia teatri menüüst miskit ette võtta. Kõikse sobilikum tundus kõige pisematele, alates 3.eluaastast, mõeldud mänguline muusikaline tantsuetendus "Loomade karneval". 

Etendusel on publikum ja orkester ja näitlejad kõik toredasti koos lähestikku lavale seatud nii, et väikestele silmadele ja kõrvadele oleks kõik kergesti hoomatav ja kogetav. Laval tantsivad tüdruk ja poiss oma mängulises fantaasia maailmas, kus minnakse vete ja metsa sügavustesse ning kohtutakse erinevate loomade, lindude, kalade ja isegi dinosaurustega, koos orkestri saatva hoogsa kaasamänguga igati kaasakiskuv ja tore retk. Nii vähemasti arvasin mina, aga üllatuslikult väike inimene, kes küll jälgis kõike põnevusega arvas lõpetuseks, et nukuteatris on ikka toredam ;) Seekord siis nii.

Sansaara

Sansaara etendus on küll mõeldud väikelastele, kuid minu 3,5 aastasele teatrikaaslasele jäi lugu kõrvalt vaadates veidi liiga abstraktseks, kuigi ta jälgis terve aeg huviga laval toimuvat. Etenduse sügavamat mõtet avastamise, hirmude, sõbraks saamise ja sõpruse kohta oli vaja hiljem juurde seletada. Mitmele väiksemale tegelasele tundus pilvemees aga nii hirmutav, et võttis isegi vee silmast lahti, kuigi lavale seatud toonid ja kostüümid olid heledalt pastelsed, liikumine rahulik ja muusika valdavalt leebe. Sõnaga see etendus tundus olevat rohkem lapsevanematele kui lastele endile ;)

Kergelt kulmu kergitama pani ka range kord väikelastele mõeldud etendusel, kui lapsed nendeni veerenud palle hakkasid loopima tagasi lavale, siis tuldi keelama ning pärast etendust ei olnud lubatud kellegil lavale uudistama minna. Arusaadav mõneti rekvisiitide säilimise osas, samas jällegi ehmatas selline keelamine mitut väikest vaatajat ;(

Tsuhh, tsuhh, tsuhh...

Tsuhh, tsuhh, tsuhh... on kõige klassikalisem nukuteatri etendus kõige väiksematele, nii 1,5-4 aastastele. Poole tunnine etendus pikaks ei veninud, pea kolme aastasele teatrikaaslasele jagus vaatamist ja põnevust küll ja küll. Oli tuttavaid loomi, oli rong, oli mõni nali, mis talle meeldis. Rongivile oli küll veidi vali osadele väikestest publikumist ja tõi nii kaasa nutulaineid.

Pärast etendust oli võimalik tutvuda nukkude ja veduriga ja kolme Fedinandi aegse näitlejaga, tänase pensionäriga nagu nad ise end tutvustasid - Helle Laas, Are Uder, Riho Tammert.

Palle üksi maailmas

Üritus number kaks minna teatrisse väikese inimesega õnnestus juba tunduvalt paremini, kui esimene. Etenduseks sai valitud juba tuttav lugu 'Palle üksi maailmas', tuttav, kuna mingi vahe oli tegemist meie igaõhtuse lugemiselektüüriga ja nüüd vahetult enne etendust, võtsime veelkord lugemisse, et mälu värskendada. Samas võib kohe ära mainida, et täpselt üks-ühele raamatuga lugu ei jookse. Tuum ja sündmused on küll samad, kuid veidi erinevas järjekorras ning kastmes. Päris kõiki episoode ei ole sisse pikitud ja mõnda on natuke ümber mängitud. Kokkuvõttes mahub kenasti 30 minuti sisse ära. 

Lavakujunduslik pool on lahendatud suurte valgete tahukatega, mida vastavalt olukorrale siis üksteise otsa kuhjatakse, et tekitada valge ekraan, millele projitseeritakse kahuriga video joonistusest. Väga lahedasti lahendatud.

Sõnaga kogu kompott on haarav mudilastele ja meiega saalis olev publikum jälgis kõik suure huviga.

Vurr-vurr vurrkann

On jõudnud kätte aeg, kus on rohkem põhjust vaatamas käia ka väikestele inimestele mõeldud repertuaari. Esimesena tuli valikkuse Noorsooteatri "Vurr-Vurr vurrkann" päris pisikestele. Natuke oli etendust ka, aga põhiliselt ikkagi võimalust kohaneda teatriga. Minu teatrikaaslasel see kuigi sujuvalt ei läinud, kuna kogu etenduse pidas ta paremaks heli- ja valgusepulti vaadelda ja lavale toimuvale selja keerata ja ainult hajuti piiluda.

Tore oli, et kohe algatuseks selgitati, et on täitsa sobilik kui nuttu võib tulla, võib minna ridade vahele jalutama, võib ka saalist välja minna, vastavalt enda äranägemisele, kõik tundepuhangud on oodatud.

Lavalt pakuti nii sirmi ees kui sirmi taga tuttavaid tegelasi - loomi, lutte, mähkmeid, mänguasju, laulu, nuttu, kahte hoolitsevat lapsevanemat (Anti Kobin ja Katri Pekri) pisi-inimesega, isegi pisihiirt lubati kõigil silitada. Tore ja lõbus vaatamine üldiselt, Anti Kobin mängis veidi liiga lapsevanematele ja publikusse ehk, aga suures pildis see ei saanud häirivaks. 

Mowgli

Musta Kasti lahendus 'Mowgli'-st on fantastilise energiaga hoogne ja lõbus suvine tükk eelkõike väikestele inimestele. Mängitakse Põlvamaal, Maanteemuuseumi vahetus läheduses, ühel metsa veersel künkal, mis on väga nutikalt ja ehedalt looduslikuks lavaks kujundatud. Varasematele saabujatele pakutakse võimalust osaleda lühildases matkas (~32 minutit) läbi Tilleoru maastikukaitseala, mis viib lõppeks etendusepaika. Kui on autoga pikemat aega lõunasse loksutud siis aitab matk läbi ürgse metsa viia juba džunglilugude meeleollu. Vanad väärikad puud, mis varjavad päikest, Ahja jõe äärne tihe võsarägastik ja kirsina tordil, vahetult enne etenduspaika, džungli loomade ja lindude kiledad huiked, möirged, häälitused. Väga priima mõte ja lahendus, mis viib sujuvalt enne etenduse algust juba vastavasse meelelaadi. Huvitav oli sel jalutusel jälgida ka kuis noorem põlvkond neile häältele reageeris, eks esmaselt ikka järgi matkides, kuid mingi aja pärast hakkas juba küsimusi sadama, et kas tulevad need hääled kõlaritest või kes neid hääli ikkagi teevad ;)

Etendus jookseb lahti üsnagi Kiplingi originaalteose järgi, kuigi lavastaja Birgit Landberg on seda osaliselt lühemaks kratsinud, samas kõik peamised tegelased on ikkagi pildis ning etenduse kese keerleb nagu raamatuski Shere-Khani ja Mowgli omavahelise heitluse ümber. Kiplingi kirjutisest ei meenu mulle ainult, kas Mowgli oli ka seal nagu etenduseski üsnagi upsakas ja eneseteadlik ja kohati isegi lapsikult ülbe või on siin lavastaja koos näitlejaga vinte meelega veel juurde keeranud, et nii lugu õpetlikumaks muuta. On kuis on, häirivaks see igal juhul kuidagi ei osutunud. 

Kui suurepärast lava sättimist looduslikku olustikku juba mainisin, siis ära mainimist väärivad ka toredad kostüümid. Mowgli koos teiste inimestega on ainukesed, kelle ihu näha on, kõiki loomtegelasi katab nahana liibuv riie ja pikemakarvalistel on ka karvkatet riideribadega lisatud. Madu Kaa-le on veel lisaks antud ehituspoest saadavad ventilatsioonitorud, täpselt sama lahendus nagu Pepeljajevi etenduses 'Mees kes teadis ussisõnu'. Toimis hästi.

Kõikse enam meeldis, aga mulle kuis oli säetud Jaanika Tammaru poolt loomade liikumine, karu Baloo petlikult aeglane loivamine, kavalalt kassilikult liikuv panter Bagheera, täiesti kaootilises liikumises ahvirahvas oma endimetlevate lauludega ning minu lemmikud - hämmingus hirved, ma pole kunagi nii täpselt ja humoorikalt tehtud hirvi varem teatrilaval näinud. Täiesti kuldne lahendus.

Kokkuvõttes täiesti suurepärane vaatamine. Noorem põlvkond kiitis samuti etenduse mitte ainult heaks, vaid väga-väga-väääääääga meeldis heaks. Etenduse paigast ära sõites nägime veel tee ääres parkla poole suunduvat Karl Edgar Tammi, kes oli endiselt Shere Khani kostüümis, üks noorem härra meie seltskonnast pidas vajalikuks autoakna alla lasta ja hüüda - "Nägemist tiiger! Sa oleks peaagu võitnud Mowglit!"

Nii tore kui kõikidele tegelastele ikka kaasa elatakse ;)

Kummi T

Koheselt peale Kummi T vaatamist süvenes mus arvamine, et vonKrahl võiks tunduvalt tihedamini võtta tegemisele nooremale publikumile mõeldud etendusi. Praegused kolm kogetut - Käbekärp, vonKrahli muinasjutud ja nüüdne on olnud kõik väga-väga hääd elamused, aga eriti just viimane. Etendus oli niivõrd hoogne ja laiapõhjaliselt hää rumala huumoriga, et sobitus absoluutselt kõikidele vanusegruppidele - nii noortele mürsikutele kui ka eakamatele seenioritele. Etendusel minu kõrval istunud vanem daam naeris igal juhul südamest, võiks öelda et isegi laginal, päris mitmet puhku ja pidas vajalikuks enda kõrval istunud noorema põlve esindajalt ka üks hetk vabandust paluda, et ta nii kõvasti naerab, aga etendus olevat lihtsalt nii naljakas ja pole midagi öelda, tal oli vägagi õigus ;)

Humoorikaim hetk minu jaoks oli vaieldamatult - aednike Günnari ja Gaymori kahekõne rosaariumis, näitlikustamiseks lause -

"Günnnäääär, Günnnäääär, kas ma võiksin oma karukellad sinna sinu peenrasse istutada."

Pisut allapoole vööd, aga samas nii kahemõtteliselt mänguline ja sobilik just antud stseeni konteksti.

Kõike momente poleks mõtet vast välja tooma hakata, aga andressõbraliku kõhukuse ja ütlemisega kehkaõps väärib veel kindlasti ära mainimist. Sõnaga humoreski pealt tagasi ei hoitud ning kui lavale lasta lustima Tõnis Niinemets ja Priit Pius, siis teisiti ei saakski. Lisaks laval olnud Ott Kartau ning Kait Kall annavad oma eripäraste karakteritega kogu loole vaid vunki juurde.

Ses osas on ikkagi väga tänuväärne, et Priit Võigemast on Ole Lund Kinkegaardi raamatu - "Kummi Tarzan" ainese üles noppinud ning nii suurepärasesse vormi osanud valada. Huvitavalt kombel on see raamat mulle süžheeliselt ka üsna hästi meelde jäänud nooremast east, millal seda loetud sai, kuigi tol ajal see lemmik just ei olnud. Võimalik, et raamat ei tundunud lihtsalt nii naljakas võrreldes nüüdse kogetuga, kuna lõbusa teksti taga toimus ikkagi ühe väikese poisi, Ivan Olseni, ebaaus kiusamine. Eks Võigemast natuke vajutanud ka selle lavastusega ühelt poolt kergelt koolikiusamise temaatikale, kuigi kogu etendusest humoori foonil jääb see tahaplaanile, alltooniks küll, aga pigemeti tahaplaanile.

Sõnaga. Ei juhtu just tihti kui nii noorem kui vanem põlvkond, ühel meelel millestki nii vaimustuses on. Igal juhul on mul hea meel, et on võtta nooremaid sõpru kellega koos teatrit väisata, saab ka säensd lapsemeelsemad tükid valehäbita ära vaadata ;)

Tsaar Saltaan

Pärast viimatist imetabast Fausti kogemust VAT teatris sai antud lubadus sattuda tihedadamini Rahvusraamatukogu peaseinte vahele, et ikka veel sama kollektiivi pakutavat kaeda. Ometigi kujunes paus jällegi pikemaks kui oleks ette võinud arvata. Kahjuks. Loomulikult. Lõppeks osutus päästjaks noorema poolne sõber, kellele otsisin kultuuriprogrammiks piisavalt köitvat lavamängu, ametlikult on antud teatri poolt küll soovitus tulla alates 10.-dast eluaastast, siis julgesin võtta siiski riski ka 8-aastasega. Nojaa, ei pidanudki kahetsema.

Sedant puhku ei tulnudki minna Rahvusraamatukogu keldriruumidesse tavapärasesse VAT teatri saali, vaid vastupidi - mööda treppe ja saale ja koridore ja nurkasid ja jälle treppe viidi meid hoopis pööningule ehk Tornisaali, mis on siis oma olemuselt klassikalisemat sorti black-box, kuhu polnudki varem sattunud. Arvestades, et etendust oli tulnud vaatama ka üks kooliklass siis väga raamatukogulikus vaikuses see liikumise protsess just toimuma ei saanud, kuid õnneks paistsid nii maja töötajad kui ka külastajad mõistvalt suhtuvat.

Etenduse alguses mängiti publikumi vaigistamiseks ning tähelepanu koondamiseks linti, kus inimesed tänavalt või siis lavastuses osalevad näitlejad meenutasid, mis assotsiatsioone 'Tsaar Saltaan' neis tekitab. Oli palju nostalgilist, näituseks üks endisaegne mälupilt, et lastesaate ootuses loodeti alati näha pikka multikat ning ses osas oli just 'Tsaar Saltaan' üks pikemaid, koguni kolm või neli 'Nu Pogadi'-d, mis oli loomulikult absoluutne favoriit. Samuti mäletati üksikuid värsiridasi:

...Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab,...

Lugu näeb, mis ebamaine:
mühab, tulvab merelaine,
kalda poole otsib teed,
uhab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.

Igal juhul sissejuhatusena igati sobilik lähenemine, et vaataja teemasse sisse tuua. Eriti kui silmas pidades asjaolu, et kogu lavastuse sõna esitataksegi värsi vormis, nagu eesti keelde on omal ajal tõlkinud Puškini teksti Kalju Kangur ja Felix Kotta. Arvestades nooremat publikumi kui sihtgruppi, võiks see tunduda muidugi üsna riskantse sammuna, kuid sarnaselt Faustiga, on ka siin teksti kõrval palju tähtsamas rollis näitlejate äärmiselt ilmekas miimika, kõne intonatsioonirikkus, paindlik kehakeel ning eelkõike just kaasakiskuv lõputu energia ning mängumõnu. Kõike seda veel võimalikult minimalistlikus lavakujunduslikus vormis, kus samas on loodud jällegi väga mitmeid suurepäraseid efekte:

• plekktünnide ümber seatud seelikud muutuvad sisse hüpates naiskujudeks;
• laud, mis tõmmatud trossidega lae alla, muutub laevaks;
• tünnist välja tiritavad tilkuvad soomusärgid, mis sümboliseerivad 40 vägimeest;
• jne.

Sõnaga eriefektide kaskaad jällegi. Väga priima!

Lemmikuima osa teeb ümberkehastumise ja füüsilise teatri meister Ago Soots jällegi, kuid nii nagu ka Fausti puhul on tegemist väga suurepärase meeskonna mänguga ja tunnen veidi piinlikust, et Agot niimoodi teist korda juba eraldi välja toon.

Teagi, kas julgeb öelda, et VAT teatri käekiri ongi minimalistlik füüsilne teater, aga aina enam nii tundub ja väga meeldib.

Varastatud oranž jalgratas

Sisuliselt aasta hiljem õnnestus ära näha ka Mika Keräneni kirjutet' ja jällegi Ingo Vihmari lasvastet' esimene tegemine, kui ajalises teljes liikuda. Võrreldes eelnevaga ei olnud säenset hoogsust ja emotsiooni enam tunda ja nii paistis ka sihtgrupp arvavat, ehk kilkeid ning pingilt hüppeid oli sedant' puhku nagu vähem.

Käbekärp

vonKrahli muinasjutud jätsid piisavalt suurepärase mulje, et isutas kaema ka uuemat noorematele kodanikele säetud etendust - 'Käbekärp'-i. Niisiis tuligi rentida jällegi kaks nooremat härrat ning ära proovida pakutav. Sedant puhku oli üle lahe kohale saabunud Tero Jartikka, kes oma kirjutet' muinasjuttu ise ka lavastas, seda vonKrahli noorema põlvkonna kaadriga. Muinasjutt oli muinasjutt, säene kõikse klassikalisem, ainult veidi värskema kõnepruugi ning mõne vulgaarsusega vurtsutatud. Ära märkimist väärib esimesena kindlasti tegelaskujude kostümeeritus, mis oli lahedalt kerge teisekäe kauplusest või laos olevast kokku klopsitud ning igati töötav, teisena, aga noore trupi entusiasm ja energia laval. Aga need on vana inimese märkimised, kõikse olulisem on, et nooremale põlvkonnale antud näite varal siis vanuses 5-6 igal juhul asi pelas ja pelas kohe väga hästi, kuna kutid olid algusest lõpuni etenduses sees, kohe niivõrd sees, et astusid korduvalt lavategelaste dialoogi, hoolimata etenduse alguses minu suunas tehtud targutustest, et etenduse ajal ei räägita ning ollakse hästi vaikselt. Aga noh, kui lavalt küsimusi tuleb, siis tuleb neile ju vastata .)

Ehk vanemale silmale miskit liiga uudset ei olnud, aga väikestele inimestele oli lõbusamat sorti kogemus.

Vana roosa maja

Juhtus ette võimalus ka nooremale generatsioonile säetud näitemängu kaeda, pakkumisel oli Ingomar Vihmari lavastatud ning Mika Keräneni kirjutet' kalleblomkvistilik detektiivilugu. Kui ma nüüd ei eksi siis astus ka kirjanikuhärra ise üles etenduses, mängides poiste isa.

Igal juhul mu teatrikaaslasele paistis melu lavalt passivat, nii mõnigi kord hüpati toolilt püsti või turtsatati naerma või peideti silmi kätesse või jah, isegi hõigati lavale. Ilus, vahetu emotsioon, mis mingis osas tegi isegi kadedaks. Ja tunnistades tõde, siis ei olnud minu pinginaabri reaktsioonid kuidagi erakordsed ka teisi väikseid inimesi tundus lugu paeluvat.

Mind paelus enim jällegi neidise Laani vahetu, lapselik ja piirideta esitus. Võluv.

vonKrahli muninasjutud

Kas just lastele, aga kindlasti lapsemeelsetele tõeliselt filigraanselt ette mängitud hea tuju tükk. Kostüümide lahendused koos lavalise kujunduse ja muu atribuutikaga on olnud lihtsalt imetabased alati vonKrahlis nii ka seekord. Fantast.

12 kinki jõuluvanale

Nostalgilised minutid. Soome riiklikust telekanalist YLE2 võis see olla, jah, oligi YLE2,  legendaarses lastesaates Pikku Kakkonen loeti päris mitu aastat ette Mauri Kunnase raamatut '12 lahja joulupukille'  ning seejuurde näidati ka muhedaid kaunistavaid pilte raamatust endast. Mulle väga sobis tol hetkel ja sobis ka praegugi , Nukuteatri lavastuses oli ehedalt muhe, suurima panuse andsid siiski elamusele mu toredad saatjad teatris. 3 aastane klaköör oma siiraste ja mitte nii siiraste naerupahvakutega ning 12 minutit enne ametlikku lõppu üle saali kostva küsimusega - 'Kas nüüd on juba kõik, jah?' oli tase omaette.