Mobiilsed definitsioonid

Kolmas ülesvõte Tartu Uuelt Teatrilt - Mobiilsed definitsioonid. Kas see oli teater? Minu jaoks ei töödanud paraku küll mitte ühestki asendist.

Workshop

Ääretult hea meel oli näha, et omajagu aega ootel nimekirjas olnud teater-performance 'Workshop' tuli taas tegemisele Kanuti Gildi SAALis ja oli võimalus nüüd see lõppeks ära kaeda. Etenduse publikumi ei suunatud seekord traditsiooniliselt platvormile toolide rivvi istuma, vaid lavale oli säetud hiigelsuur vineerplaatidest laud, mille ümber oli säetud toolid ning kuna kõik laua äärde ära ei mahtunud, siis oli võimalik istekoht valida ka seina äärde. Ja 'Workshop' võiski alata.

Eero Epner, Juhan Ulfsak, Mart Kangro on koos Maria Arusoo abiga kokku klopsinud töötoa, mis hõlmab endas arvutul hulgal seinast-seina teadmiste, juhiste, soovituste, õpetuste edasi andmist küllaltki hektilises vormis - olgu see puidust laua täpne ja õige tehnikaga saagimine, kontaktivõimetu inimese pärasoole tühjendamisel aitamine, väikelapse unele suigutamine, Konrad Mäe maalide sisuline kontekst omas ajas või mis teha siis kui joobeaste on säene, et magama minnes tabab karussell, ehk kõik käib ringi kui silmad sulgeda, siis aseta aga käelaba voodi kõrvale vastu maad ja saadki karussellilt maha. Äärmiselt praktiline ;)

Viis kuis neid õpetusi publikumile edastati oli pühendunud ja põhjalik, mitte mingil viisil üle võlli humoreski võtmes või kuidagi groteskne, kui Juhani vaarisa ütlemiste soolo välja arvata, samas ei olnud midagi teha, kui järjest uusi teadmisi valingutena tulistati siis tekkis väike absurdi moment sisse ja ajas mitte ainult muigama vaid aeg-ajalt ka turtsatama.

Teisalt pani see ka mõtlema, et sarnast õpetust saab intentsiivselt tegelikult ka päriselus koolitustel, asjalikest artiklitest, juutjuubi videotest või kus iganes kanalist, sõnaga uksest ja aknast tuleb nii kasulikku kui mitte nii kasulikku infot sisse ning just täpselt sama moodi nii hektiliselt, ehk seinast-seina sinna-tänna, ses pidevas voos on keeruline keskenduda üksikasjalikult ühele teemale, et see põhjalikult omandada, mistõttu tekivadki salvestusraskused ning teadmised ei jää meiega. Minu jaoks sümboliseeriski Juhani vaarisa ütlemiste soolo just seda, ehk kui on olukord käes, millal on vaja kuskilt kuuldud teadmisi rakendada, siis ei ole need alati piisavalt kinnistunud vaid on hoopis pudrustunud, mistõttu tegutsetakse fragmentide põhjal või siis üldsegi instiktiivselt, antud juhul siis põhjendades oma valikuid talupoja tarkusega.

Etenduse lõppakordina väljuti õpetuste maailmast ja toodi sisse kunstimaailm, kogu laud mille ümber publikum istus kaeti erinevate pikkuste vertikaalselt säetud puuprussidega ning kustutati taamalt valgus ning mängiti ainult laualampidega helgiga, tekitades nii äärmiselt lahedaid varjumänge, mis taustamuusikaga harmooniliselt kooskõlastusid, väga-väga lahe sümbioos tekkis. 

Ka punase valguse sättimine seintele, kus olid valged lehed punase markeriga tehtud joonistega andis põneva kutsumise efekti. Retsept!

Ära tahan mainida veel Eero Epneri etteaste ja tegelikult mitte ainult antud etenduse kontekstis vaid üleüldiselt, viisis kuis ta kirjutab või räägib lahti oma mõtteid ja seisukohti, need on minu jaoks enamasti selged, lihtsasti ja loogiliselt kulgevad mõttekäigud ning esitatud heas rahulikus tempos, vägagi sugestiivsed, heade piltlike näidetega ning mis oluliseim - valdavalt ka sisukad. Ses mõttes on sarnasusi mu teise suure lemmiku Tõnu Õnnepaluga.

Antud etenduse kontekstis on, aga kõik kolm tegutsemises olevat kutti võrdväärselt head ja nauditavad oma tekstis ja rollis, moodustades suurepärase kombo omakeskis ja pakkudes igati nauditava performance.

Saun

Hääd sõbrad kutsusid sauna kaema, mõtete ja tegevuste ja piltide ja videode virrvarri, mis peaks sümboliseerima elu sotsiaalmeediumites, selle võltslikust, kuid samas sõltuvust tekitavat. Kütet oli omajagu, sisu mitte nii paljut. Parim pala oli ehk publikumile esitatud küsimus, millele sai mobiilitsi interaktiivselt vastata - kas üks osaleja võiks saada kuuli või mitte. Kui lõppeks kuvatud tulemus oli ka tegelik suhtarv, siis tekitab see pisut hirmu. Järelikult oli saalis suurem osa inimesi, kes anonüümselt on nõus laskma teisel inimesel kuuli saada. Jah, tegu oli mänguga, kuid siiski, minu jaoks hämmastav tulem.

Pööriöö uni

Pettumus oli õite suur kui selgus, et 'Pööriöö une' pilonksid olid müügist otsa saanud kui ma lõppeks jaole tahtsin jõuda ja veel enam pettuma pidin, kui teada anti, et korralduslike raskuste tõttu lisaetendusi plaani enam võtma ei hakata. Oligi teadmine, et nüüd olen sest suurtegemisest ilma.

Seega oli rõõmu palju kui ilmnes, et lavastus oli ikkagi linti võetud ning eriti rõõmsaks läks meel kui ERR-i kavast leidsin, et ETV plaanib ka etenduse vaatajateni tuua ja veel enne aasta lõppu. Paraku kipub kehtima reegel, et kui ootused on juba üles kruvitud on ka pettumusel võimalus kergemini platsis olla. Kahjuks täpselt nii läkski. Kogu lavalt pakutud kompott läks nii kunsti ära, et ei suutnud kuidagist sellega kaasa minna ja pean tunnistama, et jäin enne lõppu hoopis kergelt tukku.

Äärmiselt kiiduväärt oli, et ERSO oma täiskoosseisus oli projekti kaasatud, nende esitused lisasid kogu tervikule suursugusust ning sobitusid eriti hästi just Shakespeare originaaltekstiga, tekitamata liigset raskepärasust. Ära mainimist väärib veel kindlasti Estonia lakke suunatud kerajas video installatsioon, mis oli väga nutikalt ja kohaselt lahendatud. Paraku jah, sisulise poolega ei õnnestunud kontakti saavutada - päris arusaamatuks jäi etenduse keskle Jörgen Liiki tehtud roll vahepalana. Miks ja mis see oli?

Võimalik, et kogu eepilisus oleks teatrisaalist vaadatuna jõudnud selgemini kohale, aga nii läbi sinava ekraani jäi kogu asi liiga raskesti seeditavaks.

Kõnts

no99 on teater, mida olen külastanud oma hinge harimise programmi jooksul kindlasti kõikse enam, selle on ilmselt tinginud esmased kogemused no99-ga, mis olid pea eranditult alati puhas nauding ja kui tõde tunnistada, siis nüüdki leiab üle mitme etenduse taas mõne eheda pärli, ainult, et selle pärli leidmise tihedus on ajas aiva pikenenud. Teagi, kas on isiklik köögi eelistus muutunud või on hoopis peakokad Avignoni köögi suunas liialt kiikama hakanud. Mnjah. Igal juhul oli keeruline viimatisest kogetust miskit hääd välja noppida ja teatritoolil istumine oli üks lõputu küünlapäev. Kui nüüd pigistada, siis positiivselt meenuma jäi:

• emotsionaalne elevantide marsi imiteerimine etenduse lõpu osas;
• vanadust sümboliseeriva mantra soigumine - lamada, end täis sittuda ja pesta lasta.

Lisaks hakkasin mõtlema etenduse ajal, kui lavakas on igale lennule ettemääratud õppejõud, siis selle õppejõu käekirjast ja tahtmisest sõltub juba täitsa otseselt millise näoga ja tulevikuga näitlejad välja tulevad teatrikoolist, paljud näituseks käesolevast Ojasoo lennust peaksid sobituma Endlasse, Ugalasse, kuigi just nende teatrite repertuaar võib olla nende noorte inimeste kutsumuseks, aga tehas on valmistanud hoopis teistsuguse toote.

Muuseas, ma armastan sind

Näha härrast Eplikut üles astumas laval, mitte ainuüksi muusiku rollis, vaid sättimas ennast ka näitleja kingadesse, oli piisav põhjus, mis seekord no99 teatrisse sai mindud. Juba enne etendust ennast, oli võimalik taaskord kuulata sissejuhatavat arutlust Eero Epnerilt eesootava temaatikal (vastavalt sai ka etenduse kuupäev valitud). Eero mõte jooksis siia-sinna, aga mõtlema jäin kahele:

• Kas muusik, artist, teeb kontserdil üles astudes rolli või on ta tema siiras ise? On nii ühte pidi lahendusi kui teisi pidi, nii siit, kui laiast ilmast ja lõppeks jääb see ka publikumi enda tõlgendada, mida uskuda tahetakse. Näituseks siis Winny Puhh või Jaan Tätte või Kerli või Metallica või Robbie või keegi kuues-seitsmes. Palju seal on siirust ja palju on siiruse ootust publikumilt. Lähtuvalt artistist ning tema loodud kuvandist on ka ootus erinev. Aga, mis on ootus näitlejale? Näitlejalt oodatakse reeglina alati ettekirjutatud rolli täitmist, ümberkehastumist ja paremal juhul rolli lahti mõtestamist. Vähemasti mingi hetkeni oodati. Värskemat sorti lähenemine on tuua lavale näitleja, tema isiksus, tema olemus, tema arvamised, tema kogemused - tema ise. Nimetades seda teatriks. Kui olen õigesti mõistnud siis seda võikski nimetada uus-siiruse tulemiseks teatris.
• Ka läbi valetamise võib olla siiras. Esiti oli mul raskusi säense lennu kinnipüüdmisega, tegelikult on endiselt. Kas mõtles siin Eero sarkasmi või irooniat, ehk läbi absurdsete karikatuuride loomise saab edasi anda seda tegelikku siirust? Saab tõesti, vähemasti sellele osale huvitatudest, kes seda iroonia või sarkasmi lõnga mõistavad. Või peeti silmas ikkagi miskit muud?

Sõnaga. Jällegi oli juba igati meeldiv, mõtlema panev foon etendusele loodud.

Nagu kuuldus, siis mitte mängitud tükk ei otsinud Võigemasti ja Eplikut üles, vaid Rapla kutid tulid iseseisvalt teatri no99 manu ja otsisid lava. Punti võeti veel Semper ja Lagle, kuid idee ja tahtmine tuli ikka kahelt mehelt endalt. Tahtmine näidata päris ennast või kujutluspilti endast, mida mehed arvavad, et neist laiemalt võidakse arvata. Ehk kas tegu oli siira enda avamisega publikumile või jällegi erinevate grotesksete karikatuuride loomisega. Ei julge ühe või teise kasuks arvata. Mõned ettemängitud lood, tunded, olid siiramad kui teised, aga siiruse osas on ikkagi tegu kellegi hinnangu andmisega, mis ühele siiras, on teisele mäng. Seega jäigi etenduse kohale hõljuma säenne umbmäärasus. Kas tegu oli enda välja elamisega? Kas tegu on päris probleemidega? Kas Võigemast-i ennast häirib arvamine, et keegi teda endiselt Buratinoks võib pidada? Kas Eplik tõesti arvab, et ta on juba oma parimad lood muusikaks saanud?. Mis ikkagi oma olemuses on näitlemine? Võtted, mis antakse kaasa koolist või sisemine tunnetus? Kas kunagi Raplas ühiselt bändinda üles astudes oli kõik veel siiras ja täna enam ei ole? Jne. Jne. Hulk õhku paisatud küsimusi.

Isiklikus plaanis jäi aga häirima noorte tegusate meeste tegemistest ja arvamistest välja kumav nukrus ning nende hirmud, need ei tundunud olevat siirad, need ei tundunud olevat põhjendatud. Ja kui rääkida üldises plaanis siirusest, täpsemalt enda siirast avamisest laiemale üldsusele, kas mõeldakse ette, et jah, muidugi enda avamine on endale praktiliselt alati kasulik ja õpetlik, aga kas ka teistele? Kas me oleme ikka oma isiklikes arvamistes või väljendustes nii huvitavad, et seda peab jagama. Isiklik kogetu näitab, et pigem harva kui tihti juhtub leiduma huvitav lugu.

Aga kui see polnudki siiras avamine, oli vaid mäng siiruse ja kujutelma piiridel? Kord üks, kord teine, mis pidanuks põimuma üheks tervikuks või siis vastupidi jääma kakofooniaks. Igal juhul ei pelanud ka see konseptsioon minu jaoks. Samas arvestades üldist publikumi tagasisidet ülevoolava applausi näol, siis oldi vaimustunud või isegi enamat, kui arvestada selja taga istunud noorsandi hüüdeid 'Braavo! Braavo! Braavo!' ja püstist ohjeldamatut plaksutamist.

Ilmselt polnud minu tass teed.

Ilona. Rosetta. Sue

'Three Kingdoms'-i vahele jätmine ning hilisemalt etenduse kohta kuuldud ülistavad oodid jäid piisavalt kraapima, et viisid mind nüüd ka kiiremas korras värskemat No-teatri rahvusvahelist projekti vaatama, taaskord siis härrase Nüblingi loomet. Lühildaselt kokku võttes - oli kummastav kogemus. Kolm lihtsustatud, kuid raskepärast lugu kolmest töö kaotanud naisest, kes otsivad võimalust jällegi jalad alla saada. Lavale säetud kujundid kujunduses täeindasid oma lihtsuses ja tahtumatuses perfektselt õhus olnud olustikku. Ka näitlejate töö osas ei ole ühtegi pahurat sõna öelda, pigemiti isegi vastupidi, kui pidada silmas saksa freuläinide imestama panevat atleetlikust. Sõnaga, kõike oli ja jagus, kuid ometigi kõndis kogu kompott või kõndisin mina kompotist lihtsalt mööda. Kontakt jäi sedant' puhku leidmata.

Departure

Pepeljajev põikas nädalavahetuseks kilulinna ja nii mööda minnes, pakkus ka kolmel õhtul Von Krahli teatri proovisaalis võimalust tutvuda oma hetke tegemistega. Pakkumisel oli siis soololavastus 'Departure' - lühike, eksperimenteeriv, absurdlik komejant, koos kerge tantsu ning Onu Raivo jutupliiatsiga. Ehk suuremal või vähemal määral erinvate interaktiivsete meediumite tulevärk, koos kohustuslikke lippude ja viledega - kõik projitseeritud kahuriga seinale. Tundmus jäi nagu osalenuks loomeprotsessis, kus kodanik looja siis katsetab erinevaid meetodeid ning vaatab kuis ja mis üldse tervikuks kokku pakkida sünnib. Kergelt toore maiguga, seega. 

Abstraktne sisu ajaloolistest tegelastest nagu Shakespeare, Anne Bolyein ja Henry VIII oleks vabalt võinud olla asendatud suvaliste kangelaste nimedega, ilmselgelt oli sisu puhtaks kohatäiteks siinjuures, lubamaks kunstnikul vormiga katsetada. Oli küll huvitav jälgida mängu ja valitud mjusiik oli eriti köitev, kuid kokkuvõttes ei saa just suuremat sorti elamuseks tituleerida..

Tantsiv Torn

             

Šasa Pepeljajev, Riina Maidre, Kultuurikatel - üks nimi kolmest ja Piletilevi aken ongi lahti. Nüüd aga kõik kolm ja veel koos, mul ei olnud võimalustki. Juba paralleelkultuuripealinnas Turus lavastunud erinevate kunstiliste vormide virr-varr, tõesti ei oska kuidagist paremini sõnastada seda balleti või modernsetantsu, lavakunstilise performance, muusikalise popuriiga reivist, akordioniromanssideni tulevärki mida 10m kõrgusel tornil ja kuuel erineval platvormil pakuti.

Istutud sai küll tavapärastest esimestest ridadest pisut keskemale, mõttega hoomata kogu laval toimuvat tegevustikku, kuid siiski mitte päris piisavalt kaugele. Pepeljajevil õnnestus kogu lava nii ära katta, et veidikenegi fokuseerunumalt jäädes silmitsema mõnda kangelast, tegevust või lavalist detaili, oli tunda silmanurgast - miskit olulist jääb nüüd kindlasti tähelepanuta. Ehk siis üheti oleks tahtnud vaadelda kogu seda sipelgapesa kihamist taamalt, kaugemalt perspektiiviga, kuid teisalt jällegi vastupidi lähedalt ning detailselt süveneda.

Proov leida ühest sisulist seletust ses Paabeli tornis toimuvale mürglile osutus äraütlemata keeruliseks, samas kas üldse alati peabki kõik seletuma. Sama eklektiline kui oli laval toimuv spektaakel olid ka mõtted mul peas. Kohati tundus, et laval mängitakse torni abil taevast ja põrgut lahti - Riina Maidre valge kleidiga hõljumas tipus ning mustad deemonid alumisel tasandil trallimas, kohati räägiti mulle inimese eluringist - nabanööri läbisaagimisest kuni haua kookoniga katmiseni, kohati rahust ja revolutsioonist meis endis ja meie ümber - kord võideldes lehvivate mustade lippude all, kord ujudes harmooniliselt kaasa teiste kaladega. Ja nii veel edasi, kõike ei jõudnudki enda jaoks ära salvestada.

Mis mind üllatas ja võlus, oli Ülo Kriguli muusikaline seade, see läbiv psühhedeelne ringkäik läbi kõige erinevamate muusikaliste stiilide, mis sobitus niivõrd kaasakiskuvalt laval toimuvasse. Kindlaks lemmikuks jäid soome pärased või ehk enamgi slaavi pärased akordioniromanssid, need helid olid lihtsalt võrratult kaiffid.

Kaiffilt oli lahendatud ka vihmasadu, kõikse pealt alustasid näitlejad vaikselt keele laksutamist imiteerides nii esimeste piiskade langemist, samal ajal täideti kõige kõrgemal tasandil läbipaistvad kummist kotid veega ning kinnitati rullides olnud toidukilede külge, mida siis tasapisi hakati allapoole laskma, saateks endiselt keelelaksutus, kui piisad olid maad puutunud moodustasid ülalt alla rullunud läikivad kiled vihmase seina. Igati tunnustust väärivalt lahendatud vihmasadu.

Kokkuvõtvalt oli kogemus, mis liigitub elamuste alla - ära mõtle, lihtsalt vaata ja naudi.

No74 (Untitled)

Ambitsioonikas ettevõtmine.

Psühhedeelia, eeskujuliku muusika valkuga.

Esimene poolaeg 8/3, tegelaskujude, steenide virrvarr ei lasknud ühtsel tervikul tekkida - ei saanud kontakti

Teine poolaeg 8/6, saabus selgus.

Piibli epistlite lugemine oli esimesel pooajal võõristav ning ühtlasi arusaamatu motiiviga.

Teisel poolajal saabus mõistmine, et tegu võiks olla nö. tänapäevase Jeesus Kristusega, Jesus Christ Superstariga, geeniusest muusikuga. Viited nagu:

- hallid trussikud niudevööna;

- lõpusteenides laipa pesevad ema ning peategelase suurim austaja;

- kuju nukrameelsus ja tõdemus, et isiklikest pingutustest hoolimata muhvigi  siin ilmas muutuma ei saa;

- varajane isiklik arusaam, kõik on juba tehtud ja enam ei ole midagi teha, et inimsugu õpetada, ometi tahtis inimlik ahnus veel oma tükki saada, nii politsei, produtsent kui ka lipakas. 

- saiamees oma punases kuues lükkas ta tegudele. 

Liiga lihtne käsitlus? Võib olla tõesti.

Üldmuljena oli ebamugav orienteeruda liigmitmete avatud teemaarenduste keskel, palju oli lihvitud ning suur tähelepanu seatud pisidetailidele, kuid seda va siduvat ühisosa tuli ikka etenduse teise pooleni oodata. Liigselt palju oli sahmerdamist, mis ei lasknud omakorda karakteritelt selgelt välja kujuneda (taotluslik?),  näitlejad said nirud võimalused end välja mängida. Jaak Printsi peavoolu trendikalt tüüpiline produtsenti kuju oli see ainus, mis meelde jäi. Risto Kübar sobis küll füsioloogiliselt piinatud geeniuse rolli, kuid mitte oma näitlejaomadustelt. No tõesti.

Väikekodanlus ja inimkonna tühisus toodi esile sissejuhatava nõudepesuga ning lõpetava põranda küürimise ning kodukoristamise piinliku monoloogiga. Ning päris lõpetuseks lasti publik üle linnusitaga.

PostUganda

Ainumas etendus mu lühikese teatri väisamise karjääri jooksul, mida olen pidanud vajalikuks kohe topelt kaeda. Kui esimene kord oli mulle isiklikult täiesti valgustav kogemus, siis teinekord enam välk ei tabanud. Oli küll nauditavalt vaimustav, kuid mulje jäi, et inglise keel mingil seletamatul põhjusel kammitses nii Maiket kui Riinat, mis üllatas.

Can't Get No/ Satisfaction

Mart Kangro tantsuetendus, oli vastava žanri esmamekk. Ei kõditanud mu maitsemeelt, kogemusena huvitav, kuid enda menüüsse ma veel kirjutada ei tihka.

Ühtne Eesti

Arvamist on saanud rohkem kui küll. Mõned meeldejäävamad:

No99 - Kõne mida eile ei peetud

Artur Talvik - 'Mine p****e, Artur Talvik!

Abdul Turay

Uudelepp

Margit Tõnsoni ülevaade

Veel meenub:

"Nad tõstsid mähkmete käibemaksu 20% peale ning ajakirjanduse käibemaksu jätsid 9% peale, kuigi seal on kordades rohkem sitta!" (No99)

Andres Mähari persesaatmise monoloog.

Jaak Printsi häälemurre valmiskooli lõppakordidel ja valimiskooli klipid: 1, 2, 3, 4 1/2, 4 2/2, 5, 6 1/2, 6 2/2.

Almer Jansu tantsustuudio lendlevad haldjad.

Klaköörid.

Lõpusõnum - Te olete vabad!

Mehed lumes

Põnev. Etendus ilma elava sõnata. Lihtne lugu toodi publikumini läbi erinevate dimensioonide nii ruumis kui tajus - muusika, video installatsioonide, valguse, salvestiste, helide koridorides, kajaga, kehaga, ufo maskiga, nukkudega. Just nukkudega loo lahti mängimine valgest siidist telgis asuvas laual ning tegevuse filmimine ning projitseerimine samale valgele siidile suurendatult. Uskumatult lahe, eriti veel steeni lõppakord kui jääkaru mehi telki tagasi jahtis ning samal ajal koridoris suuremat sorti mürgliks läks. Suurepärane.

Sisse jäi küll hingitsema tundmus, et kutid proovisid läbi erinevaid tehnikaid ning küsisid oma katsetuste eest ka rahvalt raha, kuid mul pole kõige vähematki vastava käitumise vastu, elamuse sain õige hea.

Tiiu Laks on Päevalehest päris ilusti kokkuvõtnud.

The End

Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak tegid teatrit ise endale, olles piisavalt lahked kutsumaks ka teisi häid inimesi kaema. Räägiti siis lõpust või täpsemalt öeldes isegi lõppudest, ütlemata selgelt välja, mis nüüd lõppema hakkab. Etendus koosnes neljast veerandajast, esimeses etendati nii öelda traditsionaalset teatrit - hesse zarathustra ainetel, teises juba sotsiaalkriitiliselt olmet - sõpruskonna (teatri) ühist koosviibimist, kusjuures suudeti jätta küllaltki mitteusutav ning võlts mulje, kolmandas aga abstraktset performance teatrit - inkade maailmalõpukuulutuste ning arvuti- ja infoajastu templiga, neljandas osa jäi juba mulle kaugeks. Kuid mõte igale kodanikule riiklikult antud 8gb kõvakettast on päris lahe kujund tänapäeva ja homse piiratusest. Hea oli.