Roar | Möire

Kinokunsti osas on mitmete hooaegade vältel ikka üht koma teist jõudnud naha vahele koguneda, seda üsnagi eripalgelistest vormidest ja seinast-seina kvaliteedis, mille tulemiks on tänasel hetkel olukord, kus üllatusmomenti või veelgi enam pahvistust saab kogeda harva, liiga harva. Rõõm on muidugi suur, kui see moment ikkagi lõpuks kohale jõuab, sedant puhku siis aitas kino Sõprus, pakkudes Noel Marshall-i 'Möire'-t, no miskit nii absurdset pole tõesti õnnestunud varem kaeda. Stsenaariumil ning näitlejatöödel suurt mõtet peatuda ei ole, samas teha projekti oma perega (Noel Marshall oli filmimise ajal suhtes Tippi Hedren-iga ning nad moodustasid kolme lapsega omamoodi kärgpere) Aafrikas, elades koos 70-e kiskjalise kaslasega igapäevaselt - no ei ole võimalik. Ometi on ja see ongi sisuliselt ainuke põhjus, miks seda filmi tasub vaadata.

Kadunud sõbra juhtum

Läks kohe eriti reipa sammuga mööda minust, kui poleks olnud ka algset sissejuhatavat filmi ning humoorikat teksti intervjuus kaevuriga, oleks olnud ikka päris kohutav kogemus. Tukk tuli peale.

Sønner av Norge | Sons of Norway

Skandinaaviast, sedant puhku Norrast tuleb uskumatut kvaliteeti. Jens Lieni üles võetud film on puhtamal kujul tõsieluline absurdikas, mis balanseerib nii komöödia ja draama vahel, pildistades vabameelset kasvatust, hipilikku isafiguuri ning punkariks kasvava poja omavahelisi tegemisi enne ja peale traagilisi juhtumisi peres. Suurepärane.

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

The Future | Tulevik

Miranda July on iseäranis uhkelt ette võtnud, istub ühe korraga nii režissööri, stsenaristi kui ka ühtlasi ühe peaosalise toolil oma filmis. Oma õite sürris, kuid ometi armsas filmis, kus kõik igapäeva normaalne tundub ebanormaalne ning ebanormaalne vastuoksa mõistlik ja inimlik. Erakordselt kontrastelt eristub, igati ühiskonna normidele vastav üksikisa ja armukese tegelaskuju Marshall (David Warshofsky), kõige tavalisem Jüri Harilik kogu oma ihade ja unistustega, tundudes aga loodud keskkonnas pigem võõrkehana, Sophie (Miranda July) ja Jasoni (Hamish Linklater) sepistatud boheemlaslikus, sümbioosses, teineteist täiendavas maailmas. 

Eriliselt nauditavad on nende kahe ühtesammuja omavahelised dialoogid, kus iga öeldud lause omakorda inspireerib teist veelgi vurtsu juurde keerama. Meenuvad - sõnavahetus diivanilt, kus kumbki omast nurgast raaliga toimetades mõne verbaalse torke teeb või kui Sophie teatab Jasonile, et veel on loetud sekundid aega enne kui võrk korterist välja võetakse ja käigu aga viimane kiirelt ära kõige olulisematel lehtedel, Jasoni valikuks osutub kalender ning ühiselt saadakse teada, et käesoleval hooajal saabuvad jõulud laupäeval. Päris pesuehtsad näited võrgustuvast igapäevast igal juhul.

Ametlikult klassifitseerub film küll kui draama, kuid oli julgustav kuulda publikumist vähemasti veel ühe kodaniku turtsatusi.

Tatt av kvinnen | Gone with the Woman | Naisest viidud

        

Uskumatult lihtne ja stiilipuhas hea tuju film, skandinaavlased kohe oskavad .)

 

Sünopsis filmi kodulehelt:

"That was when she started coming around more often. In the evenings, right before I turned in for the night. She would sit down and talk. Talk about how much she loved silence, and how great it was to spend time alone. Talk and talk and never stop."
(Erlend Loe)

Gone with the Woman is a film about a young man’s encounter with the enigma that is love and the even greater enigma that is woman. After being invaded, seduced and conquered, our unnamed main character realizes that he has a girlfriend. How else could you explain the sudden presence of a talkative young lady in his apartment? Before long, she’s turning his life upside-down; enthusiastically rearranging the furniture while he trails after her trying to have a say in the matter. Still uncertain whether he’s particularly confident in matters concerning love or women, he decides to make an attempt to understand both of these forces. He realizes that if all parties are to have space in this relationship, he’ll have to fight for every inch of territory. But it isn’t easy to stake a claim when you can never get a word in edgewise.

Gone with the Woman is a film version of Erlend Loe’s debut novel about a young man’s first tentative steps into the potential disaster area of love, about the female monologues that pass for dialogues, and the right of modern man to decide who wears the pants in the family.

Director Petter Næss employs bold visuals to paint this story, and this, along with the excellent casting of Trond Fausa Aurvåg and Marian Saastad Ottesen, brings Loe’s tale to life on the big screen, and does justice to the author’s ironic take on modern love.

Trond Fausa Aurvåg (He), Marian Saastad Ottesen (Marianne), Peter Stormare (Glenn), Henrik Mestad (Tor), Louise Monot (Mirlinda), Ingar Helge Gimle (Halfred), Trude Bjercke Strøm (Lollik)

Kurt Vonnegut 'Tšempionite eine'

     

Kas nüüd just keskkooli klasside kohustusliku kirjanduse nimistust, kuid kindlasti samast ajast ja ruumist jäi kõrva või isegi silma kraapima sümbioos - Vonnegut + Tšempionite eine = kultusromaan. Ehk siis peatükk hinge harimise programmist, mida ei saa mitte vahele jätta. Lõppeks nüüd siis  jõudiski kultus mu laualnurgale - ekstsentrikust ulmekirjaniku Kilgore Trouti (mõnede arvates ka Vonneguti enda prototüübi) seiklemised ning lugupeetud Midland City automüüja Dwayne Hooveri hullumise protsess ja lugematu hulk teisi karvaseid ning sulelisi tegelaskujusid.

Vonnegut üllatas mind oma pisut eklektilise stiiliga. Tekst on liigendatud lühikesteks mõttevälgatusteks või kirjeldusteks, mis mitmet puhku tundusid esiti olevat täiesti absurdselt irrelevantsed kuid seostati täpselt õigel ajal ära ülejäänud sündmustikuga, seega ei tekkinud kordagi tunnet, et nüüd läheb käest ära. Piiri on hoitud geniaalselt. Teine üllatav moment oli tavapärase puüanti kohe algses faasis lahti kirjutamine, millest võiks aimata, et Vonneguti fookuses on protsessi ilu, mitte lühike lõppvaatus. Kiiduväärt lähenemine.

Stilistika oli seega uudne, kuid sisulisest tuumast jäi vajaka, ei leidnud miskit väga noppimis väärset sedant puhku, kui üldse, siis jäävad mind raamatust saatma inimmasinad, urruaugud ning lemmikuim koht peatükist 19 -

Ja Bonnie McMahon jutustas Beatrice’ile ning Karabekianile, et Mary Alice’i isa, kes oli Shepherdstowni vangla vabastuskomisjoni liige, õpetas Mary Alice’i ujuma, kui tüdruk oli alles kaheksa kuud vana, ja kui Alice sai kolmeaastaseks, sundis ta teda ujuma vähemalt neli tundi päevas.
Rabo Karabekian mõtles veidi ja ütles siis valjusti, nii et paljud teda kuulsid: “Mis inimene see küll on, kes tahtis oma tütrest teha paadi päramootorit?”