Douglas Adams - 'So Long, and Thanks for All the Fish'

Ja neljas osa triloogiast oli jällegi väga suurepäraselt õnnestunud. Sisuliselt teeb Douglas Adams seeriale restardi ja algab uuesti juurte juurest, tuues Arthur Denti maa peale lõppeks tagasi, kõik näib olevat nii nagu ennegi, kuid siiski mitte päris.

Kirkamad kohad:

Rob MacKeena vihmajumala tegelaskuju.

Tips for aliens in New York: Land anywhere, Central Park, anywhere. No one will care, or indeed even notice.

Surviving: Get a job as a cab driver immediately.

A cab driver's job is to drive anywhere they want to go in big yellow machines called taxis. Don't worry if you don't know how the machine works and you can't speak the language, don't understand the geography or indeed the basic physics of the area, and have large green antennae growing out of your head. Believe me, this is the best way of staying inconspicuous.

If your body is really weird try showing it to people in the streets for money.

Meenus kohe film M.I.B.
Ja veel üks:

“Tell me the story," said Fenchurch firmly. "You arrived at the station."

"I was about twenty minutes early. I'd got the time of the train wrong." 

"Get on with it." Fenchurch laughed.

"So I bought a newspaper, to do the crossword, and went to the buffet to get a cup of coffee."

"You do the crossword?"

"Yes."

"Which one?"

"The Guardian usually."

"I think it tries to be too cute. I prefer The Times. Did you solve it?"

"What?"

"The crossword in the Guardian."

"I haven't had a chance to look at it yet," said Arthur, "I'm still trying to buy the coffee."

"All right then. Buy the coffee."

"I'm buying it. I am also," said Arthur, "buying some biscuits."

"What sort?"

"Rich Tea."

"Good Choice."

"I like them. Laden with all these new possessions, I go and sit at a table. And don't ask me what the table was like because this was some time ago and I can't remember. It was probably round."

"All right."

"So let me give you the layout. Me sitting at the table. On my left, the newspaper. On my right, the cup of coffee. In the middle of the table, the packet of biscuits."

"I see it perfectly."

"What you don't see," said Arthur, "because I haven't mentioned him yet, is the guy sitting at the table already. He is sitting there opposite me."

"What's he look like?"

"Perfectly ordinary. Briefcase. Business suit. He didn't look," said Arthur, "as if he was about to do anything weird."

"Ah. I know the type. What did he do?"

"He did this. He leaned across the table, picked up the packet of biscuits, tore it open, took one out, and..."

"What?"

"Ate it."

"What?"

"He ate it."

Fenchurch looked at him in astonishment. "What on earth did you do?"

"Well, in the circumstances I did what any red-blooded Englishman would do. I was compelled," said Arthur, "to ignore it."

"What? Why?"

"Well, it's not the sort of thing you're trained for is it? I searched my soul, and discovered that there was nothing anywhere in my upbringing, experience or even primal instincts to tell me how to react to someone who has quite simply, calmly, sitting right there in front of me, stolen one of my biscuits."

"Well, you could..." Fenchurch thought about it. "I must say I'm not sure what I would have done either. So what happened?"

"I stared furiously at the crossword," said Arthur. "Couldn't do a single clue, took a sip of coffee, it was too hot to drink, so there was nothing for it. I braced myself. I took a biscuit, trying very hard not to notice," he added, "that the packet was already mysteriously open..."

"But you're fighting back, taking a tough line."

"After my fashion, yes. I ate a biscuit. I ate it very deliberately and visibly, so that he would have no doubt as to what it was I was doing. When I eat a biscuit," Arthur said, "it stays eaten."

"So what did he do?"

"Took another one. Honestly," insisted Arthur, "this is exactly what happened. He took another biscuit, he ate it. Clear as daylight. Certain as we are sitting on the ground."

Fenchurch stirred uncomfortably.

"And the problem was," said Arthur, "that having not said anything the first time, it was somehow even more difficult to broach the subject a second time around. What do you say? "Excuse me...I couldn't help noticing, er..." Doesn't work. No, I ignored it with, if anything, even more vigor than previously."

"My man..."

"Stared at the crossword, again, still couldn't budge a bit of it, so showing some of the spirit that Henry V did on St. Crispin's Day..."

"What?"

"I went into the breach again. I took," said Arthur, "another biscuit. And for an instant our eyes met."

"Like this?"

"Yes, well, no, not quite like that. But they met. Just for an instant. And we both looked away. But I am here to tell you," said Arthur, "that there was a little electricity in the air. There was a little tension building up over the table. At about this time."

"I can imagine.”

"We went through the whole packet like this. Him, me, him, me . . ."

"The whole packet?" 

"Well, it was only eight biscuits, but it seemed like a lifetime of biscuits we were getting through at this point. Gladiators could hardly have had a tougher time."

"Gladiators," said Fenchurch, "would have had to do it in the sun. More physically gruelling."

"There is that. So. When the empty packet was lying dead between us the man at last got up, having done his worst, and left. I heaved a sigh of relief, of course.

"As it happened, my train was announced a moment or two later, so I finished my coffee, stood up, picked up the newspaper, and underneath the newspaper . . ."

"Yes?" 

"Were my biscuits."

"What?" said Fenchurch. "What?"

"True."

"No!”

Douglas Adams - 'Life, the Universe and Everything'

Kui eelnevad kaks sarja raamatut on olnud briljantset, siis antud eksemplar on küll lappama läinud nii hjuumori kui sisu mõttes, stiil on küll sama, aga sisu on kadunud.

Jaan Undusk - 'Boulgakoff : näidend kaheksas pildis : Mati Undi mälestuseks'

Mitu head aega tagasi sai ära nähtud Draamateatris 'Boulgakoff', oli juba sel ajal paeluv kogetu, piisav, et haarata näppu ka Jaan Unduski kirjutet' näidendiraamat ning see uuesti läbi töötada. Eriti nüüd kui on kuulmisest läbi käinud David Vseviovi 'Müstiline Venemaa' raadiosaadete blokk, mis keskendus just kirjanike suhetele Staliniga. Huvitaval kombel jõuti nii fiktsioonis kui ajaloo käsitluses sarnastele mõtedele või paradoksideni - Stalin lubas küll Bulgakovil kirjutada nö ausat teksti - kuid vastutasuks tema teoseid ei avaldatud, ega lavastatud, vaid diktaatori lemmiknäidend 'Turbinite päevad' (Bulgakov) oli aastakümneid teatrilavadel, tagades nii ka Bulgakovile äraelamise. Näidendist katked:

BOULGAKOFF: Ma ei ole seda. Ma olen nõrk ja psühhopaatiline. Aga aastal tuhat üheksasada kolmkümmend aprillikuus, ütles mulle Stalin läbi telefonitoru, et ta tahaks minuga kohtuda ja tõsiselt rääkida, ja selle lubaduse ajel kirjutasin ma kuni märtsini aastal tuhat üheksasada nelikümmend, täpselt kümme aastat, vägevat kirjanduslikku teksti, ilma et oleksin ridagi saanud avaldada. "Must Maag" ('Meister ja Margarita' algne nimetus), minu peateos, on valmis ja maasse kaevatud, näidendid seisavad, üks kenam kui teine, sirges reas ja ootavad oma aega. Ja seda kõike tänu Stalini üheainsale lausele!

SIDONIJA SERGEJEVNA: Mišei, kallis, sa pöörad kõik peapeale!

BOULGAKOFF: Elu on kummaline! Oleks ta mind avaldada lasknud, oleksin ma ju pidanud avaldama pahna. Mõne Averbahhi või Beloveiko töötlusi omaenese teostest. Aga ta ei lasknud mind avaldada ja mingil hetkel ma mõistsin, et ma ei saagi kunagi avaldada ja sisetsensor minus suri välja ja ma kirjutasin absoluutselt vaba ja loomingulist, lustakat ja sügavat, terast ja tugevat teksti, täpselt nõnda, nagu ma oleksin olnud Pariisis, kus kõike saab kohe öelda. Sellepärast ma ei pidanudki Pariisi minema. Tema laskis mulle head palka maksta, käskis mu teatrisse tööle võtta, aga ühtki minu tööd lavale ei lastud, sest ma kirjutasin nii, nagu ma tahtsin, ja mitte nii, nagu pidi, ja kui mu näidendid lavale oleksid lastud, siis oleks pidanud nad enne köndistama, aga seda tema ei tahtnud. Ja ma sain veel ka head honorari, sest üks minu näidend, "Turbinide päevad", oli vanast ajast lavale jäänud ja maha seda ei võetud ja see läks tuhat korda täissaalile ja Tema ise käis seda järjekindlalt iga poole aasta tagant vaatamas ja kordas, et see on tema lemmiknäidend, kõik need kümme aastat, ja see oli näidendile parim reklaam ja see tagas selle, et see näidend jäigi lavale pidama ja on seal ikka veel, sest nii minul kui ka Stalinil on veel hing sees. Sest kui ka "Turbinid" oleks maha võetud, siis oleks kirjanik Boulgakoff nimi rahva keelest ja meelest kadunud, aga seda Tema ei tahtnud. Üks märk pidi jääma sellest, mis hämaras sünnib. Ta tahtis, et Venemaal elaks ka tema valitsemise ajal vähemalt üks hea kirjanik, kes kirjutaks suure vene kirjanduse väärilisi teoseid, aga selle jaoks pidi sellele kirjanikule head palka makstama ja tema avaldamine ära keelatama!

Säene iroonia siis.

Must Alpinist

"Musta Alpinist"-i intensiivne PR-kampaania tegi üsna skeptiliseks filmi tegeliku vaadatavuse osas, mistõttu olin üsna kõigeks valmis. Üldiselt ütleb Etsi blogi üsna täpselt välja ka minu arvamise:

Kuid peab filmi kiituseks ütlema, et vähemalt matkategevus oli vägagi tõetruult ja autentselt edasi antud. Seda nii matkafiilingu, looduse, igasuguse atribuutika ja muidugi hästi valitud näitlejate osas. Matkajad muutusid protsessi käigus mustemaks, paistetumaks, võiks öelda, et ka inetumaks, mis kõik on ühele pikale suusamatkale väga omased. Pingeid, armukolmurki, arutut riskimist, ehedat rõõmu  ja paljut muud juhtus nii elus kui filmis.

Lisaks veel juurde, et loodusest kätte saadud kaadrid olid vägagi isutavad ning õue kutsuvad ja filmi matka osa oli vägagi usutav. Teisalt kõik edasi, mis külas toimuma hakkas oli küsitavama väärtusega, oli see põnevik, ulme, krimka, milleks!? Jäi üsnagi arusaamatuks.

The Curios Case of Benjamin Button

Päris kummastav, et nii hea kraam, nii suurepäraste näitlejate ning muinasjutulise sooja looga jõudis alles Tallinn-Riia bussiliinil minuni. Imetabaselt hea vaatamine.

Valdur Mikita - 'Lingvistiline Mets'

Valdur Mikita 'Lingvistiline mets' sattus lugemisse puhtalt peavooluga kaasakulgemsiest, kuna ümber ringi on olnud palju juttu ja kiitmist, siis tundus olevat raamatuga, mida nüüd ja kohe peab lugema. Loetud sai, oodatud elamust ei saanud, oli lasu huvitavaid mõttekonstruktsioone, ülesvisatud ideid, aga kõik neist jäid õhku, jäid lõpetamata või teisalt jäi argumentatsioon otsituks, nõrgaks ja suduseks. Ehk suures osas tühjaks jäi raamat.

Ühe tõeliselt põneva teadmise leidsin enda jaoks lõigust, mis kirjeldas Eestit kui ühte olulisemat külmasõja võidurelvastumise strateegilist punkti. Eriliselt jäi meenuma autori väide - nagu olnuks Eestis ühel heal hetkel inimkonna ajaloos kõige enam tuumalõhkepäid ühe elaniku kohta, seda põhjusel, et suur osa Nõukogude Liidu tuumarelvastuse rakette olid suunatud Euroopa suurlinnadele just nimelt Eestist ning vastupidi USA ja Euroopa tuumaraketid olid suunatud Eestile, võtmaks välja Nõukogude Liidu esimeset tuuma tugipunkti. Mõeldes nüüd oma lillelisele lapsepõlvele, tundub see üsna võigas teadmine olevat.

Teine huvitavam väide oli eestlaste ja rahvuseepose 'Kalevipoja', eriti kangelase, omavahelise selge suhte ning kontakti puudumisega. Jah, selgem kontakt on isegi teosest siiliga või isegi sortsude või vanapaganatega, aga suhe Kalevipoja kui kangelasega jääb võõristavaks. Jääb mulje, et kuna paljudel rahvustel juba oli oma kangelasest lähtuvalt eepos valmis treitud, siis pidi ka eestlastele oma saama, mis jätab säense mahaviksitud tegemise mulje ning suhestumine on pigemiti tehislik. Teatud sarnasusi võib leida pigemiti isegi antiikmütoloogiaga, seevastu puudub rahvusele omane metsaläehdus, ugrimugrilikkus. Säense mõttekäiguga jääb mul üle ainult nõustuda.

Üks ilus mõttearendus veel:

Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet.

Nii on.

The Fountain

Tahtsin kogeda Aronofskyt, sain kogeda Aronofskyt. Ilmselgelt on härrasel vändatud ka selgema visiooniga filme.

Life of Pi

Inimesed tahavad uskuda.

Melancholia | Melanhoolia

Lars von Trieri uusim on õite kaunike. Just vormilt kaunike. Juba sissejuhatavad kaadrid on rabavalt mõjuvad - imetabaselt üles võetud, harmoniseeritult ning võimsalt krutitud-sätitud ja imeliselt, pisut ängistavasse Wagneri helitausta, sobitatud. Võimas. Pilt ja heli ise näitlikustab kõikse paremini:

Juba Antikristusest tuttav vontierilik filmi ülesehitus, mis meenutab pigem kirjandusteost kui filmi, oma sissejuhatuse ning selgelt eristuvate peatükkidega, toimib suurepäraselt ka Melanhoolia puhul. Sissejuhatus on piisavalt kaasahaarav ja mõjus, et raputab kõik kinno kaasavõetud emotsioonid, mõtted, tunded ning viib vaataja kenasti filmi rütmi, meeleollu, olustikku kaasa, sujuvalt ühele lainele, ühte aega ja ruumi pildiga. Igati kiiduväärt võte, mis hõlbustab filmi sisenemist.

Peatükke oli sedant puhku kokku kaks. Esimese peatüki taustaks oli seatud peretütre Justine (Kirsten Dunst) pulmapidu väljavalituga, kelle tegelaskuju nähtamatusele osutab pisidetail, et kangelase nimigi on jõudnud juba ununeda. Siinjuures tuleb tunnistada, et tegelikult ei andnud von Trier ühelegile meesisikust tegelaskujule võimalust positiivselt pildile jääda, kui just Justine õe Claire (Charlotte Gainsbourg) väike poeg Leo (Cameron Spurr) kõrvale jätta, keda on raske milleski süüdistada. Kuid igal meeskarakteril joonistusid selgelt välja klassikalised mehelikud nõrkused, küll matslikkus ülemuse näol, küll mökulikkus tulevase abikaasa näol, küll rumalus ülemuse assistendi näol, küll liiderlikkus isa näol ning argpükslikkus õemehe näol. Ehk sedant puhku oli naiste kord särada, nagu ka eriala ekspertide arvamistest on mällu kumama jäänud. Ettekirjutatud keerulised, kuid kirkad karakterid andsid erakordselt hea võimaluse nii Dunstil, Gainsbourgil kuid eriliselt Charlotte Rampling-il ema Gabyna hiilata.

Esimene peatükk oma täismahus ettemängitud pulmatralliga jäi oma detailsuses pisut kaugeks, üsna kiiresti oli aimatav kahe õe iseloomu polaarsus - kui Claire kehastas klassikalist sootsiumisse sobituvat hinge, kõige paremas mõttes tavalist inimest, oma inimlikke hirmude ja rõõmudega, kes otsib ja leiab õnne kaaskodanikest, siis Justine vastupidiselt oli tundliku vaimuga erak, kes küll üritas väga õega samastuda ning sobitada end raamidesse, mida ühiskond ootab ühelt noorelt naiselt ootab. Kui kõiki teisi veel, siis oma loomust tal ära petta siiski ei õnnestunud. Mingiks hetkeks jäi isegi filmi esimesest poolest tundmus, et Claire nagu meenutaks rohkem isa, kes nautleb seltskonna tähelepanu ning Justine oma olemuselt ema, kes sülitab kõikidele kehtivatele ühiskonna normidele, kuid teisest poolajast oli raske leida sellele mõttekäigule toetust.

Teises peatükis õdede osad samm-sammult, õite tasa vahetusid, kui selgemaks sai saabuva saatuse paratamatus. Taevasse kerkinud uues kuus, leidis Justine rahu ning enesekindluse ja tänu kirgastumisele ka ise enda, Claire seevastu halvas aga inimlik paanika, mida iseloomustas ilmekalt optimistlik plaan veel viimastel hetkedel sõita chateu-st lähimasse külla, saamaks olla need viimased hetked koos paanitseva rahvahulga keskel. Võib nii, võib naa - ei saa kumbagi õde hukka mõista ja kas üldse peabki.

Kõikse enam sisuliselt poolelt jäi sümpatiseerima von Trieri joonistatud lihtsus ja selgus, kuidas ta suutis kahte osapoolt üheti vastandada ja samas siduda, aja ning ruumi silmapilkse 180 kraadise pöördega. Ühel hetkel rõõmus igapäev - esimene peatükk, järgmisel inimkonna viimne päev - teine peatükk. Ja kõike seda imetabase maitsekusega.

Sirpist kaks meeldejäävat kirjatükki:

'Melanhoolia' täiskuuööl
Õhtumaa allakäik Trieri moodi

Micmacs

 

Täiesti pöörane heatuju film, Jean-Pierre Jeunet fantaasiamaailmast, vägagi sarnase värvigammaga - vanadele fotodele/filmidele omases pruunika-kollaka tooniga, stilistikaga - pisut kulunud teisekäe riietusega, keskkonnaga - värvi alt kooruvate võimsate vanade kivimajadega  ning mõnusa naiivsusega nagu oli ka sama mehe 'Amelie'. Mikmakid on siis põhjusel või teisel nö tavapärasest kogukonnast eemale tõrjutud pisukese kiiksuga, põhjatu fantaasiaga loomingulised hinged, kes oma igapäevase leiva leiavad Pariisi elanike poolt minema heidetud trääni uuesti kas töökorda putitamises või hoopis uueks mehhaaniliseks imevidinaks konstrueerimises. Kahureid, pealtkuulamisseadeldisi, kohvrist välja tantsivaid roboteid jne, jne valmistatakse nii möödaminnes. Mitte vähem nutikad kui leiutised, ei olnud ka Bazili  (Dany Boon) geniaalsed lahendused kahe konkureeriva relvatööstuse magnaadi tülli pööramiseks.

Suurepärane oligi just see mitte küüniline vaid soe, kergelt naiivne kuid vägagi leidlik huumor, mis sisu saadab. Näituseks põhjalikult läbimõeldud süsteem - valvuri tassi unerohuga immutatud suhkrutüki paigutamiseks või kodanike kröösuste Aafrikasse lennutamine. Lisaks siis veel kuldseid stseene:

• politseiniku itaaliapäraselt järgi tehtud aktsent lennujaamas - juu talking to me?
• Thierry Henri kirjutas ise oma nime valesti?
• jne

Igati muhe kogemus.

The Road

  

Hallis toonis, halli sisu, hallide osatäitmistega John Hillcoati film, apokalüptilisest tuumatalve maailmast, kus isa poega üritavad elu natukest sees hoida, mitte metsistudes ning poisi ema soovitusel murdes ikka lõuna poole, läbi laastunud riigi.

Ei mõte, nutused ja ebakindlad tegelaskujud, ühenäoline näitlejatöö - ei leidnud mitte kohe konktakti. Küll omaks tahtmist ses mahajäetud maailmas ringi traalida nii kuu või kaks ja siis tagasi turvalisse täna päeva pöörduda.

Black Swan

Väljakäidud veksel filmi vaatamise osas ning tärkav huvi Natalie Portmani kui näitleja vastu, kahekesi viisidki mind kinno, seda puhku siis Hobujaama. Ja hea on, et viisid. Tegelikult oli põhjuseid isegi rohkem, filmi tegevustiku keerlemine, mulle nii tundmatu, kuid samas intrigeeriva žanri kui balleti ümber ning Darren Aronofsky režisöörina.  Kelle pakutust on mul silma hakanud siiani filme kaks - Pi ning Reqiuem for a dream, mõlemad kohe eriti suurepärased elamused.

Nii ka seekord. Enim muljet avaldas, Aronofsky oskus siduda üheks tervikuks nii mitu erinevat lugu, samas jättes  tõlgendamise võimaluse puhtalt vaatajale. Esmane lugu koorub välja kahe naise vaatevinklist, teist põlve, noore balletitantsija Nina (Natalie Portman) ning tema üksikvanemast ema Erica (Barbara Hershey) vahel. Erica on endine balletitantsija, kes enda öeldu kohaselt  nooruses tehtud "vea" tõttu, lasi  puruneda elu unistusel, loobudes tantsija karjäärist balletis ning tehes valiku oma enda tütre kasvatamisele pühendumise kasuks. Ja see painab vaest naist niivõrd, et kogu järgneva elu on ta panustanud oma tütre suunamisele ning suureks tantsijaks saamise püüdluste toetamisele. Tütar Nina, püüdes olla oma emale ideaalne laps (tõenäoliselt on ta ema kannatused ja etteheitva suhtumise ära tajunud juba varajases nooruses) võtabki ema unistuse omaks ning pühendub balletile jäägitult. Nii üheti, ei suuda aduda ema, et liiatise pühendumusega tütrele, on ta ära lämmatanud viimase isiksuseks kujunemise ning teisalt ei mõista ka tütar, et ta ei ela enda elu vaid ema unistust. Ja see unistus paneb tüdruku lukku, ta jääb oma fantaasiasse kinni. Ema, tütart sulevad end kahekesi muust maailmast. Nende omavahelist suhet ning igapäevase elu suhtlemist iseloomustab enim rusuv pinge, mis tuleneb mõlemapoolsest hirmust eksimsie ees. Eksimise ees pahandada ema, eksimise ees ebaõnnestuda ema ning juhendajana. Igal juhul on kõik hämaralt sünges korteris filmitud stseenid täis varjatud naiste vahelist ängi, mis lõpeks kriibivad Nina noort hinge sedavõrd, et närvilisusest tulenev enese kratsimine kasvab üle juba hirmust ning enesehaletsusest tulenevateks fantaasiateks, millele ainult lisab ekspotensiaalselt hoogu saadud unistuste roll 'Luikede Järves' ning tänu viimasele peale pressiv nii öelda päriselu, mis tüdruku jaoks vindi lõplikult üle keerab.

Teisalt avanes ka huvitav paralleel klassikalisest juhtimisteooriast, kui New Yorki väikse balletiteatri trupijuht Thomas (Vincent Cassell) jõuab paratamatult arusaamiseni, kus teatri jätkuva tegutsemise huvides tuleb läbi viia verevahetus. Senine esinumber Beth (Winona Ryder) tuleb asendada. Ehk sisuliselt on tegu ühe kõige raskema ülesandega üldse millega juhil tuleb silmitsi seista - kõikse pealt ära tabada õige moment muutuseks, teisalt olla piisavalt tugev ning pragmaatiline seni edu taganud mudeli vahetuseks ning kolmandaks leida uus ja värske tulemine, mis suudaks vähemalt samu tippe vallutada mis vana, aga loodetavalt veel enamgi. Filmis arvab Thomas aja õige olevat senise esitantsija teenetest loobumiseks, on aru saada, et otsus on küpsenud juba õige mitu aega mehe peas, kuna noorte talentide hulgast on tal imetabane tantsija sirgunud, seda Nina isikus, keda hoiab tagasi vaid tema kammitsetud isiksus ning olematu karisma (nii tundub, et loeb olukorda Thomas). Tüdruku avamiseks toob ta truppi uue värske looduslapse Lily (Mila Kunis), kes vastandub igas elemendis ontlikule ning kohitsetud Ninale, lootes niiviisi läbi otsese konkurentsi tagada parim tulem lõppkokkuvõttes teatrile. Teisalt krutib ta ise igal võimalusel Ninat end avama, välja tulema oma lukustunud minast, näitama oma tõelist paleust ning läbi sellle jõudma oma unistuseni Jah, meetodid kuidas ta tüdrukuga manipuleerib, tekitavad õigustatud küsimuse, kas eesmärk ikkagi pühitseb alati abinõu. Antud juhul kaldun arvamusele, et pigem pühitseb, kuna lõppeks õis, mis on pikalt oodanud, avanebki ja annab jumalikku etenduse. Stseen, kus Nina musta luike tantsinuna jookseb lavalt Thomas suudlema, näitamaks oma vabanemist ning järgnev Thomas kohmetus ja samas pilgust kumav siiras hea meel Nina üle, raputasid temalt maha küünilisuse rüü ning aitasid paista hoopis helgemas valguses. Arvan tõsimeeli, et Thomas ei olnud teadlik neidise siseelust ning millisesse kuristikku ta oma tegevusega Nina paisanud oli.

Kolmas paralleel, mis tekkis oli seotud Luikede Järve kahe liiniga. Üks liin oli klassikaline etendus, teiisalt hakkasin mõtlema, kas mitte ei võiks arvata, et Nina oli valge luik ja tema alterego osaliselt Lily isikus (sähvatus Fight Clubi Tyler Durdenist), osaliselt fantaasia teisik must luik, ema nõiduse Ninale seadnud õela võluri rollis ning Thomas päästva printsi Siegfriedina. See paralleel kisub, aga juba liialt abstraktseks.

Igal juhul fantastiliselt üles võetud film, mis tekitas mitmetisi tundeid ning mõtteid. Esiti pani mind imestama kino kavva seatud märge K14, kuid tõepoolest kõik see hullumiseni viinud inimese kahestumine oli nii mõnigi kord üsna õõvastavas vormis vaatajani toodud.   

Minu ootus Natalie Portmani kui näitleja osas sai igal juhul igati õigustatud, see oli tema film ning ta tegi fantastiliselt võrratu rolli. Füüsiliselt oli viinud oma keha, keha hoiakud, liikumised, painduvuse, maneerid täiuslikkuseni, mida võib üldse mitte balletikooliga näitlejalt oodata.  Samas oli roll ka väljamängitud ehe ebakindluse, hirmunu, perfektsionisti musternäidis. Just eriti neis näoilmeis. Igat pidi õnnestunud ja kiitust väärt. 

Ka Aronofsky režiile saab ainult kiitust jagada, just nimelt hallutsinatsioonide või fantaasiate õnnestunud kujutamine, kui Nina jookseb ema tuppa ja näeb kõiki joonistusi tema üle naermas või ülal toodud peegli stseen või kui Nina tõmbab oma näpult naha või ka Lily ja peegli stseen. Ehk siis suurepäraselt on õnnestunud reaalsuse ja fantaasia maailma sidumine, ei ole liialt eputatud vaid õigel ajal, õiges kohas. Teisalt, aga film feilib näitlejaile kirjutatud teksti osas ning osatiselt ka liigse lihtsustatuse pärast. Pean ka tunnistama, et film tekitas lõppeks minus rusuva ja raske meeleolu, mis mulle ei meeldinud, seega sai ka hinnangut punkti võrra kärbitud.

Kuid jah, ilus on lahkuda oma unistuses.

Kirjad inglile

Sulev Keeduse uusimat, viis mind kinno vaatama kõikse pealt enesele antud lubadus ning teisalt tahtmine omakootud filmikunsti toetuseks oma panus anda, paljukest see Kultuurikapital ikka üksi suudab. Lubatud, tehtud. Kuna ei leidnud eelnevalt mahti sisuliselt tulevasse süveneda ning lasta end kuidagist mõjutada, olingi valge lehena saalis. Ja väga hea nii.

Vormiliselt oli film igati nauditav, Keeduse säätud tempo õite paras, mitte uinutav, mitte raputav vaid täpselt sobiv ning käekiri oli ses sujuvuses selgelt loetav. Lisada juurde veel kirkalt välja kirjutatud karakterid ning suurepärane tugevate näitlejate valik (lemmikuimaks kujunes vaieldamatult mulle Lauk-Tamm) ning nii lihtne ongi vormilisi naudinguid serveerida. Sisulise poole pealt ei ole mul kerge hinnangut anda. Afgaani temaatika ei ole mind isiklikult kuidagist viisi puudutanud ning sellega seoses ka emotsiooni ei tekkinud, usutavasti on, aga kokkupuutunutel tunne teisitine. Tugevate naiste ängi ja allaheitliku kodumaise mehe temaatika ei viinud ka väga kaasa, ega pärast mõne päevast seedimist tulegi ausalt öeldes ühtegi teema püstitust, mis oleks kaasa viinud. Oli meeldivalt veedetud aeg Eesti kinos, Eesti filmiga ja nii oligi hea.

Sünopsis filmile:

Afganistanis sõdinud ja koduste teada seal hukkunud Jeremia Juunas Kirotaja naaseb 21 aastat hiljem Eestisse isa matustele. Lääne ühiskonnast võõrdunud ja islamiusu omaks võtnud meest seob siinse eluga vaid mälestus oma tütrest Inglist, kelle nuttu ta kunagi ammu telefonist kuulis.

Kodulinna naastes asub Jeremia otsima jälgi oma tütrest ning naisest. Tolmune provintsilinn ei tundu aga meest ootavat. Midagi on siin katki. Mehi siin peaaegu ei ole ning kohalikku elukorraldust dikteerivad naised. Need naised näevad aga just Jeremias seda, kes kadunud pojana suudaks pakkuda linna halvavale tühjusetundele leevendust.

Inception

Oohhhooo, viimaks ta siis saabus, kaua oodatud unenägude maailmast kõnelev film on nüüd tehtud ja ka nähtud, tänud, tänud jah, sulle Christopher Nolan. Teadliku une ning unenägude kontrollimise temaatika on mind juba mitu head aega kõditanud. Olen mõistmisele jõudnud, et teatud unefaasis on võimalik oma unenäos ohjad enda kätte haarata ning juhtumusi juhtida juba vastavalt oma parema äranägemise järgi, niisamuti on võimalik ka ebameeldivaks kiskuvat unenägu katkestada nign uuega alustada, jah, see eeldab küll paraku üles ärkamist. Samas jällegi meeldiva une katkemise korral, on täitsa võimalik ka pooleli jäänud kohast jätkata. Alati küll jah, mitte ning jah, mulle meeldib vägagi uneleda. Teadliku unenäo kontrollimisega on ainult pisike aga, kuna unenäo suunamine on mõtestatud tegevus, siis ajul on komme üles ärgata ja salvestamist alustada, kuna aga salvestatakse samale kettale ja ühtesamusesse kausta reaalse eluga, siis luuakse soodus pinnas juba eksimiseks, mis on reaalne, mis on olnud reaalne ja mis on olnud unes. Ehk siis inimese alateadlikus on kotitav. Vähemalt nii ma arvan, et Nolan mõtles. Ja hästi mõtles. Lugesin, et tegelikult oli tal idee juba olemas hea 10 aastat kuid jõudis nüüd alles õige vormini.

Ehk siis retsept on imetabane, komponendid parimad mis turult saada, tõesti suurepärase brigaadi näitlejaid on Nolan komplekteerinud, paraku veavad alt koka kokkamise võtted, jah süüdi on kokkuvõttes publikum, kuid siiski üle- ja üle- ja veelkord üle keedetud ning suure hulga ketšupiga ülevalatud mäcaroniändtšiis ei ole veel pasta bolognese. Ehk siis kümnete minutite pikkused märulisteenid, kus ainult üks mees saab teistele pihta ning vajadus leida peale maatriksi filmi aina, uusi ja uusi variante püstolikangelastele kakelungiks, ei ole enam köitev. Lisada veel banaalne konglomeraadi ahnusest lähtuv loo käivitaja ning küllaltki varjujääv armastuse joon, siis jah, kahju.

Mõte, mis peale filmi veel pähe turgatas - ometi ei tee ju DiCaprio puhtalt ise oma filmivalikuid, tal peab olema agent. Või ikkagi teeb ise? Igal juhul uskumatult hea maitsega kutt peab olema - Inception, Blood Diamond, The Departed, Aviator, Gangs of New York, The Beach, Romeo and Juliet, kõik suurepärased filmid minu silmis. Nägemata siinjuures palju räägitud Shutter Island. Igal juhul kiitus ja au.

The Imaginarium of Doctor Parnassus

http://www.imdb.com/title/tt1054606/