Sama lihtsustatud sisuga filme kui 'The Intouchables' on tulnud Ameerika mandrilt riiulite kaupa enamasti Lawrence Martini nimelise härraga peaosas. Must, valge mees; rikas, vaene; terve, puudega, ehk vastandid sätitatakse üksteisest sõltuvusse ning antakse agu. Ilmselgelt olen ma kallutatud arvamisega, aga 'Made in Hollywood' puhul poleks see film mu menüüsse mahutunud. Aga Prantsuse filmikooli ning mulle täiesti tundmatute härraste Olivier Nakache, Eric Toledano peale hakkasid kõrvad iseenesest liikuma. Ning killeriks sai jällegi muidugi trailer:
Ja põhjusega sedant puhku. Säenset sorti filmide puhul taandub kõik kahe näitleja omavahelisele keemiale ja härrased François Cluzet, Omar Sy mängivad oma lausa briljantselt välja. Eriti kuldne on jõulise Drissi roll. Varrukast raputatakse nii mustemat kui valgemat sorti huumorit, naisperele sobilikus koguses ka sentimentaalsust, mõned igavikulised mõtted ning lihtne ja lööv kompott ongi olemas. Elus peab olema mänguilu ja Intouchables pakub õite hea süstlatäie seda.
Pisut kummastav oli, et ei Artis, ega Sõprus osanud filmi üles noppida vaid hoopiski Superkinod.
Posts
No comments:
Post a Comment