Philippe Auclair 'Cantona: The Rebel Who Would Be King'

Eric Daniel Pierre Cantona nimelise härra kohta on juba jõutud õige mitu autobiograafilist kogumikku välja anda, siinjuures pole ta ühegi teosega otsest koostööd ise olnud nõus tegema, vaid pigemiti andnud vaid nõusoleku ilmutamiseks. Võrgust leitud hinnangute väitel siiani ilmunuist parim on Philippe Auclairi kirjapandu, Ericu kasvamisest ja tegemistest nii enne Old Traffordile saabumist, kui ka juba kuninga seisusesse tõusmisest Manchesteris, kuid kahjuks vähe sõnastust Stretford Endi ikooni pärastistest tegemistest peale jalgpalluri ameti maha panemist. Loo kirjapanija näol on tegemist prantslasest kirjatsuraga, kes kajastab tänini inglise jalgpalli 'France Football'-i nimelisele ajakirjas, mida loetakse ühtlasi üheks maailma prestiižheimaks. Seal hulgas on võtnud trükis vaevaks anda välja ka tänaseks juba ilma (esiti ainult vana-maailma) parima palluri tiitlit - Ballon d'Or-i. See aga selleks.

Auclairi kirjapandu tugevaim külg joonistubki välja härrase enda taustast - ühelt poolt Cantonaga jagatud rahvusest ning teisalt, veelgi et olulisemast - aegade jooksul välja kujunenud ajakirjaniku suhetevõrgustikust kohalikul Prantsuse vutimaastikul. Eelnevast tulenevalt on Ericu lapsepõlv, mürsiku iga ja kogu karjäär Prantsusmaal vägagi põhjalikult ning ilusasti välja joonistatud ning lahti üritatud murda ka niivõrd vastuoluliseks isiksuseks kujunemise lugu. Üritatud, sest Eric ise ei nõustunud raamatu osas koostööd tegema, kui täpsem olla, siis pigemiti Phillippe aimates ette Ericu vastust ei vaevunud ka küsima. Ainest on võetud trükistele või muudele meediumitele antud intervjuudest, letti võetud endisi kooliõpetajaid, treenereid, meeskonnakaaslasi, sõpru, väidetavalt kokku üle 200 intervjuu, kuid ei isa, vendade, ega ka naise, lastega ole juttu pikemalt kui üldse tehtud, mis jätab loetust välise vaatluse mulje ja kuigi sügavale minna ei ole olnud võimalik. Lugemist uue ja huvitava võtmes jagub aga küllaga, kirjapanija on osanud tohutust materjali hulgast välja sõeluda oma selge nägemuse, mis minu subjektiivsuses tundub ka igati objektiivne olevat. Teiseks tuleb tunnistada, täitsa kaasakiskuvalt jutustavalt on ka sisu paberile vormitud. Vähemasti kuni Cantona Inglismaa karjääri alguseni, millest alates muutub jutustus tuntavalt kuivemaks, mis on lihtsasti põhjendatav jällegi härra taustaga, mis seotud enam Prantsusmaaga kui vana Albioniga.

Uueks teadmiseks kujunes:

• Cantona emapoolsete juurte pärinemine Katalooniast ja isapoolsete Sardiiniast, olles ise läbinisti 'Marseillais', kõikse pealt marseillane ja alles siis prantslane;
• jahinduse hobi lähimate sõprade ringis;
• vaimustus kaasaegsemat sorti kunstist, isiklikud ekperimenteerimised molberti ja pintsili ja fotodega;
• äärmiselt tagasihoidlik šampanje lembus ajas ja ruumis kus, saarerahva kohalik jalgpallurite kogukond ilmus nii treeningutele kui platsile jääknähtudega pigem regulaarselt kui erandlikult;
• harukordselt suur lugemus nii kaasaegsest kui klassikalisest kirjandusest, nii filosoofiast kui poeesiast.

Härra ütelusi läbi aegade:

"There is nothing more stupid than a footballer who pretends to be more indispensable than the ball. Rather than run with the ball, make the ball do the work, give it and look quickly. Look around quickly and you will be the best."
Albert to Eric

"As soon as I walked, I played football. My parents have told me: as soon as I saw a ball, I played with it. This is something I have in me ... Maybe, on the day I caressed a ball for the very first time, the sun was shining, people were happy, and it made me feel like playing football. All my life, I'll try to capture that moment again."

"A footballer isn't allowed to be crazy. And that is regrattable." [] "You must have strength to be crazy!"

"I have this passion inside that I can't handle. It's like a fire inside which has to get out and which you let out. Sometimes it wants to get out and do harm. I do myself harm. It worries me when I do harm, especially to others. But I can't be what I am without these other things to my character."

"I'm so proud the fans still sing my name, but I fear tomorrow they will stop. I fear it because I love it. And everything you love, you fear you will lose."

"Leaving a club is like leaving a woman. When you have nothing left to say, you go."
After leaving Leeds United

"I'm proud of what I achieved there, but life on memories is not much of a life."
After leaving Manchester United