Juhtus ette võimalus ka nooremale generatsioonile säetud näitemängu kaeda, pakkumisel oli Ingomar Vihmari lavastatud ning Mika Keräneni kirjutet' kalleblomkvistilik detektiivilugu. Kui ma nüüd ei eksi siis astus ka kirjanikuhärra ise üles etenduses, mängides poiste isa.
Igal juhul mu teatrikaaslasele paistis melu lavalt passivat, nii mõnigi kord hüpati toolilt püsti või turtsatati naerma või peideti silmi kätesse või jah, isegi hõigati lavale. Ilus, vahetu emotsioon, mis mingis osas tegi isegi kadedaks. Ja tunnistades tõde, siis ei olnud minu pinginaabri reaktsioonid kuidagi erakordsed ka teisi väikseid inimesi tundus lugu paeluvat.
Mind paelus enim jällegi neidise Laani vahetu, lapselik ja piirideta esitus. Võluv.
Posts
No comments:
Post a Comment