Tokerjad

Anija mõisast on omajagu kordi mööda uhatud Kehra Tallinna lõigul, kuid senini pole sammu sisse astuda olnud suuremat põhjust. Rõõmustav, et Anne Türnpu ja Eva Klemets säense võimaluse andsid. Põnev oleks asjaosalistelt ise kuulda, mispidi ja kuis täpselt nad oma otsingutes näitemängule just Anija mõisaparki jõudsid või teisalt hoopiski tuli otsida sobivat näitemängu, mida ses suurepärases paigas publikumile pakkuda. Huvitav.

 

Imetabaselt täkkesse on küll neil tütarlastel õnnestunud ruum ja aeg sättida. Kergelt küll niiske, kuid siiski selge taevaga, vähemasti ma tahan mäletada, et taevas oli selge ja etenduse edenedes sirasivad juba esimesed tähed laotuses. Õhk oli meeldivalt jahe ning tasahilju saabuv sügisese õhtu lummav pimedus. Ruumiliselt oli leitud just mitte küll Eesti mõisaparkides harukordne tammepuude ringjas kogum, ehk minu kujutluspildis nö püha hiis, kuid kindlasti harukordselt sobiv paik etenduse keskpaigaks olnud ringlavale. Mäene üksteist täiendav koostoimimine kogu olustikus. Tuleb tunnistada, et värskes õhust varajasemate teatri kogemuste põhjal pole õnnestunud oma lihtsuses nii täiuslikus ajas ja ruumis varem etendust kaeda. Õnnestus leida ka üks klõpsakas veel sest kirgastavast paigast ja ajast:

Sügavamat sorti kummardus kord veel lavastaja tandemile ka oskuse eest, mitte üle sõita näitepaigast näitemänguga, vaid anda ka paigale ja ajale loo jutustamisega sügavust juurde. Pean tunnistama, et pööramäng pööramänguks ja eestlaste õiglusmeelsus õiglusmeelsuseks ja kannatused kannatusteks, see kõik jäi täiendama seda visuaalset ja tunnetuslikku kohaga kaasnevat elamust. Kõik need väikesematki detailid nagu koorilaulu viimine taamale, publikumi selja taha ja siis omakorda suures konvois üle heinama saabumine lavale või hiiglaslikud valgest riidest nukuteatri nukkude laadset kratid eemal pimedas öös vehklemas või mõisahärra kõne mõisakatuselt rahvale või kali ja mulgipudru ühises lauas mida publikumile serveeriti või ... Seda jada võiks jätkata veel pikalt ja pikalt.

Sõnaga jään arvamise juurde, et kogu näitemäng oli kummardus kodumaistele suurepärastele augustiöödele ning võrratule mõisapargi atmosfäärile ja selle tajumine oli uudne kogemus ja ääretult ergastav. Aitäh!

Kon-Tiki

Thor Heyerdahl sai tutvumine toimus õite ammu sarja 'Maailma ja mõnda' raames 'Ra' nimelise trükiga. Juttu tehti bambuslaeva ekspeditsioonist Marokost üle Atlandi Kariibi mere saartele. Oli enam kui kaasakiskuv lugemine, kuid mingil arusaamatul põhjusel jäi tol hetkel Thor Heyerdahli tegemiste täpsem uurimine tagaplaanile.

Nüüd siis nähtust selgines nii paljut, et Heyerdahl oma esimese kuulsuse võttis hoopiski Kon-Tiki nimelise ekspeditsiooniga Peruu rannikult Raroia saarele Polüneesiasse tõestamaks, et Polüneesiat asustusele andsid oma panuse ka lõunaameeriklased. Huvitav teadmine.

Film ise oli küllaltki täpselt mudeli järgi tehtud ning klassikaliselt purki surutud. Juba alguse kaadrid lumisest tiigist, kargemat sorti taustahelist ning lakoonilise fondiga tutvustav tekst õhkas põhjamaist filmikunsti. Narratiivist lähtuvalt oli oluline ära tuua kindlasti ka Thori lapsepõlvest kogetu veega, suhestus kaasaga, uurimustöö Fatu-Hival, äraütlemised kirjastajadelt ja alles sai balsapuust laeva ookeani vette ja liikuma lääne suunal. Igal juhul tundmus jäi, et tegijatel oli olnud suuri raskusi filmi kokku lõikamisega, mida võtta, mida jätta ja tulemiks oli lühikeste episoodide jada, milles otseselt loo jutustamine jäi taha plaanile. Rääkimata siis süübimisest seiklejate sisemusse ja nende omavahelistesse läbisaamistesse. Imselt oli see ka taotluslik, kuna kokku sai ikkagi üks üsna kutsuv, seikluslik ning positiivne piltide jada, mis ajab hamba matkurluse osas verele.

Down by Law | Seaduse kütkeis

Oma lihtsuses vaimustav. Keskmisest Jarmuschi filmist ehk toekama narratiiviga, kuid siiski jääb tähelepanu keskmesse ikkagi karakter. Kolm karismaatilist, teineteisest sõltumatut karakterit ja lihtsamat sorti sündmuste kulg, koos tubli Tom Waitsi kandvate helidega. Vägagi kena. Meenutas paljutki oma olemuses Jarmuschi 2 aastat varem valminud 'Stranger than Paradise'.

Üks läbivaid teemasi oli kodaniku Roberto inglise keelsete kalambuuride ja ütlemiste kogumine vihikusse ning õigete momentide leidmine viimaste tutvustamiseks üldsusele. Üks näidetest:

Roberto vangla stseenist - 'I scream, you scream, we all scream for ice cream.'

Humoorikaks tuleb tunnistada.

Night on Earth | Öö Maa peal

5 linna. 5 lugu. 5 lühikest, elulist, kaasahaaravat novelli. Nii moraaliga, kui moraalituid. Puhas kuld ja nauding.

Limits of Control | Võimu piirid

Härraselt Jarmuschilt on varasemadest aegadest nähtud säensed šedöövrid nagu 'Coffee and Cigarettes', 'Stranger Than Paradise' ning 'Dead Man', viimane mitte nii väga, kuid kaks eelpool mainitut sobitusid kohe õige hästi mo maitsemeelele, seega oli ka erutus keskmisest suurem kui sai märgatud läbi sotsiaalmeediumi ruumi, et Sõpruse kino võtab vaevaks korraldada Jarmuchi retrospektiivi lausa. Tuli minna. Esmaseks valikuks osutus Jarmuschi üks värskeimaist 'Limits of Control' (2009).

Kellele kuis, aga mo jaoks oli tegemist ühe parima aktsioonfilmi paroodiaga läbi aegade. Oli olemas kõik kohustuslik - napisõnaline teravamat sorti repliike loopiv kangelane, köitev paljas ihu kangelasega voodis, köitev paljas keha mõrvatuna, samm-samma haaval lähenemine kurikaeladele, võimatuna näiv ülesanne, töö kiire ja korralik, tagasi tavapärasesse elu rütmi. Lihtne. Kaunis.

Jarmuschist veel, härrase suust on kukkunud ka kuldsemat sorti mune, mis olid ka moel või teisel Sõpruses välja toodud:

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”

“So if too many people like my films, I might get scared and think I did something wrong. Honestly.”

Searching for Sugar Man

Ilmaavarustes on imelisi inimesi ja veel imelisemaid muinasjutte omajagu, mida teab ja tunneb vaid väike kogukond, õnneks aeg-ajalt juhtub, et miskit eriti suurepärast nopitakse ka üles tublide vormivalajate poolt ning tuuakse kogu ilmale vaatamiseks. Nii sai juhtuma ka suureks rõõmuks alloleva looga.

Tagasihoidlik härrane Sixto Rodriguez Detroidi 1970.-ndate indie muusika skeenelt võttis linti kaks üsna oivalist muusikalist kogumikku nimedega 'Cold Fact' (1970) ja 'Coming from Reality' (1971), mis mingil müstilisel põhjusel ei leidnud kunagi ühist keelt Ameerika mandri rahva muusikalise maitsemeelega, mis hämmastas pisarateni nii kohalikke muusikat produtseerivaid otsustajaid kui ametivendi. Juleti arvata, et Sixto lüürika ületas sel ajahetkel isegi kultusliku lugudevestja härrase Dylani enda loomingut, sobilik valgete tähtedega punavalge triibuline liialdus ilmselt. Sõnaga, peale kahte imetabast kogumikku oli Rodriguez pildilt kadunud.

Mis ei sobitunud, aga onu Samile, sobitus hästi onu Mandelat ootavale Lõuna-Aafrikale. Kuis täpselt Sixto esimene kauamängiv Mustale Mandrile jõudis ei tea täpselt keegi, kuid ometi tabas bobmarleylik malbe tämber ja sotsiaalkriitiliste sõnumitega lood apartheidi konnasilma piisavalt teravalt, äratamaks summutatud rahva häält. Ehk teatud mõttes annab leida siin paralleele ka meie koduvabariigi 'laulva revolutsiooniga', aga see selleks. Sõnaga Rodriguez läks tänapäeva mõistes 'viral'-iks - igal vähegi endast lugupidaval majapidamisel pidi kodusel riiulil olema 'Cold Fact' plaat. Ehk siis müüki ei tehtud mitte kuldplaadi numbrites, vaid pigemti mitmekordsetes plaatinumplaatides, mis isegi nii imeks pandav ei tundu. Samas müstifikatsioonide valdkonda kuulub kindlasti, et müüginumbrid ning ikoonilik populaarsus LAV-is ei jõudnud kuidagi muusiku endani, samas ega keegi ka väga vaeva ei näinud, kuna levis teadmine, et Sixto on juba ammu ilma leidunud tee viljakamatele jahimaadele ja nii sai teadmatus kestma kümnendeid, kuniks kaks keskealist lõunaaafriklasest Rodriguezi lemburit otsustasid mehe salapärase kadumise müsteeriumi lahendada. No ja tuleb tunnistada, et tänases globaliseeruvas ilmas aitab internet imesi korda saata ka kõige keskpärasematel.

Sõnaga ilusamat sorti muinasjutt on tee linale leidnud, eriti võrratu mjusiikiga ja väga viisaka kujundusega, üllatuma sain, et ka YLE ja SVT ehk meie põhjanaabrite riiklikud televisioonid on oma käe alla pannud filmi valmimisele. Igal juhul väga priima vaatamine ja tuju tõstev kogetu. Kui eelmise hooaja number üks heatuju filmi tiitli võttis 'The Intouchables', siis käesoleval hooajal on kindel favoriit hetke seisuga 'Searching for Sugar Man'.

Üks humoorikam äramainimine veel filmist kui mängiti lugu laulu nimega - 'Cause', milles peitus ka järgnevad sõnad:

My Estonian Archangel came and got me wasted
Cause the sweetest kiss I ever got is the one I've never tasted
Oh but they'll take their bonus pay to Molly McDonald,
Neon ladies, beauty is that which obeys, is bought or borrowed

Allan Pease and Barbara Pease 'Why Men Don't Listen and Women Can't Read Maps

Küll mitte pahvistav, kuid üllatuslikult silmaringi laiendav ning pilti klaaristav populaarteaduslik kirjutis sugudest - naistest ja meestest ning evolutsiooni tagajärjel tekkinud omavahelistest erisustest. Ilmselt küll on leitud sobivaid uurimusi ja näiteid oma nägemuse kirja saamiseks, ehk ilmselt on võib teatud osas kirjutatu üsna kergelt ümber lükata, kuid meelt lahutav lugemine sellegi poolest. Huvitavamaid väljanoppeid, mis igapäevasel toimetamisel võivad ära kuluda, mõistmaks ühe või teise tugevusi või nõrkusi või eripärasid:

• naissool on välja arenenud parem lainurk nägemine, mis võimaldab nägemist kuni ~45 kraadi vasakule ja paremale ning üles-alla ninast, andes võimaluse lähiümbruses tabada igat väiksemat detaili, meestel seevastu on pigemiti nö tunnelinägemine, mis võimaldab näha täpselt ja kaugele. Seletuseks - meesrahvas pidi kauges ajas jahtima saaki ning oluline oli tabada distantsilt saaki, naistel seevastu oli vaja, aga koopas toimetades pidada silmas kõike lähiümbruskonnas, mängivaid lapsi, koopa avaust ja oma pada. Näitlikustamiseks veel, et Austraalia maal hukkub kaks korda rohkem poisslapsi teed ületades kui tüdrukuid;
• meessool on kombeks miskit pilguga puurides pead kaasa liigutada - vasakule-paremale, üles-alla, nagu skaneerides, see on ka põhjus, miks mehed saavad tunduvalt rohkem etteheiteid võõraste seelikute jälgimisest, kuigi tegelikkuses skaneerivad niisamuti meeste välimust ka naised, isegi rohkem, kuid tegevus on peidetud ja seega ei jää ka vahele;
• naisterahvad näevad küll pimedas paremini üldiselt, kuid mehed näevad kitsamalt ja kaugemale, mispärast on meestel öösiti kindlam tunne sõita kui naistel;

• ajupoolkeradel on erinead funktsioonid ja oskuskeskused:

         

• suurel osal meespooltest on eraldi oskuskeskus orienteerumiseks ja navigeerimiseks, naistel jällegi kõneks, mistõttu paljud naisterahvad on leidnud oma tugevatest omadustest lähtuvalt ameti õpetaja, psühholoogidena, tõlkidena;
• üks koolkond teadlasi arvab, et naistel on kuni ~30%  võrra tihedam võrgustik vasaku- ja parema ajupoolkera vahel, mis tagabki tunduvalt selgema ja voolavama kõnevõime, lisaks tagab kiirem ühendus kahe ajupoolkera vahel ka kiirema järeldamise võime, mida teame kui 'naiselikku intuitsiooni';
• numbrid Austraalias näitasid, et kui muidu oli naiste-meeste suhe erinevatel ainetel enam-vähem võrdne, siis meeste osakaal oli valdav füüsikas (82%), IT (69%), matemaatika (65%), ehk ained, kus on vaja head ruumitaju, siis on mehed eesrinnas. Ametite poolest jällegi Inglismaal on mehi lennukipilootide ja võidusõitjate hulgas 99%, arhitektide osas 91%, piljardimängijate hulgas 87 ja raamatupidajaid 83%;
• meestele kuulub 99% kogu planeedi patentidest - vidinad sobituvad meesolevustele hoolimata vanusest;

• meestel on paksem nahk kui naistel, mehe nahk seljal on 4 korda paksem kui kõhul, mis on pärand kaugetest aegadest, kui tuli kaitsta end rünnakute eest selja tagant;
• kuigi meestel on tunduvalt madalam valulävi kui naiskodanikel, siis jällegi füüsilises aktiviteedis nagu sportides saadud vigastust mehe keha ei tunne nii erksalt;
• avalikes ruumides, näituseks söögikohtades eelistavad mehed istuda selg vastu seina ja nii, et nägemisulatus oleks võimalikult lai, tundes end läbi ala kontrollimise turvalisemalt;

• kui naisolevus küsib nõu riietuse osas on tal ilmselt endal juba kavand paigas ja ta ootab kinnitust, et valik oleks õige. Seega kui küsimus on, et kas kleidi juurde sobituvad kuldsed või sinised kingad, siis õige vastus on uurida, kas neidis on juba valiku ise teinud ja lasta oma valitut põhjendada ja siis heaks kiita;
• emad, tütred, vanemad õed räägivad tihti oma meespoolte eest, kuna meessugu töötab valdavalt vasaku ajupoolkeraga, kus kõnekeskusel ei ole täpset asukohta, seega kui mehel tuleb jutustada on kogu vasak ajupoolkera pidevas töös ja otsib õigeid sõnu. Uurimused on tuvastanud, et mitte ainuüksi ei hakka tütarlapsed varem rääkima kui poisid, vaid 3 aastaselt on tüdrukute sõnavara 2 korda nii suur kui samavanustel poisslastel ning lisaks on jutt kergesti arusaadav. Poistel seevastu on kombeks kasutada jututäiteks parasiite nagu 'hmm', 'ää', 'öö', 'nagu' ja lõigata sõnalõppe ära;
• meessugu räägib selleks, et infot edasi anda, naissugu räägib selleks, et rääkida, meespooled tõlgendavat juttu kui abipalvet ning näevad kohustust välja pakkuda lahendusi probleemidele, kuid naissugu hoopiski ei taha pidevaid vahelesegamisi lahenduste väljapakkumise näol, vaid pigemiti empaatia rikast kuulamist ning soovi päevas ettenähtud sõnade limiit täis rääkida. Numbrid ütlevad, et naisterahvad Itaalias räägivad keskmiselt 6000-8000 sõna päevas, lisaks veel 2000-3000 kommunikatiivset häälitsust ja 8000-10000 kehakeelelist sõnumit, ehk kokku nii ~20000 märgi kandis, meestel seevastu on numbrid 2000-4000 sõna, 1000-2000 häälitsust ja 2000-3000 kehekeelelist märki, ehk kokku ~7000 märki. Pea kolm korda vähem. Ehk meestel tuleb olla valmis kuulamiseks;
• kuis rääkida mehega? Räägi lihtsalt. Anna ainult üks teema korraga, mille üle juurelda;
• 'if a woman is talking to you a lot, she likes you. If she's not talking to you, you're in trouble.
• naised kasutavad kaudset kõneviisi, mehed otsest. Kaudse kõneviisi eeliseks on suhete loomine ja hoidmine, tähtsaim kohal on harmoonia. Otsese trumbiks tulemuslikkus ja kiirus;
• 'to get a man to listen, give him advance notice and provide an agenda';
•  'underpressure woman talk without thinking, underpressure men act without thinking, that's why 90% of people who are in jail are men and 90% of people who see therapists are woman'

• progesterooni nimelise hormooni pärast on naisolevustel nõrkus pehmete mänguloomade nagu näituseks karude vastu, kuna nende välimus meenutab vägagi väikelaste kuju suurte silmade ja lühikeste jäsemete ja pontšaka kehaga;
• loomulikud blondid juuksed on kõrge östrogeeni tunnuseks;
• mida kõrgem testesterooni kogus kehas, seda parem kaardilugemiseoskus;
• tänu testesteroonile on ka ~90% vangidest mehed;
• tedretähnidega punapäid sünnib siia ilma sama palju kui homoseksuaalseid inimesi;
• homoseksuaalsetele kodanikel on kolm korda suurem tõenäosus võrreldes heteroseksuaalsetega, et ka nende suguvõsas on teisi homoseksuaalseid olevusi, ehk teisiti öeldes on homoseksuaalsus põhjendatav osaliselt geneetikaga;

• mida intelligentsem on mees, seda väiksem on sugutung;
• hommikuti on mehe testestorooni tase 2 korda kõrgem, õhtuti peale tööd ~30% madalam tavapärasest;
• 'The Rooster Effect' - kukk suudab ühe kanaga paarituda ühe päeva jooksul 5 korda, 6.-ndal korral kaob tal igasugune huvi sama kana vastu, samas on ta võimeline paarituma järgmise kanaga. Sama number on oinal lammastega ning mehel naisega, pullil on samas number 6;
• juhuslikust hetkest kuni orgasmini kulub isastel olevustel keskmiselt 2,5 minutit, naissool seevastu 13 minutit.

Mõnikord on kõik nii selge

Viinistu omab mulle magnetiseerivat mõju ning eriliselt võimendab mõjusust rannast pisut eemal paiknev müstiliselt industriaalne Viinistu katlamaja oma 'stalkerliku' atmosfääriga. Oma osa omab kindlasti siin juures ka veel suurepärane kogemus kahe aasta tagusest suvest ning projektist nimega - ПУСТОШЬ, oli tõesti suurepärane sürreaalsuse kompott, mida RAAAM jällegi pakkus.

Kuigi teisalt jah, neidise Moppeli tegemistega ei ole paraku tänini õnnestunud leida ühisemat sorti keelt, kuigi tahtmist on jagunud. Samas noorkollektiiv eesotsas Lauri Kaldojaga olid piisavalt veenvad argumendid pilonksi soetamiseks.

Paraku läks taaskord õnnetult, ei olnud mul jõudu ja tahtmist kaasa minna etenduse hektilisusega, kus üks episood vahetus hetkeliselt teisega ning üks trafaretsus asendus järgmisega. Pealiskaudsus ja hästi kõlavad sõnad ning lõppeks järelhüüe, et õnne saab leida tühjusest. Ei olnud kuig veenev igal juhul. Sõnadega. Ei kogenud uudsust, ei tunnetanud sügavust, ei näinud mänguilu. Ilmselt tekitas tülpimust peas genereerunud paralleel igapäevasest tõelisusest  - üleküllastunud infotulvast sisu välja uhtumise protsessist. Siit, sealt, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, igast ilmakaarest ainult pritsib uut ja meelt köitvat peale, ole ainult vunts ja võta vastu. Pahaaimamatult kujuneb välja nii värskusevajadus ning keskendumise puudulikkuse häire, kui nii võib öelda. Jõudmata süveneda ühte kildu, jõudmata seda lahti mõtestada on juba järgmised reas ootamas, mida ei saa ju ometi jätte ootele. Aga neh, võimalik, et tegu on mu isikliku tragöödiaga. Igal juhul sattudes ka teatris säensesse hetkeliste kildude virrvarri tekkis tõrksus kogu tüki vastu, millest on nüüd tagant järgi isegi sutike kahju.

Emotsiooni igal juhul võtsin kaasa, paraku mitte positiivsemat sorti sedant puhku.

Kathleen Tracy 'Sacha Baron Cohen: From Cambridge to Kazakhstan'

Üsna igavalt kirjapandud peavoolu toodang uelsi juurtega rikkast perest pärit juudipoisist, kel taskus Cambridge ajaloo diploma tööga juutide panusest ameerika maa inimõiguste liikumiste juures, laiemale üldsusele rohkem tuntud kui Ali G, Borat, Brüno ja Aladeen.

Süütus | All That Matters Is Past | Uskyld

Oleks pakkumise teinud, et Taani koolkonnast tuleb film niivõrd selged paralleelid tekkisid von Trieri 'Antikristusega'. Tuleb, aga samast lähedalt Rootsist ja tuleb jõhkralt, tuleb eluliselt, isegi ehk natuke häirivalt eluliselt esiti. Samas raputusi ongi vaja. Raputusi me otsimegi.

Sõpruse lehelt.

Olen nii elevil | I'm so excited | Los amantes pasajeros

 

Aasta kõige õnnetum film on nüüd kaetud, isegi ei mõista veel, miks oli vaja lõpuni saalis olla.

Lähedus

Elina Pähklimägi pakkus suurepärase võimaluse taaskord Kõue mõisa külastada, naudelda remonteeritud hoone sopilisust ning stiilselt väljamängitud detailiderohket olustikku, alates algupärastest puidust lülitidest, pistikudest, triikrauad uksestopperitena ning Umberto Eco kirjatükid tualettruumis. Äärmiselt peen.

Näitemäng ise oli tuttav juba kinolinalt, kuhu ta omakorda oli jõudnud jällegi teatrilavalt, ehk siis Patrick Marberi kirjutis läbi Londoni lavalaudade Mike Nicholsi filmipurki ning nüüd juba tänu Elinale Kõue mõisa aita. Tänu viidatud tutvusele läbi filmi pakutavale süžheele ning lavastaja poolse detailitäpsuse, siis esimese poolaja jälgimine meenutas filmi vaatamist subtiitridega. Praktiliselt kõik oli etteoodatav ja aimatav, mis natuke tappis etenduse võlu, aga see on puhtalt inimeste traagika, kes on filmi näinud. Liiati tekkis vajadus võrrelda filmi ning etendusest välja kasvanud rolli lahendusi. Näituseks oli mul pikka aega raskusi Nero Urke intensiivse ja neurootilise mängumaneeri nautlemisega, kuid mida etendus edasi, seda enam hakkab mulle see sümpatiseerima kui konteksti sobiv. Antud juhul sobis ideaalselt. Ja oli veenvamgi kui Jude Law mängitud pehmelt malbe Dan.

Kui mõtlen nüüd tagasi etendusele ja filmile, siis Anna rollis näen ma pigemiti vaimusilma retrospektiivis Helena Merzinit kui Julia Robertsit, mitte, et üks või teine nüüd selgelt parem oleks olnud, kuid Helena oli selgelt vahetum, ehk annab eelise siin ka teatri olustiku intiimsus.

Agnes Aaliste ja Natalie Portmani rollilahendused jäid mulle tunduma identsed. Agnese puhul jäi suurim üllatus etenduse järgsesse publikumi tänamisse, kui lavale saabus üdini ontlik ja tagasihoidlik neidis, võrreldes väljakutsuva ja terava Alicega. Milline uskumatu metamorfoos.

Ja viimaseks Kaido Veermäe, kelle omanäoline hääletämber on lihtsasti meeldejääv ja seda kõikse paremas mõttes. Samas Clive Oweni jõuliselt sirgejooneline macho Larry oli veenvam tuleb tunnistada.

Kokkuvõttes nauditav kogetu.

Aitäh!

Sønner av Norge | Sons of Norway

Skandinaaviast, sedant puhku Norrast tuleb uskumatut kvaliteeti. Jens Lieni üles võetud film on puhtamal kujul tõsieluline absurdikas, mis balanseerib nii komöödia ja draama vahel, pildistades vabameelset kasvatust, hipilikku isafiguuri ning punkariks kasvava poja omavahelisi tegemisi enne ja peale traagilisi juhtumisi peres. Suurepärane.

The Fountain

Tahtsin kogeda Aronofskyt, sain kogeda Aronofskyt. Ilmselgelt on härrasel vändatud ka selgema visiooniga filme.

Life of Pi

Inimesed tahavad uskuda.

Hitchcock

Fenomenaalselt meeldejääv esitus järjekordselt härraselt Hopkinsilt, eelkõike ikkagi see ainulaadne hitchcoclik kõnemaneer. Priceless!

Jon Krakauer 'Into the Wild'

Jon Krakauer on raamatu kirja saanud ebaharilikus stiilis, suuresti põhineb eelnevalt ilmutet' artiklile ajakirjas 'Outside'. Lugu ei jookse mitte loogilise aegreana, vaid avab peatükk peatüki kaupa uusi tahke, mõtte konstruktsioone lähtuvalt kirjaniku enda kogemustest ning paralleeli otsingudest teiste sarnaste juhtumitega. Välja tuuaksegi huvitavad nimed nagu Everett Reuss, Carl McCunn, John Mallon Waterman, John Menlove Edwards, kelle ebatavaliste elulugudega tasub tutvuda.

Raamatust endast veel mõned tabavamad ütelungid:

Everett Ruess

'It is true that I miss intelligent companionship, but there are so few with whom I can share the things that mean so much to me that I have learned to contain myself.'

Everett Ruess
'I have been thinking more and more that I shall always be a lone wanderer of the wilderness. God, how the trail lures me. You can not comprehend its resistless fascination for me. After all the lone trail is the best.'

Jon Krakauer
'We like companionship, see, but we can't stand to be around people for very long. So we go get ourselves lost, come back for a while, then get the hell out again.'

John Muir
'But we little know until tried how much of the uncontrollable there is in us ...'

Lev Tolstoi
'I have lived through much, and now I think I have found what is needed for happiness. A quiet secluded life in the country, with the possibility of being useful to people to whom it is easy to do good, and who are not accustomed to have it done to them; then work which one hopes may be of some use; then rest, nature, books, music, love for one's neighbor—such is my idea of happiness. And then, on top of all that, you for a mate, and children perhaps—what can more the heart of man desire?'

Maurice Herzog 'Annapurna'

Kirjatükk mägisest ekspeditsioonist eesmärgiga võtta ära esmakordselt inimkonna ajaloos 8000m mäetipp. Kirja sai tänu ekspeditsiooni juhi, alpinisti Maurice Herzogi dikteeritud meenutustele, haiglavoodist, kus härra veetis pärast retke mitmeid kuid, võideldes nii füüsilise valu kui depressiooniga. Raske uskuda, et sellises konditsioonis on kirja saanud niivõrd elujaatav, positiivne, helge ning kaasahaarav jutustus, mitte proosakirjaniku poolt. Seikluslikust võtmest ning magnetiseerivast toimest, üks parimaid kogetuid siiani üldse.

Philippe Auclair 'Cantona: The Rebel Who Would Be King'

Eric Daniel Pierre Cantona nimelise härra kohta on juba jõutud õige mitu autobiograafilist kogumikku välja anda, siinjuures pole ta ühegi teosega otsest koostööd ise olnud nõus tegema, vaid pigemiti andnud vaid nõusoleku ilmutamiseks. Võrgust leitud hinnangute väitel siiani ilmunuist parim on Philippe Auclairi kirjapandu, Ericu kasvamisest ja tegemistest nii enne Old Traffordile saabumist, kui ka juba kuninga seisusesse tõusmisest Manchesteris, kuid kahjuks vähe sõnastust Stretford Endi ikooni pärastistest tegemistest peale jalgpalluri ameti maha panemist. Loo kirjapanija näol on tegemist prantslasest kirjatsuraga, kes kajastab tänini inglise jalgpalli 'France Football'-i nimelisele ajakirjas, mida loetakse ühtlasi üheks maailma prestiižheimaks. Seal hulgas on võtnud trükis vaevaks anda välja ka tänaseks juba ilma (esiti ainult vana-maailma) parima palluri tiitlit - Ballon d'Or-i. See aga selleks.

Auclairi kirjapandu tugevaim külg joonistubki välja härrase enda taustast - ühelt poolt Cantonaga jagatud rahvusest ning teisalt, veelgi et olulisemast - aegade jooksul välja kujunenud ajakirjaniku suhetevõrgustikust kohalikul Prantsuse vutimaastikul. Eelnevast tulenevalt on Ericu lapsepõlv, mürsiku iga ja kogu karjäär Prantsusmaal vägagi põhjalikult ning ilusasti välja joonistatud ning lahti üritatud murda ka niivõrd vastuoluliseks isiksuseks kujunemise lugu. Üritatud, sest Eric ise ei nõustunud raamatu osas koostööd tegema, kui täpsem olla, siis pigemiti Phillippe aimates ette Ericu vastust ei vaevunud ka küsima. Ainest on võetud trükistele või muudele meediumitele antud intervjuudest, letti võetud endisi kooliõpetajaid, treenereid, meeskonnakaaslasi, sõpru, väidetavalt kokku üle 200 intervjuu, kuid ei isa, vendade, ega ka naise, lastega ole juttu pikemalt kui üldse tehtud, mis jätab loetust välise vaatluse mulje ja kuigi sügavale minna ei ole olnud võimalik. Lugemist uue ja huvitava võtmes jagub aga küllaga, kirjapanija on osanud tohutust materjali hulgast välja sõeluda oma selge nägemuse, mis minu subjektiivsuses tundub ka igati objektiivne olevat. Teiseks tuleb tunnistada, täitsa kaasakiskuvalt jutustavalt on ka sisu paberile vormitud. Vähemasti kuni Cantona Inglismaa karjääri alguseni, millest alates muutub jutustus tuntavalt kuivemaks, mis on lihtsasti põhjendatav jällegi härra taustaga, mis seotud enam Prantsusmaaga kui vana Albioniga.

Uueks teadmiseks kujunes:

• Cantona emapoolsete juurte pärinemine Katalooniast ja isapoolsete Sardiiniast, olles ise läbinisti 'Marseillais', kõikse pealt marseillane ja alles siis prantslane;
• jahinduse hobi lähimate sõprade ringis;
• vaimustus kaasaegsemat sorti kunstist, isiklikud ekperimenteerimised molberti ja pintsili ja fotodega;
• äärmiselt tagasihoidlik šampanje lembus ajas ja ruumis kus, saarerahva kohalik jalgpallurite kogukond ilmus nii treeningutele kui platsile jääknähtudega pigem regulaarselt kui erandlikult;
• harukordselt suur lugemus nii kaasaegsest kui klassikalisest kirjandusest, nii filosoofiast kui poeesiast.

Härra ütelusi läbi aegade:

"There is nothing more stupid than a footballer who pretends to be more indispensable than the ball. Rather than run with the ball, make the ball do the work, give it and look quickly. Look around quickly and you will be the best."
Albert to Eric

"As soon as I walked, I played football. My parents have told me: as soon as I saw a ball, I played with it. This is something I have in me ... Maybe, on the day I caressed a ball for the very first time, the sun was shining, people were happy, and it made me feel like playing football. All my life, I'll try to capture that moment again."

"A footballer isn't allowed to be crazy. And that is regrattable." [] "You must have strength to be crazy!"

"I have this passion inside that I can't handle. It's like a fire inside which has to get out and which you let out. Sometimes it wants to get out and do harm. I do myself harm. It worries me when I do harm, especially to others. But I can't be what I am without these other things to my character."

"I'm so proud the fans still sing my name, but I fear tomorrow they will stop. I fear it because I love it. And everything you love, you fear you will lose."

"Leaving a club is like leaving a woman. When you have nothing left to say, you go."
After leaving Leeds United

"I'm proud of what I achieved there, but life on memories is not much of a life."
After leaving Manchester United

Hamlet

Esmane täispikk kogemus lavalaudade ühe lakmuspaberi - Hamletiga, on nüüd tehtud, seda siis Linnateatris. Sõnaline osa oli jäänud originaalile truiks, kuid tegevustikku olid toodud eelmise sajandi koduvabariigklikule skeenele. Lahendusena iseenesest täitsa huvitav. Huvitav ei olnud juba 'Tuulepealne maa' sarja viimasest osast välja võetud järjepidev viinapitsitamine, milleks see küll vajalik on?

Näitlejaskonna koha pealt pole eriliselt olnud suurem Alo Kõrve talendi austaja, kuid tuleb tõdeda tõde, et aina enam ta mäng mulle sümpatiseerima on hakanud, seda siis Linnateatri kollektiivist. Iseenesest väga lihtsal põhjusel, alati kumab läbi härrase rollilahendusest põhjalikkus ning süübivus, karakter on detailideni läbi mõeldud ja selgeks tehtud ning ta omab ka tänuväärset oskust seda publikumini tuua. Muljetavaldav. Hamleti koha pealt jäi, aga mu jaoks karisma osa õhukeseks. Kõrve poolt pakutud hullus oli veenev hullus, kuid ilmselt oma kujutluspildis ootasin miskit teistlaadi hulluse vormi.

Jällegi tegi päris uskumatu rolli proua Võigemast, üks kõik mis žanr, üks kõik mis roll, neidis on alati vapustav. Julgeks öelda, et hetkel üks parimaid kui mitte parim naisnäitleja koduvabariigis üldse.

Nikolai II tütred

Kuressaare linnateater tuli Vene teatrisse käima oma tibens-tobens klassikalise tükiga Nikolai II tütardest. Klassikalise draamateatri huvilisele sobilik suupala.

Tahaks näha roosat elevanti

Polygoniga on kujunenud välja kummastav suhe, äärmusest-äärmusesse. Kas pakutav on suurepäraselt hea või pakutav on üsna õnnetu. 'Tahaks näha roosat elevanti' klassifitseerib ennast kohe kindlasti esimesse kategooriasse. Äärmiselt suur hea meel on, et Piret Jaaksi poolt kirjutet' näidend, mis noppis ka parima lavastuse käsikirja auhinna, mõned hooajad tagasi, lõppeks toodi ka teatrimajja ja toodi just Polygoni teatrimajja. Erakordne käsikiri on leidnud tabava lahenduse laval ning näitlejad ainult täiendavad täiust. Kadri Adamson siiani ei ole olnud just tass teed minule oma töödes, kuid elevandis tehtu avas uued huvitavad küljed. Liisa Pulk seevastu on vägagi tass teed minule, kuid paraku ei ole olnud piisavalt tahtmist Vanemuisesse jõuda. Härrane Rämmeld sobitub oma lavaolemusega perfektselt taotletud rolli. Hooaja parima kandidaat number üks.

Poly:

Piret Jaaksi näidend “Näha roosat elevanti” võitis 2011 aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse. Žürii esimehe Urmas Lennuki sõnul nähti väärtusena olme ja kujutluse sünteesi ning võimast puänti. Seda on pehmelt öeldes vähe öeldud. See on lugu ebatavalistest inimestest tavalises Eestis 2013. See on lugu inimestest, kes soovivad muuta unistused tõeluseks. Naistest ja meestest, kes ei lepi pealesurutud üksindusega. Aeg ei tiksu vaid naistel peatselt läheneva “neljakümnenda” ees, ka meestel on sisemine kell ja vajadus soojuse järele. Küllap me teame kõik seda Katriini ja Levit, kes teineteisele loodud on, kuid kuidagi kokku ei jõua… Kaks suurepärast naist ja üks mees nende vahel- hirmud ja lootused, hõõguv janu ning usk…  

 

“Levi ja Simona elavad “Roosas elevandis”. Arhitektuuriline kurioosum, ütlevad selle maja kohta need, kes näevad. Levi ja Simona elavad koos – veidrus seegi. Aga elatakse, kakeldakse porijälgede pärast kallil vaibal, narkoosidega kustunud mälestuste üle, lapse üle, keda ei saada. Katriin saaks.    Ja saabki. Ometigi on see lugu kaugel olmerealismist, hõljudes kujutluse, ideaalide ja varjatud tegelikkuse kohal, luues mänguliselt painava maailma. Tõelisusel on “Roosas elevandis” teistsugused reeglid – omamoodi kurioossed needki.” – Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuur.

Armastus | Armour

Haneke on käesoleval ajal Euroopa kinos kindlamast kindlam kvaliteedimärk. Amour oli lihtsalt vaimustav. Armastus, surm, usaldus, lubadus, õige ja vale. Kaks viimatist kogetut on vägagi rõhuvad olnud, samas ausad ning tõelised. Väga priima.

Lantimiskunstnikud

Suurepärane energiast pakatav komejant noorema poolselt Linnateatri kollektiivilt. Lavastajad - Paavo Piik ja Diana Leesalu.

The Hunt | Jaht | Jagten

Viimatisest 'Submarino'-st, mis oli igati hea vaatamine juba, on Vinterberg astunud tubli sammu edasi või on lihtsalt töölauda õnnistatud hunnitu käsikirjaga. Igal juhul on härra võtnud viimast. Imetabaselt on õnnestunud avada ekraanil väiksema kogukonna väikekodanlikku väiklust ning teisalt ürgset, pimestavat, vanemalikku instinkti kaitsta järeltulevat põlve ja nii lihtsalt saabki ilmsüüta hing ristile saata.

Ühe tillukese inimese sügava kiindumine oma lasteaia kasvatajasse, kes juhtumisi kuulub isasemasse sugupoolde, sobilikult skandinaavialikule võrdõigsus mudelile, ei saa loodetud sooja vastust. Nii ses väikses inimeses sees, nii hämmastav kui see ka pole, hakkab kasvama armukadedusest trots ja pahaaimamatu abistav käsi teismeliselt vennalt ning tidrik poetab lasteaia direktrissile jahmatava lause. Lause, mis tõmbab käima väikekodanlikult piiratud inimese fantaasiamaailma analüüsimasina, kaks-kolm ja jõletu otsus on tehtud ning loomulikult tuleb otsustust ka oma lähima kolleegiumiga jagada, mis väikses kogukonnas tähendab paraku üht - avalikku hukkamist.

Tunnistan, et mind otseselt füüsiliselt ärritas säenne inimlik väiklus, mis omas ilmselt küll kõikse üllamaid eesmärke, kuid siiski nullis teise inimese senini elatud elu. Puhtalt ainult seepärast, et ei vaevutud kaaluma pimedas mõtlematuses ka mõnda muud stsenaariumi kui seda, mis loetud, nähtud, kuuldud kuskilt. Ehk ei vaevutud tegelikult mõtlema, mis antud kontekstis on andeksandmatu. Sama andeksandmatu kui on ajujaht.

Liv & Ingmar

Ilusa mälestuse on Liv joonistanud oma heast sõbrast. Väärib tutvumist.

Teksti docpointi lehelt:

See on viis dekaadi kestnud aegadetaguse armastuse lugu, mille sisuks on suured tunded. 42 aastat koostööd, 12 mängufilmi ja sõprus, mis sidus igaveseks näitlejanna Liv Ulmanni ja maailmakuulsa filmirežissööri Ingmar Bergmanni. See film on armastusest, üksindusest, suurest valust ja suurtest tunnetest läbi targa naise silmade, millest on igaühel midagi õppida. See on lugu kahest üksikust hingest, kes otsisid oma teist poolt.

Liv oli Ingmarist 20 aastat noorem, kui nende armastus, mis oli täis kirge, kirjavahetusi ja tänaseks ehk ununenud armastust, lõkkele lõi. “Meie armastus pärines üksindusest, mida me mõlemad tundsime,” ütleb Liv oma elu meenutades. Film avab nii nende suhte kui sellele järgneva aja, mil neid sidus vaid koostöö. Samas kirjeldab naine ausalt perioodi, mil nad elasid koos ning mil mees muutus kontrollivaks ja Livi sõnul sai nende kodust tema jaoks justkui vangla. Neil on ühine tütar, kuid filmis ütleb Liv ausalt, et hoolimata armastusest sai ta aru, et tema tütre isa vajab võimalust elada oma elu üksinda.

Vestlused tõsistel teemadel

Giedrė Beinoriūtė on suutnud väiksed inimesed tõesti kenasti lahti teha ja avameelitsema kutsuda.

Teksti docpointi lehelt:

Alguses pole midagi. On ainult tühi ruum, vastu kajavad seinad ja kaamera. Kaamera taga on aga inimene, ja objektiivi ette astuvad ühekaupa lapsed. Järsku koorub sellest tühjusest midagi täiesti erilist. Rezhisööril on haruldane võime panna need lapsed rääkima elust täpselt nii nagu nemad seda näevad – rikkumatuna retoorikast, muljest, igasugustest muudest sotsiaalsetest filtritest. Teemadeks on armastus, suhted, üksindus ja perega ning lähedastega seotud ootused. Igaühel on jutustada oma lugu ja kohati on kõige hoolimatumalt pillatud lausekatke taga peidus kõige sügavam probleem.

“Vestlused tõsistel teemadel” ei ole narratiivne film klassikalises mõttes, aga suudab pinget hoida kogu filmi vältel. Minimalistlikust esteetikast saab relv, mis annab kogu jõu kätte pisimalegi detailile nendes südamlikult siirastes kõnelustes. Ilus, habras ja väga veenev dokk, mille õnnestumise taga on autori julgus valida säärane laad, ning oskus panna oma väikesed vestluspartnerid rääkima asjadest, millest nad kohati rääkida ei taha.

Püha Raamatu Vari | Shadow Of the Holy Book | Pyhän Kirjan Varjo

Intrigeeriv teema, kuid üsna õnnetu teostus. Türkmenistan muidugi jääb imede maaks.

vonKrahli muninasjutud

Kas just lastele, aga kindlasti lapsemeelsetele tõeliselt filigraanselt ette mängitud hea tuju tükk. Kostüümide lahendused koos lavalise kujunduse ja muu atribuutikaga on olnud lihtsalt imetabased alati vonKrahlis nii ka seekord. Fantast.

Winter's bone | Paljad luud

'Winter's bone' sattus mu vaatamise nimekirja peale tutvumist Sõpruse kino poolt kirjutet' piisavalt paeluva tutvustusega (leiab alt poolt). Paraku ei õnnestunud tabada filmi kohe sel hetkel enam kinost ja nii see vaatamine tiksuma jäigi. Kuniks, puurides uuemat sorti filmide jagamise keskkonda vifi.ee, leidsin suurimaks hea meeleks tuttava nime ja omades soovi ka keskkonnaga lähemalt tutvust teha, võtsin vaevaks filmi alla laadida. Keskkond on igati priima, filmist kogetu veel priimam ning pärliks leidsin enese jaoks niivõrd suurepärase näitleja kui Jennifer Lawrence, loodan peagi taas kohtuda.

Debra Graniki teine film – pärast 2004. aastal parima režii auhinna saanud filmi “Luuni välja” (“Down To The Bone”) – käsitleb külakeskkonda karmimal pilgul ja halva eelaimduse tundega.

‘‘Winter‘s bone‘‘ ehk eesti keelde tõlgituna ‘‘Paljad luud‘‘, on pälvinud Sundance Filmifestivalil nii Grand Prix‘ kui ka parima stsenaariumi auhinna ja Gothamis parima filmi tiitli. Filmi uskumatult veenev peaosatäitja Jennifer Lawrence aga kandideerib 2011. aastal Kuldgloobusele parima naisnäitleja kategoorias.

Filmi keskmes on Ree Dolly (Jennifer Lawrence), raskemeelne, kuid vapper 17aastane tüdruk, kes hoolitseb oma haige ema ja kahe õe-venna eest. Tema narkootikume valmistav isa on äsja vanglast vabanenud ja kohalik šerif (Garret Dillahunt) teatab tüdrukule, et kui isa peaks veel seadusega pahuksisse sattuma – ja just seda too teebki –, jääb pere oma elupaigast ilma.

Granik teeb filmist lakkamatult kõleda langemise maaelu põrgusse, mis pürgib oma grotesksetes detailides etnograafilise täpsuseni.

Operaator Michael McDonough’ külm-hallikas palett, filmitud läbi “punase kaamera”, lisab draamale veelgi jäist hingust. Siin pole kübetki elusa maailma soojust -  puud ja loodus käituvad üksnes kui armetuse ja vägivalla tummad tunnistajad..

Sundance’i FF

Film linastus 2010 aasta PÖFFil Screen International kriitikute valiku programmis. Filmide ‘‘Püha Tõnu Kiusamine‘‘ ning ‘‘ Sügisball‘‘ produtsent Katrin Kissa, on öelnud järgmiselt selle filmi kohta: ‘‘Meeleoluka bandzo saatel saab tutvust teha folkloorse kurioosumiga - kujutisega Kesk-Ameerika protestantistlikust patriarhaalsest kogukonnast, kus põlvkonnalt põlvkonnale pärandatakse traditsioon klannisisesest ringkaitsest, mis ei jäta palju ruumi kaastundele. Kahtlemata selle aasta üks parimaid filme!‘

Días de pesca | Gone Fishing | Kalalkäigud

Ainum film, mis käesoleva hooaja PÖFF-ilt võetud sai ja kuigi mitte päris 'jackpot' siis suurepärase elamuse kategooriasse liigitub kohe kindlasti. Vananev härrane Buenos Airesest viib ennast tuulisesse Patagoniasse, et teha tutvust kalastamisega ning üles soojendada suhteid tütrega, on lühildane kokkuvõte. Kindlasti mitte kohe originaalseimate hulka liigituv käsikiri ja ega filmiajalugu ka millegi muuga tehta. Samas soojust, mida suudab kiirata Alejandro Awada, 'caballero' Marco Tucci rollis oma nii muheda naeratusega, mis sunnib andestama kõik need teod või tegemata jätmised, mis on isa ja tütre suhted aastate jooksul jahendanud.

Lisada siis juurde Carlos Sorini suurepäraselt valitud rahulik tempo ning pehme tunnetusega üles võetud kaadrid Patogoonia looduse karmist, kuid kutsuvalt melanhoolilisest ilust, siis jah, suurepärane ajakasutus.

TED

Õnnetu, õnnetu film.

Malena

Piisavalt kummaline film, mille vaatamist ei suuda pooleli jätta, kuigi tead, et suuremat sorti elamust siit välja ei kujune. Tribuut Monica Bellucci kehalistele võludele. Hinnang 'rahuldav' ei ole siiski antud kahemõtteliselt.

The Two Escobars

Suurepärane sissevaatamine kahe kõikse kuulsama Kolumbia Escobari tegemistesse. Kontrastsed kujud, kelle eluteed lühikeseks jäid.

Lotte Kosmonaut

 Närb, mis närb. Oli tunda raha lõhna.

L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) | Lõbumaja

Uinutav.

Filmist:

19. sajandi lõpp. Kõrg-bordell Pariisis. Majanduskriis, ega lõbumaja pidamisega seotud argiohud šampanjavoogu ei peata. Olgugi, et afrodiisset nektarit juuakse ka siin juba klaas- ning mitte enam kristallpokaalidest. Lõbumaja perenaine – soliidse kogemusega ja rühiga kahe lapse ema – Marie-France – hoiab toimuval nii maja sees kui väljas kotkasilma peal. Töötavate naiste detailsed talitlused: töögraafikud, -meetodid, treening, füüsiline korrashoid, annavad filmile selgroo ning röövivad meilt muidu iharaina kujutlust leidvate momentide müstilisuse. Iha on lõbumaja sätendava salongielu tavaline osa. Sama tavaline kui naiskollektiivi suuremal või vähemal määral teotamine, mis on sama perioodiline kui suguhaiguste kontroll. Kõige hullem tegu, mis ühe prostituudi osaks saab, on tema näo ehmatav moondamine. Sellest saab ka filmi keskne motiiv, mis võis anda väljaandele “Le Parisien” põhjuse nimetada “Lõbumaja” aasta feminismi suurteoseks. Meie silme ees töötavad tüdrukud ei ole märtrid, vaid proffid, kelle tuli hääbub vaikselt nende klientide kirelõõmas. Bonellol on filmi lõpuks aga hoopis šokeerivam ning sõnasõnalisem lahendus. “Lõbumaja” räägib kõrg-bordellide langusest ning äri vältimatust liikumisest sinna, kus see tänapäeval käib – magistraalide lähedusse, kus iga töötav naine on üksiküritaja.

Sisaliku tee 2.0

Imetabane juhus andis võimaluse etendust siiski kaeda ja ei pidanud pettuma, kui mitte parim siis kindlasti üks parimaid käesoleval hooajal väisatud etendusi.

Seenelkäik | Mushrooming

Huumorit jagatakse kodumaise filmi kohta heldelt, härra Raivo E. Tamm on igati omas elemendis, samas hüsteeriliselt naljakaks ei kisu, krampe pole põhjust karta.

Filmist:

Poliitik Aadu Kägu sõidab koos abikaasa Viiviga metsa seenele, et mainekampaaniast närve puhata. Nendega liitub juhuslik hääletaja, rahatu rokitäht Zäk, kes on jäänud peale suvetuuri Eestimaa kolgastesse tolknema. Vältides rahvarohkeid seenemetsi, kihutab seltskond umbropsu kuhugi pärapõrgusse, mis paistab metsik ja inimtühi. Samal ajal, kui kolmik avastab end metsa eksinuna, lahvatab meediaskandaal. Uuriv ajakirjandus kahtlustab, et poliitik Aadu Kägu on isiklikuks otstarbeks kuritarvitanud riigi raha. Algab võitlus au, elu ja surma peale nii metsas kui linnas...

 

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

Eestlanna Pariisis

Meenuma ei jäänudki muud kui seksistseenid, mis olid sama paljastavad kui araabi prouade burkad, ehk peenelt välja mängitud, peab tunnistama. Kiitust jagan parima meelega ka nii neidisele Mägile kui Moreaule suurepäraselt autentsete osa täitmiste eest. Frankofiilid ja Pariisi lembud saavad tõenäoliselt suurema annuse elamust, aga muidu närb, mis närb, kogu austuse juures härra Raagi vastu.

Aabitsa Kukk

Kukke Aabitsast on juba üsna mitu aega pakutud Draamateatri lavalt, esmakordselt juba aastal 2004, seda küll jah, Tartust, Lutsu Teatrimajast, aga sest ajast saadik on etendus olnud Tõnu Oja ainuesituses vähem või rohkem regulaarsel pakkumisel Otsa tänava ning Pärnu mnt nurgal. Imestust tekitab Ojas pulbitsev tahtmine ja jõud ka 8 aastat hiljem mängida samat tükki endise pühendumusega, kuna saalist küll allahindluse või tüdimuse märke ei olnud võimalik tuvastada. Kas tõesti on karakter niivõrd köitev endiselt Ojale või tulus teatrile või tulus Ojale, igal juhul publikumile kindlasti piisavalt köitev, kuna Maalisaali istumised olid ka sel teisipäeval viimseni hõivatud. Tõenäoliselt kõike kolme ja võrdselt, samas kui esimest, siis kuulaks huviga põhjendusi mehelt endalt.

Monoetendused žanrina just liiga tihti mul menüüsse sattunud ei ole, mitte, et miskit vastumeelset oleks, vaid pigem pole kõrva/silma hakanud miskit ampsatavat. On olnudki Nisa ja Ürgmees, kui hetkel meenutada ja nüüd siis veel ka Kukk ja episoodid Rasmusest Opi vahendusel. Näitlejale on ilmselgelt suuremat sorti pingutus mängida ette ihuüksi ettekirjutet' lugu. Nõuab tublit annet osata olla hea jutuvestja, viia looga kaasa, sättides ja valides nii sõnu, kui kruttides tempot, ilmekalt ja veenvalt pakkuda kuulaja(te)le elamust. Kordades suuremat annet nõuab mu meelest rullida, aga lugu lahti piltlikult näideldes, ehk puhtalt individuaalsest andest ning võimekusest kujundada ja täita aeg ja ruum, vaid ainuüksi iseendaga ja viia lugu oma ette mänguga teis(t)e inimesteni. Aravan, et vähe on näitlejaid, kes seda suudavad, kuid Oja on kindlasti üks neist vähestest, kes suudab ka ainuisikuliselt laval olles kontakti publikumiga tekitada.

Oja puhul jäi silma keskendunud ning veenev rollis olek, kindel sõna, kindel pilk, kuid kohe peale etendust, aplausi ajal oli see läinud, kadunud. Pilk jooksis mööda igat saali nurka ringi ja otsis pelgupaika, leides enamasti selle põrandas. Kõne oli vaiksema poolne ning kergelt katkendlik. Mus tekitab hämmastust, et inimesed, kes rollis või kõnes suudavad olla äärmiselt veenvad siis oma tegelikus olemuses ei pruugi nad seda olla mitte. Eks nimetatakse seda oskuseks rolli sisse minna ja välja tulla, kuid minu jaoks on siin sisse kirjutatud konflikt oma tegeliku olemuse ja lavalaudadel oleva olemuse vahel, ma ei pea siinkohal silmis erinevat sorti tegelaskujusid vaid just juure tasandil isikulisi omadusi. Ehk siis ses mõttes on teatud näitlejad pidevas konflikti seisundis? Kui kurnav see inimesele olla võib? Või ongi mitu mina? Huvitav.

Etendusest veel. Kivirähki teksti on siiani alati olnud lihtne ja naudeldav lugeda, Aabitsa Kukk-es kasutusel olnud kohitsetud lastele teinekord õpetatav kõnepruuk, kus on teemasid ja asju millest rääkida ei ole sünnis ning teisalt ka mittekivirähkilikult igavalt üles ehitatud laused, tekitasid võõristust. Mõistan, et antud loo konteksti olid need teatud mõttes isegi sobivad, kuid samas oleks läheneda saanud ka kindlasti vabamas vormis. Ehk sõnalises plaanis nautlemise momente ei tekkinud, kui välja arvata tsitaadid Kuke Aabitsast nagu legendaarne:

Sada pada pudi keedab,
seda pudi tädi kiidab.

Üheksa sõnaga - Oja oli imetabaselt hea, lugu ja sõna sugugi mitte.

Luikede Järv

Kopeeri ja kleebi eelmisest Estonia teatrumi külastusest - klassikaline ballett, klassikalises Estonia teatrimajas, klassikalise viigipüksi,  klassikalise kohvi ja konjaabliga täidetud vaheaeg - olid oma muheduses ja suupärasuses, ühtlaselt nii üllatav kui hirmutav mu jaoks,  kas tõesti juba varajased keskea rõõmud!? Küllap vist.

Igal juhul Tiit Härmi kahte dimensiooni seatud 'Luikede järv' leidis võimaluse läbi kujutletava kujutluste maailma naha alla pugeda ja köita tähelepanu nii klassikaliste tantsunumbrite, kuid eelkõige siiski rabava Tšaikovski muusikalise seadega. Järgmisena menüüsse miskit kõrvalmajast?

Uus Maailm

Tubli töö ja tahtmine härraselt Tootsenilt kogu see segasumma suvila sumisemine üles võtta, purki panna ning vaatajal ka sumiseda lasta. Kulub kindlasti dokumentaalse arhiivina kunagi ära. Uue Maailma seltsingu tegemised olin, aga suutnud enda jaoks tublisti ülemüstifitseerida kui aateliste intellektuaalide maailmaparandamise revolutsiooni, tõelisus osutus, aga tubliks, tahtmist ja tegutsemist täis tudengikommuuniks, mida kohatud ka lõunaosariikide ülikoolilinnas, mis on igati kiiduväärt, samas rappis tugevasti elamust ennast.

Paris, Texas

Wim Wenders on suutnud valmis sepistada täeisti fenomenaalse tüki filmi. Tempo, sõna, teema, näitlejate esitus, muusika kõik kõditavad perfektselt mu maitsemeeli. Käesoleva hooaja parim elamus kohe kindlasti.

Submarino

Kopenhaageni enda Thomas Vinterberg pakub kargelt külma ning brutaalselt ja nii ka ühtlasi usutavat vana-maailma kino, ilma liigsete toretsusteta ning ilustamisteta. On kaks poissi. On lugu. On trauma, mis kandub edasi lapsepõlvest meheikka, üks leiab ühe väljapääsu olukorrast, teine teise. Mõlemad on näilised pääseteed, kuna ei päästa taagast, mis varjutab meeste tänapäeva. Ainus, mis suudab leevendada ja ehk ka parandada haavu on teise osapoole andestus.

Kolm sõna filmist ka Wikis.

Suur õgimine

Lauri Laglele usaldas no99 teater juba vähemasti teistkordselt oma teatri lavalauad kasutada, eelmist puhku siis oli pakkumisel näitemäng jeesuskristuslikust kurvast kitarrivirtuoosist koondnimetuse 'Untitled' all. Nüüd, aga 'La Grande Bouffe' ainesel suuremat sorti õgimine. Kaks selgelt eristuvat temaatikat, kaks selgelt sarnase lavastusliku käekirjaga tükki. Ühelt poolt ulmeliselt hüva muusikalise kujundusega (reklaamiv klipp) ning teisalt raskelt jälgitava ebaühtlase rütmiga, fragmenteeritud räige paugutamine igasse ilmakaarde,  lõppsõnumiks -  vabanemine läbi söögiorgia. Ei jäänud aga veenma. Veenvust ja seejuures nutikust jagus küll aga rollitäitmistesse kogu neljasel grupil Pranglil, Võigemastil, Varikul kui Klemetsil. Kahes viimases nähtud üles astumises on viimati nimetet' preilina jäänud silma sügavuti mineva pühendumusega oma rollis, väärib tunnustamist.

Kokkuvõtvalt sai veendutud taaskord, et härra Lagle pakutav on minu jaoks raskesti seeditav.

Roheline Universum | Green Universe | Das grüne Wunder

Käesoleva hooaja Matsalu loodusfilmide festival valis oma repertuaarist parimaks Saksa riigi kodaniku Jan Hafti kuue aastaga, 70-s eripaigas Euroopas üles võetud kaadrid metsast ja metsa asustajadest. Kokku 250h filmirulli vormus lõppeks 90 minutiks tõesti suurepäraseks rännakuks looduserüppe. Härrasel on õnnestunud tabada imetabaselt kenasi, ilumeelt paitavalt elu ning üllatada ka lähenemisnurgaga. Näituseks - meelde kriipiv stseen üksi ringirändavast mesilasemast, kes leiab sobiva suurusega puuõõnsuse oma koloonia rajamiseks, juhuslikult on sama puuõõnsuse okupeerinud elamispaigana ka hiirepiiga. Üllatama pani mesilasema tarmukus kui ta astel õieli asus kodanikku hiirt välja puksima oma tulevasest elupaigast ja mis kõikse üllatavam see tal õnnestuski. Või siis teine ülesvõte kus, üks tiivuline kasutas enesehügieeniks sipelgapesa ning sipelgate poolt pakutavat happevanni, maandudes keset pesa ja lastes end pritsida sipelgate happel. Toimis. Igal juhul hinge paitav elamus, mis tõenäolisetl jõuab kunagi ka koduvabariigi rahvusringhäälingus eetrisse.

Lõpusirge | La ligne droite

Erinevus rikastab programmi raames pakuti Artise kinos prantslaste kokku klopsitud 'Lõpusirget'. Täpsemalt Artise lehelt -

Leila, endine tippsportlane, nõustub vanglast vabanedes treenima Yannicki, noort jooksjat, kes kaotas autoõnnetuses nägemise. Mõlemal on vaja üle saada oma mineviku taagast ning peagi mõistavad noormees ja neiu, et neil on nii mõndagi ühist...

Puhastus

Sofi Oksaneni 'Puhastus' polnud hinge harimise menüsse varemalt sisse juhtunud ei literatuurses, ega teatraalses vormis, oli päris esmane kohting nii puhtamat sorti lehena. Kogu teost seirav furoor oli siiani leidnud tee must mööda minna ja kõikse suuremaks kahjuks läks nii ka filmiga. 

Siinjuures tuleb märkida ära, et filmis olid suurepäraselt ausalt väljamängitud mõjuvad rollid, eriti Kristjani esitus Pashana ning teisalt erakordselt peenetundeliselt ning kvaliteetselt töötav kaamera ning kunstniku töö, värvide ja meeleolude kokku sobitamisel. Kõik, kõik oli filigraanselt paigas ning ei logisenud, kägisenud kuskilt. Hinge lõikuv sündmustik veel kogu loo tuumaks, perfektne kompott peaks nagu laual olema. Ometi ei toiminud kohe kuidagist, kohe esimestest kaadridest alates, blokkisin pakutava ära, sulgusin, istusin tuimalt aja ära ning kogu muusika. Ja just nimelt see mind närima jäigi, film, mis oleks pidanud mõjuma jättis vastupidiselt hinge tühjaks, külmaks. Kummastav kogemus, mis häirima jäi.