Puhastus

Sofi Oksaneni 'Puhastus' polnud hinge harimise menüsse varemalt sisse juhtunud ei literatuurses, ega teatraalses vormis, oli päris esmane kohting nii puhtamat sorti lehena. Kogu teost seirav furoor oli siiani leidnud tee must mööda minna ja kõikse suuremaks kahjuks läks nii ka filmiga. 

Siinjuures tuleb märkida ära, et filmis olid suurepäraselt ausalt väljamängitud mõjuvad rollid, eriti Kristjani esitus Pashana ning teisalt erakordselt peenetundeliselt ning kvaliteetselt töötav kaamera ning kunstniku töö, värvide ja meeleolude kokku sobitamisel. Kõik, kõik oli filigraanselt paigas ning ei logisenud, kägisenud kuskilt. Hinge lõikuv sündmustik veel kogu loo tuumaks, perfektne kompott peaks nagu laual olema. Ometi ei toiminud kohe kuidagist, kohe esimestest kaadridest alates, blokkisin pakutava ära, sulgusin, istusin tuimalt aja ära ning kogu muusika. Ja just nimelt see mind närima jäigi, film, mis oleks pidanud mõjuma jättis vastupidiselt hinge tühjaks, külmaks. Kummastav kogemus, mis häirima jäi.