Armin Kõomägi - 'Amatöör'

Armin Kõomäe lühijuttude kogumik, on igati suurepärane meelelahutuslik lugemine, eanmus lugusid on küll tugeba seksuaalse alltooniga, mis muutub pika peale kordavaks, kuid samas ei häiri liiati. Stiililt meenutas suti Mihkel Muti lühijutte, olles küll tunduvalt krehvtisem ning teisalt sotsiaalmeediumi sõnaseppa Vello Nelikendkahte, aga olles siiski sisukam. Parim pala oli raudselt - 'Anonüümsed logistikud', kus oli omajagu äratundmise rõõmu kui ka arenemise perspektiivi.

Idioot

Viljandi vanemad ja nooremad teatraalid tulid väisama kivilinna Linnateatri maja, kaasas klassikalisemat sorti draama, Dostojevski - 'Idioot'. Mitu kiitvat sõna, jõudis silm lugeda tüki kohta ennemalt. Lisaks siis ka eelnev isiklik kogetu, Sarneti poolt mõned hooajad tagasi kinolinale toodud filmiga, suure piinlikusega peab tunnistama, et ühtlasi ka esmatutvus Idioodiga, oli imetabane.

Ilmselt saangi nüüd E.Albee - 'Kes kardasb Virginia Woolfi?' kõrvale tõsta ka F.Dostojevski - 'Idioot'-i, kui loome, mille tõlgendusi vaataks suurima hea meelega ikka uuesti ja uuesti, mõlemad lood on nii tugevalt karakteripõhised, et annavad ühelt poolt nii lavastajale kui teisalt veel rohekm näitlejatele suurepärase rollimineku võimaluse. Ehk minu jaoks ongi tegemist suuresti näitlejaetendustega. Siinjuures ei tahaks ma kuidagi vähendada lavastaja ja dramaturgi tööd, eriti veel antud näite puhul, kus noorhärrased lavastaja Vallo Kirs ning dramaturg Tõnis Parksepp olid materjaliga tööd teinud omajagu aastaid, kirjutanud raamatusse ja raamatust mõtteid, plaane, ideid, kavandeid, lasknud asjadel veel omajagu settida ning lõppeks veel omakeskis kogu näidendi kõik stseenid läbi mänginud. Nagu mehed ise sõnasid, siis see ongi tavapraksis neil koos töötamiseks ka teiste tükkide puhul. Harvakohatav põhjalikkus, peab tunnistama.

Vallo Kirsi õnnestus kuulata, näha ka OP-is (alates 11:30), küll mitte antud etenduse kontekstis, vaid uusima näidendi osas, mis lavastub Hobuveskis, kuid siiski, kergelt hämmastav oli kuulata niivõrd läbimõeldud, tasakaalukat, aupakliku ning analüüsivat teksti noorelt mehelt. Minu lugupidamine.

Aga näitlejatest. Valdav osa siis värsked näod Viljandi Kultuuri Akadeemast. Minu jaoks esmane kohtumine ning selle põhjalt ei tahagi kaugemale minevaid järeldusi tegema hakata. Kõikse pealt loomulikult Rait Õunapuu ehk vürst Mõškin, rollilt lapsikult siiras õilishing, nii oma sõnas kui teos, kui ka armastuses, seades esiplaanile teiste heaolu ja mängides end nii paratamatult nurka, kus enam kõiki rahuldavaid lahendusi ei ole. Raidi silmad olid siirad, emotsioon ehe, sõna kõlas ausalt, kõik ehtmõškinlikult naivistlikult nagu ma enesele ette kujutangi selle karakteri puhul. Ometi silmasin miskit, mida ma filmis Risto Kübari solgutatud ja kannatavas vürstis ei märganud, nimelt tundmus, et tegelikult on see hoopis Mõškin, kes kontrollib kogu mängu armastuste hulknurgas, tahtes viia inimhinged nende tõeliste minadeni. Andes kerge tõuke. Sõnaga, miskit uut ja igati nauditav lahendus. 

Klaudia Tiitsmaa ehk Aglaja, ühelt poolt õrn ja habras, ideaalide poole püüdlev noorneidis, teisalt, aga tugev, tark, ka küüniline naine, kes ei taha leppida peale surutud normatiividega kõrgseltskondlikus seisvas vees. Mulle väga istus, kuis Klaudia suutis need kaks erinevat poolust üheks usutavaks tervikuks mängida. Ei tekkinud ebakõla ning üleminekud kahe pooluse vahel olid kiirusest sõltumata loomulikud. Õnnestunud omanäoline lähenemine.

Adeele Sepp - Nastasja, imekaunis hoolimatu naisdeemon, kelles vürst Mõškini ilmumine siiski suudab veel äratada usu armastusele ning armastusväärsusele, kuigi vaid hetkeks ainult viimasele. Adeele oli ilus, oli deemonlik, oli hoolimatu, oli ohverduv. Oli väga hea, täpselt selline nagu Nastasja olema peab.

Kristian Põldma - Rogožin, sirgjooneline, nurgeline, kirglik, oma tahtmist saama harjunud elupõletaja, vähemasti nii kujutan ma Rogožinit ette, Kristian jäi oma rollis pehmeks. Ei kandnud hääl, polnud oodatud robustsust, liikumises oli küll enesekindlust, kuid see tundus masinlik, ei olnud seda üleolevust. Mulle kuidagi see rolli lahendus igal juhul ei toiminud.

Ülejäänud karakterite peal ei peatu, nad täiendasid kenasti nelja peamist tegelaskuju.

Kokkuvõttes, jällegi suurepärane kogemus.

Tõnu Õnnepalu - 'Ainus armastus'

Arvamuslood Postimehe veergudel olid omal ajal need, mis mind Õnnepalu juurde juhatasid, eelkõige viis kuis ta sõnastab oma mõtteid, rahulikult, selgelt, soojalt, ilusas eesti keeles, just see imetabane eesti keele tajumine ja väljendumine, on kõikse lummavam Õnnepalu kirjutiste juures. Seejuures ei taha ma muljet jätta, et mõtted oleksid kuidagi tagaplaanil, kaugel sellest, mõtted on kaasamõtlema innustavad, mõtted on sügavad, aga viis kuis neis esitatakse on kadestama panev ja teisalt ka hariv, nii sõnavara laiendamise plaanis kui ka tasakaalustavas plaanis. Peale Õnnepalu tekstide lugemist tunnen ma endas pea alati rahu, neil on omapärane meditatiivne mõju.

Antud eksemparist ootasin esseede kõrval ka juba ajaleheeergudelt tuttavaid arutlusi igapäevast, aga keskenduti enam kirjanduse, seal hulgas esimeses veerandis suuresti luule analüüsile, nii sisulisele kui tehnilisele, mis oli - hariv. Teine veerand kuulus valitud romaanide arvustusele, kolmas Eesti omaaegse uudiskirjanduse hindamisele ning neljandas olid kaks pikemat arutlust, üks härrase Mouraci romaanist ja teine Viivi Luigest, ehk kahest Õnnepalule korda minevast loomeinimesest.

Mõned eriti head sõnamised:

Ohvriks saamisest pole tavaliselt pääsu, aga , kuid mõrtsukaks hakkamine pole kunagi vältimatu. (lk. 240)

Ja ega siis kurjategija mõistmine ei tähenda tema tegude õigustamist, saati heakskiitmist. Tehtud kuri jääb tehtud kurjaks. ükskõik kas seda on teinud brutaalne koletis või peen ja tundlik intellektuaal. Tegusid ei saa tagasi võtta. Aga neid saab, ja alati saab tegemata jätta. (lk. 243)

Kohanemine on inimlik, aga mitte vältimatu. (lk. 243)

Tunnustus on omaksvõtt selle poolt, keda sa ise tunnustad. (lk. 346)

Maastik mitme kuuga

Jaan Toomik sai maha lõppeks oma esimese täispikaga, lühemaid filme, rääkimata installatsioonidest, on ühelt tuntumalt kodumaiselt kunstnikuhärralt tulnud õite mitu kohe. Esmalt meenub kohe KUMU-s kogetud 'Armulaud', kus läbivaks teemaks nagu nüüdki keskeas mehe suhetega toimetulek, kusjuures mõlemas filmis teeb oma osa, ühes suurema, teises episoodilisema, Alar Sadak, kes Jaani tegemistesse üsna tihti sisse satub. See selleks.

Teagi, kas antud eksemplari puhul nüüd keskiga just kõikse kesksem osis on, pigem tundub olevat see suurepärane platoo, millelt kirjeldada kulgemist elus laiemalt, lõputut tiksumist ühest ühesugusest päevast teise samasugusesse, ümbritsemas läbi suheterägastike vaid mitte nii eriliste inimeste, mitte nii erilised probleemid või mõttevälgatused või samasugune igapäev. Nagu oleks mitu elu, aga tegelikkuses pole nagu ühtegi. Pole siis imestada, et hägustuma hakkavad reaalsuse ja irreaalsuse piirid. Kõlab jube rusuvalt, aga hämmastaval kombel ei ole seda ühti, kuna tänu rohketele absurdsusele kalduvatele stseenidele ning kiiretele üleminekutele, ei jää selleks nagu mahti, lisaks leidub ka omajagu humoreski kasvõi ses samas absurdsuses või vastupidi mingis tuttavas äratundmises. Olgu see siis lapsevanemalik reaktsioon jalgpalli mängul ja pärastine kohustuslik epistel tagasiteel või kepp keset raba või õine muruniidu aktsioon suburbias või ilmselt enim räägitavaks saav praepanni moment. Väga tõsiselt on keeruline kogu ses virr-varris võtta ka armurõõmu pakkuva Anu (Jaanika Juhanson) küsitud eksistentsiaalseid küsimusi peategelaselt keskealiselt Juhanilt (Hendrik Toompere Jr.):

• Kas sind üldse teeb miskit elus veel õnnelikuks?
• Kas su elus on veel miskit päris?

Neile igavikulistele küsimustele vastust ei anta, ega otsita.

Filmi lõpp saabub meeldivalt järsult, meeldivalt absurdselt, väikese piinlikust tekitava viivitusega ning närima jääva sõnumiga. Väga priima, eriti kui võrrelda viimatist kogetut 'Gone Girl'-iga

Gone Girl | Kadunud

Viimasel ajal sõitis lausa mitmelt poolt sisse info, et David Fincher-i 'Gone Girl' on üks igati vaatamist väärt tegemine. Tuleb tõde tunnistada, nii ka oli, täpsemalt siis esimene veerand või kolmandik tervikust, olenevalt kui kiiresti võti üles leida. Igal juhul krutiti algselt conandoylelikult või kui mekib rohkem siis agathechristielikult, pinget üles üsna edukalt ja mitte ainult pinget, vaid ka humoreski tuli omajagu kas siis teadlikult või juhuslikult, olenevalt klisheelikkuse tajutavusest.

Hetkest, kui aga võti näpus on, hakkab kogu lugu venima ja mämmutama lahti juba olemasolevat teadmist. Kuniks tuleb klassikaliselt veel vinte juurde keerata, aga need vindid ei pea küll kuidagi, ja kogu film jääb samakoha peale karuselli kombel terve igaviku pöörlema. Igav.

Sõnaga härralt, kes viitsinud teha säensed tagasihoidlikused nagu 'Fight Club' ning 'Seven', siis antud tegemine, nojaaa.... 

Positiivne nope oli kindlasti nimi Gillian Flynn, ehk siis neidis, kes kirjutanud samanimelise raamatu, tuli kohe tubli isu originaaliga lähemalt tutvust teha.

Varastatud oranž jalgratas

Sisuliselt aasta hiljem õnnestus ära näha ka Mika Keräneni kirjutet' ja jällegi Ingo Vihmari lasvastet' esimene tegemine, kui ajalises teljes liikuda. Võrreldes eelnevaga ei olnud säenset hoogsust ja emotsiooni enam tunda ja nii paistis ka sihtgrupp arvavat, ehk kilkeid ning pingilt hüppeid oli sedant' puhku nagu vähem.

Kassirabal

Laia tänava teatrimajas oli pakkumisel Iirist toodud ja Madis Kalmeti poolt kodustatud tükk, mis meenutas väga Pärnu mnt teatri tavapärast repertuaari. Ehk klassikalisemat sorti draamat. Sama kaugele kui on jäänud see Draamateatri pakutav klassika jäi ka antud eksemplar, ei leidnud endas üles seda hala, mis oleks tahtnud minna kaasa nii heitlikult loksuva soigumisega laval. Oli ka momente, ms mängiti juba absurdi, näituseks kui ühelt poolt oli loodud kujutelm talu peremehest, kelle eluliseks eesmärgiks oli kasvatada karja numbrites ning seal hulgas maavaldusi, kui siis sama härra kari oli tulesurma suremas ja teadmine pulma pidamise hoos meheni jõudis, ei tormatud karja päästma vaid hoopiski epistlit pidama ning hiljem läksid pulmapidu edasi. Kummastav.

Positiivse noodina saab välja tuua Külli Teetamm-i järjekordse suurepärase tegemise kassnaisena ning teisalt üllatas Allan Noormets suurmõisniku ja isa rollis, kuhu ta sobitus kohe ideaalselt oma olemusega.

Mu naine vihastas

Tandemilt Ojasoo ja Semper jällegi üks suurepärane tegemine, kõige paremas mõttes klassikalisemat sorti no99 tükk, kui nii võib üldse sõnastuda. Ehk siis pajatada kriipivast meid ümbritsevas sotsiaalses ruumis, alati kujundlikult, alati absurdi äärel kõõludes, alati teravalt, alati lavatehniliselt uudselt.

Eredamaiks hetkedeks osutusid:

• päikesereisil käinute selgelt välja joonistuv käitumismuster nii tegevustes kui jäädvustustes, kõrval vaadates absurdne, kuid inimlikult nii tavapärane;
• lahedalt sõge või sõgedalt lahe lahendus etenduses ettemängitud stseenid fotokaameraga üles võtta ning kuvada valgel ekraanil tegevustiku kõrval, parimaid neist:
• kolme ontliku sõbra noorpõlve porteepilt, siis kaks sõpra istuma juba rohkem kulunud võtmes laua taha, mida sümboliseeris valge lina ning üks pudel, eelpool mainitud portreepilt veel taga rippumas;
• kuidas lavastada enesetappu? Vannitoas lükata tool kummuli ning pildistada vannitoa ust hetkel kui pildistatav üles põrkab, oluline on, et pead peale ei jääks. Briljantne;
• ja loomulikult sukeldumise lavastamine, fööni ning mullitajatega. Vägev;
• teine ooper oli veel popkultuurist tuttavate fotode taaslavastamine, kõike just ei suutnud tuvastada ja salvestada, aga meelde jäid Pulp Fictioni kahe püstolitoru stseen, Marat vannist, vististi Kate Mossi üks istuv pilt jne. Igal juhul uhke

Üldisemas plaanis jäi silma uskumatult hea trupi koostoimine ja hoogsus, üks ehedaimaid näiteid on kindlasti nö reibi stseenis korraldatud kontrollitud mürgel, mis jättis kontrollimatu mulje. Ehk näitlejate omavaheline koostöö jättis kindla mulje.

Sõnaga - suurepärane.

Sin City: A Dame to Kill For

Erinevalt eelnevast, on Sin City jätkuosa 'A Dame to Kill For' säetud 3D kuube, olulist lisandväärtust mu asjatundmatu silm ei osanud igal juhul ses efektis tabada, samas ei olnud ka otseselt häiriv, seega kokkuvõttes filmi seisukohalt mitte oluline nüanss. Sisulises ja vormilises osas oli esimene pool filmist üsnagi eelneva versiooniga ühte jalga käiv ja seega igati ootuspäraselt nauditav antud käekirja austajale. Mingist hetkest, aga toimus pööre. Lugu hakkas venima ning rõhk kaldus liigselt üle vägivaldsusele, kui nii võib antud filmide seeria puhul üldse öelda, ehk kes ja kui palju ja mismoodi suudab laipu valmis vorpida, ehk ses plaanis klassikaline Rodriguez. Samas puudus erisus ja teravus tavapärastest säensetest aktsioonfilmidest, mis teiselt poolt ookeani tehasest regulaarselt väljutatakse. Ehk igavaks kiskus. Ilmselt võis jätta oma jälje seekordne Tarantino puudumine loomisprotsessist.

Teine suurem tilk tõrva puudutab näitlejate valikut ja esitust, otseselt ei tehtud küll nõrka tööd, kuid võrreldes eelnevaga ei ümbritse seda birgaadi 'mind üldse ei huvita teie arvamine' aura, kui välja arvata härrane Mickey Rourke ja teatud mööndustel ka Eva Green ning Rosario Dawson. Teistel jääb karakterit väheks.

Tea, mis nüüd Jarmuschiga mul lahti on, aga igal juhul õnnestus mul härrat korduvalt näha filmis baaris istumas oma turri kammitud halgevalli pea ja bakkidega. Kummastav, sest minu teada, ta filmis tegev ei olnud.

Sin City

Uus ekraniseering Frank Milleri koomiksist Sin City on just värskelt jõudnud kodumaisesse kinolevisse, seega enne kui tormata kaema, tundus olevat paslik kord veel 2005.a väljalase üle vaadata. Isegi teistkordne kohtumine pakkus elamuse, Frank Miller-il, Robert Rodiguez-il ja härrasel Qunentin Tarantinol on sõgedalt hästi õnnestunud tuua koomiksiklik ülesehitus läbi minimalistlike nagu joonistatud kaadrite filmilinale, samuti see läbiv süngus ning teisalt selgelt väljajoonistuvad kangelased. Vägev.  Miks mitte pakkuda samale triole proovida kätt Gotham City kangelasega .)

Igal juhul plaan on ka uusim pakutav ära proovida, kuigi erilist heaks kiitu pole ei publikumilt ega kriitikutelt viimasele just tulnud.

Venus Karusnahas | La Vénus à la fourrure

Tänaseks juba 81. aastane vanameister Roman Polanski pakub oma uusimas suurepärast minimalismi - on vaid üks ruum, kulunud ja rõske teatrisaal ning on kaks eriapalgelist karakterit, rohkelt meeldivalt teravat dialoogi ning mängulist edasi-tagasi põrgatamist nii võimu kui ka soorollidega. Seda siis valdavas osas, suurepärasust siis, nii 9/10 kogukestvusest. 

Teisalt, kuna film põhineb David Ivesi samanimelisele näidendile, mis omakorda põhineb Leopold von Sacher-Masochi samanimelisele romaanile - siis tegevustiku ja dialoogi pinnapealne kiht tegeleb sadomassohistliku temaatikaga, kus jah loomulikult on võim alati esiplaanil. Pean tunnistama aga, et see algpõhjus mind oluliselt ei köitnud ja kaasa ei vedanud, vaid jäi virvendama kui provokatsioon mängule, provokatsioon, millega üks karakter teise avas.

Teine tõrvatilk leidus veel, tea kas vanameister on omas eas õrnunenud või tahtis hoopis peenelt vastu laksata kriitikutele, kes on süüdistanud vanahärra loomingut eelnevalt šovinismis ja takka pihta veel ka seksismis. Igal juhul naise iseteadlikuse ja õiguste tihe rõhutamine, mitmel korral läbi mehe alandamise oli neli vinti üle keerme minu jaoks, eriti groteskseks läks filmilõpp ses osas kui jõuti jumalikkuseni. Aga võib olla oli see, hoopis kummardus, lömitamiseks ei tahaks seda siiski nimetada, oma tänase naise (Emmanuelle Seigner) ees, kes puhtjuhuslikult ka filmis Wanda rolli ihaldas ja mängis. Tea. Igal juhul ei läinud käima.

Only lovers left alive | Armastajate igavene elu

Tihti on juhtunud, kui komistan hinge harimise programmiga miskise eriti hunnitu otsa, siis on suur tahtmine öelda ja kirjutada paljut, ning teisalt, öelda ja kirjutada kogetuga samaväärselt hunnitult, mis omakorda ehitab paradoksaalsel kombel barjääri kogetu ja kirjutamise vahele, nii jääbki kirjutis pikemaks ajaks riiulisse ootama paremat aega, mistõttu lõppeks emotsioon hääbub ning tekst kuivab kokku. Seekord siiski mitte, kuigi kogetust on möödunud juba tubli kuu, siis tundmus on endiselt ehedalt värske, isegi tukslev. Ilmselt suuresti tänu põrgulikult heale, melanhoolsele muusikapildile (soundtrack), mille Jim Jarmuschile on loonud Jozef van Wissem ja mis on kaasas käinud minuga viimased viis nädalat. Jarmuschil on imetabaselt tundlik kuuldelis-vaateline närv, tänu millele ta suudab nagu Tarantinogi kududa pildi ja muusika üheks tervikuks, kus helil on mängida sama suur roll kui visuaalil endal, nagu Jozef van Wissem ütles - 

“I know the way [Jarmusch] makes his films is kind of like a musician. He has music in his head when he’s writing a script so it’s more informed by a tonal thing than it is by anything else.”

Üsna sarnaselt on ka Tarantino ise kirjeldanud oma filmide ülesehitamise protsessi loomingulisemat poolt.

Mõtlema nüüd hakates, siis üsna mitmes kirkalt meelde jäänud viimatises filmi kogemuses (nimeliselt siis 'Searching for Sugarman' ja 'The Borken Circle Breakdown' on esimesed, mis meenuvad), on olnud samuti - helistaust ja pilt imehästi sõmbioosi sätitud, ehk hakkab siit omalaadne muster välja kooruma, mille põhjal kogetut hindan.

'Only lovers left alive' on oma olemuselt klassikaline Jarmusch - ei ole mingit siia-sinna tormlemist ja tuiskamist, on rahulikus tempos kulgemine igapäevasuse idüllis, ses kaduvas vanas maailmas. Ses osas sobitub ka ideaalselt põhilise tegevustiku asetamine täna hääbuvasse, kuid kunagi USA autotööstuse pealinnana hiilanud Motown-i, mille ajakohasem nimetus võiks pigemiti nüüdisajal olla juba - Ghost Town. Apokalüpsis täna - heina kasvanud tänavad, mahajäetud suburbia rajoonid, kunagi uheldanud luksuseramutega, tühjad ja lagunevad pilvelõhkujad kesklinnas ning ehk ehedaimaks näiteks inimasustuse hääbumisest Detroidis on kunagise uhke, isegi pompöösse Michigani teatri muutumine ajas, kõige tavalisemaks, üsna vähekasutatud autoparklaks, mis on leidnud ka sobiliku koha filmis.
Kogu see kulunud ja ajale jalgu jääv, sobitub perfektselt taustaks peamistele tegelaskujudele, armastajapaarile, Adam-ile ja Eve-le (nimed sic!), kes on siin ilmas tegevad olnud juba sajandeid. Tegevad siis vampiiridena. Säenseid muigama panevaid, kergeid ja mitte sügavale metatasandile pretendeerivaid viiteid nimedes ning vandenõuteooriatele jagub üksjagu. No näituseks kasutab Adam varjunime dr. Faust, seda siis vere hankimiseks haiglamajast, kus teda varustav doktor lõbustab ennast kutsudes Adam-it erinevate klassikast tuntud tohtri nimedega nagu dr. Strangelove või dr. Caligari, olles ise juhtumisi dr. Watson. Eve jällegi on leidnud enda jaoks pseudnüümid nagu Daisy Buchanan, ja Fibonacci. Või siis Eve hea sõber on juhtumisi Christophe Marlowe, kes mõne tubli teoreetiku arvates on suurema osa Shakepeare loomingu tegelik autor, keda jällegi omakorda veel sattumisi Kyd-iks kutsutakse, kes oli samuti Shakespeare aegu tegev kirjamees ja dramaturg. Tegelikult ei maksa siit miskit sügavamat tähendust otsida, säene klisheelisus on oma olemuses isegi kergelt eputav, kuid minult said igal juhul oma muiged kätte.

Filmi konkreetsesse žanri riiulisse sättimine osutub omajagu keerukaks, kuna viimane asetub kuhugi romantilise komöödia ja draama piirimaile, kindlasti aga mitte õudusfilmiks mu silmis. Tegemist on põgusa pilguheitmisega kahe armastaja, kelle armastus on soe, tõeliselt soe ja üksteisest siiralt hooliv, kahe ekstsentrilise, kuid vägagi erudeeritud veidriku sajandite pikkuse elu argipäeva, ehk nagu kirjutab Joonas oma filmiblogis -

"Nad on põhjalikult kursis kunsti, teaduse ja tehnikaga, tunnevad kõigi elusolendite ladinakeelseid nimetusi ning on planeedi helgeimate peadega isiklikult tuttavad olnud. Nad on lõputult kultuursed, teavad põhimõtteliselt kõike, mida saab teada, ning on täiesti omaette, erakutena lõputult coolid, püüdmata kellegi ees eputada või kellelegi muljet avaldada. Ühesõnaga, ideaalhipsterid."

Inimtüüpidena, kui nii võib öelda, on Adam-is ja Eve-s omajagu vastandlikkust, kui Eve on elujaatav, humoreski endale lubav, vestlust heas seltskonnas nautiv tantsulemb, siis Adam vastupidi naudib üksindust oma muusikas ja muusikaliste insturmentide kogus, kaldudes oma tegemistes ja ütlemistes misantroopiale, mis väljendub kirkaimalt tavainimeste nimetamises zombideks. Eks tegelikult ses põlguses ole tunnetada rohkemgi kurbust ja kaasatundmist inimestele kätteantud võimaluste ning ressurside väärkasutamise ja laristamise pärast. Ega suurt välisest seal hulgas zombidest hoolitakski, kui mitte viimased ei mürgitaks oma elukommete, perspektiivi tunnetusetusega ning pinnapealsusega ümbritsevat ja ennast ja seal hulgas ka vampiiride olulist elunektarit O negatiivset veretüüpi. Sest, Adam ja Eve nõuavad vaid kõige puhtamat toorainet, olles ses plaanis võrreldavad ökohipsteritega.

Sõnaga - kogu kompott on lihtsalt jumalik ning erandlikult, annab allolev treiler oodatavast üsnagi adekvaatse pildi, mitte ei mängi ette vaid filmi üksikuid tipphetki:

Fading Gigolo | Gigolo maski all

Usutav ja soe ja kergelt ka humoorikas käesilitamise film. Hea, ei enamat.

Table | Laud

Täiesti eksprompt formaadis oli võimalik ära kaeda Tallinn 2014 Treff-festivali raames koduõuele toodud nukutükk, mis küll rohkem oli stand-up komöödia mõõtu nimetusega 'Table', mida pakkusid kolm tublit nukumeistrit Suurbritannia Blind Summit Theatre-st. Ehk ei olnud ise kõikse värskem, aga miskit erilisemat kui tavapärane stand-up ei pakkunud, samas huumorit jagus, kellele rohkem, kellele vähem, aga turtsuda oli võimalik.

Harakale haigus...

'Harakale haigus...' nimelist tükki sai kogetud õige mitu aega tagasi, seega on elamus jõudnud juba omajagu tuhmuda ja osaliselt ka kaduda, ehk siis kirja saab, mis settinud. Kõikse pealt meenub soe tundmus kahe teatri suurepäraselt õnnestunud koostööst jagada kahasse lava, lavastust, lavastajaid, lava- ja muusikakujundaid ning lavale astujaid. Viimaseid siis veel ühes ajas, aga erinevas ruumis. Tähendusega, et nö paralleeletendus 'Varesele valu...' algab täpselt samal ajal Draamateatri saalis kui 'Harakale haigus...' Linnateatri saalis ning etenduse poolajal vahetab kaks kolmandikku laval olijaid lava, ehk Draamateatris alustanud jõuavad Linnateatri lavale ning Linnateatris alustanud omakorda Draamateatri lavale teiseks poolajaks. Kogu protsess oli äärmiselt sujuvaks korraldatud ning säene võte andis koheselt lisatasandi etenduse sisu hoomamiseks, ses plaanis, et täiendas veelgi sõnumit, et depressioon kui nähtus ei ole mitte ainult ajakirjade murerubriikides ja kabineti valgete seinte vahel eksisteeriv nähtus, vaid on siin meie majas, meie etendusel, meie seltskonnas, kui ka paralleelselt teises majas, teises etenduses majas ja teises seltskonnas. Ehk depressiooni võib olla igal pool, võime seista sellele väga lähedal nii trammis, poes, tiskol, laulupeol, kus iganes, samas ise seda märkamata, kuigi depressioonis vaevlevale inimesele saavad tagajärjed olla laastavamat sorti, võrreldavad raskemakujuliste haigustega.

Sõnaga, säense koostöö formaadi toimine tekitas sooja teadmise, et kaks teatri vaalaskala Tallinnas, tahavad ja suudavad teha ühiselt ja teha hästi, ja teevadki ühiselt ja teevad kohe väga hästi.

Osa täitmistest jäid meenuma tublid ja tõetruud rollid härraselt Kalmetilt ja preilina Ratasepp-alt, nemad kaks kerkisid rohkem esile ülejäänud ansambli etteastest. Miks? Hingestatuse ja usutavuse pärast.

Mõned üles nopitud ivad veel:

• mõtted on kui rongid, mis saabuvad ja lahkuvad jaamast/peatustest. Kui saabub depresiivsusele viiv mõte, mitte hea mõte, jaama, siis ei pea laskma sel seal pikka aega peatuda, las sõidab kiirelt edasi, mida kauem ta seal peatub, seda rohkem kahju teeb;
• introvertidel võiks teoorias olla lihtsam depressiooniga hakkama saada, kuna suudetakse endaga pidada dialoogi ja seejuures ennast analüüsida, halvem on juhtum kui dialoogi käigus minnakse veel rohkem rappa kui esialgu ollakse;
• esimene armastus avab kinnisemat sorti meessoo esindajaid, avab nende tegelikku mina, annab julguse olla mina ise, nii juhtus minuga, nii juhtus mu vennaga, kui hinnata kõrvaltvaatajana;
• rääkida lähedastega nende lapsepõlvest, eelkõige oma isa ja emaga nende lapsepõlvest, mis aitaks mõista paremini nende käitumismustreid lapsevanematena või inimestena üldisemalt, isklikus plaanis on see etapp mul läbitud, kuid tahtmine tekkis mingi hetk sama läbi teha vennasega.

Oli kord üks mets | Il était une forêt

Harivamat sorti sissevaade vihmametsa arengutsüklitele, fauna ja flora omavahelisele võitlusele ja koostööle. Kaasa võtan teadmise, et 8 sajandit on aeg kui vihmamets suudab end nullist taastada endisaegsesse hiilgusse ning läbi tuhandete aastate evolutsiooni käigus on käinud võitlus röövikute ja taimede vahel, mille tulemuseks on sadu erinevaid taime ning libilikaliike.

Valdur Mikita - 'Lingvistiline Mets'

Valdur Mikita 'Lingvistiline mets' sattus lugemisse puhtalt peavooluga kaasakulgemsiest, kuna ümber ringi on olnud palju juttu ja kiitmist, siis tundus olevat raamatuga, mida nüüd ja kohe peab lugema. Loetud sai, oodatud elamust ei saanud, oli lasu huvitavaid mõttekonstruktsioone, ülesvisatud ideid, aga kõik neist jäid õhku, jäid lõpetamata või teisalt jäi argumentatsioon otsituks, nõrgaks ja suduseks. Ehk suures osas tühjaks jäi raamat.

Ühe tõeliselt põneva teadmise leidsin enda jaoks lõigust, mis kirjeldas Eestit kui ühte olulisemat külmasõja võidurelvastumise strateegilist punkti. Eriliselt jäi meenuma autori väide - nagu olnuks Eestis ühel heal hetkel inimkonna ajaloos kõige enam tuumalõhkepäid ühe elaniku kohta, seda põhjusel, et suur osa Nõukogude Liidu tuumarelvastuse rakette olid suunatud Euroopa suurlinnadele just nimelt Eestist ning vastupidi USA ja Euroopa tuumaraketid olid suunatud Eestile, võtmaks välja Nõukogude Liidu esimeset tuuma tugipunkti. Mõeldes nüüd oma lillelisele lapsepõlvele, tundub see üsna võigas teadmine olevat.

Teine huvitavam väide oli eestlaste ja rahvuseepose 'Kalevipoja', eriti kangelase, omavahelise selge suhte ning kontakti puudumisega. Jah, selgem kontakt on isegi teosest siiliga või isegi sortsude või vanapaganatega, aga suhe Kalevipoja kui kangelasega jääb võõristavaks. Jääb mulje, et kuna paljudel rahvustel juba oli oma kangelasest lähtuvalt eepos valmis treitud, siis pidi ka eestlastele oma saama, mis jätab säense mahaviksitud tegemise mulje ning suhestumine on pigemiti tehislik. Teatud sarnasusi võib leida pigemiti isegi antiikmütoloogiaga, seevastu puudub rahvusele omane metsaläehdus, ugrimugrilikkus. Säense mõttekäiguga jääb mul üle ainult nõustuda.

Üks ilus mõttearendus veel:

Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet.

Nii on.

Käbekärp

vonKrahli muinasjutud jätsid piisavalt suurepärase mulje, et isutas kaema ka uuemat noorematele kodanikele säetud etendust - 'Käbekärp'-i. Niisiis tuligi rentida jällegi kaks nooremat härrat ning ära proovida pakutav. Sedant puhku oli üle lahe kohale saabunud Tero Jartikka, kes oma kirjutet' muinasjuttu ise ka lavastas, seda vonKrahli noorema põlvkonna kaadriga. Muinasjutt oli muinasjutt, säene kõikse klassikalisem, ainult veidi värskema kõnepruugi ning mõne vulgaarsusega vurtsutatud. Ära märkimist väärib esimesena kindlasti tegelaskujude kostümeeritus, mis oli lahedalt kerge teisekäe kauplusest või laos olevast kokku klopsitud ning igati töötav, teisena, aga noore trupi entusiasm ja energia laval. Aga need on vana inimese märkimised, kõikse olulisem on, et nooremale põlvkonnale antud näite varal siis vanuses 5-6 igal juhul asi pelas ja pelas kohe väga hästi, kuna kutid olid algusest lõpuni etenduses sees, kohe niivõrd sees, et astusid korduvalt lavategelaste dialoogi, hoolimata etenduse alguses minu suunas tehtud targutustest, et etenduse ajal ei räägita ning ollakse hästi vaikselt. Aga noh, kui lavalt küsimusi tuleb, siis tuleb neile ju vastata .)

Ehk vanemale silmale miskit liiga uudset ei olnud, aga väikestele inimestele oli lõbusamat sorti kogemus.

Risttuules

Ei saa salata, et ikka juuniküüditamise temaatika oli peamine magnetiseeriv tegur, mis sundis filmi võimalikult kiiresti programmi võtma. Palju neid filme siis koduvabariigis üldse tehtud on sel teemal, kuskilt jäi kõrva, et mängufilmina vaid üks - Jüri Sillarti 'Äratus' ning dokkidest ehk tuntuim Imbi Paju tehtu, kuid suurt rohkemat märkimisväärset ette ei tulegi. Ehk kummastavalt on Eesti senise filmitegijate hulgas olnud tegu tabuteemaga, liiga värskete haavadega, et neid uuesti võiks lahti rebida. Tinglikult võiks meenutada ka suuremat pahameele tormi mis järgnes 2009.aasta Tujurikkuja 'Küüditamise' sketšile. Küüditamine on meile rahvuslikult püha ja tundlik teema, milles paljudel peredel on üht- või teistpidi sügavalt isiklik, rohkem kui valulik kogemus. Eks seetõttu on osaliselt ka mõistetav, miks ei ole filme juba mitmed põlved tahtnud linale tuua, kuna kuis sa oskad igaühe isiklikku kõrvetavat valu, piisava sügavusega filmis kujutada.

Kuniks noored võtsid ette, võtsid aja, lihvisid-lihvisid-lihvisid ja tegidki ära. Enamasti on filmi juures äramainimist väärinud idee autor ning režissöör, 26-aastane Martti Helde oma ülihea detaili- ja terviku tunnetusega, kuid tegelikult on suur osa filmi teinud tuumikust värskemast põlvkonnast - stenaariumi juures oli abiks ning montaaži tegi 34-ne Liis Nimik, tänu kellele on tasakaal teksti ning pildi vahel lihtsaltt täiuslik, hingekriipiv saatev muusika, mis täiendas filmis perfektselt tundlikku jutustaja häält ja loomulikult need kandvad pausid, tulid 28-aastaselt Pärt Uusbergilt, filmi kogu 13-st kaadrit võtsid kaameratega üles 28-aastane Erik Põllumaa, 34-ne Ants Martin Vahur ja 35-ne Indrek Šeiko ning kunstnikuna tegi vapustava töö ära 30-ne Reet Brandt. Just säene tegijate ring, pigem nooremapoolne, kuid juba tublid nimed, võtavad ette ja teevad ära, mida pole enne tehtud. Julgus ja tahe ning lõppeks ka kvaliteet, mis väljenduvad filmi küpsuses, on muljet avaldavad.

'Ristuules' ära vaadanuna hämmeldusin, kuna esmaselt ei jäänud küll meenuma küüditamise kui ajaloosündmuse traagika ning raskus, vaid pigemiti hoopis kurvameelne armastuslugu kahe hinge vahel, mille juures juuniküüditamine oli taustaks. Vägagi võimsaks taustaks muidugi, mis andis ka loole erilise sügavuse. Samas pean ausalt tunnistama, et isiklikus plaanis ei leidnud lugu teed naha vahele, mis aga puges naha vahele oli filmi vorming nö tableu vivant stiilivõte või eestipärasemalt ajapeatus ehk liikumatute piltide seeria. Need tardunud ilmed, võimas miimika, antud ajahetkes seiskunud kehakeel, mis andsid niivõrd ehedalt edasi kogu olukorra lootusetust ja inimtasanditel pulbitsevat emotsiooni. Ka hajutine silma pilkumine ja väike liikumine mõnes kaadris tundus täitsa kohane, eriti vanemate inimeste puhul. Lisas vaid loomulikkust ja mõjuvust juurde. Koos vormiga käib kaasas ka suurepärane rahulik rütm, mis annab võimaluse filmi sisse minna ja hetke jääda, mis eristub selgelt tänasest, harjumuspärasest tormleva tempoga, siia-sinna visklevatest filmidest. Ehk kogu kompott on nii eestlaslikult iluskurb, ehk määratleb ka suures osas mu meelest meie rahvust, mistõttu viib ka küüditamise lugu ehteestlasikult maailma nagu ka juba kuskilt tuli soovitus nimetada film 'Soviet Holocaust'-iks

Eriti tugevalt sööbisid hinge kaks momenti:

• inimeste kurvameelne laulmine vagunites kui oli jõutud Eesti piirile, üks vagun alustas ning teised jätkasid;
• filmi alguses ja lõpus nähtud taluhoov, kus üle pahkluu kasvanud hein, mida kergelt kiigutab tuul ja kesksuvised tugevad õunapuud, mille all seisab sirgelt neljakandiline laud, valge linaga, aus ja ehe.

Tristan Priimägi on tõlkinud Sirp-is Carmen Gray arvamise filmist.

Faust

VAT teatrisse pole varemiti liiga tihti olnud põhjust sattuda, nähtud on vaid 'Kas sulle meeldib porno?' ning Katariina Unti soolotükk 'Nisa'. Kumbki just mälupilti kustumatut mälestust ei suutnud joonistada, mistõttu pole ka VAT teatrit menüüsse rohkem sattunud. Kuuldes, aga 'Faust'-i kohta Kuku raadio 'Publikumärgist' kunagi mitu head aega tagasi nii mõndagi imposantset ning saades viimasel ajal veel mitmeid soosivaid signaale usaldusväärsematest allikatest, tuli isu pakutav kohemaid ära kaeda. Hilisele ärkajale-märkajale oli muidugi paras, et hooaja viimaste etenduste piletid osutusid juba väljamüüduks, igaks puhuks sai siiski veel kirjutet' VAT teatrile palvega - ehk oleks võimalik veel leida kohta kaks, kasvõi trepile. Toreda üllatusena lubatigi need kaks kohta saali ära paigutada, ehk siis lisaks tublile Maarjale Rakvere Teatrist olen äärmiselt tänulik ka Kristelile VAT teatrist, leidmast võimalusi teatrihuvilisele vastu tulla.

Etendusest. Näitemäng ammutab ainest Goethe ja Marlowe kirja pandud jutustustest, kuid põhineb suures osas Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal välja tulnud must-valgel tummfilmil 'Faust', põhineb nii suures osas, et etendus algabki filmi ettemängimisega valgel linal, kus näitlejad loevad tegelaskujude teksti ette, kuniks kaablite särin, filmirulli kokku jooksmine lõpetab filmi ning paneb trupi kohmetusse olukorda, et mis nüüd edasi!? Ühisel nõul otsustatakse filmi süžhee olemasolevate vahenditega ise ettekanda. Säene üleminek filmilindilt, nö spontaanses võtmes, teatrile oli üsna kohmakas ning ei jätnud kohe kuidagi usutavat muljet. Teisalt tundus algatuseks originaalfilmi näitamine olevat oluline võte, viimaks publikumi kaasa järgneva pakutava vormi ja kontekstiga, filmita alguses oleks võtnud pakutavasse olustikku sisse minek kindlasti enam aega, seega ei jäänud ka eelpool mainitud küsitava väärtusega lahendus kuidagi viisi häirima.

Mis siis sai? Sai tummfilmi põhist teatrit kõige ehedamal kujul! Rõhk ei olnud sõnal, rõhk oli kehalisel väljendusel - läbi kehakeele, läbi näoilmete, läbi näitlejate energia. Valgustuse ja taamalt voogava elava muusika kõrval omas seekord ka tekst ja lugu ise minu jaoks pigemiti taustajõu rolli, kuna etenduse edenedes tekkis ootus, et kuis nüüd ja mis nüüd välja mängitakse, mitte kuis lugu edasi voolab ja kuhu ta üldsegi voolab. Ses osas oli kindlasti tegemist meeldiva vaheldusega enamjaolt menüüsse sattuva sõnakeskse teatriga. Põnevust läbi efektide oli sisse pikitud omajagu - nagu põlema lahvatav raamat, Gretcheni kõhule projitseeritud loode ja veel paljut, kuid ükski vigurdus või lahendus ei olnud liiast, vaid läbimõeldud ja antud hetkes ideaalne, ehk etendust läbiski pideva joonena perfektsionism, iga detail oli läbi mõeldud ja omal kohal. Sjuppäär.

Näitlejatelt nõudis säenne füüsiline teater ilmselgelt suuremat pingutust tavapärasest. Efektne viis kuis Ago Soots-ist sai muundumise teel üks tegelaskujusi - raugastuva ja kronksus dr. Faustuse näol, jääb ilmselt veel pikaks ajaks minuga. Ago Soots oligi üks isiklikke leide, ei olnud ennem tema tegemisi märganud, viis kui suurepäraselt omanäoliselt suutis ta mängida välja erinevad tegelaskujud nagu kõver vanainimene või uljas noorinimene, oli võimas. Antud kontekstis Ago Sootsi eriliselt välja toomine on ilmselgelt ebaaus, aga teiste trupi liikmete suhtes, kuna elamuse mõttes oli ühel oluliseimal kohal siiski hingestatud ja veatu ansamblimäng, kus kõigil on võrdselt kandvad rollid. Eriti momentides, kus laval olnud karakter vaid maigutas suud ning tekst tuli hoopis taamal seisva kaasmänguri huultelt, mis andis veelgi vunki juurde ruumilis-heliliselt ning parodoksaalselt sobitus imehästi tummfilmi vormiga.
Üllatus tuli ka Tanel Saar-elt, kes senini pole just mu lemmikute nimekirja sattunud, kuid need saatanlikud ilmed mängitud Mefistoselt olid absoluutselt 'priceless' nagu ka Margo Tederi grotesk Gretcheni emana või Meelis Põdersoo einevad karikatuursed episoodid laval ning etteloetud tekst, unustamata Katariina Ratasepp-a kannatusi Gretchenina. Kokkumäng oli lihtsalt imeline.

Sõnaga - sügav kummardus siit poolt Aare Toikkale ja kogu VAT teatrile, satun kindlasti nüüd tihemini kaema pakutavat paekiviseinte vahele Rahvusraamatukogus.

Tuvi

Teagi, kust ja mist silma-kõrva jäi. Igal juhul mingist hetkest oli kindel, et Tuvi tuleb kindlasti ära näha nii kaua kui seda veel üldse pakutakse. Vedas. Nõnda banaalselt kui vana ütlus ka ei kõlaks, siis - nii kaua kui suudetakse enda tegemistele vaadata läbi huumori prisma, peaks vaimse tervisega kõik korras olema. Theatrumi duo, Andri Luup-i ja Maria Peterson-i isikus, ei teagi täpsemalt kuis nad oma tööülesandeid jagasid, igal juhul oli koosluse loome tulem kenasti terviklik. Teatri skeenelt selgelt välja joonistuvad stereotüübid olid üksteisega võrreldes kindlapiiriliselt paika seatud, igaüks oli täiesti omamoodi nähtus ning komejantile kohaselt oli igale karakterile veel piisavas koguses vunki juurde keeratud. Priima. Hinnang, et säensed stereotüübid ka tegelikuses teatris eksisteerivad on küll teatrisiseelust kaugel oleva inimese poolt antud, kuid minu jaoks oli see vägagi usutav ehk kujutluspildile vastav. Kas ses naljas on ka tera tõtt, ei oska öelda ja see ei olnudki niivõrd oluline, kuna kõik toimis.

Teistest eredamalt joonistusid välja Liina Olmaru tehtud halli hiirekese Rita-Reeda tegelaskuju, kergelt punetavate silmade, nutuvõruse suu, ebakindla hääletäbri ja miimikaga oli ehe õnnetusehunnik. Puhas nauding kaeda. Kõikse enam siiski üllatas Aarne Soro Ugala teatrist, direktori Vello-Viljari rollis. Üllatus ses mõttes, piinlik küll tunnistada, aga ma polnud varem kuulnud, ega näinud teda kordagi mängimas. Töö oli aga detailideni stiilipuhas, julgeks öelda, et läbi aegade üks meeldejäävamaid rollilahendusi, eriliselt muhe nüanss oli pidev peasolevate mõtete ning tegevuste paljususe väljendumine hüplikus kõnemaneeris, kord siia, kord tänna, kogu aeg kõrges tempos, jooksu sammul. Tõesti imetabane, see groteskne närvilisus. 

Nii kokkuvõttes siis - suurepärane vaatamine.

Kirjeldus etenduse FB lehelt:

"Tuvi" on komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest päikese all. Kus on publik, mida talle öelda ja milline žanr valida. Need on küsimused, mis tekitavad peavalu kõigile. Hermesel puudub oma nišš ja see on vaja kiiremas korras leida. Äkki teha midagi tõeliselt radikaalset või leiutada midagi täiesti uut ning enneolematut. Teatridirektoril on lahendus, aga kõik näitlejad näivad liimist lahti olevat. Lahenduse peab pakkuma uus noor lavastaja, kes haarab härjal sarvist ja paneb vanad harjumused ja suured staarid tuleproovile. Kas teha midagi vastu oma tahtmist või mitte teha, selles on küsimus. Ja mida teha nii isiklike kui üldiste ideaalidega.

Osades Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel.

The Grand Budapest Hotel

Kvaliteet ajatäide Ves Andersoni käekirja austajale, ei miskit uut ja värsket, vaid väga maitsekas vorming, kiire terav tekst ning vaimu teritav detailiderohkus. Meeldiv.

Muuseas, ma armastan sind

Näha härrast Eplikut üles astumas laval, mitte ainuüksi muusiku rollis, vaid sättimas ennast ka näitleja kingadesse, oli piisav põhjus, mis seekord no99 teatrisse sai mindud. Juba enne etendust ennast, oli võimalik taaskord kuulata sissejuhatavat arutlust Eero Epnerilt eesootava temaatikal (vastavalt sai ka etenduse kuupäev valitud). Eero mõte jooksis siia-sinna, aga mõtlema jäin kahele:

• Kas muusik, artist, teeb kontserdil üles astudes rolli või on ta tema siiras ise? On nii ühte pidi lahendusi kui teisi pidi, nii siit, kui laiast ilmast ja lõppeks jääb see ka publikumi enda tõlgendada, mida uskuda tahetakse. Näituseks siis Winny Puhh või Jaan Tätte või Kerli või Metallica või Robbie või keegi kuues-seitsmes. Palju seal on siirust ja palju on siiruse ootust publikumilt. Lähtuvalt artistist ning tema loodud kuvandist on ka ootus erinev. Aga, mis on ootus näitlejale? Näitlejalt oodatakse reeglina alati ettekirjutatud rolli täitmist, ümberkehastumist ja paremal juhul rolli lahti mõtestamist. Vähemasti mingi hetkeni oodati. Värskemat sorti lähenemine on tuua lavale näitleja, tema isiksus, tema olemus, tema arvamised, tema kogemused - tema ise. Nimetades seda teatriks. Kui olen õigesti mõistnud siis seda võikski nimetada uus-siiruse tulemiseks teatris.
• Ka läbi valetamise võib olla siiras. Esiti oli mul raskusi säense lennu kinnipüüdmisega, tegelikult on endiselt. Kas mõtles siin Eero sarkasmi või irooniat, ehk läbi absurdsete karikatuuride loomise saab edasi anda seda tegelikku siirust? Saab tõesti, vähemasti sellele osale huvitatudest, kes seda iroonia või sarkasmi lõnga mõistavad. Või peeti silmas ikkagi miskit muud?

Sõnaga. Jällegi oli juba igati meeldiv, mõtlema panev foon etendusele loodud.

Nagu kuuldus, siis mitte mängitud tükk ei otsinud Võigemasti ja Eplikut üles, vaid Rapla kutid tulid iseseisvalt teatri no99 manu ja otsisid lava. Punti võeti veel Semper ja Lagle, kuid idee ja tahtmine tuli ikka kahelt mehelt endalt. Tahtmine näidata päris ennast või kujutluspilti endast, mida mehed arvavad, et neist laiemalt võidakse arvata. Ehk kas tegu oli siira enda avamisega publikumile või jällegi erinevate grotesksete karikatuuride loomisega. Ei julge ühe või teise kasuks arvata. Mõned ettemängitud lood, tunded, olid siiramad kui teised, aga siiruse osas on ikkagi tegu kellegi hinnangu andmisega, mis ühele siiras, on teisele mäng. Seega jäigi etenduse kohale hõljuma säenne umbmäärasus. Kas tegu oli enda välja elamisega? Kas tegu on päris probleemidega? Kas Võigemast-i ennast häirib arvamine, et keegi teda endiselt Buratinoks võib pidada? Kas Eplik tõesti arvab, et ta on juba oma parimad lood muusikaks saanud?. Mis ikkagi oma olemuses on näitlemine? Võtted, mis antakse kaasa koolist või sisemine tunnetus? Kas kunagi Raplas ühiselt bändinda üles astudes oli kõik veel siiras ja täna enam ei ole? Jne. Jne. Hulk õhku paisatud küsimusi.

Isiklikus plaanis jäi aga häirima noorte tegusate meeste tegemistest ja arvamistest välja kumav nukrus ning nende hirmud, need ei tundunud olevat siirad, need ei tundunud olevat põhjendatud. Ja kui rääkida üldises plaanis siirusest, täpsemalt enda siirast avamisest laiemale üldsusele, kas mõeldakse ette, et jah, muidugi enda avamine on endale praktiliselt alati kasulik ja õpetlik, aga kas ka teistele? Kas me oleme ikka oma isiklikes arvamistes või väljendustes nii huvitavad, et seda peab jagama. Isiklik kogetu näitab, et pigem harva kui tihti juhtub leiduma huvitav lugu.

Aga kui see polnudki siiras avamine, oli vaid mäng siiruse ja kujutelma piiridel? Kord üks, kord teine, mis pidanuks põimuma üheks tervikuks või siis vastupidi jääma kakofooniaks. Igal juhul ei pelanud ka see konseptsioon minu jaoks. Samas arvestades üldist publikumi tagasisidet ülevoolava applausi näol, siis oldi vaimustunud või isegi enamat, kui arvestada selja taga istunud noorsandi hüüdeid 'Braavo! Braavo! Braavo!' ja püstist ohjeldamatut plaksutamist.

Ilmselt polnud minu tass teed.

Umberto Eco 'How to travel with salmon'

Härrase Eco esseedekogumikuga teistkordne tutvumine, esimesel korral oli pakkumisel 'Minipäevik'. Kuigi teravust jagub, siis ajamaik on ikkagi sellel hilisemal väljaandel manu, ehk suurem osa lugudest on 1980-ndatest. Üllataval kombel ka huumor ja iroonia aastatega muutub. Samas reisul olles hea lihtne vahepala lugemiseks. Parimad peatükid:

How to Travel with Salmon

How to Replace a Driver's Licence

How it Begins and How it Ends

How to Justify a Private Library

Kadunud sõbra juhtum

Läks kohe eriti reipa sammuga mööda minust, kui poleks olnud ka algset sissejuhatavat filmi ning humoorikat teksti intervjuus kaevuriga, oleks olnud ikka päris kohutav kogemus. Tukk tuli peale.

Nümfomaan. Osa II | Nymfomaniac. Volume II

Nümfomaani saaga teist poolt vaadates, jõudis mingi hetk minuni parlleelitunnetus Steve McQueen-i üles võetud 'Shame'-iga, mis ka Eesti suurimatelt ekraanidelt on läbi jooksnud. Mõlemas filmis ehitatakse lugu üles sõltuvuse kirjeldamisele, seksisõltuvuse siis. Siit ka paralleel lõpeb. Sügavuselt ja nauditavuselt on need kaks filmi spektri kahes erinevas otsas. Hollywoodi tehasest välja lastuga ei suutnud mitte kuidagi ühist keelt leida, see lihtsakoelisus ja pealiskaudsus ning ettearvatavus oma klisheelisuses, tekitas pigemiti tülgastust. Vana Maailma nägemusega oli, aga risti vastupidi. Rahulik kiht-kihi haaval probleemi olemuseni liikumine mõjub usutavalt, Joe mõjub usutavalt, mäjub päris inimesena, mitte Brandon Sullivani nimelise robotina McQueen-i filmist.

Üks meeldejääavamaid fragmente Nümfomaani teisest osast oli Joe enesega leppimine või ehk hoopis sõltuvusega leppimine, ehk kaader, kus Joe leiab künka tipus kasvamas tormidest räsitud ja paindunud üksiku-üksiku puu, enda puu.

Puu tähendusest veel. Esimeses osas filmist jookseb läbi erinevate peatükkide Joe lähedane suhe oma isaga, kes on ka ainuke hing, kellest Joe päriselt hoolib. Joe isa on üsna tundeline ning õrnahingeline meesterahvas, kontakti oma tütrega saavutab ta läbi ühiste jalutuskäikude loodusesse, parkidesse, metsadesse - jutustades sääl erinevaid lugusi kõigest elavast, tavapäraselt puudest ja mitmet puhku saarest, keda teised puud tema erilisuse pärasts narrisid. Igal juhul juurdub läbi isa, läbi armastuse isa vastu, Joes miskit, miskit mille leiab ta enda puud kohates. 

Üldiselt peab tunnistama, et Von Trier oskab suurepäraselt kirjutada osasi naistele, koheselt meenuvad Antichrist ja Melancholia. Igal juhul jään järgmise ootele.

Idioodid | Idioterne | The Idiots

von Trieri viimatised tegemised nö koondnimetuse 'melanhoolia triloogia' all on olnud vägagi sobilik tee mu tassi. Lemmikuim maitse ilmselt viimatine 'Nümfomaani' saaga. Ehk nii hää, et võtaks veel. Artise kinole tänu, von Trieri päevad pakkusidki härra varajasemat loomet ja kuna täies mahus on nägemata triloogia nimetusega 'kuldsed või ehk parem isegi soojad südamed' ja ka suuremat sorti isu oli 'Idiootide' järgi, sis tuligi programmi. Filmi on ilmselt võimalik tutvustada mitmeti, kuid mingid paralleelid võivad mängima hakata ühtedele kindlasti, palju hiljem tulnud 'Jackass'-i sarjaga, teistele punki kui nähtusega ja kolmandatele hoopis ehk 'soti teemaga'. Ehk sisuliselt, milleks normid, kus on normid, mis on üldse normid?

Seltskond nooremapoolseid keskealisi, otseselt mitte juhututtavad, kuid mitte ka südames sõpru on koondunud liikumise alla, mis vihkab kõike väikekodanlikku ning arvab, et parim viis võitlusse astuda on leida oma sisemine idioot ning viia see sisemine idioot tutvuma vaenlasega välismaailmas. Eredaimaks momentideks olid:

• ühe punti kuuluva härrase igapäeva töö olulisele kliendikohtumisele ilmub kliendi nime all idioodi rollis neidis pundist, tuues kaasa omajagu piinlikke momente;
• ühe mängu raames jäetakse üks 'idioodi' rollis noorhärra täisjoonistatud tsiklisõprade seltskonda hoiule, mäng tipnes olukorraga, kus noorhärra viidi urinaariumisse ja aidati häda kergendada. Pinget momenti jagus, kui sajakahekümne kilose karvane käsi otsis noorhärra pükstest atribuutikat ning suunas pissuaari.

Ootus oli sügavama sisu järgi, kogu kompott jäi pealiskaudseks.

Leping

Originaalis oli Slawomir Mrožek-i 'Leping' pakkumisel Rakvere teatri enda suvises programmis, linna sees Pätsi sahvri pööningul. Õnnetuseks ei õnnestunud, aga istumist sinna kuidagi saada suure publiku huvi tõttu, seega tuli loota parimat, et juhtumisi satutakse gastrollimise raames etendustega külastama ka kilulinna teatrisaale. Läks õnneks. Suuresti tänu imetlusväärsele inimlikule hoolivusele Rakvere teatri turundusspetsialistilt Maarja Kaasikult, õnnestus ka lõppeks 'Leping' programmi sobitada.

Läks tõesti õnneks, endised Rakvere teatri näitlejad Volli Käro ja Märt Avandi pakkusid kohe esimesest hetkest alates imetabaselt hõrku mängu Mrožeki teravamat sorti tekstil. Ei julgeks öelda, et lavalaudadelt õhkab harva siirust ja siirast naudingut tegemise osas, kuid sedant puhku andiski etendusele põhilise fooni kahe mehe, kahepoolne rõõm koos olla ja teha. Ja teinekord polegi rohkem vaja. Rõõm oli eredalt tajutav läbi etenduse viinud hoolivast ja südamlikust partnerlusest, mille üheks näiteks, küll väikeseks, aga seda enam armsaks žestiks oli vanameistri Käro peidetud ning otsiv õrn käepigistus noorema ametivennaga, pärast etenduse lõppu publikumile kummardades. Ilus. Ilus oli ka härra Käro isalik käeselja paitus Avandi põsele, liigsest heldimusest päästis Avandi humoorikalt nurjatu vastu paitus Käro põsele. Kõik see tundus olevat päris, tundus olevat ehe.

Lisada siia juurde ka Mrožeki kirjutet' suurepäraselt terava dialoogi, ühelt poolt rohke sarkasmiga, mis põrmustas inimese väiksust ja kõrkust, kui teisalt oli varjatud inimliku hoolivusega, ja tulebki kokku jällegi üks suurepärane vaatamine klassikalisemat sorti repertuaarist.

Kaksikõed | Twin Sisters

Riin Eensalu DocPointi lehelt:

2003. aastal leiti Hiinas pappkarbist mahajäetud kaksikõed. Nad viidi lastekodusse ja nagu seal tihti juhtub, pandi valmis läände adopteerimiseks. Administratsioon otsustas, et parem oleks nad eraldada ja kaksikuteks olemist varjata. Ühe õe lapsendas Ameerika pere ning teise Norra. Juhuse kaudu avastasid värsked vanemad aga, et lapsed - Mia ja Aleksandra - on ju kaksikud. See pani nad raske valiku ette. Juhtunule aga polnud võimalik enam tagasikäiku anda ning nii ongi üks õdedest kasvamas üles Sacramentos, Californias ning teine maalilises Norra väikekülas. Pered aga jäid omavahel suhtlema ning kui kaheksa-aastane Ameerika-Mia sõidab vanematega Norra-Aleksandra juurde, tuleb välja, et kuigi üles kasvanud diametraalselt erinevates tingimustes ja kultuurikeskkonnas, on selgelt näha nende sarnasus olemuses ja käitumises ning side nende vahel kasvab üha sügavamaks. Nad ei mõista küll teineteise keelt, aga nad teavad, et teiselpool maakera elab keegi, kes on tegelikult sinu kõige lähedasem inimene, kes on sinuga nõnda sarnane, et isegi pildi pealt on raske endal ütelda kumb on kumb.

 

 

Gary Neville 'RED: My autobiography'

Gary Neville is a Red,

is a Red,

is a Red!

Gary Neville is a Red,

he hates Scousers!

 

Järjekordne MUFC-iga seonduv kirjutis leidis oma tee lugemisse, sedant puhku e-raamatusse raamituna härrase Gary Neville arvamine oma jalgpalluri elust Old Traffordil. Ei saa just sõnada, et vanim Neville-dest langeks samasse kategooriasse kahe lemmikuima Eric-u või Roy-ga, kuid teisalt peab tunnistama ja tunnustama 'Gazza' pühendumust ja lojaalsust Unitedile, mis väljendus kadestamistväärse intensiivsusega murul ning seda kogu karjääri vältel ainult ühe klubi värvides. Räägitakse legendi - kui Gary olnud sõlminud Unitediga noores eas 7 aastase lepingu, mis kergitas nii mõnedki kulmud, küsimusega - 'Miks?', siis olla isa Neville Neville tavatsenud vastata - 'Sest nad ei andnud meile 10 aastat!' Säenset pühendumust on tänases päevas keeruline tippjalgpallist enam leida.

Talent, eeldused, ega õnn ei olnud igal juhul Gary puhul kindlasti need komponendid, mis tegid temast pikaaegse Unitedi ja vana albiooni koonduse paremkaitsja, vaid ainuüksi suur vaev ja tahtmine läbi lüüa oma lapsepõlve lemmiksatsis. Sama ülestunnistus on leitav ka raamatust. Töökus ning võitlusvaim, olid tema trumbid. Väljakul tuli anda endast kõik ja veel enam. Ehk nii ei üllata kui Gary loeb oma lapsep'lve suurimaks iidoliks samasugust tööhobu nagu 'Captain Marvel' ehk legendaarset Bryan Robson-it ja hilisemast ajast oleks olnud selleks Royston ise.

 

Samasuguse pühendumuse ning põhjalikkuse detailile ning emotsionaalse intensiivsuse on vanem Neville kaasa võtnud ka Sky telekanali 'Match of the Day' programmi kommentaatori-analüütiku rolli. Ja enamat polegi vaja, et olla hetkel tunnustatuim nö 'pundit', koduses keelepruugis ei olegi head vastet veel välja pakutud. Neville kommentaare mängu nüanssidele tasub juutjuubistki otsida, on vägagi nauditav materjal. Eelkõike just need teravalt huvitavad kommenteerimised, viisidki otsuseni raamat lugemisse võtta.

 

Paraku suuremat sorti üllatusi, seal hulgas ka paljastusi ei õnnestunud üles noppida, pikaaegsele klubi poolehoidjale, ühte või teist kanalit pidi on nii ehk naa suurem osa teavet juba avalikus vormis kohale jõudnud. Samas ühte-koma-teist uut või teisalt paralleeli endaga siiski pakuti. Näituseks:

• Neville kirjeldas eredalt oma vanaema põikpäisust - sünnituse järgselt olla haiglas sisse astunud palatisse õde ja lugenud 'Neville? Oi milline kena nimi poisslapsele!' Samas toas olnud vanaema õde oli karanud püsti ja hüüatanud 'Eiei. Neville on ta perenimi, Neville Neville, nii küll ei lähe.' Vanaema, aga ei jäänud vastust võlga - 'Miks mitte Neville Neville? Ma panen oma pojale sellise nime nagu ise tahan!' Ja siit siis ka nimi Neville Neville. Gary ise arvas, et oma jonnakuse ja põikpäisuse on ta pärinudki oma vanaemalt. Siit tekkis ka paralleel enda päris elust, just isepäisuse tasandil.
• Paralleel number kaks tekkis kui Gary võrdles enda ja venna Phili iseloomu, nähes ennast kui lühikese sütikuga kamandavat vanemat venda, Phili aga kui rahulikumat, muretut nooremat venda, kes saab kõigiga alati hästi läbi. No siin pole samuti vaja võtta joonlauda, et paralleeli tõmmata.
• Gary olla hommikuinimene nagu ta isagi, motoks olevat lausa lause - 'Attack the Day!', erinevalt Becks-ist kui puhtama kujulisest õhtuinimesetõust, ometi ei seganud see erisus neil tihti tuba jagada nii klubi kui rahvuskoondise tasandil.
• Siis teadmine, et Keanol oli Unitedi karjääri viimastel aastatel madalaim rasvaprotsent põhikoosseisu mängijadest ning ühtlasi tegeles Royston samuti joogaga ning jälgis täpselt oma toitumist, seejuures tehes veel intensiivset tööd jõusaalis. Neville hinnang oli järgmine - 'He'd become humanmachine'.
• Kolm kommentaari veel Keanost:
• 'Roy being Roy, there was no embarrassment about that. He was willing to live by the sword and die by it. He’d said his piece, he’d got it off his chest, and he’d take the consequences, however drastic.' (Neville kommentaar meeskondlikule koosviibimisele Fergie kontoris, kui vaadati täiskoosseisus üle legendaarsed Roy Keane kommentaarid 2005.a mängule Middlesborough-ga (1:3 kaotus) MUTV-s)
• But perhaps his greatest gift was to create a standard of performance which demanded the very best from his team. You would look at him busting a gut and feel that you’d be betraying him if you didn’t give everything yourself.
• It’s only because it is so rare to find anyone in football willing to speak his mind.

The Broken Circle Breakdown

Ilus-ilus-ilus fillm. Ei saa öelda, et jutustuv lugu oleks kuidagi erakordne või ainulaadne, aga see eest oma piiritus siiruses väga ja vägagi tundeküllane. Filmi üheks tubliks jooneks peamise kõrval oli hea ajaline liigendus režii näol, kuid peamine oli kindlasti näitlejate uskumatu usutavus ning kirss tordil filmi saatev mjusiik. Bluegrass niitis mind nagu kärgatus selgemas taevast. Kohustuslik kuulamine, rääkimata vaatamisest.

Aitäh Belgia, aitäh Felix Van Groenigen, aitäh Veerle Baetens, aitäh Johan Heldenbergh!

Alabama & Munroe

Nümfomaan. Osa I | Nymfomaniac. Volume I

Von Trier on kujunemas Jarmuschi ja Eco ja Õnnepalu kõrval nimeks, kelle tehtu jookseb kohustuslikus korras hinge harimise programmi sisse. Iga korraga isu aiva kasvab, ühes ka tahtmine, kogu loomega põhjalikumalt tutvust teha. Von Trieri käekiri on lummanud mind oma tavapäratusega tavapärases, kui nii saab öelda. Ehk juhtumused või olukorrad, mis meile ette mängitakse polegi miskit erakorraliselt rabavat, kuid kui neisse satuvad hinged, kes ei mängi ühiskondlike kirjutamata või ettekirjutatud reeglite järgi, põrkudes nii üldlevinud normatiividega, normatiividega mis on loodud või tekkinud suuremat sorti massi harmooniliseks koos eksisteerimiseks, säilitamaks püha 'status quo', on tulem raputav. Mulle on jäämas mulje, et see sama 'status quo' sümboliseeribki Von Trier-i jaoks suures osas pealiskaudsust, mõttelodevust või hoopis -argust, sellega kaasnevat sildistamist, vooluga kaasa kulgemist, mida võiks ja peaks härrase arvates aeg-ajalt rohkemal või vähemal määral rappima ja nii ka rapitakse.

Von Trier-il on ses suhtes imetabane oskus mitte kratsida üksnes säense äärmuslikkuse välispinda, vaid tungida sirgejooneliselt selle olemusse ning kirjeldada eksreemumit jõhkralt, ilma igasuguse valehäbita nii nagu ta oma olemuses võiks olla. Samal ajal kaldumata ülistamise libedale teele. Ütlemata, et ekstreemsus on uus normaalsus, vaid hoopis, et ekstreemsus on üks võimalik paralleelsus. Just see kõrvaltvaatajale näiline objektiivsus, muudabki Von Trier-i loodu usutavaks, nii mõnigi kord küll ka küüniliseks ja jõhkraks, kuid alati oma ainulaadsuses ning eheduses usutavaks. Nii on ka mehe viimatise, Nümfomaani saagaga.

Filmi sai kokku lausa kaks, kuna Von Trier ise ei leidnud võimalust materjali veel rohkem tavapärase filmi kestvuse formaati lõikumiseks, siis saeti keskelt pooleks ja nii tuligi kaks osa, samale filmile ja ongi parem. Sest iga lugu kaheksast, mida Joe (Charlotte Gainsbourg) jutustab oma elust, avab kiht kihi haaval kujunemislugu sõtuvusest, millega Joe peab hakkama saama. Seligman-i (Stellan Skarsgard) näol leiab Joe endale tänuväärse kuulaja, kes jutustustele vahele segamistega lisab aeg-ajalt mõne põneva paralleeli või nüansi. No näituseks - kasutatakse lendõngedel (fly-fishing) söödaks enamasti putukate vastseid, mida nimetatakse bioloogia terminoloogias ka nümfideks, ehk siis nümfid, kes landivad mehi, paralleelina Joe loole meeste püüdmisest rongis. Või paralleel seksist ja polüfooniast või Fibonacci numbrid ja neid kõrvalepõikeid oli omajagu.

 

Mõjuvaim moment neist lugudest oli Joe tõdemus, et mingist hetkest ta lihtsalt kaotas võime armastust tunda, armastada, klõps ja oli läinud ning enam ta seda oma edasises elus üles leida ei suutnud, ega ka lõppeks väga ihanud. Olulisemaks sai iha rahuldamine.

 

Ilus ütlelung filmist, Joe-lt - Perhaps the only difference between me and other people is that I've always demanded more from the sunset.

Senna

Ron Howardi 'Rushä andis piisavalt suure tõuke, te järjepanu ära vaadata kohe ka dokumentaal Sennast, hüva sissevaade jällegi vormeli maailma Senna ja Prosti oma vahelisse kisklemisse, mis ei jätnud paraku parimat muljet viimasest ning eriti F1-te tol ajal juhtinud härrasest Balestrest.

 

Äralennuväli

Ilmselt rikkus ootus elamuse. Hooandjasse üles pandud projekt, kirjutised, intervjuud, temaatika - kõik oli väga sulnis ja aus ja tekitas ootust ja ärevust. Näitemängu hektiliselt välja pakutud katked elust enesest, ei läinud aga paraku kuidagi minu jaoks mängima. Nägin kesta ja sisu ei tajunud. Kahju.

La grande bellezza | Kohutav ilu

Annus meelt jahutavat vana-maailma kinokunsti, lustlikult voogava meloodia ning muhedalt sarkastilise jutustava tegelase kaudu ketratakse läbi suurlinna kodanike igapäevast tühisust.

Rush | Võidu nimel

Suurepärane vaatamine, Ron Howard on ära tabanud kuis teha motospordist filmi, tempo, tempo, tempo, kõik 122 minutit hoitakse kiirust üleval F1 etappide kombe kohaselt, ka kõrvalepõiked elu intiimsustesse on välkuvalt kiired. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et on Howard on suutnud välja tuua kahe väga erineva taustaga ning karakteriga mehe terava rivaliteedi, kuid seejuures on jätnud poole valimata, ehk mõlemad peategelased on vägagi sümpaatsed, mõlemad oma erineval moel.

 

Sisuliselt võiks anda Howardi tegemisele isegi dokumentaalse žanri nimetuse, kuna ainuke suurim erisus, mida suutsin leida oli seoses meeste omavahelises suhtluses, filmi jaoks oli ikka intriigi üles puhutud, kui tegelikkuses austasid mehed üksteist väga ning üsna tihti võis neid koos jutlemas näha ühes või teises boksis.

Enesetapja

no99 teater on ellu äratanud võrratu teatrielamust suurendava tava, kui aeg-ajalt enne etendust kutsutakse mõni tublim dramaturg või lavastaja või lihtsalt etenduse temaatikat valdav kodanik tutvustama näitemängu sisu ja/või ümbritsevat tausta. Seekordselt õnnestus kuulata härrase Vseviovi paeluvat sissejuhatust etenduses käsitletavasse ajastusse, Nikolai Erdmani isikusse ning põhjustesse, miks võimu, antud juhul ainuisikuliselt siis Stalini jaoks, oli enesetapp tabuteemaks, mis omakorda viis Erdmani tüki keelustamiseni vaikival ajastul. Peasjalikult arvas Vseviov Stalini põlguse enesetapu suhtes tulenevat just tema teise naise Nadezda Allilujeva otsusest võtta endalt elu 1932. aasta novembris. Stalin olla võtnud traagilist sündmust vägagi enesekeskselt, tõlgendades oma armastatu tegu, kui rünnakut enese isiku vastu, tundes, et tema usaldust oli rängalt petetud. Kaaskondsed on märkinud, et sellest hetkest muutus Stalini olemus tuntavalt süngemaks ning ühtlasti enesetapp kui nõrkuse ja altvedamise sümbol Stalini jaoks, muutus ka põlguse objektiks, mis omakorda võib seletada, miks Erdmani tükki kuni 1990. aastani koradagi avalikult ei mängitud.

Igati kosutav kuulamine igal juhul ja palun no99-t jätkata tutvustuste sarjaga.

'Enesetapp'-u otsustas koduvabariigi publikumiga jagada Tiit Ojasoo ja mitte seekord no99 teatri trupiga vaid sootuks teatrikooli 26. lennu noortega ja seda mitte tavapärastes saalides Sakala tänaval, vaid hoopis suurepärases Vene Teatris Vabaduse väljakul. Ilmselt peamine põhjus oli anda noortele tublidele suurel laval mängimise kogemust, kuid oma olemuselt sobitus näitemäng võrratult hästi Vene Teatri poolt pakutavasse ajastu ning kultuuriruumiliselt sobilikku olustikku, pean silmas just suurejoonelist joont sisekujunduses. Ilmselt on see isiklikul tasandil peas kinni, kuid just Venemaa vaimuilma kajastavad tükid mängituna Vene Teatri toretsevas ja raskepärases ruumis, lisavad ühe lisadimensiooni elamuste spektrile, nii oli ka näituseks Kuressaare teatri etendatud 'Nikolai II Tütred' nimelisega ning vastupidine effekt jällegi Tšehhovi tükkidega, mida mängitud on näituseks Linnateatris. Vene Teatri saal kannab endas ajastuvaimu ning antud ajastust kantud tükid, tunduvad koheselt tõepärasemad.

Erdmani satiirilises tükis on äraütlemata mitmeid omanäolisi karaktereid, mis andis ka hea võimaluse praktiliselt kõikidele kursuslastele säramiseks kui ainult tahtmist oli. Teisalt oli Ojasoo valinud läbiva väljenduslaadina nö ülepaktud ülemängimise, tähendusega - emotsionaalne italjaanolik žestikuleerimine - käte, jalgade ja noh, tegelikult iga keharakuga, sealjuures loomulikult ka sobiliku kiire ja tunneterohke kõnemaneeridega. I-le täpina olid ka vastavalt siis tegelaskujudele näod pähe joonistatud. Ehk Ojasoo tõestas taas, et kõike, absoluutselt kõike on võimalik teha stiilipuhtalt ja hästi, kui ainult oskust ja tahtmist on. Samas jäi sisse tundmus, et säenne ülemängitud väljenduslaad andis noortele ka õhemat sorti kaitsva turvise, kuna ülemängida/ülepakkuda on alati lihtsam kui teha tõepärast ja päriseluslist rolli. Tegemist ei olnud, aga kindlasti hukkamõistva tundmusega, vaid pigemiti observeeringuga, sest kõik oli täpselt nii nagu pidi ja veel parem.

Värskemast lennust, 26.ndast ei olegi vististi varem miskit näinud ja peab tunnistama, et antud etenduse pealt ei kerkinud ka ühtegi lemmikut veel esile. Isegi premeeritud Jörgen Liik ei tõusnud minu jaoks teistest paremaks, aga jään ootama kindlasti juba järgmisi ülesasumisi.

Isiklikus plaanis oli õnn kogeda üht kõva klõpsakat, kui jälgisin ennast ümbritsevat publikumi, juhtumisi oli sattunud etendusele üsna mitmeid noortegruppe, keskealise hinnangul - keskkooli klasse. Enamus neist väga omanäolise välise fassaadiga, pean silmas siiskohal julgeid sassonge, isikupärast riietust ja aksessuuare. Lisaks, nii paljut kui sattusin juhtumisi kuuldeulatusse, siis omavahelises vestluses kasutusel olnud keel, oli küll eesti keel, kuid siiski eriline dialekt, võrreldav erisuse mõttes kasvõi võrokeste räägituga, olgu võib olla see on ehk juba liialdus, aga tõesti - nad tundusid kõik välisel vaatlusel nii lahedalt kordumatud isiksused, iseasi muidugi, mis seal sees veel peidumas on. Ja siis käiski klõps ära, ma olen juba eelkäinud põlvkonnast, minu ees värske põlvkond, kes oma isikupära või isikupäratust väljendab juba uues võtmes ja laadis kui nö minu põlvkond. Klõps.