Idioot

Viljandi vanemad ja nooremad teatraalid tulid väisama kivilinna Linnateatri maja, kaasas klassikalisemat sorti draama, Dostojevski - 'Idioot'. Mitu kiitvat sõna, jõudis silm lugeda tüki kohta ennemalt. Lisaks siis ka eelnev isiklik kogetu, Sarneti poolt mõned hooajad tagasi kinolinale toodud filmiga, suure piinlikusega peab tunnistama, et ühtlasi ka esmatutvus Idioodiga, oli imetabane.

Ilmselt saangi nüüd E.Albee - 'Kes kardasb Virginia Woolfi?' kõrvale tõsta ka F.Dostojevski - 'Idioot'-i, kui loome, mille tõlgendusi vaataks suurima hea meelega ikka uuesti ja uuesti, mõlemad lood on nii tugevalt karakteripõhised, et annavad ühelt poolt nii lavastajale kui teisalt veel rohekm näitlejatele suurepärase rollimineku võimaluse. Ehk minu jaoks ongi tegemist suuresti näitlejaetendustega. Siinjuures ei tahaks ma kuidagi vähendada lavastaja ja dramaturgi tööd, eriti veel antud näite puhul, kus noorhärrased lavastaja Vallo Kirs ning dramaturg Tõnis Parksepp olid materjaliga tööd teinud omajagu aastaid, kirjutanud raamatusse ja raamatust mõtteid, plaane, ideid, kavandeid, lasknud asjadel veel omajagu settida ning lõppeks veel omakeskis kogu näidendi kõik stseenid läbi mänginud. Nagu mehed ise sõnasid, siis see ongi tavapraksis neil koos töötamiseks ka teiste tükkide puhul. Harvakohatav põhjalikkus, peab tunnistama.

Vallo Kirsi õnnestus kuulata, näha ka OP-is (alates 11:30), küll mitte antud etenduse kontekstis, vaid uusima näidendi osas, mis lavastub Hobuveskis, kuid siiski, kergelt hämmastav oli kuulata niivõrd läbimõeldud, tasakaalukat, aupakliku ning analüüsivat teksti noorelt mehelt. Minu lugupidamine.

Aga näitlejatest. Valdav osa siis värsked näod Viljandi Kultuuri Akadeemast. Minu jaoks esmane kohtumine ning selle põhjalt ei tahagi kaugemale minevaid järeldusi tegema hakata. Kõikse pealt loomulikult Rait Õunapuu ehk vürst Mõškin, rollilt lapsikult siiras õilishing, nii oma sõnas kui teos, kui ka armastuses, seades esiplaanile teiste heaolu ja mängides end nii paratamatult nurka, kus enam kõiki rahuldavaid lahendusi ei ole. Raidi silmad olid siirad, emotsioon ehe, sõna kõlas ausalt, kõik ehtmõškinlikult naivistlikult nagu ma enesele ette kujutangi selle karakteri puhul. Ometi silmasin miskit, mida ma filmis Risto Kübari solgutatud ja kannatavas vürstis ei märganud, nimelt tundmus, et tegelikult on see hoopis Mõškin, kes kontrollib kogu mängu armastuste hulknurgas, tahtes viia inimhinged nende tõeliste minadeni. Andes kerge tõuke. Sõnaga, miskit uut ja igati nauditav lahendus. 

Klaudia Tiitsmaa ehk Aglaja, ühelt poolt õrn ja habras, ideaalide poole püüdlev noorneidis, teisalt, aga tugev, tark, ka küüniline naine, kes ei taha leppida peale surutud normatiividega kõrgseltskondlikus seisvas vees. Mulle väga istus, kuis Klaudia suutis need kaks erinevat poolust üheks usutavaks tervikuks mängida. Ei tekkinud ebakõla ning üleminekud kahe pooluse vahel olid kiirusest sõltumata loomulikud. Õnnestunud omanäoline lähenemine.

Adeele Sepp - Nastasja, imekaunis hoolimatu naisdeemon, kelles vürst Mõškini ilmumine siiski suudab veel äratada usu armastusele ning armastusväärsusele, kuigi vaid hetkeks ainult viimasele. Adeele oli ilus, oli deemonlik, oli hoolimatu, oli ohverduv. Oli väga hea, täpselt selline nagu Nastasja olema peab.

Kristian Põldma - Rogožin, sirgjooneline, nurgeline, kirglik, oma tahtmist saama harjunud elupõletaja, vähemasti nii kujutan ma Rogožinit ette, Kristian jäi oma rollis pehmeks. Ei kandnud hääl, polnud oodatud robustsust, liikumises oli küll enesekindlust, kuid see tundus masinlik, ei olnud seda üleolevust. Mulle kuidagi see rolli lahendus igal juhul ei toiminud.

Ülejäänud karakterite peal ei peatu, nad täiendasid kenasti nelja peamist tegelaskuju.

Kokkuvõttes, jällegi suurepärane kogemus.