Jaan Toomik sai maha lõppeks oma esimese täispikaga, lühemaid filme, rääkimata installatsioonidest, on ühelt tuntumalt kodumaiselt kunstnikuhärralt tulnud õite mitu kohe. Esmalt meenub kohe KUMU-s kogetud 'Armulaud', kus läbivaks teemaks nagu nüüdki keskeas mehe suhetega toimetulek, kusjuures mõlemas filmis teeb oma osa, ühes suurema, teises episoodilisema, Alar Sadak, kes Jaani tegemistesse üsna tihti sisse satub. See selleks.
Teagi, kas antud eksemplari puhul nüüd keskiga just kõikse kesksem osis on, pigem tundub olevat see suurepärane platoo, millelt kirjeldada kulgemist elus laiemalt, lõputut tiksumist ühest ühesugusest päevast teise samasugusesse, ümbritsemas läbi suheterägastike vaid mitte nii eriliste inimeste, mitte nii erilised probleemid või mõttevälgatused või samasugune igapäev. Nagu oleks mitu elu, aga tegelikkuses pole nagu ühtegi. Pole siis imestada, et hägustuma hakkavad reaalsuse ja irreaalsuse piirid. Kõlab jube rusuvalt, aga hämmastaval kombel ei ole seda ühti, kuna tänu rohketele absurdsusele kalduvatele stseenidele ning kiiretele üleminekutele, ei jää selleks nagu mahti, lisaks leidub ka omajagu humoreski kasvõi ses samas absurdsuses või vastupidi mingis tuttavas äratundmises. Olgu see siis lapsevanemalik reaktsioon jalgpalli mängul ja pärastine kohustuslik epistel tagasiteel või kepp keset raba või õine muruniidu aktsioon suburbias või ilmselt enim räägitavaks saav praepanni moment. Väga tõsiselt on keeruline kogu ses virr-varris võtta ka armurõõmu pakkuva Anu (Jaanika Juhanson) küsitud eksistentsiaalseid küsimusi peategelaselt keskealiselt Juhanilt (Hendrik Toompere Jr.):
- Kas sind üldse teeb miskit elus veel õnnelikuks?
- Kas su elus on veel miskit päris?
Neile igavikulistele küsimustele vastust ei anta, ega otsita.
Filmi lõpp saabub meeldivalt järsult, meeldivalt absurdselt, väikese piinlikust tekitava viivitusega ning närima jääva sõnumiga. Väga priima, eriti kui võrrelda viimatist kogetut 'Gone Girl'-iga
Posts
No comments:
Post a Comment