Sin City: A Dame to Kill For

Erinevalt eelnevast, on Sin City jätkuosa 'A Dame to Kill For' säetud 3D kuube, olulist lisandväärtust mu asjatundmatu silm ei osanud igal juhul ses efektis tabada, samas ei olnud ka otseselt häiriv, seega kokkuvõttes filmi seisukohalt mitte oluline nüanss. Sisulises ja vormilises osas oli esimene pool filmist üsnagi eelneva versiooniga ühte jalga käiv ja seega igati ootuspäraselt nauditav antud käekirja austajale. Mingist hetkest, aga toimus pööre. Lugu hakkas venima ning rõhk kaldus liigselt üle vägivaldsusele, kui nii võib antud filmide seeria puhul üldse öelda, ehk kes ja kui palju ja mismoodi suudab laipu valmis vorpida, ehk ses plaanis klassikaline Rodriguez. Samas puudus erisus ja teravus tavapärastest säensetest aktsioonfilmidest, mis teiselt poolt ookeani tehasest regulaarselt väljutatakse. Ehk igavaks kiskus. Ilmselt võis jätta oma jälje seekordne Tarantino puudumine loomisprotsessist.

Teine suurem tilk tõrva puudutab näitlejate valikut ja esitust, otseselt ei tehtud küll nõrka tööd, kuid võrreldes eelnevaga ei ümbritse seda birgaadi 'mind üldse ei huvita teie arvamine' aura, kui välja arvata härrane Mickey Rourke ja teatud mööndustel ka Eva Green ning Rosario Dawson. Teistel jääb karakterit väheks.

Tea, mis nüüd Jarmuschiga mul lahti on, aga igal juhul õnnestus mul härrat korduvalt näha filmis baaris istumas oma turri kammitud halgevalli pea ja bakkidega. Kummastav, sest minu teada, ta filmis tegev ei olnud.