Tänaseks juba 81. aastane vanameister Roman Polanski pakub oma uusimas suurepärast minimalismi - on vaid üks ruum, kulunud ja rõske teatrisaal ning on kaks eriapalgelist karakterit, rohkelt meeldivalt teravat dialoogi ning mängulist edasi-tagasi põrgatamist nii võimu kui ka soorollidega. Seda siis valdavas osas, suurepärasust siis, nii 9/10 kogukestvusest.
Teisalt, kuna film põhineb David Ivesi samanimelisele näidendile, mis omakorda põhineb Leopold von Sacher-Masochi samanimelisele romaanile - siis tegevustiku ja dialoogi pinnapealne kiht tegeleb sadomassohistliku temaatikaga, kus jah loomulikult on võim alati esiplaanil. Pean tunnistama aga, et see algpõhjus mind oluliselt ei köitnud ja kaasa ei vedanud, vaid jäi virvendama kui provokatsioon mängule, provokatsioon, millega üks karakter teise avas.
Teine tõrvatilk leidus veel, tea kas vanameister on omas eas õrnunenud või tahtis hoopis peenelt vastu laksata kriitikutele, kes on süüdistanud vanahärra loomingut eelnevalt šovinismis ja takka pihta veel ka seksismis. Igal juhul naise iseteadlikuse ja õiguste tihe rõhutamine, mitmel korral läbi mehe alandamise oli neli vinti üle keerme minu jaoks, eriti groteskseks läks filmilõpp ses osas kui jõuti jumalikkuseni. Aga võib olla oli see, hoopis kummardus, lömitamiseks ei tahaks seda siiski nimetada, oma tänase naise (Emmanuelle Seigner) ees, kes puhtjuhuslikult ka filmis Wanda rolli ihaldas ja mängis. Tea. Igal juhul ei läinud käima.
Posts
No comments:
Post a Comment