Tõnu Õnnepalu - 'Ainus armastus'

Arvamuslood Postimehe veergudel olid omal ajal need, mis mind Õnnepalu juurde juhatasid, eelkõige viis kuis ta sõnastab oma mõtteid, rahulikult, selgelt, soojalt, ilusas eesti keeles, just see imetabane eesti keele tajumine ja väljendumine, on kõikse lummavam Õnnepalu kirjutiste juures. Seejuures ei taha ma muljet jätta, et mõtted oleksid kuidagi tagaplaanil, kaugel sellest, mõtted on kaasamõtlema innustavad, mõtted on sügavad, aga viis kuis neis esitatakse on kadestama panev ja teisalt ka hariv, nii sõnavara laiendamise plaanis kui ka tasakaalustavas plaanis. Peale Õnnepalu tekstide lugemist tunnen ma endas pea alati rahu, neil on omapärane meditatiivne mõju.

Antud eksemparist ootasin esseede kõrval ka juba ajaleheeergudelt tuttavaid arutlusi igapäevast, aga keskenduti enam kirjanduse, seal hulgas esimeses veerandis suuresti luule analüüsile, nii sisulisele kui tehnilisele, mis oli - hariv. Teine veerand kuulus valitud romaanide arvustusele, kolmas Eesti omaaegse uudiskirjanduse hindamisele ning neljandas olid kaks pikemat arutlust, üks härrase Mouraci romaanist ja teine Viivi Luigest, ehk kahest Õnnepalule korda minevast loomeinimesest.

Mõned eriti head sõnamised:

Ohvriks saamisest pole tavaliselt pääsu, aga , kuid mõrtsukaks hakkamine pole kunagi vältimatu. (lk. 240)

Ja ega siis kurjategija mõistmine ei tähenda tema tegude õigustamist, saati heakskiitmist. Tehtud kuri jääb tehtud kurjaks. ükskõik kas seda on teinud brutaalne koletis või peen ja tundlik intellektuaal. Tegusid ei saa tagasi võtta. Aga neid saab, ja alati saab tegemata jätta. (lk. 243)

Kohanemine on inimlik, aga mitte vältimatu. (lk. 243)

Tunnustus on omaksvõtt selle poolt, keda sa ise tunnustad. (lk. 346)