Idioodid | Idioterne | The Idiots

von Trieri viimatised tegemised nö koondnimetuse 'melanhoolia triloogia' all on olnud vägagi sobilik tee mu tassi. Lemmikuim maitse ilmselt viimatine 'Nümfomaani' saaga. Ehk nii hää, et võtaks veel. Artise kinole tänu, von Trieri päevad pakkusidki härra varajasemat loomet ja kuna täies mahus on nägemata triloogia nimetusega 'kuldsed või ehk parem isegi soojad südamed' ja ka suuremat sorti isu oli 'Idiootide' järgi, sis tuligi programmi. Filmi on ilmselt võimalik tutvustada mitmeti, kuid mingid paralleelid võivad mängima hakata ühtedele kindlasti, palju hiljem tulnud 'Jackass'-i sarjaga, teistele punki kui nähtusega ja kolmandatele hoopis ehk 'soti teemaga'. Ehk sisuliselt, milleks normid, kus on normid, mis on üldse normid?

Seltskond nooremapoolseid keskealisi, otseselt mitte juhututtavad, kuid mitte ka südames sõpru on koondunud liikumise alla, mis vihkab kõike väikekodanlikku ning arvab, et parim viis võitlusse astuda on leida oma sisemine idioot ning viia see sisemine idioot tutvuma vaenlasega välismaailmas. Eredaimaks momentideks olid:

• ühe punti kuuluva härrase igapäeva töö olulisele kliendikohtumisele ilmub kliendi nime all idioodi rollis neidis pundist, tuues kaasa omajagu piinlikke momente;
• ühe mängu raames jäetakse üks 'idioodi' rollis noorhärra täisjoonistatud tsiklisõprade seltskonda hoiule, mäng tipnes olukorraga, kus noorhärra viidi urinaariumisse ja aidati häda kergendada. Pinget momenti jagus, kui sajakahekümne kilose karvane käsi otsis noorhärra pükstest atribuutikat ning suunas pissuaari.

Ootus oli sügavama sisu järgi, kogu kompott jäi pealiskaudseks.

Leping

Originaalis oli Slawomir Mrožek-i 'Leping' pakkumisel Rakvere teatri enda suvises programmis, linna sees Pätsi sahvri pööningul. Õnnetuseks ei õnnestunud, aga istumist sinna kuidagi saada suure publiku huvi tõttu, seega tuli loota parimat, et juhtumisi satutakse gastrollimise raames etendustega külastama ka kilulinna teatrisaale. Läks õnneks. Suuresti tänu imetlusväärsele inimlikule hoolivusele Rakvere teatri turundusspetsialistilt Maarja Kaasikult, õnnestus ka lõppeks 'Leping' programmi sobitada.

Läks tõesti õnneks, endised Rakvere teatri näitlejad Volli Käro ja Märt Avandi pakkusid kohe esimesest hetkest alates imetabaselt hõrku mängu Mrožeki teravamat sorti tekstil. Ei julgeks öelda, et lavalaudadelt õhkab harva siirust ja siirast naudingut tegemise osas, kuid sedant puhku andiski etendusele põhilise fooni kahe mehe, kahepoolne rõõm koos olla ja teha. Ja teinekord polegi rohkem vaja. Rõõm oli eredalt tajutav läbi etenduse viinud hoolivast ja südamlikust partnerlusest, mille üheks näiteks, küll väikeseks, aga seda enam armsaks žestiks oli vanameistri Käro peidetud ning otsiv õrn käepigistus noorema ametivennaga, pärast etenduse lõppu publikumile kummardades. Ilus. Ilus oli ka härra Käro isalik käeselja paitus Avandi põsele, liigsest heldimusest päästis Avandi humoorikalt nurjatu vastu paitus Käro põsele. Kõik see tundus olevat päris, tundus olevat ehe.

Lisada siia juurde ka Mrožeki kirjutet' suurepäraselt terava dialoogi, ühelt poolt rohke sarkasmiga, mis põrmustas inimese väiksust ja kõrkust, kui teisalt oli varjatud inimliku hoolivusega, ja tulebki kokku jällegi üks suurepärane vaatamine klassikalisemat sorti repertuaarist.

Kaksikõed | Twin Sisters

Riin Eensalu DocPointi lehelt:

2003. aastal leiti Hiinas pappkarbist mahajäetud kaksikõed. Nad viidi lastekodusse ja nagu seal tihti juhtub, pandi valmis läände adopteerimiseks. Administratsioon otsustas, et parem oleks nad eraldada ja kaksikuteks olemist varjata. Ühe õe lapsendas Ameerika pere ning teise Norra. Juhuse kaudu avastasid värsked vanemad aga, et lapsed - Mia ja Aleksandra - on ju kaksikud. See pani nad raske valiku ette. Juhtunule aga polnud võimalik enam tagasikäiku anda ning nii ongi üks õdedest kasvamas üles Sacramentos, Californias ning teine maalilises Norra väikekülas. Pered aga jäid omavahel suhtlema ning kui kaheksa-aastane Ameerika-Mia sõidab vanematega Norra-Aleksandra juurde, tuleb välja, et kuigi üles kasvanud diametraalselt erinevates tingimustes ja kultuurikeskkonnas, on selgelt näha nende sarnasus olemuses ja käitumises ning side nende vahel kasvab üha sügavamaks. Nad ei mõista küll teineteise keelt, aga nad teavad, et teiselpool maakera elab keegi, kes on tegelikult sinu kõige lähedasem inimene, kes on sinuga nõnda sarnane, et isegi pildi pealt on raske endal ütelda kumb on kumb.

 

 

Gary Neville 'RED: My autobiography'

Gary Neville is a Red,

is a Red,

is a Red!

Gary Neville is a Red,

he hates Scousers!

 

Järjekordne MUFC-iga seonduv kirjutis leidis oma tee lugemisse, sedant puhku e-raamatusse raamituna härrase Gary Neville arvamine oma jalgpalluri elust Old Traffordil. Ei saa just sõnada, et vanim Neville-dest langeks samasse kategooriasse kahe lemmikuima Eric-u või Roy-ga, kuid teisalt peab tunnistama ja tunnustama 'Gazza' pühendumust ja lojaalsust Unitedile, mis väljendus kadestamistväärse intensiivsusega murul ning seda kogu karjääri vältel ainult ühe klubi värvides. Räägitakse legendi - kui Gary olnud sõlminud Unitediga noores eas 7 aastase lepingu, mis kergitas nii mõnedki kulmud, küsimusega - 'Miks?', siis olla isa Neville Neville tavatsenud vastata - 'Sest nad ei andnud meile 10 aastat!' Säenset pühendumust on tänases päevas keeruline tippjalgpallist enam leida.

Talent, eeldused, ega õnn ei olnud igal juhul Gary puhul kindlasti need komponendid, mis tegid temast pikaaegse Unitedi ja vana albiooni koonduse paremkaitsja, vaid ainuüksi suur vaev ja tahtmine läbi lüüa oma lapsepõlve lemmiksatsis. Sama ülestunnistus on leitav ka raamatust. Töökus ning võitlusvaim, olid tema trumbid. Väljakul tuli anda endast kõik ja veel enam. Ehk nii ei üllata kui Gary loeb oma lapsep'lve suurimaks iidoliks samasugust tööhobu nagu 'Captain Marvel' ehk legendaarset Bryan Robson-it ja hilisemast ajast oleks olnud selleks Royston ise.

 

Samasuguse pühendumuse ning põhjalikkuse detailile ning emotsionaalse intensiivsuse on vanem Neville kaasa võtnud ka Sky telekanali 'Match of the Day' programmi kommentaatori-analüütiku rolli. Ja enamat polegi vaja, et olla hetkel tunnustatuim nö 'pundit', koduses keelepruugis ei olegi head vastet veel välja pakutud. Neville kommentaare mängu nüanssidele tasub juutjuubistki otsida, on vägagi nauditav materjal. Eelkõike just need teravalt huvitavad kommenteerimised, viisidki otsuseni raamat lugemisse võtta.

 

Paraku suuremat sorti üllatusi, seal hulgas ka paljastusi ei õnnestunud üles noppida, pikaaegsele klubi poolehoidjale, ühte või teist kanalit pidi on nii ehk naa suurem osa teavet juba avalikus vormis kohale jõudnud. Samas ühte-koma-teist uut või teisalt paralleeli endaga siiski pakuti. Näituseks:

• Neville kirjeldas eredalt oma vanaema põikpäisust - sünnituse järgselt olla haiglas sisse astunud palatisse õde ja lugenud 'Neville? Oi milline kena nimi poisslapsele!' Samas toas olnud vanaema õde oli karanud püsti ja hüüatanud 'Eiei. Neville on ta perenimi, Neville Neville, nii küll ei lähe.' Vanaema, aga ei jäänud vastust võlga - 'Miks mitte Neville Neville? Ma panen oma pojale sellise nime nagu ise tahan!' Ja siit siis ka nimi Neville Neville. Gary ise arvas, et oma jonnakuse ja põikpäisuse on ta pärinudki oma vanaemalt. Siit tekkis ka paralleel enda päris elust, just isepäisuse tasandil.
• Paralleel number kaks tekkis kui Gary võrdles enda ja venna Phili iseloomu, nähes ennast kui lühikese sütikuga kamandavat vanemat venda, Phili aga kui rahulikumat, muretut nooremat venda, kes saab kõigiga alati hästi läbi. No siin pole samuti vaja võtta joonlauda, et paralleeli tõmmata.
• Gary olla hommikuinimene nagu ta isagi, motoks olevat lausa lause - 'Attack the Day!', erinevalt Becks-ist kui puhtama kujulisest õhtuinimesetõust, ometi ei seganud see erisus neil tihti tuba jagada nii klubi kui rahvuskoondise tasandil.
• Siis teadmine, et Keanol oli Unitedi karjääri viimastel aastatel madalaim rasvaprotsent põhikoosseisu mängijadest ning ühtlasi tegeles Royston samuti joogaga ning jälgis täpselt oma toitumist, seejuures tehes veel intensiivset tööd jõusaalis. Neville hinnang oli järgmine - 'He'd become humanmachine'.
• Kolm kommentaari veel Keanost:
• 'Roy being Roy, there was no embarrassment about that. He was willing to live by the sword and die by it. He’d said his piece, he’d got it off his chest, and he’d take the consequences, however drastic.' (Neville kommentaar meeskondlikule koosviibimisele Fergie kontoris, kui vaadati täiskoosseisus üle legendaarsed Roy Keane kommentaarid 2005.a mängule Middlesborough-ga (1:3 kaotus) MUTV-s)
• But perhaps his greatest gift was to create a standard of performance which demanded the very best from his team. You would look at him busting a gut and feel that you’d be betraying him if you didn’t give everything yourself.
• It’s only because it is so rare to find anyone in football willing to speak his mind.

The Broken Circle Breakdown

Ilus-ilus-ilus fillm. Ei saa öelda, et jutustuv lugu oleks kuidagi erakordne või ainulaadne, aga see eest oma piiritus siiruses väga ja vägagi tundeküllane. Filmi üheks tubliks jooneks peamise kõrval oli hea ajaline liigendus režii näol, kuid peamine oli kindlasti näitlejate uskumatu usutavus ning kirss tordil filmi saatev mjusiik. Bluegrass niitis mind nagu kärgatus selgemas taevast. Kohustuslik kuulamine, rääkimata vaatamisest.

Aitäh Belgia, aitäh Felix Van Groenigen, aitäh Veerle Baetens, aitäh Johan Heldenbergh!

Alabama & Munroe

Nümfomaan. Osa I | Nymfomaniac. Volume I

Von Trier on kujunemas Jarmuschi ja Eco ja Õnnepalu kõrval nimeks, kelle tehtu jookseb kohustuslikus korras hinge harimise programmi sisse. Iga korraga isu aiva kasvab, ühes ka tahtmine, kogu loomega põhjalikumalt tutvust teha. Von Trieri käekiri on lummanud mind oma tavapäratusega tavapärases, kui nii saab öelda. Ehk juhtumused või olukorrad, mis meile ette mängitakse polegi miskit erakorraliselt rabavat, kuid kui neisse satuvad hinged, kes ei mängi ühiskondlike kirjutamata või ettekirjutatud reeglite järgi, põrkudes nii üldlevinud normatiividega, normatiividega mis on loodud või tekkinud suuremat sorti massi harmooniliseks koos eksisteerimiseks, säilitamaks püha 'status quo', on tulem raputav. Mulle on jäämas mulje, et see sama 'status quo' sümboliseeribki Von Trier-i jaoks suures osas pealiskaudsust, mõttelodevust või hoopis -argust, sellega kaasnevat sildistamist, vooluga kaasa kulgemist, mida võiks ja peaks härrase arvates aeg-ajalt rohkemal või vähemal määral rappima ja nii ka rapitakse.

Von Trier-il on ses suhtes imetabane oskus mitte kratsida üksnes säense äärmuslikkuse välispinda, vaid tungida sirgejooneliselt selle olemusse ning kirjeldada eksreemumit jõhkralt, ilma igasuguse valehäbita nii nagu ta oma olemuses võiks olla. Samal ajal kaldumata ülistamise libedale teele. Ütlemata, et ekstreemsus on uus normaalsus, vaid hoopis, et ekstreemsus on üks võimalik paralleelsus. Just see kõrvaltvaatajale näiline objektiivsus, muudabki Von Trier-i loodu usutavaks, nii mõnigi kord küll ka küüniliseks ja jõhkraks, kuid alati oma ainulaadsuses ning eheduses usutavaks. Nii on ka mehe viimatise, Nümfomaani saagaga.

Filmi sai kokku lausa kaks, kuna Von Trier ise ei leidnud võimalust materjali veel rohkem tavapärase filmi kestvuse formaati lõikumiseks, siis saeti keskelt pooleks ja nii tuligi kaks osa, samale filmile ja ongi parem. Sest iga lugu kaheksast, mida Joe (Charlotte Gainsbourg) jutustab oma elust, avab kiht kihi haaval kujunemislugu sõtuvusest, millega Joe peab hakkama saama. Seligman-i (Stellan Skarsgard) näol leiab Joe endale tänuväärse kuulaja, kes jutustustele vahele segamistega lisab aeg-ajalt mõne põneva paralleeli või nüansi. No näituseks - kasutatakse lendõngedel (fly-fishing) söödaks enamasti putukate vastseid, mida nimetatakse bioloogia terminoloogias ka nümfideks, ehk siis nümfid, kes landivad mehi, paralleelina Joe loole meeste püüdmisest rongis. Või paralleel seksist ja polüfooniast või Fibonacci numbrid ja neid kõrvalepõikeid oli omajagu.

 

Mõjuvaim moment neist lugudest oli Joe tõdemus, et mingist hetkest ta lihtsalt kaotas võime armastust tunda, armastada, klõps ja oli läinud ning enam ta seda oma edasises elus üles leida ei suutnud, ega ka lõppeks väga ihanud. Olulisemaks sai iha rahuldamine.

 

Ilus ütlelung filmist, Joe-lt - Perhaps the only difference between me and other people is that I've always demanded more from the sunset.

Senna

Ron Howardi 'Rushä andis piisavalt suure tõuke, te järjepanu ära vaadata kohe ka dokumentaal Sennast, hüva sissevaade jällegi vormeli maailma Senna ja Prosti oma vahelisse kisklemisse, mis ei jätnud paraku parimat muljet viimasest ning eriti F1-te tol ajal juhtinud härrasest Balestrest.

 

Äralennuväli

Ilmselt rikkus ootus elamuse. Hooandjasse üles pandud projekt, kirjutised, intervjuud, temaatika - kõik oli väga sulnis ja aus ja tekitas ootust ja ärevust. Näitemängu hektiliselt välja pakutud katked elust enesest, ei läinud aga paraku kuidagi minu jaoks mängima. Nägin kesta ja sisu ei tajunud. Kahju.

La grande bellezza | Kohutav ilu

Annus meelt jahutavat vana-maailma kinokunsti, lustlikult voogava meloodia ning muhedalt sarkastilise jutustava tegelase kaudu ketratakse läbi suurlinna kodanike igapäevast tühisust.

Rush | Võidu nimel

Suurepärane vaatamine, Ron Howard on ära tabanud kuis teha motospordist filmi, tempo, tempo, tempo, kõik 122 minutit hoitakse kiirust üleval F1 etappide kombe kohaselt, ka kõrvalepõiked elu intiimsustesse on välkuvalt kiired. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et on Howard on suutnud välja tuua kahe väga erineva taustaga ning karakteriga mehe terava rivaliteedi, kuid seejuures on jätnud poole valimata, ehk mõlemad peategelased on vägagi sümpaatsed, mõlemad oma erineval moel.

 

Sisuliselt võiks anda Howardi tegemisele isegi dokumentaalse žanri nimetuse, kuna ainuke suurim erisus, mida suutsin leida oli seoses meeste omavahelises suhtluses, filmi jaoks oli ikka intriigi üles puhutud, kui tegelikkuses austasid mehed üksteist väga ning üsna tihti võis neid koos jutlemas näha ühes või teises boksis.

Enesetapja

no99 teater on ellu äratanud võrratu teatrielamust suurendava tava, kui aeg-ajalt enne etendust kutsutakse mõni tublim dramaturg või lavastaja või lihtsalt etenduse temaatikat valdav kodanik tutvustama näitemängu sisu ja/või ümbritsevat tausta. Seekordselt õnnestus kuulata härrase Vseviovi paeluvat sissejuhatust etenduses käsitletavasse ajastusse, Nikolai Erdmani isikusse ning põhjustesse, miks võimu, antud juhul ainuisikuliselt siis Stalini jaoks, oli enesetapp tabuteemaks, mis omakorda viis Erdmani tüki keelustamiseni vaikival ajastul. Peasjalikult arvas Vseviov Stalini põlguse enesetapu suhtes tulenevat just tema teise naise Nadezda Allilujeva otsusest võtta endalt elu 1932. aasta novembris. Stalin olla võtnud traagilist sündmust vägagi enesekeskselt, tõlgendades oma armastatu tegu, kui rünnakut enese isiku vastu, tundes, et tema usaldust oli rängalt petetud. Kaaskondsed on märkinud, et sellest hetkest muutus Stalini olemus tuntavalt süngemaks ning ühtlasti enesetapp kui nõrkuse ja altvedamise sümbol Stalini jaoks, muutus ka põlguse objektiks, mis omakorda võib seletada, miks Erdmani tükki kuni 1990. aastani koradagi avalikult ei mängitud.

Igati kosutav kuulamine igal juhul ja palun no99-t jätkata tutvustuste sarjaga.

'Enesetapp'-u otsustas koduvabariigi publikumiga jagada Tiit Ojasoo ja mitte seekord no99 teatri trupiga vaid sootuks teatrikooli 26. lennu noortega ja seda mitte tavapärastes saalides Sakala tänaval, vaid hoopis suurepärases Vene Teatris Vabaduse väljakul. Ilmselt peamine põhjus oli anda noortele tublidele suurel laval mängimise kogemust, kuid oma olemuselt sobitus näitemäng võrratult hästi Vene Teatri poolt pakutavasse ajastu ning kultuuriruumiliselt sobilikku olustikku, pean silmas just suurejoonelist joont sisekujunduses. Ilmselt on see isiklikul tasandil peas kinni, kuid just Venemaa vaimuilma kajastavad tükid mängituna Vene Teatri toretsevas ja raskepärases ruumis, lisavad ühe lisadimensiooni elamuste spektrile, nii oli ka näituseks Kuressaare teatri etendatud 'Nikolai II Tütred' nimelisega ning vastupidine effekt jällegi Tšehhovi tükkidega, mida mängitud on näituseks Linnateatris. Vene Teatri saal kannab endas ajastuvaimu ning antud ajastust kantud tükid, tunduvad koheselt tõepärasemad.

Erdmani satiirilises tükis on äraütlemata mitmeid omanäolisi karaktereid, mis andis ka hea võimaluse praktiliselt kõikidele kursuslastele säramiseks kui ainult tahtmist oli. Teisalt oli Ojasoo valinud läbiva väljenduslaadina nö ülepaktud ülemängimise, tähendusega - emotsionaalne italjaanolik žestikuleerimine - käte, jalgade ja noh, tegelikult iga keharakuga, sealjuures loomulikult ka sobiliku kiire ja tunneterohke kõnemaneeridega. I-le täpina olid ka vastavalt siis tegelaskujudele näod pähe joonistatud. Ehk Ojasoo tõestas taas, et kõike, absoluutselt kõike on võimalik teha stiilipuhtalt ja hästi, kui ainult oskust ja tahtmist on. Samas jäi sisse tundmus, et säenne ülemängitud väljenduslaad andis noortele ka õhemat sorti kaitsva turvise, kuna ülemängida/ülepakkuda on alati lihtsam kui teha tõepärast ja päriseluslist rolli. Tegemist ei olnud, aga kindlasti hukkamõistva tundmusega, vaid pigemiti observeeringuga, sest kõik oli täpselt nii nagu pidi ja veel parem.

Värskemast lennust, 26.ndast ei olegi vististi varem miskit näinud ja peab tunnistama, et antud etenduse pealt ei kerkinud ka ühtegi lemmikut veel esile. Isegi premeeritud Jörgen Liik ei tõusnud minu jaoks teistest paremaks, aga jään ootama kindlasti juba järgmisi ülesasumisi.

Isiklikus plaanis oli õnn kogeda üht kõva klõpsakat, kui jälgisin ennast ümbritsevat publikumi, juhtumisi oli sattunud etendusele üsna mitmeid noortegruppe, keskealise hinnangul - keskkooli klasse. Enamus neist väga omanäolise välise fassaadiga, pean silmas siiskohal julgeid sassonge, isikupärast riietust ja aksessuuare. Lisaks, nii paljut kui sattusin juhtumisi kuuldeulatusse, siis omavahelises vestluses kasutusel olnud keel, oli küll eesti keel, kuid siiski eriline dialekt, võrreldav erisuse mõttes kasvõi võrokeste räägituga, olgu võib olla see on ehk juba liialdus, aga tõesti - nad tundusid kõik välisel vaatlusel nii lahedalt kordumatud isiksused, iseasi muidugi, mis seal sees veel peidumas on. Ja siis käiski klõps ära, ma olen juba eelkäinud põlvkonnast, minu ees värske põlvkond, kes oma isikupära või isikupäratust väljendab juba uues võtmes ja laadis kui nö minu põlvkond. Klõps.

Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale

Saaremäe ning Rohumaa tegid oma ammuse lubatu teoks, täpsemalt siis juba lavaka aegse lubatu, lavastades ja mängides koos ette Herman Hesse - 'Siddhartha' tõlgenduse või ehk tegelikult rohkemgi on tegu vaid kergelt raamatu ainesel põhineva, tänapäevastatud õpetusega, õpetusega - kohale jõudmisest. Lugu khest sõbrast, ühest äärmuslikkust mitut elu ühe elu sisse mahutanud kohalejõudjast ning teisest klassikalisest punktist A punkti Z kulgejast, kel pole kohalejõudmise vajadusestki aimdust, kuniks juhatatakse ta uude olustikku, uude temposse, uude väärtuste süsteemi vanas ja kulunud Hindustaanias. Ehk siit ole juba tunda ka kergemat torget aina suurenevate kolonnide pihta, kes suunduvad reisile iseendasse just nimel Hindustaaniasse, otsima mägedest või templidetst või budistlikelt või hinduistlikelt õpetajatelt kohal olemise suurt kunsti. Üsnagi peavaooluliseks on muutumas säensed palverännakud. Etenduse eesmärk ei olnud kohe kindlasti nähtust kui sellist naeruvääristada, vaid oli hea pidepunkt mille ümber lugu kududa ja kooti saaremäelikult ning rohumaalikult üsnagi lihtsas ja hoogsas võtmes.

Olulistest nimedest veel - Kaarel Kuurmaa aitas sättida teksti ning Maiken Schmidt liikumist laval, eelkõike siis tantsulisi liikuist ja vägagi hästi sättis, lisaks oli laval abiks ka tubli Kristiina-Hortensia Port. Sõnaga - oli meeleolukas.

Hermann Hesse 'Siddhartha'

Rohumaa ja Saaremäe andsid suurepärase võimaluse tulla jällegi keskkooli aegse lemmiku Hesse juurde, kui ses ajas oli 'Stepihunt' üsnagi mõjust, siis praegu sobitus jällegi lihtsaid tõdesi ja väärtusi suurepäraselt sõnastav 'Siddhartha' lausa ideaalselt. Õhuke paralleel tekkis härrase Cuelho loomega, kuid kui Cuelho mämmutas sõnumit, siis Hesse vastupidi suudab kõikse olulise üsnagi peenelt, samas otsekoheselt lugejani tuua. Priima. Järgmisena siis julgeks minna ka 'Klaaspärlimängu' kallale.

Võidab see kellel on kõige hullem mees

Tublid ja tegusad neidised on Piret ja Katariina. Ei ole niisamuti kerge koduvabariigi kontekstis kvaliteetset komejanti teha või siis täpsemalt 'stand-up'-i või siis vastupidi ehk hoopis on. Ilmselt tuleks endal seada sammud tihedamini kinoteatri tegemiste juurde, kuna pühapäeva õhtune elamus andis meeldivamat sorti 'heatuju' laksaka.

Alguses oli esimeste sketšidega küll raskusi vedama saamisega, kuid tibinduse portreteerimisega läks asi minu jaoks käima ja nii praktiliselt lõpuni välja kui vahele jätta nullemotsioon riiete nimekirja hüsteerilisest ette lugemisest. Meenuma jäi muidugi siiras Pireti küsimus, et miks tõesti ei või noorsandid kas pidustustel või raamatukogudes lihtsalt astuda preilinade manu ja lausuda - 'Sa paistad lahe tüdruk olevat, kas ma võin sind välja kutsuda?' Aga ei või. Miks ei või? Kraaps ja kummardus teile filmitööstus.

Armstrongi vale | The Armstrong Lie

Ei miskit liiga värkset ja pahvistavat uusimas dokumentaalis Armstrongist, neile siis, kes teemasse tahtnud vähegi sisse minna. Alex Gibney suutis hoida üllatavat objektiivsust kogu filmi vältel, kallutamata kaussi ühele või teisele poole. Peamine fookus, aga suunati inimestevahelistele suhetele, võeti väljavõtteid endistelt tiimikaaslastelt nii ratturidelt kui taustajõududelt. Armstrong nimelt valis tee põrmustada kõik inimesed, kes seadsid tema võitude legitiimsuse küsimärgi alla ja nüüd ta siis tunnistab lõppeks oma viga. Viga, et ta valetas, aga mitte, et dopinguga võitis.

Paraku ei tulnud filmist välja ikkagi protsessi kirjeldust, kuis oli võimalik ikkagi kõik need aastad petuskeemi kasutada, mis ja kuidas ja mis hinna ja mis effektiga, need on küsimused, mis veel antud saagas huvi pakuksid.

Ilona. Rosetta. Sue

'Three Kingdoms'-i vahele jätmine ning hilisemalt etenduse kohta kuuldud ülistavad oodid jäid piisavalt kraapima, et viisid mind nüüd ka kiiremas korras värskemat No-teatri rahvusvahelist projekti vaatama, taaskord siis härrase Nüblingi loomet. Lühildaselt kokku võttes - oli kummastav kogemus. Kolm lihtsustatud, kuid raskepärast lugu kolmest töö kaotanud naisest, kes otsivad võimalust jällegi jalad alla saada. Lavale säetud kujundid kujunduses täeindasid oma lihtsuses ja tahtumatuses perfektselt õhus olnud olustikku. Ka näitlejate töö osas ei ole ühtegi pahurat sõna öelda, pigemiti isegi vastupidi, kui pidada silmas saksa freuläinide imestama panevat atleetlikust. Sõnaga, kõike oli ja jagus, kuid ometigi kõndis kogu kompott või kõndisin mina kompotist lihtsalt mööda. Kontakt jäi sedant' puhku leidmata.

Mandariinid

Lühidalt arvates, siis üks ilusamaid sõjafilme üldse, mis kunagi kaetud on. Esiti pani imestuma, et filmi režii tuli vennasvabariigist Gruusiast, kuigi kogu kompott tundus olevat nii ehteeslaslikult kokku kootud. Tea, kas oma jälje jätsid mustrisse ka vanameistrid Ulfsak ja Nüganen oma nägemusega filmi pildist või usaldati kogu loominguline protsess ikkagi härrasele mägedepojale. Oluline ei olegi. Natuke õhatas filmi lõpu akkordides 5 aasta tagust konflikti Abhaasias ja Lõuna-Ossetias, kui susati hinnang Venemaa sõdurkonnale, ehk natuke poliitilist profiiiti. Samas vorm ja sisu ja karakterid on õnnestunud pea perfektselt. Sügav kraaps ja kummardus puhta naudingu eest.

Vana roosa maja

Juhtus ette võimalus ka nooremale generatsioonile säetud näitemängu kaeda, pakkumisel oli Ingomar Vihmari lavastatud ning Mika Keräneni kirjutet' kalleblomkvistilik detektiivilugu. Kui ma nüüd ei eksi siis astus ka kirjanikuhärra ise üles etenduses, mängides poiste isa.

Igal juhul mu teatrikaaslasele paistis melu lavalt passivat, nii mõnigi kord hüpati toolilt püsti või turtsatati naerma või peideti silmi kätesse või jah, isegi hõigati lavale. Ilus, vahetu emotsioon, mis mingis osas tegi isegi kadedaks. Ja tunnistades tõde, siis ei olnud minu pinginaabri reaktsioonid kuidagi erakordsed ka teisi väikseid inimesi tundus lugu paeluvat.

Mind paelus enim jällegi neidise Laani vahetu, lapselik ja piirideta esitus. Võluv.

Mustamäe armastus

Tuleb tunnistada, et eeltöö jäi tegemata minnes Polygoni vaatama 'Mustamäe armastust', teadsin küll, et noored mängivad ja mängivad Valtonit ja Unti, aga et mängisid lapsed tuli ikkagi üllatusena. Tublisti mängisid, kohe kindlasti, eriti üks noorhärra pintsakus jäi kohe eriti võimsalt oma tundlikuse ja julgusega end avada silma. Ja kontseptuualselt algne vastuvõtt ja võileivad ja etenduse järkjärguline avamine olid mõjusad. Tubli tegemine ja palju edu!

Kertu

Lihtsamat sorti loo jutustus, pisut ehk liiga selgelt välja joonistatud karakteritega, kuid ikkagi ilus, ilus lugu.

Salo

Miskit nii võigast ja perversset ja füüsilisest aspektist häirivat kui Pier Paolo Pasolini pakutav 'Salo' pole mul õnnestunud varem näha. Teatud paralleeli leidsin Marc Ferreri poolt pakutud 'La Grande Bouffe'-ga. Mõlemal juhul siis pagevad ühiskonna kõrgemasse kihti kuuluvad kehad mõisa, et anduda oma pakitsevatele kirgedele. Härrane Pasolini muidugi läheb võrreldes Ferreriga ikka päris käest ära.

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha

Nii nagu on leidnud oma kindla aja 'Üksinda kodus', 'Visa hing' ja 'Nimed marmortahvlil' telekalendris, oleks igati kohane ka 'Ühtse Eesti suurkogu' või pikemat kokkuvõtet projekist nimetusega 'Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha' näidata regulaarselt alati ennem rahvavalimisi riiklikus või tegelikult võib isegi kommertslikumas televisioonis. Samas jälgides kätte jõudnud valimistega päriselus pakutuvat teatripilotaaži kilulinnas, siis on rohkem kui keeruline ka parimatel ja paberitega, esitatavat komejanti üle mängida, aga siiski.

Ainum tera, mis mind eriti kriipima jäi oli no99 teatrisaalis välja mängitud eksperimentaalne aktsioon publikumi omavahelisest vastandumisest, kus lavale kutsutud üksikult seisva neidisega oli võimalik tema toetuseks laval liituda. Piltlikult öeldes 'vaba tahe' ja algselt julguse või meelsuse näitaja esimeste lavale astujate puhul, mis aga teatud hetkest muutus väiksemat sorti massi survestamiseks - kas oled laval meiega või saalis istudes meie vastu. Kuna teatri kollektiiv tegi ka selgelt oma valiku, siis jäeti mekk, et lavale minek on ikkag see õigem valik, kuigi suuremat kindlameelsust nõudis lõppeks juba publikumis istumine. Iseenesest kena näitlikustamine, kuis äärmiselt lihtne tegelikult hulka inimest üksteise vastu keerata. Samas kummastav oli hilisem Ojasoo üleolev ja põhjendamatult ülbitsev reaktsioon härrase Langi saali istuma jäämisele ja antud kontekstis põhjendatud Langi küsimusele - 'Mida te öelda tahate?'. See mäng läks minust igatahes mööda, hilisema meediumis kajastatud provokatsioonina kõlas muidugi tabavalt, kuid lavatagune Ojasoo reaktsioon oli kummastav.

Klipp ise.

Teine tera, mis küll ei kriipinud, aga pani vastupidi tunnustavalt imestuma oli läbi kogu doki selgelt välja paistev kahe inimese - Semperi ja Ojasoo omavaheline tugev side ja suhe, kogu selle inentsiivsuse ja ausa ning otsekohese suhtlemise juures, oli igast kaadrist näha usaldust ning omavahelist toetust. See oli ilus nägemine.

Eesti Ballett 95

Pakkumisel oli popurii Estonias olevast ja olnust, kenasti sätitud suuremate dekoratsioonideta puhtale lavale. Üllatuslikult jäi pilk pidama modernsemal balletil, Mai Murdmaa säetud 'Ave Maria'-l, Tiit Helimetsa 'Aeg' nimelisel kompositsioonil, oma stiilipuhaste futukostüümidega ning lemmikuimaks kujunes Lode Devos-e loodud võrratus 'S'Agapo' julgelt omanäolise mininalistliku vormingu pärast.

Kolm vihmast päeva

Imetabane lugu, imetabaselt lavastatud Diana Leesalu-lt, imetabaselt mängitud värskelt lennult, ehe tahe ja intensiivsus. Puhas nauding. Mõned nopped näidendist:

Walker: 'Tead, ikka ju kipud arvama, et need inimesed, kes kunagi ei räägi, varjavad mingit tohutut saladust. Aga niisama tõenäoline on, et neil ei ole absoluutselt mitte midagi öelda.'

Ned: 'Flanöör on see, kes hulgub mööda linna ringi. Ta... uitab tänavail ilma kindla sihita... lihtsalt selleks et tänavail uidata. Ja peatub, siis... kui talle meeldib.

.....

Ned: Sest ta ei v-vajagi lootust. Ainuke, mida ta elult tahab, on... käesolev päev. Ja kui ta vanaks saab... siis ei meenuta ta Võite ja Kaotusi. Ta mäletab... mõningaid nüüdseks kadunud kohvikuid, kus ta jõi kohvi koos... veidrate, kõhedust tekitavate võõrastega. Ja inimestega, keda ta juba aastaid on tundnud. Põgusalt.

Lina: Sest olla flanöör tähendab olla üksi.

Ned: Jah... aga ma arvan, et mitte kunagi... üksildane.

Lina: Kas selleks sa tahadki saada?

Ned: Mul ei ole k-küllalt tugevat iseloomu. Aga ma s-sooviksin, et selleks saaks keegi, kes on minust parem. Sest minu arvates on see parim! Olla... vürstlik vagabond. Saad aru? Uitaja linnas. Jalutaja'

Ned: 'Ei ma ei usu, et nad (lapsed) tõtt räägivad. Öeldakse, et n-nad räägivad tõtt, aga... need, kes seda ütlevad, on lollid. Ma ei usu, et lapsed räägivad tõtt, pigem on nad... kohutavalt avameelsed.

...

Ja kogu aeg oled sunnitud imetlema neid igavaid asju, millega nad tegelevad. "Johnny luges täna viieni! V-viieni!" Ma ei oska midagi selle peale kosta. Ma lihtsalt seisan. S-see ei meeldi inimestele. Selleks ajaks kui Johnny oskab k-kümneni lugeda, pole mind nende jaoks enam olemas.'

Adem | Oxygen

Ausamat ja siiramat sorti vaatamine noorsantidest ning neidisest, kes põevad geneetilist haigust, mis päev-päevalt sööb neilt kopsud ning lõpeb varem või hiljem kopsude täieliku kokku kukkumise ja surmaga. Ehk filmi noorukid teavad juba varajasest lapsepõlvest, mis neid ees ootamas on ja kui palju vähem aega on antud elamiseks võrreldes teistega. Kuis säense teadmisega oma elu elada? Üks noorhärra, nimeliselt Xavier (Wouter Hendrickx) valib väljakutsuva, piiride kompamise strateegia, harrastades näituseks süvavee sukeldumist, vastupidavus alasi, ideega proovida nii paljut ja nii palju kui ettekirjutatud ajaga on võimalik. Teine noorsant Tom (Stef Aerts) vastupidi ei näe mingit mõtet tavapärasel pungestamisel ja on otsustunud niisama antud aja ära töllerdada ja võtta vastu tulev. Kaks vastanduvat suhtumist. Pole õiget, pole valet, kuigi ümbritsev keskkond sõprade, vanemate, arstide, armsamatega arvab erinevat. Arvab erinevat kuna on omakasupüüdlikult enesekeskne. Nagu ka noorsandid ise oma olemises. Ehk siis võib küsida, kes peaks elama kellele? Kas piiratuma ajaga inimesed mitte nii piiratud ajaga inimestele või vastupidi? Minu sümpaatia sai kuuluma igal juhul töllerdisele.

Teise nüansina jäi hinge kraapima taaskordne nägemine armastavast ja leplikust poja ja ema suhtest ning närvilisest ning konkureerivast isa ja poja oma vahelisest suhtest. Kas nii ongi juba säetud looduses, et vanem generatsioon isaseid tunnetavad nooremate poolt ohtu ning vastupidi noorem generatsioon vajab vanemaga generatsiooniga vastandumist. See tundub liigse primitiivsusena, kuid mitmeti on säenne konfrontatsioon jäänud silma. Kuidagi ebavajalik, tuleb tunnistada tõde.

The Wrestler

Jätkasin tutvumist Darren Aronofsky tegemistega ja tõesti, tõesti 'The Wrestler' oli suurepärane leid. Tegemist on jutustusega ennast ajalõksu mänginud endise aja ameerika maadluse kuulsusest Randy 'The Ram' Robinsion (Mickey Rourke), kes pole ringist välja saanud ja kuigi parim enne on möödus juba kümnendeid tagasi, tuleb endiselt leib lauale läbi valu peamiselt just nädalavahetuste etendustest, nüüd juba üsna väikestele auditooriumitele. Kõik hiilgav on läinud kaduva teed, on jäänud närbuv lihamägi, blondeeruvad valged salgud, võltspäevitus, treileripark, stripiklubi, kulunud ürbid, steroidid, armid ning ilus hing, millele on raske mitte kaasa tundma jääda.

Terviserike on lõppeks see, mis rattast välja paiskab väsinud keha, tuleb haarata antud võimalusest, otsida muutust ja kõrsi uueks eluks ning hetkeks vaid nagu kõik laabukski, hetkeks vaid kõik klapikski, kuid neh. Kokkusattumus siin ja kokkusattumus seal ning 'The Ram' ongi ringis tagasi, võimalik, et viimaseks korraks. Päris elu väljaspool ringimaailma on siiski hingele valusam ja parem otsida lepitust või lõplikumat sorti väljapääsu juba vanast heast..

Iluskurb lugu.

Moon

Põnevamat sortimenti vaatamine.

Cafe du Flore

Imetabane. Kaks erinevas ajas-ruumis lugu põimuvad üheks armastuse kolmnurgaks, millele antakse võimalus eksisteerida. Ilus, ilus lugu ja suurepäraselt vormi valatud.

Deemonid

Mäeots Ain on kenasti kokku õmmelnud mitu erineva tahuga õnnemänguri lugu, mis üksteisega erinevas ajavõtmes põimuvad. Tublilt tehtud.

Valhalla Rising

Nicolas Winding Refn jättis 'Drive'-ga niivõrd kutsuva mulje, et sai proovitud ka varasemat loomet 'Valhalla Rising'-u vormis. Tundlikku kaameratööd ning toorust oli küllaga, muud suurt silma paraku ei jäänud.

Grizzly Man

Timothy Treadwillil on õnnestunud kaaderdada mõned üsnagi kuldsed kaadrid ürgsest Alaskast. Näituseks, moment kui Timothy tutvustab tagaplaanil toimetavat võimast isagrislit kui oma suurt sõpra ning samal ajal silkavad üle niidu ka kaks rebast, kes suures uudishimus tulevad tutvust tegema Timothy ning kaameraga. Või teise momendina üsnagi lähedalt üles võetud kahe võika isagrisli võitlusest territooriumi ning paaritusõiguse pärast, teeb domineerivam pool järsku sõna otses mõttes põhjad. Neid kaadreid jagus omajagu. Aga need kaadrid olid kõik Timothy Treadwilli omad.

Werner Herzogi kaadrid kuulusid, aga Timothy Treadwilli kui persooni lahti muukimiseks. Aus olles, siis miskit paeluvat nüüd küll pinnale ei tõusnud, kui vaid teadmine, et tegemist oli üsna lihtsameelse indiviidiga ja mitte seepärast, et ta grislidega koos otsustas suvi veeta, vaid pigemiti kuis ta seda ise põhjendas ning kuis ta väljendus ülesvõetud kaadrites.

Tokerjad

Anija mõisast on omajagu kordi mööda uhatud Kehra Tallinna lõigul, kuid senini pole sammu sisse astuda olnud suuremat põhjust. Rõõmustav, et Anne Türnpu ja Eva Klemets säense võimaluse andsid. Põnev oleks asjaosalistelt ise kuulda, mispidi ja kuis täpselt nad oma otsingutes näitemängule just Anija mõisaparki jõudsid või teisalt hoopiski tuli otsida sobivat näitemängu, mida ses suurepärases paigas publikumile pakkuda. Huvitav.

 

Imetabaselt täkkesse on küll neil tütarlastel õnnestunud ruum ja aeg sättida. Kergelt küll niiske, kuid siiski selge taevaga, vähemasti ma tahan mäletada, et taevas oli selge ja etenduse edenedes sirasivad juba esimesed tähed laotuses. Õhk oli meeldivalt jahe ning tasahilju saabuv sügisese õhtu lummav pimedus. Ruumiliselt oli leitud just mitte küll Eesti mõisaparkides harukordne tammepuude ringjas kogum, ehk minu kujutluspildis nö püha hiis, kuid kindlasti harukordselt sobiv paik etenduse keskpaigaks olnud ringlavale. Mäene üksteist täiendav koostoimimine kogu olustikus. Tuleb tunnistada, et värskes õhust varajasemate teatri kogemuste põhjal pole õnnestunud oma lihtsuses nii täiuslikus ajas ja ruumis varem etendust kaeda. Õnnestus leida ka üks klõpsakas veel sest kirgastavast paigast ja ajast:

Sügavamat sorti kummardus kord veel lavastaja tandemile ka oskuse eest, mitte üle sõita näitepaigast näitemänguga, vaid anda ka paigale ja ajale loo jutustamisega sügavust juurde. Pean tunnistama, et pööramäng pööramänguks ja eestlaste õiglusmeelsus õiglusmeelsuseks ja kannatused kannatusteks, see kõik jäi täiendama seda visuaalset ja tunnetuslikku kohaga kaasnevat elamust. Kõik need väikesematki detailid nagu koorilaulu viimine taamale, publikumi selja taha ja siis omakorda suures konvois üle heinama saabumine lavale või hiiglaslikud valgest riidest nukuteatri nukkude laadset kratid eemal pimedas öös vehklemas või mõisahärra kõne mõisakatuselt rahvale või kali ja mulgipudru ühises lauas mida publikumile serveeriti või ... Seda jada võiks jätkata veel pikalt ja pikalt.

Sõnaga jään arvamise juurde, et kogu näitemäng oli kummardus kodumaistele suurepärastele augustiöödele ning võrratule mõisapargi atmosfäärile ja selle tajumine oli uudne kogemus ja ääretult ergastav. Aitäh!

Kon-Tiki

Thor Heyerdahl sai tutvumine toimus õite ammu sarja 'Maailma ja mõnda' raames 'Ra' nimelise trükiga. Juttu tehti bambuslaeva ekspeditsioonist Marokost üle Atlandi Kariibi mere saartele. Oli enam kui kaasakiskuv lugemine, kuid mingil arusaamatul põhjusel jäi tol hetkel Thor Heyerdahli tegemiste täpsem uurimine tagaplaanile.

Nüüd siis nähtust selgines nii paljut, et Heyerdahl oma esimese kuulsuse võttis hoopiski Kon-Tiki nimelise ekspeditsiooniga Peruu rannikult Raroia saarele Polüneesiasse tõestamaks, et Polüneesiat asustusele andsid oma panuse ka lõunaameeriklased. Huvitav teadmine.

Film ise oli küllaltki täpselt mudeli järgi tehtud ning klassikaliselt purki surutud. Juba alguse kaadrid lumisest tiigist, kargemat sorti taustahelist ning lakoonilise fondiga tutvustav tekst õhkas põhjamaist filmikunsti. Narratiivist lähtuvalt oli oluline ära tuua kindlasti ka Thori lapsepõlvest kogetu veega, suhestus kaasaga, uurimustöö Fatu-Hival, äraütlemised kirjastajadelt ja alles sai balsapuust laeva ookeani vette ja liikuma lääne suunal. Igal juhul tundmus jäi, et tegijatel oli olnud suuri raskusi filmi kokku lõikamisega, mida võtta, mida jätta ja tulemiks oli lühikeste episoodide jada, milles otseselt loo jutustamine jäi taha plaanile. Rääkimata siis süübimisest seiklejate sisemusse ja nende omavahelistesse läbisaamistesse. Imselt oli see ka taotluslik, kuna kokku sai ikkagi üks üsna kutsuv, seikluslik ning positiivne piltide jada, mis ajab hamba matkurluse osas verele.

Down by Law | Seaduse kütkeis

Oma lihtsuses vaimustav. Keskmisest Jarmuschi filmist ehk toekama narratiiviga, kuid siiski jääb tähelepanu keskmesse ikkagi karakter. Kolm karismaatilist, teineteisest sõltumatut karakterit ja lihtsamat sorti sündmuste kulg, koos tubli Tom Waitsi kandvate helidega. Vägagi kena. Meenutas paljutki oma olemuses Jarmuschi 2 aastat varem valminud 'Stranger than Paradise'.

Üks läbivaid teemasi oli kodaniku Roberto inglise keelsete kalambuuride ja ütlemiste kogumine vihikusse ning õigete momentide leidmine viimaste tutvustamiseks üldsusele. Üks näidetest:

Roberto vangla stseenist - 'I scream, you scream, we all scream for ice cream.'

Humoorikaks tuleb tunnistada.

Night on Earth | Öö Maa peal

5 linna. 5 lugu. 5 lühikest, elulist, kaasahaaravat novelli. Nii moraaliga, kui moraalituid. Puhas kuld ja nauding.

Limits of Control | Võimu piirid

Härraselt Jarmuschilt on varasemadest aegadest nähtud säensed šedöövrid nagu 'Coffee and Cigarettes', 'Stranger Than Paradise' ning 'Dead Man', viimane mitte nii väga, kuid kaks eelpool mainitut sobitusid kohe õige hästi mo maitsemeelele, seega oli ka erutus keskmisest suurem kui sai märgatud läbi sotsiaalmeediumi ruumi, et Sõpruse kino võtab vaevaks korraldada Jarmuchi retrospektiivi lausa. Tuli minna. Esmaseks valikuks osutus Jarmuschi üks värskeimaist 'Limits of Control' (2009).

Kellele kuis, aga mo jaoks oli tegemist ühe parima aktsioonfilmi paroodiaga läbi aegade. Oli olemas kõik kohustuslik - napisõnaline teravamat sorti repliike loopiv kangelane, köitev paljas ihu kangelasega voodis, köitev paljas keha mõrvatuna, samm-samma haaval lähenemine kurikaeladele, võimatuna näiv ülesanne, töö kiire ja korralik, tagasi tavapärasesse elu rütmi. Lihtne. Kaunis.

Jarmuschist veel, härrase suust on kukkunud ka kuldsemat sorti mune, mis olid ka moel või teisel Sõpruses välja toodud:

“Nothing is original. Steal from anywhere that resonates with inspiration or fuels your imagination. Devour old films, new films, music, books, paintings, photographs, poems, dreams, random conversations, architecture, bridges, street signs, trees, clouds, bodies of water, light and shadows. Select only things to steal from that speak directly to your soul. If you do this, your work (and theft) will be authentic. Authenticity is invaluable; originality is non-existent. And don’t bother concealing your thievery - celebrate it if you feel like it. In any case, always remember what Jean-Luc Godard said: “It’s not where you take things from - it’s where you take them to.”

“So if too many people like my films, I might get scared and think I did something wrong. Honestly.”

Searching for Sugar Man

Ilmaavarustes on imelisi inimesi ja veel imelisemaid muinasjutte omajagu, mida teab ja tunneb vaid väike kogukond, õnneks aeg-ajalt juhtub, et miskit eriti suurepärast nopitakse ka üles tublide vormivalajate poolt ning tuuakse kogu ilmale vaatamiseks. Nii sai juhtuma ka suureks rõõmuks alloleva looga.

Tagasihoidlik härrane Sixto Rodriguez Detroidi 1970.-ndate indie muusika skeenelt võttis linti kaks üsna oivalist muusikalist kogumikku nimedega 'Cold Fact' (1970) ja 'Coming from Reality' (1971), mis mingil müstilisel põhjusel ei leidnud kunagi ühist keelt Ameerika mandri rahva muusikalise maitsemeelega, mis hämmastas pisarateni nii kohalikke muusikat produtseerivaid otsustajaid kui ametivendi. Juleti arvata, et Sixto lüürika ületas sel ajahetkel isegi kultusliku lugudevestja härrase Dylani enda loomingut, sobilik valgete tähtedega punavalge triibuline liialdus ilmselt. Sõnaga, peale kahte imetabast kogumikku oli Rodriguez pildilt kadunud.

Mis ei sobitunud, aga onu Samile, sobitus hästi onu Mandelat ootavale Lõuna-Aafrikale. Kuis täpselt Sixto esimene kauamängiv Mustale Mandrile jõudis ei tea täpselt keegi, kuid ometi tabas bobmarleylik malbe tämber ja sotsiaalkriitiliste sõnumitega lood apartheidi konnasilma piisavalt teravalt, äratamaks summutatud rahva häält. Ehk teatud mõttes annab leida siin paralleele ka meie koduvabariigi 'laulva revolutsiooniga', aga see selleks. Sõnaga Rodriguez läks tänapäeva mõistes 'viral'-iks - igal vähegi endast lugupidaval majapidamisel pidi kodusel riiulil olema 'Cold Fact' plaat. Ehk siis müüki ei tehtud mitte kuldplaadi numbrites, vaid pigemti mitmekordsetes plaatinumplaatides, mis isegi nii imeks pandav ei tundu. Samas müstifikatsioonide valdkonda kuulub kindlasti, et müüginumbrid ning ikoonilik populaarsus LAV-is ei jõudnud kuidagi muusiku endani, samas ega keegi ka väga vaeva ei näinud, kuna levis teadmine, et Sixto on juba ammu ilma leidunud tee viljakamatele jahimaadele ja nii sai teadmatus kestma kümnendeid, kuniks kaks keskealist lõunaaafriklasest Rodriguezi lemburit otsustasid mehe salapärase kadumise müsteeriumi lahendada. No ja tuleb tunnistada, et tänases globaliseeruvas ilmas aitab internet imesi korda saata ka kõige keskpärasematel.

Sõnaga ilusamat sorti muinasjutt on tee linale leidnud, eriti võrratu mjusiikiga ja väga viisaka kujundusega, üllatuma sain, et ka YLE ja SVT ehk meie põhjanaabrite riiklikud televisioonid on oma käe alla pannud filmi valmimisele. Igal juhul väga priima vaatamine ja tuju tõstev kogetu. Kui eelmise hooaja number üks heatuju filmi tiitli võttis 'The Intouchables', siis käesoleval hooajal on kindel favoriit hetke seisuga 'Searching for Sugar Man'.

Üks humoorikam äramainimine veel filmist kui mängiti lugu laulu nimega - 'Cause', milles peitus ka järgnevad sõnad:

My Estonian Archangel came and got me wasted
Cause the sweetest kiss I ever got is the one I've never tasted
Oh but they'll take their bonus pay to Molly McDonald,
Neon ladies, beauty is that which obeys, is bought or borrowed

Allan Pease and Barbara Pease 'Why Men Don't Listen and Women Can't Read Maps

Küll mitte pahvistav, kuid üllatuslikult silmaringi laiendav ning pilti klaaristav populaarteaduslik kirjutis sugudest - naistest ja meestest ning evolutsiooni tagajärjel tekkinud omavahelistest erisustest. Ilmselt küll on leitud sobivaid uurimusi ja näiteid oma nägemuse kirja saamiseks, ehk ilmselt on võib teatud osas kirjutatu üsna kergelt ümber lükata, kuid meelt lahutav lugemine sellegi poolest. Huvitavamaid väljanoppeid, mis igapäevasel toimetamisel võivad ära kuluda, mõistmaks ühe või teise tugevusi või nõrkusi või eripärasid:

• naissool on välja arenenud parem lainurk nägemine, mis võimaldab nägemist kuni ~45 kraadi vasakule ja paremale ning üles-alla ninast, andes võimaluse lähiümbruses tabada igat väiksemat detaili, meestel seevastu on pigemiti nö tunnelinägemine, mis võimaldab näha täpselt ja kaugele. Seletuseks - meesrahvas pidi kauges ajas jahtima saaki ning oluline oli tabada distantsilt saaki, naistel seevastu oli vaja, aga koopas toimetades pidada silmas kõike lähiümbruskonnas, mängivaid lapsi, koopa avaust ja oma pada. Näitlikustamiseks veel, et Austraalia maal hukkub kaks korda rohkem poisslapsi teed ületades kui tüdrukuid;
• meessool on kombeks miskit pilguga puurides pead kaasa liigutada - vasakule-paremale, üles-alla, nagu skaneerides, see on ka põhjus, miks mehed saavad tunduvalt rohkem etteheiteid võõraste seelikute jälgimisest, kuigi tegelikkuses skaneerivad niisamuti meeste välimust ka naised, isegi rohkem, kuid tegevus on peidetud ja seega ei jää ka vahele;
• naisterahvad näevad küll pimedas paremini üldiselt, kuid mehed näevad kitsamalt ja kaugemale, mispärast on meestel öösiti kindlam tunne sõita kui naistel;

• ajupoolkeradel on erinead funktsioonid ja oskuskeskused:

         

• suurel osal meespooltest on eraldi oskuskeskus orienteerumiseks ja navigeerimiseks, naistel jällegi kõneks, mistõttu paljud naisterahvad on leidnud oma tugevatest omadustest lähtuvalt ameti õpetaja, psühholoogidena, tõlkidena;
• üks koolkond teadlasi arvab, et naistel on kuni ~30%  võrra tihedam võrgustik vasaku- ja parema ajupoolkera vahel, mis tagabki tunduvalt selgema ja voolavama kõnevõime, lisaks tagab kiirem ühendus kahe ajupoolkera vahel ka kiirema järeldamise võime, mida teame kui 'naiselikku intuitsiooni';
• numbrid Austraalias näitasid, et kui muidu oli naiste-meeste suhe erinevatel ainetel enam-vähem võrdne, siis meeste osakaal oli valdav füüsikas (82%), IT (69%), matemaatika (65%), ehk ained, kus on vaja head ruumitaju, siis on mehed eesrinnas. Ametite poolest jällegi Inglismaal on mehi lennukipilootide ja võidusõitjate hulgas 99%, arhitektide osas 91%, piljardimängijate hulgas 87 ja raamatupidajaid 83%;
• meestele kuulub 99% kogu planeedi patentidest - vidinad sobituvad meesolevustele hoolimata vanusest;

• meestel on paksem nahk kui naistel, mehe nahk seljal on 4 korda paksem kui kõhul, mis on pärand kaugetest aegadest, kui tuli kaitsta end rünnakute eest selja tagant;
• kuigi meestel on tunduvalt madalam valulävi kui naiskodanikel, siis jällegi füüsilises aktiviteedis nagu sportides saadud vigastust mehe keha ei tunne nii erksalt;
• avalikes ruumides, näituseks söögikohtades eelistavad mehed istuda selg vastu seina ja nii, et nägemisulatus oleks võimalikult lai, tundes end läbi ala kontrollimise turvalisemalt;

• kui naisolevus küsib nõu riietuse osas on tal ilmselt endal juba kavand paigas ja ta ootab kinnitust, et valik oleks õige. Seega kui küsimus on, et kas kleidi juurde sobituvad kuldsed või sinised kingad, siis õige vastus on uurida, kas neidis on juba valiku ise teinud ja lasta oma valitut põhjendada ja siis heaks kiita;
• emad, tütred, vanemad õed räägivad tihti oma meespoolte eest, kuna meessugu töötab valdavalt vasaku ajupoolkeraga, kus kõnekeskusel ei ole täpset asukohta, seega kui mehel tuleb jutustada on kogu vasak ajupoolkera pidevas töös ja otsib õigeid sõnu. Uurimused on tuvastanud, et mitte ainuüksi ei hakka tütarlapsed varem rääkima kui poisid, vaid 3 aastaselt on tüdrukute sõnavara 2 korda nii suur kui samavanustel poisslastel ning lisaks on jutt kergesti arusaadav. Poistel seevastu on kombeks kasutada jututäiteks parasiite nagu 'hmm', 'ää', 'öö', 'nagu' ja lõigata sõnalõppe ära;
• meessugu räägib selleks, et infot edasi anda, naissugu räägib selleks, et rääkida, meespooled tõlgendavat juttu kui abipalvet ning näevad kohustust välja pakkuda lahendusi probleemidele, kuid naissugu hoopiski ei taha pidevaid vahelesegamisi lahenduste väljapakkumise näol, vaid pigemiti empaatia rikast kuulamist ning soovi päevas ettenähtud sõnade limiit täis rääkida. Numbrid ütlevad, et naisterahvad Itaalias räägivad keskmiselt 6000-8000 sõna päevas, lisaks veel 2000-3000 kommunikatiivset häälitsust ja 8000-10000 kehakeelelist sõnumit, ehk kokku nii ~20000 märgi kandis, meestel seevastu on numbrid 2000-4000 sõna, 1000-2000 häälitsust ja 2000-3000 kehekeelelist märki, ehk kokku ~7000 märki. Pea kolm korda vähem. Ehk meestel tuleb olla valmis kuulamiseks;
• kuis rääkida mehega? Räägi lihtsalt. Anna ainult üks teema korraga, mille üle juurelda;
• 'if a woman is talking to you a lot, she likes you. If she's not talking to you, you're in trouble.
• naised kasutavad kaudset kõneviisi, mehed otsest. Kaudse kõneviisi eeliseks on suhete loomine ja hoidmine, tähtsaim kohal on harmoonia. Otsese trumbiks tulemuslikkus ja kiirus;
• 'to get a man to listen, give him advance notice and provide an agenda';
•  'underpressure woman talk without thinking, underpressure men act without thinking, that's why 90% of people who are in jail are men and 90% of people who see therapists are woman'

• progesterooni nimelise hormooni pärast on naisolevustel nõrkus pehmete mänguloomade nagu näituseks karude vastu, kuna nende välimus meenutab vägagi väikelaste kuju suurte silmade ja lühikeste jäsemete ja pontšaka kehaga;
• loomulikud blondid juuksed on kõrge östrogeeni tunnuseks;
• mida kõrgem testesterooni kogus kehas, seda parem kaardilugemiseoskus;
• tänu testesteroonile on ka ~90% vangidest mehed;
• tedretähnidega punapäid sünnib siia ilma sama palju kui homoseksuaalseid inimesi;
• homoseksuaalsetele kodanikel on kolm korda suurem tõenäosus võrreldes heteroseksuaalsetega, et ka nende suguvõsas on teisi homoseksuaalseid olevusi, ehk teisiti öeldes on homoseksuaalsus põhjendatav osaliselt geneetikaga;

• mida intelligentsem on mees, seda väiksem on sugutung;
• hommikuti on mehe testestorooni tase 2 korda kõrgem, õhtuti peale tööd ~30% madalam tavapärasest;
• 'The Rooster Effect' - kukk suudab ühe kanaga paarituda ühe päeva jooksul 5 korda, 6.-ndal korral kaob tal igasugune huvi sama kana vastu, samas on ta võimeline paarituma järgmise kanaga. Sama number on oinal lammastega ning mehel naisega, pullil on samas number 6;
• juhuslikust hetkest kuni orgasmini kulub isastel olevustel keskmiselt 2,5 minutit, naissool seevastu 13 minutit.

Mõnikord on kõik nii selge

Viinistu omab mulle magnetiseerivat mõju ning eriliselt võimendab mõjusust rannast pisut eemal paiknev müstiliselt industriaalne Viinistu katlamaja oma 'stalkerliku' atmosfääriga. Oma osa omab kindlasti siin juures ka veel suurepärane kogemus kahe aasta tagusest suvest ning projektist nimega - ПУСТОШЬ, oli tõesti suurepärane sürreaalsuse kompott, mida RAAAM jällegi pakkus.

Kuigi teisalt jah, neidise Moppeli tegemistega ei ole paraku tänini õnnestunud leida ühisemat sorti keelt, kuigi tahtmist on jagunud. Samas noorkollektiiv eesotsas Lauri Kaldojaga olid piisavalt veenvad argumendid pilonksi soetamiseks.

Paraku läks taaskord õnnetult, ei olnud mul jõudu ja tahtmist kaasa minna etenduse hektilisusega, kus üks episood vahetus hetkeliselt teisega ning üks trafaretsus asendus järgmisega. Pealiskaudsus ja hästi kõlavad sõnad ning lõppeks järelhüüe, et õnne saab leida tühjusest. Ei olnud kuig veenev igal juhul. Sõnadega. Ei kogenud uudsust, ei tunnetanud sügavust, ei näinud mänguilu. Ilmselt tekitas tülpimust peas genereerunud paralleel igapäevasest tõelisusest  - üleküllastunud infotulvast sisu välja uhtumise protsessist. Siit, sealt, alt, ülevalt, paremalt, vasakult, igast ilmakaarest ainult pritsib uut ja meelt köitvat peale, ole ainult vunts ja võta vastu. Pahaaimamatult kujuneb välja nii värskusevajadus ning keskendumise puudulikkuse häire, kui nii võib öelda. Jõudmata süveneda ühte kildu, jõudmata seda lahti mõtestada on juba järgmised reas ootamas, mida ei saa ju ometi jätte ootele. Aga neh, võimalik, et tegu on mu isikliku tragöödiaga. Igal juhul sattudes ka teatris säensesse hetkeliste kildude virrvarri tekkis tõrksus kogu tüki vastu, millest on nüüd tagant järgi isegi sutike kahju.

Emotsiooni igal juhul võtsin kaasa, paraku mitte positiivsemat sorti sedant puhku.

Kathleen Tracy 'Sacha Baron Cohen: From Cambridge to Kazakhstan'

Üsna igavalt kirjapandud peavoolu toodang uelsi juurtega rikkast perest pärit juudipoisist, kel taskus Cambridge ajaloo diploma tööga juutide panusest ameerika maa inimõiguste liikumiste juures, laiemale üldsusele rohkem tuntud kui Ali G, Borat, Brüno ja Aladeen.

Süütus | All That Matters Is Past | Uskyld

Oleks pakkumise teinud, et Taani koolkonnast tuleb film niivõrd selged paralleelid tekkisid von Trieri 'Antikristusega'. Tuleb, aga samast lähedalt Rootsist ja tuleb jõhkralt, tuleb eluliselt, isegi ehk natuke häirivalt eluliselt esiti. Samas raputusi ongi vaja. Raputusi me otsimegi.

Sõpruse lehelt.

Olen nii elevil | I'm so excited | Los amantes pasajeros

 

Aasta kõige õnnetum film on nüüd kaetud, isegi ei mõista veel, miks oli vaja lõpuni saalis olla.

Lähedus

Elina Pähklimägi pakkus suurepärase võimaluse taaskord Kõue mõisa külastada, naudelda remonteeritud hoone sopilisust ning stiilselt väljamängitud detailiderohket olustikku, alates algupärastest puidust lülitidest, pistikudest, triikrauad uksestopperitena ning Umberto Eco kirjatükid tualettruumis. Äärmiselt peen.

Näitemäng ise oli tuttav juba kinolinalt, kuhu ta omakorda oli jõudnud jällegi teatrilavalt, ehk siis Patrick Marberi kirjutis läbi Londoni lavalaudade Mike Nicholsi filmipurki ning nüüd juba tänu Elinale Kõue mõisa aita. Tänu viidatud tutvusele läbi filmi pakutavale süžheele ning lavastaja poolse detailitäpsuse, siis esimese poolaja jälgimine meenutas filmi vaatamist subtiitridega. Praktiliselt kõik oli etteoodatav ja aimatav, mis natuke tappis etenduse võlu, aga see on puhtalt inimeste traagika, kes on filmi näinud. Liiati tekkis vajadus võrrelda filmi ning etendusest välja kasvanud rolli lahendusi. Näituseks oli mul pikka aega raskusi Nero Urke intensiivse ja neurootilise mängumaneeri nautlemisega, kuid mida etendus edasi, seda enam hakkab mulle see sümpatiseerima kui konteksti sobiv. Antud juhul sobis ideaalselt. Ja oli veenvamgi kui Jude Law mängitud pehmelt malbe Dan.

Kui mõtlen nüüd tagasi etendusele ja filmile, siis Anna rollis näen ma pigemiti vaimusilma retrospektiivis Helena Merzinit kui Julia Robertsit, mitte, et üks või teine nüüd selgelt parem oleks olnud, kuid Helena oli selgelt vahetum, ehk annab eelise siin ka teatri olustiku intiimsus.

Agnes Aaliste ja Natalie Portmani rollilahendused jäid mulle tunduma identsed. Agnese puhul jäi suurim üllatus etenduse järgsesse publikumi tänamisse, kui lavale saabus üdini ontlik ja tagasihoidlik neidis, võrreldes väljakutsuva ja terava Alicega. Milline uskumatu metamorfoos.

Ja viimaseks Kaido Veermäe, kelle omanäoline hääletämber on lihtsasti meeldejääv ja seda kõikse paremas mõttes. Samas Clive Oweni jõuliselt sirgejooneline macho Larry oli veenvam tuleb tunnistada.

Kokkuvõttes nauditav kogetu.

Aitäh!

Sønner av Norge | Sons of Norway

Skandinaaviast, sedant puhku Norrast tuleb uskumatut kvaliteeti. Jens Lieni üles võetud film on puhtamal kujul tõsieluline absurdikas, mis balanseerib nii komöödia ja draama vahel, pildistades vabameelset kasvatust, hipilikku isafiguuri ning punkariks kasvava poja omavahelisi tegemisi enne ja peale traagilisi juhtumisi peres. Suurepärane.

The Fountain

Tahtsin kogeda Aronofskyt, sain kogeda Aronofskyt. Ilmselgelt on härrasel vändatud ka selgema visiooniga filme.

Life of Pi

Inimesed tahavad uskuda.

Hitchcock

Fenomenaalselt meeldejääv esitus järjekordselt härraselt Hopkinsilt, eelkõike ikkagi see ainulaadne hitchcoclik kõnemaneer. Priceless!