Raudmees. Odysseuse eksirännakud.

Kodumaiste kodanike suur elulugude lembus ei väljendu enam mitte üksnes poodide raamaturiiulitel ja tele/kinoekraanidel, vaid ka teater on oma piskut sest ahvatlevast pirukast nõutamas ja tegelikult juba õite pikemat aega. Õige ka, kui janu on, siis tuleb janu kustutada. Raamatu ning filmi vormilise väljundi puhul on olnud ootus alati selge, vähemasti mul, - leida uusi infokilde ning täiendada juba olemasolevat teadmist  huvipakkuva kodaniku või kodanike rühmituse kohta. Teatri puhul ma sellist kihku varem üllatuslikult täheldanud aga ei ole. Samas Tartu Uue Teatri 'Ird.K' ning Vanemuise 'Ruja' meenuvadki hetkel ainumate kogemustena mu pagasist, mis klassifitseeruvad kui eluloolised teatritükid. Ei kummatki läinud vaatama ma suures janus värskete teadmiste järele, vaid ikka nagu alati - elamuse näljas. Ja nii juhtuski, et mõlemal õnnestus mu hinge kosutada kõige suurepärasemal moel ning tajutavat kommertsiaalsust ma tabada ei suutnud või siis  võib olla isegi pigem ei tahtnud. Nii puht juhtumisi on mõlema etenduse puhul tegu lõunaosariikide toodanguga nagu ka just tarbitud Raudmees. Aga see selleks, see ei olegi hetkel määrav.

Raudmehega oli, aga kohe algselt peale ristivastupidi. Pileti soetamisel sai ainumaks määravaks teguriks ikkagi vaid Gunnar Grapsi nimi ja ühtlasi pisut põhjendamatu lootus mõista, saada teada sutike enam kodumaisest rock'n'rolli päikesepoisist. Ilmselgelt ei olnud lavastaja Robert Annuse taotlus aga Grapsi elu lahata, ega lahti mängida. Küllaltki lihtsakoelise ülesehitusega etendusel, oli rebitud välja erinevaid episoode Gunni elust, mida täitsid ilmetult kokku klopsitud dialoogid kaaskondsetega, mis oleks pidanud Grapsi isiksust avama, aga jäid paraku sisutühjaks ajatäiteks. Välja julgen aravata ainult lapsepõlvest nopitud vestluse isaga. Samas koolipidu, Nukuteatri periood, rooduaeg, parteiaparatuurist laekunud 'levimuusikalitsents', kontsertturneede aeg, oma koha otsimine taasiseseisvunud riigi raadios ja teles jne, jne ei jäänud kandma, ei pakkunud elamust. Erinevalt muusikalisest etteastest. Lavastuse jaoks spetsiaalselt kokku kutsutud muusikaline kolleegium oliti eriti hästi kokkusobitunud, nautides ise ning seeläbi pakkudes naudingut ka saalis istunud publikumile. Ehk etendus oli kergelt balanksist väljas, meenutades rohkem Grapsi auiks korraldatud kontserti kui lavastust. Kõik muu peale Grapsi loomingu popurii, kuigi jah, uuemat materjali oli küllaltki olematu hulk sisse pikitud, jäi üsna teisejärguliseks. Kahjuks.

Grapsi rolli täitmine oli usaldatud Juss Haasmale ning võis selgelt täheldada, et poiss on tõsiselt vaeva näinud osatäitmiseks vajaliku ettevalmistusega, Grapsile nii omase kehakeele ning  lihtsa ja siira väljendusrikkuse omandamisega. Kipitsema jäi tundmus, et Juss oleks veelgi rohkem tahtnud sügavuti minna, kuid mingil põhjusel jäi see olemata. Maria Soometsa rollilahendused jäid sedant' puhku vägagi meenutama katrinpärnalikku stiili, ehk vinti sai igakord ühe keerme võrra ülekeeratud. Leidlik oli  jalgade töö lahendus kus endise suure isamaa avarustes Grapsi kontserti järgsetel pidustustel, Maria poolt mängitud 'groupie' klõbistas/sahistas oma pikki, pulksirgeid, kontskingastatud jalgu edasi-tagasi tihedusega ~5 sammu sekundis. Pani muigama. Muigama panid ka Evald Aaviku ning Janek Joosti tegemised ja ainult heas mõttes. Mitte nii heas mõttes naljakad olid tantsulised numbrid, isegi minu vilumatule silmale, tundusid need olevat ikka väga ja väga puised.

Kokku oli siis üsna suurepärane kontsert ja üsna närb etendus.

The Drifter

Kõiges on süüdi Jack White, kollektiivselt koos The Raconteursi ja täpsemalt juba 'Carolina Drama' nimelise muusikalise palaga, mis mu hinge on kriipinud ja nii pool juhtumisi lugu otsides juutjuubist, jõudsin ka filmini 'The Dirfter', mille sountrackile on samuti eelnev pala jälje jätnud.

 

 

Nii lihtsalt jäingi liimile. Film ise paraku treileriga ühte jalga ei käinud, mõned kulunud sõnakõlksud, imetabane Indoneesia maastik saarte, mägede, lahtede, ookeaniga, palju surfi ja rütmi sobituvat mjuusikat. Preemiaks veel teadmine, et Rob Machado näol on tegemist ühe tituleerituima surfariga oma kogukonnas. Kokkuvõttes siiski närb elamus, eelkõike just tänu filmi treilerist ülesköetud ootustele.

Georg

Rahvusringhääling valis programmi, konkureerimaks kommertsi daihardide, houmalounide, surmarelvade ning waterwöörldiga, 'Georgi'. Igati kiiduväärt otsus kui arvestada, et mul täitsa tarbimata oli see film. Olin seega ärevil. Tuleb tunnistada, et ponud õige mitu aega juhtunud olukorda, kui oleksin oodanud ja teinud eelnevalt ettevalmistusi, et vaadata televisioonist pakutavat programmi. Ehk siis võib öelda küll - ma ootasin, et film mulle meeldiks. Aga muhvigi. 

Näitlejad olid küll igati priimalt valitud ja tegid oma tööd viksilt ja viisakalt, isegi suurepäraselt võiks öelda. Lemmikuks kujunes mul mustlasplikat Astat mänginud Anastasija Makeeva (välismaalaste Hele Kõre), roll oli iseloomuga, karakter keeruline ja hoolimata tüdruku pimestavatest visuaalsetest omadustest, mängis ta oma koha hiilgavalt välja. Samuti jättis suurepäraselt rolli ja filmi sobituva mulje latgal Renars Kaupers (välismaalaste Andero Ermel), tema mängitud Caesar oli oma olemuses usutav. ja lööv. Matvere oli harjumuspäraselt klassiga ja tippvormis, polegi muud lisada. Rohkem nagu osatäitjad märkimisväärselt pildile ei mahtunudki. Huvital kombel nähes Matveret ja Karki koos mängimas tekkis abstraktsioon, kas Matvere on noor Kark või Kark on noor Matvere, miskine seos tekkis nende kahe mehe mängus, välimuses, olemuses.

Materjali oli, näitlejaid oli, aga filmil polnud duhhi, Jäi vägisi mulje, et Simm on sunnitud olema liiga palju sündmustikku pressima kindlasse ajaraami, filmil puudus sujuvus ja sügavus, hüpati ühelt teemalt, teisele, et kindlasti saaks kogu programm kaetud. Tahaks nüüd näha sama filmi mitte lõigatud versiooni.

Hooaeg 2011

     

Kokku siis 62 hinge harivat ühikut, neist 32 kuulus filmile, 15 teatrile ning 7 jäi raamatule. Ehk siis kolme põhilise kategoora summa tuleb 54, ehk põhismõtteliselt vähemalt üks ühik nädalas. Päris ideaalselt on välja kukkunud, kuigi osakaalud võiks ehk pisut rohkem palanksis olla. 

Lemmikuimad hooajast 2011:

• raamat - Chuck Palahniuk, 'Kaklusklubi';
• film - Sarnet,'Idioot'; Kaurismäki,'Le Havre'; von Trier,'Melanhoolia';
• teater - no99, 'Võtame uuesti!'.

Teekond Araratile

Lühike, kuid sisutihe sissevaade Armeenia inimestesse, nende ellu, ajalukku, tänapäeva. Loo põhiteljeks on Tartu elaniku ning ülikooli teaduri Friedrich Parroti ja tema armeenlasest sõbras Hatšatur Abovjani avastusretk Ararati mäe tippu, mida siis omakorda rahvusvaheline grupp kodanikke mäevallutamise aastapäeval kordab. Täpselt selline film, mis paneb mäe- ja reisi ihaluse mahlad käima.

Umberto Eco 'Baudolino'

“Lying about the future produces history.” – Umberto Eco

Klassikaline Eco romaan - pikk, detailine, aeglase algusega. Sisse on pikitud fakte ajaloost ja samas hulgaliselt lugu utreerivaid väljamõelduid seiku ning ei puudu ka läbi sarkasmi prisma välja toodud mõtteterad. Kangelaseks on keskaja põhja Itaalia pööbliperest pärit Baudolino, kelle talendiks on imetabane võime kõiki inimkeeli omandada vaid lühiajalise kuulamise põhjal ning teisalt oskus luisata kokku kõige uskumatumaid lugusid. Omadused, mis veensid Saksa-Rooma keisririigi jumalust Frederick Barbarossat, teda oma kaaskonda võtma ning nii need seiklemised alguse said.

Endale noppimiseks tundus sobilik, romaani läbiv toon ajaloost ja tõest - kui usaldusväärseks võib lugeda kirjasõnaks saanud ajalugu, palju on seal tõde, palju on seal üksikisikute või väiksemata huvigruppide oma agendat või mis rolli nad üldse mängivad ajaloo ja/või legendide kujundamsiel, andmete avaldamisel või vastupidi peitmisel, tehes seda siis teadmatult või teadlikult. Erilise tähelepanuga on kaetud kiriku nii öelda reliikviate nagu ristija sääreluu, päästja surilina, kellegi varbaküüs jne jne kujunemise/tekkelugusid.

Meenub Churchilli ütlus 'Ajalugu kirjutavad võitjad', ehk siis teada tuntud tõdemus, kuid Ecol õnnestub see vägagi punaseks ja puiduseks kirjutada. Näituseks, viimases lõigus -

“Yes, I know it’s not the truth, but in a great history little truths can be altered so that the greater truth emerges.” Seeing the wisdom in this, the historian nonetheless laments the loss of a beautiful story; but the blind man assures him that one day, sooner or later, a greater liar than them all will restore the tale. 

Juttu oli siis loost, mida Baudolino oli vestnud ajaloolasele, Niketasele.

Pikema ja eeskujulikuma kokkuvõtva sõna leiab Allen B. Ruchilt.

Guadalupe años sin cuenta | Guadalupe Years Without Count

Pimeda juhuse tahtel õnnestus kogeda Kolumbia maal ka kohalikku teatrikunsti. Suurlinna Bogota, ühes pisemas linnaosas La Candelerias jäid tänaval silma kirjumate, pikemate sallide, märssidega liikuvad karvaste ja suleliste vood, kes kadusid pimedalt tänavalt valgustatud sissekäiku. Pistsin ka oma noka sisse ja selgus, et loetud minutikümnete pärast pakutakse suurepärast võimalust kogeda kohalikku kultuuri, teatri vormis, Teatro La Candeleria hoonetekompleksis. Tehtud-mõeldud. Piletihinnaks kujunes läbirääkimiste käigus 5000$ kohalikku, ehk siis meile ~2€. Kena.

Etenduse oli kokku pannud Teatro La Candeleria ruumides grupeering nimetusega Rapsoda teatro ja pakkumisel oli selline aegumatu pärl nagu 'Guadalupe años sin cuenta' ehk 'Guadalupe Years Without Count', mis esmakordselt mängiti ette juba 1975.a. Loomulikult serveeriti etteastet espanjoolis, seega ma just liiga palju detaili ära ei ampsanud. Tunduma jäi, et lugu rääkis, kohati ka laulis, revolutsioonilisest perioodist colombianode ajaloos, nii ~50-60-ndad võisid olla ehk ajaks. Etendus algas ja lõppes ühe sama stseeniga - ühe vaenupoole esindaja, lihtsa talupoja, Guadalupe Salcedo mõrvaga, poliitilise mõrvaga. Poliitiline mõrv on paraku olnud märgilise tähtsusega riigi ajaloos, 20.sajandi neljandas veerandis, kujunes sest üks tavapärasemaid vahendeid võimu haaramiseks ja/või kindlustamiseks.

Etteaste ise oli külalltki sujuvalt voolav, tänu mitmetele muusikalistele vahepaladele, mida kanti ette teema/stseenivahtuste üleminekul. Publikumi korduvaid naerupahvakuid nähes, tundus, et vaatemäng oli ka küllaltki humoorikas. Kõikse naljakamad näisid olevat purjus sõjaväelase jauramine ning jänkide parodeerimine, seda võttis publikum kiita valju, kestva naeruga. Ühe eripärana jäi silma ja rohkemgi ehk kõrva näitlejate kõne valjus, eriti kui otsida võrdlust kodumaise teatrumiga. Ei oldud mitte ainult selged oma kõnes ega ka otseselt karjutud, kuid tavapärasest rohkem detsibelle oli saalis. Lisada siia veel juurde tuuleveskiliku žestikuleerimise, siis joonistusid pakutavad karakterid vägagi selgelt välja, võib olla ehk liigagi selgelt.

Kokkuvõttes jäi sellise südamega tehtud rahvateatri etenduse mulje sest üritusest.

Idioot

Kodumaist filmitoodangut ilmestab pahatihti reeglipärasus, kui on nägu pole tegu ja kui on tegu pole nägu. Rainer Sarneti üles võetud 'Idioot' suudab, aga imetabaselt mõlemad pooled üheks tervikuks vormida ja enamgi veel. Alates suurepärase Dostojevski teksti õrntöötlusega, toomaks/viimaks tajutavamaks tänasele aeg-ruumile, kuid kaotamata seejuures kirjaniku ajatut sõnumit - inimese hingest, kui põhivarast; jätkates kunstniku Jaagup Roometi panusega sünge, minimalistliku, kuid metafoorse olustiku kujundamisel, meenutades jah, pisut Tim Burtoni kujutatavat pahalaste linna Gotham City-t ning mitte unustades stiilseid Riina Põldroosi ning Jaanus Vahtra loodud tualette, mis vaid võimendavad karakterite iseloomu; lisaks veel siia taakord (!) äraütlemata tabavalt õhustikku loov heliline kujundus Ülo Krigulilt ning loomulikult valitud osatäitjad, kes moodustavad ühtselt uhke ja üksteist täiendava ansambli, kuigi solisti sära kuulub vaieldamatult proua Untile, võrratult hingestatud Natasjale ning saigi ood 'Idioodile' valmis.

Filmitreiler, mis erinevalt tavapärasest ei olegi parem kui film ise:

Jan Kaus sõnastas kenasti La Strada (nr14, lk 4-5) kinolehes - ...kas maailmas, kus me oleme ühaselgemalt kehad, st keemilis-füüsilis protsesside ja reaktsioonide kogumid, kus hinge asendavad neuroloogilised protsessid, kus põhimõtteid asendavad stiilivõtted ja majanduslik käekäik, kus õnn tähendab eelkõige õnnestumist ja edu ning armastus kehalist iha, mõistame ülepea enam hinge suudelda - kannatada koos teistega, alanduda teise valuni?

Tracey Emin - You forgot to kiss my soul

Kus on hing? Mis on saanud hingest?

Ka Sirpist on leida hää analüüs Donald Tombergilt.

Kriisid mis muutsid maailma - Kosovo | View from the bridge

 Eesti Nato Ühing kutsus kohtingule Artise kinno, pakkumaks taastutvust Kosovoga, sedant puhku küll dokumentaali vormis. Kohale oli toodud ka enne filmi diskuteeriv ümarlaud, igati auväärses koosseisus Kristina Herodes (EULEX Kosovo endine pressiesindaja), Liia Hänni (endine Kosovo Assamblee juhi nõunik), n-ltn Toomas Karting (ESTRIF-5 ülem) ja Mart Nutt (eksperdi/moderaatori rollis). Suurepärane valik, teadjad kogenud kodanikud, kes suutsid oma sõnumit ka kaasakiskuvalt ning nauditavalt esitada, tõesti kahju, et etteantud aeg niivõrd lühidalt piiratud oli.

Filmist. 

Väidevalt on tegu esimese ametliku dokumentaaliga, mis sai vändatud peale Kosovo iseseisvumist 2008. aastal. Autoriteks Ameerika-Iisraeli taustaga duo John Ealer, Laura Bialis. Arvestades kodanike rahvuslikku tausta ning NATO rolli Kosovo sõjas, olin kergelt skeptiliselt meelestatud filmi objektiivsuses osas, kuid nagu selgus, et täiesti põhjendamatult. Raske oli tabada kallutatust ühe või teise või kolmanda osapoole suunas, millega kirjeldati etnilist konflikti albaanlastest moslemite, kristlastest serbide ning romade vahel. Filmi keskmeks oli seatud inimesed, lihtsad, kuid värvikad inimesed, ühelt ja teiselt poolt rindejoont, kes avaldasid siiralt oma arvamist minevast, olevast ja tulevast. 

Tüli sõlmpunktina toodi välja Mitrovica asum, mida läbiv jõgi jagab linna pooleks - ühel on serbid, teisel on albaanid. Ning linna ainumal sillal on koha sisse võtnud neid omavahel lahutavad NATO. Ja võitlus kestab tänaseni. Ongi olemas lahendamatuid konflikte.

Auk nr. 8

Kurblugu päris inimestest, päris probleemidest. 15 aastane noor, ettevõtlik kutt Jura, peab üksinda üleval viieliikmelist peret, oma  kahte õde, alkoholilembust ema ja viimase posssõpra, kes samuti harva kui üldse kunagi on pitsi sülitanud. Elavad nad Ida-Ukrainas paiknevas väikelinnas Snežnojes, endises jõukas kaevuri asumis, kuid nüüdses kolkas, kus leiva või siis kesvamärja toob lauale küll endiselt kivisüsi, kuid mitte enam ametlikest kaevandustest, vaid illegaalsetest, omal käel igaühe enda parema äranägemise järgi ehitet' käikudest. Kellegil vähegi nutti ja tahtmist on omale või kompanjoniga koos uru kaevanud, kas parki, hoovi, metsa, keldrisse või juurvilja aeda ning äri püsti pannud, nii ka Jura ja tema sõbrad. Nii nad oma perede eest hoolitsevadki. Võimatu? Aga ometi mitte.

Kusjuures loo on üles võtnud Eesti oma tüdruk Marianna Kaat. Tubli!

Laul minus eneses | Das lied in mir | The Day I Was Not Born

Suurt just muud mitte, aga kindlasti jääb meenuma eriti sulnilt üles võetud filmi ainuke seksi stseen, kus  meespool Alejandro (Raffael Ferro) ning naispool Maria (Jessica Schwarz) pilkasse pimedusse mattunud kulunud kõrgete lagedega hotellitoas, mida valgustavad vaid ajuti mööda sõitvate automobiilide laternad, enne ühte heitmist peitusemängu mängivad. Iga sissetungiv valgusvihk leiab esialgu kehad paiknemas erinevates toa lokatsioonides, mõni hetk hiljem juba erinevates asendites. Peenelt, vägagi peenelt välja mängitud.

Kaamera mängis üldsegi harmooniliselt, retrolikus pruunikas toonis, rahulikumast rahulikumas tempos, eelistades võtta inimesi suurde plaani ning Airesest endast oli 92 minuti kohta kaadreid ikka kurvastavalt vähe sisse lubatud. Ehk ilmselgelt panus oli tehtud näitlejatele, mängimaks välja Florian Cosseni ettekirjutatud kurblugu. Aus panus ja aus töö kõigilt, kuid ei miskit meeldejäävat. 

Pigem jäid nii mõnedki sõlmed minu jaoks puntrasse. Kõikse pealt Maria ujumine. Milleks see? Ei hakanud mitte silma seos läbi loo jooksva pealiiniga. Oli see üldsegi hobi või professioon? Nagu oleks 30 aastane preilina sõitnud Tšiili riiki võistlema, aga üksinda, ilma võistkonnata? Või sõitis treeninglaagrisse? Saksamaalt Tšiili? Ilma treenerita? Ehk amatööristunud endine professionaalne ujuja? Jah, nii võis olla küll tegelikult. Aga siiski, miks just endine ujuja?
Teiseks jäi mind kummastama, miks noore iisraeliiidist filmimehe pakutud loost jäi kumama nii palju vihkamist, nii palju enesekesksust, nii palju omakasupüüdlikkust, kõik loodud karakterid olid sest läbi imbunud, mistõttu tundusid nende muretsemised kuidagi väiklased. Võimalik, et nii ongi päris, kuid tõetruud muljet ei jäänud küll mitte.

Sõnaga nauditav oli režii ja üks eriti õnnestunud stseen, muud miskit.

Südaöö Pariisis | Midnight in Paris

Viimatine toonust tõstev kogemus Woody Alleniga, täpsemalt siis 'Vicky Cristina Barcelona'-ga julgustas ka proovima uusimat ülesvõetut ja seda pelgalt põhjusel, et taaskord on kaadrid nopitud ühes Euroopa metropolis ja taaskord Allen. Kaks-kahest, ilmselt piisab.

Mitte päris siiski, Alleni puhul on raske midagi peale ülepaisutatult tundeliste karakterite poolt moodustatud suhete võrgustiku oodata. Nimetagem seda härrale omaseks käekirjaks või dekorereerivaks elemendiks, kuidas kellele. Ometigi üllatas näha pisemat Artise saali niivõrd rahvast punnis, valdavalt naisrahvast siis, ning kõikse kummastavam oli kuulda, et tahtjaid jätkus veel ja veel, keda tuli siis suunata seanssidele juba järgmistesse päevadesse. Esmakordne kogemus Artise tavaprogrammi puhul mulle.

Igal juhul jäi suhete draama pigem teisejärgulisse rolli ning põhilise liinina filmis jäi kumama hoopis ajatu klishee, et kuskil on kindlapeale elu parem kui täna, siin ja praegu.  Just aja dimensiooniga võttiski Allen mängida, nimelt olevat lausa erisort inimesi siin ilmas, kes defineerivad enda jaoks nii öelda kuldse ajastu, kus nad tingimata oleks pidanud elama, kus nad oleksid saanud end teostada, kus neid oleks hinnatud. No ei olnud eriti veenev see argument. Küll mullegi meeldib möödanikust pärit retrohõng ja kulunud olek nii ka romantika ristirüütlite ajastust ja apatšide aegne ameerika manner ja rooma leegionid ja ... 

Tahtmisest aga teises ajas tegusid teha kui on praegune jääb aga ilmselgelt puudu.

Sõnaga ei suutnud ma leida filmist rohkemat teemat millega ennast haakida kui peategelase jõlkumised võõra linna tänavatel ja kohvikutes. Pisut vähe 94 minuti kohta.

Ave Ungro 'Minu Kolumbia'

Viivi Luik oskas öelda Sirbis õite tabavalt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära....'
               
Trippimiseks ära kasutatavat infot on väga vähe sisse pikitud ning ilukirjanduslikku lugemise elamust jäi nii samuti napiks.

Portaali Kristjan Port ütles ...

...või pigem viitas suurepärasele Neal Gabler-i NY Timesi arvamusveerule, mis defineerib suuresti informatsiooni ajastu kui sellise. Mõtteid mõningaid:

• It may seem counterintuitive that at a time when we know more than we have ever known, we think about it less.
• We have become information narcissists, so uninterested in anything outside ourselves and our friendship circles or in any tidbit we cannot share with those friends....

Portaali saade ise.

Ja teises saates oli teemaks Kalev Leetaru uurimusrühma välja töötatud revolutsioonide ennustamise mudel, mille sisendiks on maailma ajakirjanduses avaldunud artiklid läbi aja - täpsemalt juba artiklist endast.

Augustikuu

Mul on õnnestunud enda jaoks positsioneerida Draamateater kodumaisel teatrimaastikul teiste suurte kõrval, kui kõige klassikalisem teater üldse ja seda igas mõttes. Klassikaline on paekivist võimas teatrihoone, klassikaline on saali kujundus - võimsate lühtrite ning bordoopunaste rõdude ning parteri ning loožidega, klassikaline on publikum pruunis- või hallis ülikonnas ja pidulikus kleidis või kostüümis, klassikalised on mängitavad draamad, kas kodumaisemad või välismaisemad, klassikaline on ka märkimisväärsete näitlejate piltide sein esimese korruse. Kõik on klassikaliselt omavahel harmoonilises sümbioosis.

Nii ka täpselt oodatule klassifitseerus Priit Pedajase ettevõetud Tracy Letts-i peredraama 'Augustikuu', kõik eelpool nimetet' komponendid olid nii kohal kui paigas. Pingelised ema-tütar-õde suhted, aastakümneid kiivalt hoitud saladused, surm, hülgamine ja nii ehk veel edasi ja edasi. Ei miskit rabavat siin lühtrite all. Ja nii oligi hea, isegi väga hea, kuna Pedajas oli rõhunud oma tugevaimale trumbile, oma trupile. Suur osa Draamateatri raskekahurväest oli lavale paigutatud ja andsid võimsa kogupaugu. Kõikse pealt astus Pedajas ise lavale - lühikeses cameo-s, jättes mulje, et loeb, endale ise ette kirjutatud teksti kaasavõetud paberipatakalt, pisut koomilise varjundi jättis, meenutades etenduseproovi.

Ain Lutsepp oli seda puhku see jokker, kes üllatuslikult end pildile mängis. Ma ei suudagi kindlalt väita, kas see oli igati sümpaatne tegelaskuju või hoopis tema meisterlikkus näitlejana, igal juhul äärmiselt nauditav oli jälgida heatahtlikult tögava hoiakuga vanaonu. Tunnistan, tõesti ootasin päris mitmel puhul, et ta juba kiiremini tagasi lavale tuleks. Polegi Lutsepa puhul varemiti sellist tundmust kogenud.

Etenduse maa ja sool olid siiski kaks võimast naist Eesti teatris Ülle Kaljuste ning Ita Ever. Sõnad on liigsed, nad olid mõlemad võrdselt fenomenaalsed ses tükis.

Le Havre

   

Aki Kaurismäki üllatas, üllatas mind oma põhjatu positivismiga ja uskumusega inimeste headusse, mitte et oleksin eelnevalt endale ette kujutanud Kaurismäkit kui ääretult sünget ja küünilist soomlasest režissööri ja mitte ka vastupidi, mul puudus enne filmi kaemist ausalt öeldes igasugune eelarvamine härrasest. Kuid sellises toonuses siira headuse ekraanil kohtamine rabas mind ootamatult küll. Eriti rabav oli lõppakord, poleks osanud kuidagi ses sugust lõppu ette kujutada. Igal juhul sai tubli annus naiivsust jällegi sisse kühveldatud.

Võluv oli ka filmile antud vorm, kergelt muinasjutuline atmosfäär. Armsalt vanamoodne, pisut kulunud õhustik Le Havre sadamalinna väike tänavatel, retroõnguliste kostüümide ning autodega ringlevad peategelased, eristudes nii kirkalt kiirest ning pealiskaudsest tänapäevast, rõhudes igavikulistematele väärtustele nagu ligimisearmastus ning lihtsus. Igal juhul retro hõng nii pildis kui helis on juba päris mitu aega olnud mul nõrgaks kohaks.

Kaurismäki ülesvõetud kaadrid lisavad veel oma ülestiliseerituses ainult vunki juurde. Kangelased liiguvad väheke kohmakalt, isegi absurdselt, mitte küll päris charliechaplinlikult, kuid nende liikumises ja kõnes ja olekus on veidrust ning jaburust, mis tuleneb just sest peenest ajaviitest, mille Kaurismäki jätab, et stseen mõjuks koomiliselt. Elegantselt välja mängitud meistri poolt. Eheda näitena meenub ülesvõte neegripoisi põgenemise konteinerist - vaadates pikalt vanaisale silma, pöörab poiss rahulikult ümber ja jookseb veel rahulikumas sörgis, kohaliku K-kamando haardest välja ning lipsab sadama konteinerite vahele peitu.

Treiler ise tasub juba vaatamist.

Eks kõik inimesed ole tegelikult loomult head, ei maksa veel usku kaotada inimesse, teine lugu on aga rahvakogumitega ehk inimkonnaga laiemalt. Kummastav, aga üksteisega koos olles ei allu inimesed enam oma loomusele vaid pigem karjast tulenevalt instinktile. Nii ütles Kaurismäki mulle. 

Igal juhul tegemist on ja oli raudselt ühe viimase aja parima heatuju maaletoojaga.

P.S Sõpruse kino treppidelt alla munakividele astudes, meenusid huvitaval kombel koheselt read Sõpruse Puiesteelt ...ma olen õnnelik, et kõik inimesed on nii ilusad ja head...

Departure

Pepeljajev põikas nädalavahetuseks kilulinna ja nii mööda minnes, pakkus ka kolmel õhtul Von Krahli teatri proovisaalis võimalust tutvuda oma hetke tegemistega. Pakkumisel oli siis soololavastus 'Departure' - lühike, eksperimenteeriv, absurdlik komejant, koos kerge tantsu ning Onu Raivo jutupliiatsiga. Ehk suuremal või vähemal määral erinvate interaktiivsete meediumite tulevärk, koos kohustuslikke lippude ja viledega - kõik projitseeritud kahuriga seinale. Tundmus jäi nagu osalenuks loomeprotsessis, kus kodanik looja siis katsetab erinevaid meetodeid ning vaatab kuis ja mis üldse tervikuks kokku pakkida sünnib. Kergelt toore maiguga, seega. 

Abstraktne sisu ajaloolistest tegelastest nagu Shakespeare, Anne Bolyein ja Henry VIII oleks vabalt võinud olla asendatud suvaliste kangelaste nimedega, ilmselgelt oli sisu puhtaks kohatäiteks siinjuures, lubamaks kunstnikul vormiga katsetada. Oli küll huvitav jälgida mängu ja valitud mjusiik oli eriti köitev, kuid kokkuvõttes ei saa just suuremat sorti elamuseks tituleerida..

The Future | Tulevik

Miranda July on iseäranis uhkelt ette võtnud, istub ühe korraga nii režissööri, stsenaristi kui ka ühtlasi ühe peaosalise toolil oma filmis. Oma õite sürris, kuid ometi armsas filmis, kus kõik igapäeva normaalne tundub ebanormaalne ning ebanormaalne vastuoksa mõistlik ja inimlik. Erakordselt kontrastelt eristub, igati ühiskonna normidele vastav üksikisa ja armukese tegelaskuju Marshall (David Warshofsky), kõige tavalisem Jüri Harilik kogu oma ihade ja unistustega, tundudes aga loodud keskkonnas pigem võõrkehana, Sophie (Miranda July) ja Jasoni (Hamish Linklater) sepistatud boheemlaslikus, sümbioosses, teineteist täiendavas maailmas. 

Eriliselt nauditavad on nende kahe ühtesammuja omavahelised dialoogid, kus iga öeldud lause omakorda inspireerib teist veelgi vurtsu juurde keerama. Meenuvad - sõnavahetus diivanilt, kus kumbki omast nurgast raaliga toimetades mõne verbaalse torke teeb või kui Sophie teatab Jasonile, et veel on loetud sekundid aega enne kui võrk korterist välja võetakse ja käigu aga viimane kiirelt ära kõige olulisematel lehtedel, Jasoni valikuks osutub kalender ning ühiselt saadakse teada, et käesoleval hooajal saabuvad jõulud laupäeval. Päris pesuehtsad näited võrgustuvast igapäevast igal juhul.

Ametlikult klassifitseerub film küll kui draama, kuid oli julgustav kuulda publikumist vähemasti veel ühe kodaniku turtsatusi.

Gilgameš ehk igaviku nupp

Meenuma jäi eelkõige viimased paatoslikud katked näitemängust kui Kultuurikatla kõrge lae alla kerkisid riidepuudele sätitud hinged, ehk siis särgid, pintsakud, kleidid, tiireldes ja mängeldes varjudega, mis tekkisid võimsale paekivi seinale, alt suunatud õrnate valgusvihtudega. Kõike seda kaunist saatmas, vonKrahli teatritrupi kindlad naishääled, laulmas pastoraali või ma vähemalt arvan, et pastoraal võiks nii küll väga hästi kõlada.

Juhtumisi õnnestus ka kinni püüda see pastoraal - Alison Kraussi - Down in the River to Pray

Ja loomulikult õhku täis pumbatud Humbaba ning jumalate bassein ning jumalataride linnuhääled. Kaunis hästi kukkus välja.

Melancholia | Melanhoolia

Lars von Trieri uusim on õite kaunike. Just vormilt kaunike. Juba sissejuhatavad kaadrid on rabavalt mõjuvad - imetabaselt üles võetud, harmoniseeritult ning võimsalt krutitud-sätitud ja imeliselt, pisut ängistavasse Wagneri helitausta, sobitatud. Võimas. Pilt ja heli ise näitlikustab kõikse paremini:

Juba Antikristusest tuttav vontierilik filmi ülesehitus, mis meenutab pigem kirjandusteost kui filmi, oma sissejuhatuse ning selgelt eristuvate peatükkidega, toimib suurepäraselt ka Melanhoolia puhul. Sissejuhatus on piisavalt kaasahaarav ja mõjus, et raputab kõik kinno kaasavõetud emotsioonid, mõtted, tunded ning viib vaataja kenasti filmi rütmi, meeleollu, olustikku kaasa, sujuvalt ühele lainele, ühte aega ja ruumi pildiga. Igati kiiduväärt võte, mis hõlbustab filmi sisenemist.

Peatükke oli sedant puhku kokku kaks. Esimese peatüki taustaks oli seatud peretütre Justine (Kirsten Dunst) pulmapidu väljavalituga, kelle tegelaskuju nähtamatusele osutab pisidetail, et kangelase nimigi on jõudnud juba ununeda. Siinjuures tuleb tunnistada, et tegelikult ei andnud von Trier ühelegile meesisikust tegelaskujule võimalust positiivselt pildile jääda, kui just Justine õe Claire (Charlotte Gainsbourg) väike poeg Leo (Cameron Spurr) kõrvale jätta, keda on raske milleski süüdistada. Kuid igal meeskarakteril joonistusid selgelt välja klassikalised mehelikud nõrkused, küll matslikkus ülemuse näol, küll mökulikkus tulevase abikaasa näol, küll rumalus ülemuse assistendi näol, küll liiderlikkus isa näol ning argpükslikkus õemehe näol. Ehk sedant puhku oli naiste kord särada, nagu ka eriala ekspertide arvamistest on mällu kumama jäänud. Ettekirjutatud keerulised, kuid kirkad karakterid andsid erakordselt hea võimaluse nii Dunstil, Gainsbourgil kuid eriliselt Charlotte Rampling-il ema Gabyna hiilata.

Esimene peatükk oma täismahus ettemängitud pulmatralliga jäi oma detailsuses pisut kaugeks, üsna kiiresti oli aimatav kahe õe iseloomu polaarsus - kui Claire kehastas klassikalist sootsiumisse sobituvat hinge, kõige paremas mõttes tavalist inimest, oma inimlikke hirmude ja rõõmudega, kes otsib ja leiab õnne kaaskodanikest, siis Justine vastupidiselt oli tundliku vaimuga erak, kes küll üritas väga õega samastuda ning sobitada end raamidesse, mida ühiskond ootab ühelt noorelt naiselt ootab. Kui kõiki teisi veel, siis oma loomust tal ära petta siiski ei õnnestunud. Mingiks hetkeks jäi isegi filmi esimesest poolest tundmus, et Claire nagu meenutaks rohkem isa, kes nautleb seltskonna tähelepanu ning Justine oma olemuselt ema, kes sülitab kõikidele kehtivatele ühiskonna normidele, kuid teisest poolajast oli raske leida sellele mõttekäigule toetust.

Teises peatükis õdede osad samm-sammult, õite tasa vahetusid, kui selgemaks sai saabuva saatuse paratamatus. Taevasse kerkinud uues kuus, leidis Justine rahu ning enesekindluse ja tänu kirgastumisele ka ise enda, Claire seevastu halvas aga inimlik paanika, mida iseloomustas ilmekalt optimistlik plaan veel viimastel hetkedel sõita chateu-st lähimasse külla, saamaks olla need viimased hetked koos paanitseva rahvahulga keskel. Võib nii, võib naa - ei saa kumbagi õde hukka mõista ja kas üldse peabki.

Kõikse enam sisuliselt poolelt jäi sümpatiseerima von Trieri joonistatud lihtsus ja selgus, kuidas ta suutis kahte osapoolt üheti vastandada ja samas siduda, aja ning ruumi silmapilkse 180 kraadise pöördega. Ühel hetkel rõõmus igapäev - esimene peatükk, järgmisel inimkonna viimne päev - teine peatükk. Ja kõike seda imetabase maitsekusega.

Sirpist kaks meeldejäävat kirjatükki:

'Melanhoolia' täiskuuööl
Õhtumaa allakäik Trieri moodi

Stalker

Suvisel hooajal sai õite palju kultust sisse ahmitud kui nüüd ajas tagasi vaadata - Castaneda, Palahniuk, Jarmuchit ning nüüd kõikse viimasena sai tutvust sobitatud Tarkovsky loome tuntuimaga - Stalkeriga, sedant puhku kinos Sõprus. Registeeritud sai koduses kilulinnas üles võetud - must-valged, trööstitud, tööstuslinna kaadrid, mis vastandusid värviliselt lootusrikka looduse võtetega, ehk siis Tsooniga. Tsooniga kus füüsikareeglid enam ei kehti ning asub müstiline tuba, kus inimhingede sügavaimas sopis peituv salasoov pidavat täituma. Pikemat lugemist leiab juba asjakohasest wikist.

Esmase tutvuse käigus pakkus naudingut kõikse enam äärmiselt loominguline ning vabameelne kaameratöö ning ülekrutitud tindised värvitoonid. Kõikide allegooriate tabamiseks peaks aga kokku leppima uue kohtamise aja, kuna kõike hoomata juba esmasel kohtingul on antud juhtumi puhul ilmselgelt võimatu, seega järgmise korrani. Praegu jäi film pisut kaugeks.

King's Speech

               

Klassifitseerub kui täiesti meeldiv ajatäide ja Colin Firth saab hakkama rohkem kui pelgalt tubli rolliga, kuid rohkem oli suitsu kui sisulist põlemist.

Tühermaa | ПУСТОШЬ

                  

Käesoleva suvise hooaja esimene ja ühtlasi ka ainukeseks kujunev teatri amps, sai haugatud Viinistul. Otsutavateks teguriteks liisu langemisel just Viinistu kasuks saigi koht ning nii trööstitult kõlav mängupaik kui seda on katlamaja, teisalt aga järjekordne teatri RAAAM poolt importitud lavastaja, sedant puhku Venemaa kodanik Marat Gatsalov. Mitte, et ma miskit varemalt oleksin teadnud härrasest ja tema tegemistest, vaid pigem kõditab mõte näha teisest kultuuriruumist tulevat pilku ja kätt, mis meie omad kodused näitlejad lavastusse sobitab. Sel konseptsioonil on jumet.

Nii puhtalt hetke emotsiooni ajel need piletid ka ostukorvis oma koha leidsid. Istumiste numbreid, aga piletitele küll kantud ei olnud, seega oli minuteid 15 varem kohale laekumine istekohtade valiku osas igati õigustet'. Päris esimestesse ridadesse küll ei jõudnud ning pakutavaid rohelisest plastmassist klassikalisi aiatoole ei söandanud ka algselt liigutama hakata, nagu hiljem selgus, poleks ka õnnestunud, kuna kruvituna tribüünile, olid toolid ka üsna liigutamatud. Huvitavana tundus, et istekohtade asetus saalis oli läbimõeldult korrapäratu, mul vähemasti ei õnnestunud oma teatrikaaslasega kuigi lähestikku end istuma seada ning nagu tabavalt märgiti, võib ehk olla isegi taotuslikult tekitati mulle kui vaatajale oma üksi olemise ruum ses hämaras mahajäetud katlamajas, suunamaks mind saama etendusega üheks. 

Avar, kõrguvate lagedega, tolmune, akendeta, ajastule truuks jäänud katlamaja koos minimalistliku lavaatribuutikaga nagu kulunud kontorimööbli, väsinud trenažööride kui ka ilmetute põrandalampidega moodustas lummavalt mõjuva koosluse, kui lisada veel siia teisekäe poest leitud kostüümid ning käepärastest vahenditest kokku klopsitud roomlaste sõjavarustus, siis sügav kummardus ja kraaps läheb igatahes kunstnik Oksana Peretruhhina suunas. Täpselt minu tass teed.

Sisult jättis tükk piisavalt pretensoonitu ning ümara mulje, andes vaatajale vaba voli valida kuhu suunas ta oma mõtteid põrgatada soovib. Kohe esimestest momentidest peale kuulus mu isiklik sümpaatia seletamatutel põhjustel pereisa Gennadile (Margus Prangel), eriti köitev oli loomingulisus kuidas ta igapäevale lähenes, puhastusjaama paakidest leitud leegionäri kiiver ja rüü, pojale edasi antud õpetused, kõik, tõesti kõik, suutis ta ära seostada oma kujutletavas maailmas Rooma ning Ceasariga. Osalt ka seetõttu põrkasin mõtetele:

• kas oma koha leidnud inimest peab tingimata ravima ühiskonda sobituvaks mutriks?
• kas nö ühiskonna normidele vastavat inimest ei võiks pisut hulluks ravida, et ta õnnelikum oleks?

Ehk lihtsakoeline tõlgendus võiks sisust olla, et päriselus sõjast tagasi tulnud mees, leidis endale pelgupaiga kujutlevast elust leegionärina. Naine Tanja (Elina Reinold), kes pere elatamiseks turul oli sunnitud trussikuid müütama, aga lähtus pragmaatiliselt olmest ja püüdis läbi hea ja kurja meest tagasi enda juurde tagasi tuua. Lõppeks leidiski ta lahenduse, olemuselt ja mängult šarlatanid näol, kes eeskujuliku kopika eest Gena nö päris ellu tagasi tõid, seda läbi ajaloolise Rooma sündmuste kaasamängimise mehe fantaasia maailmas, mis viisid viimaks Ceasari surmani. Isehakanud tsentuuriol kadus vaip jalge alt, kujutletav maailm vajus kokku, polnud enam kellegi eest võidelda ning põhjust oma kookonist maailmas elada. Ehk siis kokkuvõtvalt said kõik söönuks. Posijad nutsaka, Gena rahu päris elus, Tanja mehe tagasi. Kõik nagu lahenes suurepäraselt, kuid proua polnud siiski rahul, kuna Rooma ajaloo näitemänguga oli ka tema jõudnud Gena mõistmiseni.

Meenuma jäid etendusest veel šarlatanide ninamehe (Nero Urke) hõige rõdult, sõnumina: 'Pisut hilja ei ole sentimentaalsuseks?' - kui üks posijate pundist jäi mõttesse, kas leegionäri kiivrit noosina kaasa võtta või mitte. 

Teisalt veel lõpetuseks veel, kas ehk rocclaga, edasi-tagasi katlamaja katusel rullimine, mis tekitas rabava äikesevihma illusiooni.

Ehk sisult mitte nii tummine, kuid vormilt imetabane

Sirpist veel üks kirjatükk - Tervendav tüng suveteatri publikule

Tatt av kvinnen | Gone with the Woman | Naisest viidud

        

Uskumatult lihtne ja stiilipuhas hea tuju film, skandinaavlased kohe oskavad .)

 

Sünopsis filmi kodulehelt:

"That was when she started coming around more often. In the evenings, right before I turned in for the night. She would sit down and talk. Talk about how much she loved silence, and how great it was to spend time alone. Talk and talk and never stop."
(Erlend Loe)

Gone with the Woman is a film about a young man’s encounter with the enigma that is love and the even greater enigma that is woman. After being invaded, seduced and conquered, our unnamed main character realizes that he has a girlfriend. How else could you explain the sudden presence of a talkative young lady in his apartment? Before long, she’s turning his life upside-down; enthusiastically rearranging the furniture while he trails after her trying to have a say in the matter. Still uncertain whether he’s particularly confident in matters concerning love or women, he decides to make an attempt to understand both of these forces. He realizes that if all parties are to have space in this relationship, he’ll have to fight for every inch of territory. But it isn’t easy to stake a claim when you can never get a word in edgewise.

Gone with the Woman is a film version of Erlend Loe’s debut novel about a young man’s first tentative steps into the potential disaster area of love, about the female monologues that pass for dialogues, and the right of modern man to decide who wears the pants in the family.

Director Petter Næss employs bold visuals to paint this story, and this, along with the excellent casting of Trond Fausa Aurvåg and Marian Saastad Ottesen, brings Loe’s tale to life on the big screen, and does justice to the author’s ironic take on modern love.

Trond Fausa Aurvåg (He), Marian Saastad Ottesen (Marianne), Peter Stormare (Glenn), Henrik Mestad (Tor), Louise Monot (Mirlinda), Ingar Helge Gimle (Halfred), Trude Bjercke Strøm (Lollik)

Chuck Palahniuk 'Kaklusklubi'

      

Imetabane loome Chuck Palahniukilt.

Ka David Fincher väärib igal juhul kraapsu ja kummardust, et leidis momenti olevat õige 'Kaklusklubi' filmi vormi suruda, kaotamata terakesti ka raamatust pakatavast tempost ja toorest jõust. Vaevalt, et muidu oleks papist kaaned minuni jõudnud, vaevalt muidu oleks ka Palahniuki üldse tõlgitud. 

Filmi enne näinuna jooksevad paratamatult jutustaja, Tyler ning Marla kujutluspildis Nortoni, Pitti, Bonham Carteri näoga, kuid raamat lisas siiski dimensiooni oma nüanssidega, mis filmi ei olnud jõudnud. Filmis on suuresti ikkagi tehtud kompromisse tempo säilitamiseks ning niivõrd järske šüžheeilisi hüppeid ei ole programmi võetud nagu jutustaja käigud erinevates linnades asuvatesse operatsioon 'Mayhem' rakukestesse ning Durdeni ettenägelik elu ülevõtmine. Võrratu materjal.

Klassikat:

"Võimalik, et enesearendus ei olegi lahendus."

"On hulk asju, mida me armastatud inimeste kohta teada ei taha."

"Asjad, mida sa omad, omavad lõpuks sind."

" Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip."

"Alles siis, kui oled kaotanud kõik, oled sa vaba ja võid teha ükskõik mida."

"Marla elufilosoofia on, nagu ta ütles, et surra võib iga hetk. Tema elu tragöödia seisneb selles, et ta ei tee seda."

Südametemurdja | L'Arnacoeur

     

- You woke me up, Florence. It's been ages since I've felt that alive. 

- All thanks to you. But .... 

- For me it's too late. I am elsewhere. Too far.

- I can't fall in love anymore. But you ....
- You.
- You.
- You deserve the best.

Pereinstinkt | Family Instinct

        

Lähinaabri oma mehe Andris Gauja ülesvõetud rabavad kaadrid teise Läti tegemistest ja olemistest. Jahmatav, mis toimub siin samas vennasvabariigis, tänases ajas ja ruumis. Ja ega me ühti paremad ole, kui meenutada nüüd hiljuti Ekspressis ilmunud kirjutist koerlastest. Mõistus tõrgub siin uskumast, veel vähem mõistmast.

Sünopsisest Pärnu filmifestivali lehelt:

Uskumatu, kuid tõestisündinud lugu leiab aset väikeses maamajas Ventspilsi lähistel Lätimaal.  Noor mees Valdis istub vanglas ja tema lihane õde Zanda kasvatab nende kaht ühist last. Kodune elu koos alkoholi ja igapäevase raha- ning toidupuudusega toob pidevalt kaasa arusaamatusi ning lausa vägivalda Zanda ja tema ema, kasuvenna ning naabrite vahel. Lapsed ootavad koju Valdist, kes on neile nii isaks kui onuks ning keda ema plaanib maha jätta. Kas väljapääs oleks põgenemine, õnne otsimine koos naabrimehega?  

Dead Man

                         

Kolmas kohting härrase Jim Jarmusch-iga, eelnevalt siis nähtud-tehtud 'Coffee and Cigarettes' ning 'Stranger than Paradise'. Dead Man reastub käekirjalt kenasti eelnevate kogemustega ühte patta. Eraldi mainimist väärt on antud eksemplari puhul kaameraga tehtud töö, leidlikult on filmitud hobustel ratsa sõitu ning briljantseid palu leidus veelgi. Teiseks kogu filmi saatvad Neil Youngi psühhedeelsed kitarri riffid. Ulme.

Michael Foucoult ütles ...

    

Kuulge, kas te tõesti arvate, et ma selleks olen kõik need aastad niiviisi vaeva näinud, et kogu aeg sama juttu rääkida ja mitte muutuda.

Portaali Kristjan Port ütles ...

     
'Kus algavad andmed, lõpeb moraal.'

    

'Idioodi harimine toodab haritud idioodi.'

Taevalaul

        

 Mati Küti kaks ja pool aastat valminud nukufilmi 'Taevalaul', premeeriti auväärse tiitiliga - parim Eesti film aastal 2010. Filmikriitikutele ning tõsistele gurmaanidele oli tegemist tõesti suurepärase šedöövriga, kuid mitte minu maitsemeelele. Liiga kosmosesse läks. Ülo Kriguli muusikaline seade seevastu pakkus jällegi elamuse.

Read sünopsisest: 

Ood kõigile lennutahtelistele. Kas on võimalik Kuul ära käia ühe hingetõmbega? On küll, kui on olemas lennutahe ja vastav väljaõpe. Nii juhtubki postiljon Rainiga. See pole pelgalt postiljoni rännak Kuule. See on filosoofiline teekond läbi aja ning ajastute, läbi inimeste ja nende iseloomude, läbi mõtete ning kujutlusvõime.

Kurt Vonnegut 'Tšempionite eine'

     

Kas nüüd just keskkooli klasside kohustusliku kirjanduse nimistust, kuid kindlasti samast ajast ja ruumist jäi kõrva või isegi silma kraapima sümbioos - Vonnegut + Tšempionite eine = kultusromaan. Ehk siis peatükk hinge harimise programmist, mida ei saa mitte vahele jätta. Lõppeks nüüd siis  jõudiski kultus mu laualnurgale - ekstsentrikust ulmekirjaniku Kilgore Trouti (mõnede arvates ka Vonneguti enda prototüübi) seiklemised ning lugupeetud Midland City automüüja Dwayne Hooveri hullumise protsess ja lugematu hulk teisi karvaseid ning sulelisi tegelaskujusid.

Vonnegut üllatas mind oma pisut eklektilise stiiliga. Tekst on liigendatud lühikesteks mõttevälgatusteks või kirjeldusteks, mis mitmet puhku tundusid esiti olevat täiesti absurdselt irrelevantsed kuid seostati täpselt õigel ajal ära ülejäänud sündmustikuga, seega ei tekkinud kordagi tunnet, et nüüd läheb käest ära. Piiri on hoitud geniaalselt. Teine üllatav moment oli tavapärase puüanti kohe algses faasis lahti kirjutamine, millest võiks aimata, et Vonneguti fookuses on protsessi ilu, mitte lühike lõppvaatus. Kiiduväärt lähenemine.

Stilistika oli seega uudne, kuid sisulisest tuumast jäi vajaka, ei leidnud miskit väga noppimis väärset sedant puhku, kui üldse, siis jäävad mind raamatust saatma inimmasinad, urruaugud ning lemmikuim koht peatükist 19 -

Ja Bonnie McMahon jutustas Beatrice’ile ning Karabekianile, et Mary Alice’i isa, kes oli Shepherdstowni vangla vabastuskomisjoni liige, õpetas Mary Alice’i ujuma, kui tüdruk oli alles kaheksa kuud vana, ja kui Alice sai kolmeaastaseks, sundis ta teda ujuma vähemalt neli tundi päevas.
Rabo Karabekian mõtles veidi ja ütles siis valjusti, nii et paljud teda kuulsid: “Mis inimene see küll on, kes tahtis oma tütrest teha paadi päramootorit?”

Biutiful

     

Pealispinnalt - melanhoolne, kohati ehk süngegi. Ometi sisult vastupidi hoopis headusest ning siirast lootusest pakatav, sotsiaalne läbilõige katalaanide uhkuse Barcelona, mitte nii glamuursest tegelikkusest. Paradoksaalselt selline vasturääkivus just muudabki filmi nii eluliseks, nii usutavaks, nii nauditavaks. Ekraanilt jooksevad läbi orjakaubandus ning omasoo iharad suhted hiinlaste kogukonnas, olematutesse hurtsikutesse pakitud Põhja-Aafrika mustad, kes perele riisi laule toomiseks, tänavatel illegaalidena kauplevad, oma langevarjusüsteemsete müügilinadega, kus müügilina on kaetud nööride võrguga, mida hoitakse peos, et politsei ohu korral kaduda koos kaubaga öhe, sissemääritud ja ahned politseiametnikud, oma enda venna laste ema magatav kodanik, mitte kõige labiilsema närvikavaga proua ja nii veel edasi. Kõik need karakterid jooksevad kokku vähegi inimlikkust säilitada ning oma peret ülal pidada püüdva, õilsa Uxbali (Javier Bardem) ümber. Tuleb imestada vaid, kui vapustavalt sügava rolliga õnnestub Bardemil maha saada.

Tantsiv Torn

             

Šasa Pepeljajev, Riina Maidre, Kultuurikatel - üks nimi kolmest ja Piletilevi aken ongi lahti. Nüüd aga kõik kolm ja veel koos, mul ei olnud võimalustki. Juba paralleelkultuuripealinnas Turus lavastunud erinevate kunstiliste vormide virr-varr, tõesti ei oska kuidagist paremini sõnastada seda balleti või modernsetantsu, lavakunstilise performance, muusikalise popuriiga reivist, akordioniromanssideni tulevärki mida 10m kõrgusel tornil ja kuuel erineval platvormil pakuti.

Istutud sai küll tavapärastest esimestest ridadest pisut keskemale, mõttega hoomata kogu laval toimuvat tegevustikku, kuid siiski mitte päris piisavalt kaugele. Pepeljajevil õnnestus kogu lava nii ära katta, et veidikenegi fokuseerunumalt jäädes silmitsema mõnda kangelast, tegevust või lavalist detaili, oli tunda silmanurgast - miskit olulist jääb nüüd kindlasti tähelepanuta. Ehk siis üheti oleks tahtnud vaadelda kogu seda sipelgapesa kihamist taamalt, kaugemalt perspektiiviga, kuid teisalt jällegi vastupidi lähedalt ning detailselt süveneda.

Proov leida ühest sisulist seletust ses Paabeli tornis toimuvale mürglile osutus äraütlemata keeruliseks, samas kas üldse alati peabki kõik seletuma. Sama eklektiline kui oli laval toimuv spektaakel olid ka mõtted mul peas. Kohati tundus, et laval mängitakse torni abil taevast ja põrgut lahti - Riina Maidre valge kleidiga hõljumas tipus ning mustad deemonid alumisel tasandil trallimas, kohati räägiti mulle inimese eluringist - nabanööri läbisaagimisest kuni haua kookoniga katmiseni, kohati rahust ja revolutsioonist meis endis ja meie ümber - kord võideldes lehvivate mustade lippude all, kord ujudes harmooniliselt kaasa teiste kaladega. Ja nii veel edasi, kõike ei jõudnudki enda jaoks ära salvestada.

Mis mind üllatas ja võlus, oli Ülo Kriguli muusikaline seade, see läbiv psühhedeelne ringkäik läbi kõige erinevamate muusikaliste stiilide, mis sobitus niivõrd kaasakiskuvalt laval toimuvasse. Kindlaks lemmikuks jäid soome pärased või ehk enamgi slaavi pärased akordioniromanssid, need helid olid lihtsalt võrratult kaiffid.

Kaiffilt oli lahendatud ka vihmasadu, kõikse pealt alustasid näitlejad vaikselt keele laksutamist imiteerides nii esimeste piiskade langemist, samal ajal täideti kõige kõrgemal tasandil läbipaistvad kummist kotid veega ning kinnitati rullides olnud toidukilede külge, mida siis tasapisi hakati allapoole laskma, saateks endiselt keelelaksutus, kui piisad olid maad puutunud moodustasid ülalt alla rullunud läikivad kiled vihmase seina. Igati tunnustust väärivalt lahendatud vihmasadu.

Kokkuvõtvalt oli kogemus, mis liigitub elamuste alla - ära mõtle, lihtsalt vaata ja naudi.

Ird.K

                    

Kummastav. Juba õige mitmendat etendust järjepanu on mul I poolajale keskendumisega raskusi tekkinud, etendus läheb vaikselt minust mööda ja ma ei suuda sellega mitte kaasa minna. Alles teise poole alguses jõuame ühte rütmi ning pääsen teemasse sisse. Kas tõesti äripäeval võib olla probleemiks teadvuse ümberlülimine või lööb krampi, suur tahtmine kogetust miskit hinge harivat kaasa noppida ja nii jääb mänguilu tahaplaanile või ongi esimesed poolajad vaid eelmänguks või hakkab teatri aeg minu jaoks lihtsalt otsa lõppema?

Aga Ird Kaarlist. Tuleb tunnistada, et mul puudus eelnevalt igasugune kogemus, teadmine ja seejuures ka arvamine Kaarel Irdist kui inimesest, tema tegemistest, tema olemusest ja isiksusest. Täiesti puhas leht. Seega on päris võimatu anda ka õiglast hinnangut etenduses mängitud tegelaskuju ja päriselus eksisteerunud inimese omavahelisele tõepärasusele. Mulje küll jäi, et lavastuses oli tema isikuomadusi nign eripärasid utreeritult välja mängitud ja nii teater teebki. Raske oli võtta kogetut kui eluloolist kirjeldust pigem kui mängulist tagasivaadet kõrvalseisjate mälestustesse ning rahvasuus levinud folkloori.

Nero Urke mängitud Ird jättis igati karismaatilise, sihi- ning otsusekindla, pühendunud ning põlevate silmadega natuuri mulje, kes oli sügavalt veendunud oma valitud tee õigsuses. Liiga vähe oli neid julgeid, kes Irdi tegemiste kõrghetkedel, ja neid kõrghetki jätkus aastakümneteks, julgesid ja tahtsid tema vastu välja astuda. Valdavalt oli kaasa koogutamist või siis hoopis siirast austust tema talendi vastu, mida ilmekalt mängiti välja ühes mu lemmikuimas stseenis järil istudes ning noore ning muldvana austajanna kirju ette lugedes. Oma teostuses oli see stseen täiuslik.

Seda enam kurvastav oli tõdeda, et nii kui sai otsa mehe kõrge lend, olid harakatena platsis parastajad ja lahmiiti tuli nii vasakult kui paremalt, nii makku kui näkku. Ebameeldivalt inetu tundmus võib inimesele endale jääda, kui tehtud elutööd niiviisi raksaki järsult tampima hakatakse, eriti kui eelnevalt on ainult oode kostnud. Ei tea hinge, kes suudaks neis tingimustes kainet mõistust säilitada.

Aga Irdi mänginud Urkest, küllalt omanäolisest näitlejakujust meie teatris, kes oma väliselt ilmelt meenutab paljuski lahkunud Kibuspuu Urmast ning teisalt on tal õnn omada meeldejäävat hääletämbrit. Paraku ei suuda  mälupilti manada ühtki kogemust temaga varasemast ajast, kuid sest hoolimata oli pisuke hirm mul sees. Kartsin talle omapärast intensiivsust võib olla veidi ka räuskavust. Kartsin, et ta närvline mäng (nähtud OP-i sarjast kui ma õigesti mäletan) mulle ei sümpatiseeri. Kuid vastupidi, ta mäng oli igati nauditav, igati täkkesse, nii nagu peab - nii kõnemaneerid, toonid, kehahoiak, ärev kannatamatus jne jne. Kõik sobis. Kirkamailt jäi meenuma Urke käte kasutus miimikas, ma pole enne kogenud, et ma naudiksin näitleja puhul niivõrd just tema kehalise kehastumise juures oskust, oma kätega inimese loomust nii eredalt edasi anda. Vapustav. Igal juhul mõistan, miks ta eelmise hooaja eest ka parima meespeaosa Volli noppis.

Katrin Pärn Epp Kaidu rollis malbe kaasana oli võrratult nauditav ning ka voodil istuv memm oli igati aus, kuid teistes vahepalalistes osatäitmistes (kõik peale Urke mängisid mitmeid rolle) jäi mind saatma tundmus, et ta tahab end väga pildile mängida, publikule meeldida. Erinevalt Maarja Jakobsonist, kes sümpatiseeris stiilispuhaste tegelaskujudega. Eriti nauditav oli jälgida Evald Aaviku mängitud vanu majesteetlikke härrasmehi nii nõukogude partei orge kui esimese vabariigi aegseid härraseid. Ma julgen vaid unistanda et suudaksin samas vanuses oma käitumises olla sama peen, väljapeetud ja stiilne.
Janek Joost oli samuti uus tuttav nägu mulle ja kenasti meeldivalt pildil nagu kõik teisedki osatäitjad, ainult kuid Robert Annus kadus nagu kergelt ära.

Nimetuse poolest küll uus teater, kuid esimene kogemus oli küll igati klassikaline ja neid kogemusi on kindlasti veel tulemas. Plaani sai võetud ka 'Sisaliku tee'.

Mehed ujumistrikoodes | Allt Flyter | The Swimsuit Issue

                

Rootsi meeste kujundujumise satsist on üks film käesoleval hooajal juba programmist läbi käinud Men Who Swimi näol, kuna tegemist oli igati sümpaatse ampsuga, siis ei saanud ka teist suutäit võtmata jätta, eriti kui Artise kino filmi publikumi soovil taaskord ekraanile tõi.

Mans Herngreni lähenemine on olnud eelpool mainitud vennas dokkist euroopalikum. Filmi tempo ei ole surutud kindlasse taktimõõtu, ei ole aeglane-kiire-kiire-aeglane-kiire-kiire, vaid tempo on eklektilisem, kord jäädes päris toppama - isa-tütre omavaheliseid suhteid lahkama, teinekord jällegi spurtides pöörase tempoga  erinevatesse liinidesse. Tempovahetused ei tule etteaimatavate lainetena ja nii ongi hea. Nii sobitub  ka imeliselt temposse pisut karvane ja mitte ilustatud pilt - valgest, keskealisest, mitte nii edukast Rootsi heteromehest. Mõni kutt teenib igapäeva leiva autogaraaažis, mõni kutt palju päevi näinud ujumiskompleksis, mõni kutt on töötu. Elamised  on sisse seatud pisuksestes ning kulunud paneelelamute korterites. Ehk siis mitte üldsegi nii erinev elust siit samast koduvabariigist. Tunnistan, et pole varem kinolinal sellist Stockholmi pilti kohanud.  Oma silmaga on küll nähtud, kuid meelde on jäänud ikkagi kesklinna klantšpilt.

Mällu sööbis eredalt kuttide väljaotsitud treeningpaik, praktiliselt mahajäetud endises ujulas ärakukkunud plaatidega, roostetanud dušsidega, kooruva värviga, kõik nii tuttav. Ja basseini tuli neil jagada kokkuhoiu mõttes veel sukeldujatega, kes toimetasid allpool kihtides kui kujundujujad võtsid poognaid pinna peal. Muhe.

Sisse oli pikkimata jäetud ka kohustuslikud stseeni lõpetavad humoristika repliigid, repliike küll jagus, kuid nad sobitusid loomulikumalt tõsisemasse konteksti ja temposse. 

Ei taha kuidagi öelda, et üks film teisest parem oli, pean tunnistama, et mõlemad pakkusid samaväärselt suurepärase elamuse, üks ühel ja teine teisel omalaadsel viisil.

Helmut Jänes PÖFF-i meeskonnast on kirjutanud:

Täiselujõus meestest, kes neid tabanud ootamatu sündmuse tõttu (enamasti on selleks muidugi töö kaotamine või rutiiniks muutunud armuelu) on poolsunniviisiliselt pidanud hakkama tegelema uue veidravõitu hobiga, on ennegi filme tehtud. Esimesena meenub muidugi selle žanri (inglise keeles on hea väljend underdog movies) tippteos "Püksid maha" 1997. aastast, kus väikese ja allakäinud briti tööstuslinna mehed otsustavad protestiks nendele tehtud ülekohtu vastu hakata tegelema erootilise tantsuga. Pükse on maha mehed ennegi rebinud, aga kui lavale astuvad õllekõhuga jõmmkärakad ... seda nähti vaat, et esimest korda, ja see tegi filmist ülisuure menuki kogu maailmas.

Rootslaste suurüllataja "Mehed ujumistrikoodes" järgib põhimõtteliselt oma eelkäija ideed, pannes mehed tegema seda, mida neist kõige vähem oodata - sünkroonujumist. Pealegi on mehed selles tugeva sotsiaalse sõnumiga heatujukomöödias sõna otseses mõttes ujumisbasseinis justkui kirved vees, kelle ujumisoskus pole just kiita. See polegi tähtis, olulisim on unistus tuua maailma ainukese sünkroonujumismeeskonnana ära Berliini maailmameistrivõistluste kuldmedal.

Muidugi on spordi kõrval filmis tähtis roll meestevahelisel sõprusel ja veidi seksistlikul moel ka naistel, kes loomulikult meeste sõpruse vahele kiilu löövad, aga mis sa ikka teed! Seega väga hea film elulistel teemadel, kus saab kapaga nalja ja naeru. Filmi tegemise taga seisab Rootsi viimaste aastate populaarsemate komöödiate nagu "Adam ja Eva", "Shit Happens" ja "Klassikokkutulek" üks kaaslavastajatest Mans Herngren, kes suurepäraselt valdab stiili panna jabur idee ekraanil elama niivõrd hästi, et see tekitab tahtmist oodata filmile järge.

Living without money

 

Ei olegi suurt tahtmist miskit öelda filmi kohta nimetusega 'Living without money' kui projekti mõte on 'show me the money', kui et päris kohutav. On ikka suur erinevus kas energia ja siht on seatud idee elluviimisele või lastakse liugu furooril, mis ideega kaasas käib.

Enda jaoks jõudsin tõdemuseni, et köitev on kuulata selge sõnumi, karismaatilisi ning huvitavaid hingi,  kuid antud juhul jäid kõik kolm nõuet täitmata.

Micmacs

 

Täiesti pöörane heatuju film, Jean-Pierre Jeunet fantaasiamaailmast, vägagi sarnase värvigammaga - vanadele fotodele/filmidele omases pruunika-kollaka tooniga, stilistikaga - pisut kulunud teisekäe riietusega, keskkonnaga - värvi alt kooruvate võimsate vanade kivimajadega  ning mõnusa naiivsusega nagu oli ka sama mehe 'Amelie'. Mikmakid on siis põhjusel või teisel nö tavapärasest kogukonnast eemale tõrjutud pisukese kiiksuga, põhjatu fantaasiaga loomingulised hinged, kes oma igapäevase leiva leiavad Pariisi elanike poolt minema heidetud trääni uuesti kas töökorda putitamises või hoopis uueks mehhaaniliseks imevidinaks konstrueerimises. Kahureid, pealtkuulamisseadeldisi, kohvrist välja tantsivaid roboteid jne, jne valmistatakse nii möödaminnes. Mitte vähem nutikad kui leiutised, ei olnud ka Bazili  (Dany Boon) geniaalsed lahendused kahe konkureeriva relvatööstuse magnaadi tülli pööramiseks.

Suurepärane oligi just see mitte küüniline vaid soe, kergelt naiivne kuid vägagi leidlik huumor, mis sisu saadab. Näituseks põhjalikult läbimõeldud süsteem - valvuri tassi unerohuga immutatud suhkrutüki paigutamiseks või kodanike kröösuste Aafrikasse lennutamine. Lisaks siis veel kuldseid stseene:

• politseiniku itaaliapäraselt järgi tehtud aktsent lennujaamas - juu talking to me?
• Thierry Henri kirjutas ise oma nime valesti?
• jne

Igati muhe kogemus.