Augustikuu

Mul on õnnestunud enda jaoks positsioneerida Draamateater kodumaisel teatrimaastikul teiste suurte kõrval, kui kõige klassikalisem teater üldse ja seda igas mõttes. Klassikaline on paekivist võimas teatrihoone, klassikaline on saali kujundus - võimsate lühtrite ning bordoopunaste rõdude ning parteri ning loožidega, klassikaline on publikum pruunis- või hallis ülikonnas ja pidulikus kleidis või kostüümis, klassikalised on mängitavad draamad, kas kodumaisemad või välismaisemad, klassikaline on ka märkimisväärsete näitlejate piltide sein esimese korruse. Kõik on klassikaliselt omavahel harmoonilises sümbioosis.

Nii ka täpselt oodatule klassifitseerus Priit Pedajase ettevõetud Tracy Letts-i peredraama 'Augustikuu', kõik eelpool nimetet' komponendid olid nii kohal kui paigas. Pingelised ema-tütar-õde suhted, aastakümneid kiivalt hoitud saladused, surm, hülgamine ja nii ehk veel edasi ja edasi. Ei miskit rabavat siin lühtrite all. Ja nii oligi hea, isegi väga hea, kuna Pedajas oli rõhunud oma tugevaimale trumbile, oma trupile. Suur osa Draamateatri raskekahurväest oli lavale paigutatud ja andsid võimsa kogupaugu. Kõikse pealt astus Pedajas ise lavale - lühikeses cameo-s, jättes mulje, et loeb, endale ise ette kirjutatud teksti kaasavõetud paberipatakalt, pisut koomilise varjundi jättis, meenutades etenduseproovi.

Ain Lutsepp oli seda puhku see jokker, kes üllatuslikult end pildile mängis. Ma ei suudagi kindlalt väita, kas see oli igati sümpaatne tegelaskuju või hoopis tema meisterlikkus näitlejana, igal juhul äärmiselt nauditav oli jälgida heatahtlikult tögava hoiakuga vanaonu. Tunnistan, tõesti ootasin päris mitmel puhul, et ta juba kiiremini tagasi lavale tuleks. Polegi Lutsepa puhul varemiti sellist tundmust kogenud.

Etenduse maa ja sool olid siiski kaks võimast naist Eesti teatris Ülle Kaljuste ning Ita Ever. Sõnad on liigsed, nad olid mõlemad võrdselt fenomenaalsed ses tükis.