Miranda July on iseäranis uhkelt ette võtnud, istub ühe korraga nii režissööri, stsenaristi kui ka ühtlasi ühe peaosalise toolil oma filmis. Oma õite sürris, kuid ometi armsas filmis, kus kõik igapäeva normaalne tundub ebanormaalne ning ebanormaalne vastuoksa mõistlik ja inimlik. Erakordselt kontrastelt eristub, igati ühiskonna normidele vastav üksikisa ja armukese tegelaskuju Marshall (David Warshofsky), kõige tavalisem Jüri Harilik kogu oma ihade ja unistustega, tundudes aga loodud keskkonnas pigem võõrkehana, Sophie (Miranda July) ja Jasoni (Hamish Linklater) sepistatud boheemlaslikus, sümbioosses, teineteist täiendavas maailmas.
Eriliselt nauditavad on nende kahe ühtesammuja omavahelised dialoogid, kus iga öeldud lause omakorda inspireerib teist veelgi vurtsu juurde keerama. Meenuvad - sõnavahetus diivanilt, kus kumbki omast nurgast raaliga toimetades mõne verbaalse torke teeb või kui Sophie teatab Jasonile, et veel on loetud sekundid aega enne kui võrk korterist välja võetakse ja käigu aga viimane kiirelt ära kõige olulisematel lehtedel, Jasoni valikuks osutub kalender ning ühiselt saadakse teada, et käesoleval hooajal saabuvad jõulud laupäeval. Päris pesuehtsad näited võrgustuvast igapäevast igal juhul.
Ametlikult klassifitseerub film küll kui draama, kuid oli julgustav kuulda publikumist vähemasti veel ühe kodaniku turtsatusi.
Posts
No comments:
Post a Comment