Lars von Trieri uusim on õite kaunike. Just vormilt kaunike. Juba sissejuhatavad kaadrid on rabavalt mõjuvad - imetabaselt üles võetud, harmoniseeritult ning võimsalt krutitud-sätitud ja imeliselt, pisut ängistavasse Wagneri helitausta, sobitatud. Võimas. Pilt ja heli ise näitlikustab kõikse paremini:
Juba Antikristusest tuttav vontierilik filmi ülesehitus, mis meenutab pigem kirjandusteost kui filmi, oma sissejuhatuse ning selgelt eristuvate peatükkidega, toimib suurepäraselt ka Melanhoolia puhul. Sissejuhatus on piisavalt kaasahaarav ja mõjus, et raputab kõik kinno kaasavõetud emotsioonid, mõtted, tunded ning viib vaataja kenasti filmi rütmi, meeleollu, olustikku kaasa, sujuvalt ühele lainele, ühte aega ja ruumi pildiga. Igati kiiduväärt võte, mis hõlbustab filmi sisenemist.
Peatükke oli sedant puhku kokku kaks. Esimese peatüki taustaks oli seatud peretütre Justine (Kirsten Dunst) pulmapidu väljavalituga, kelle tegelaskuju nähtamatusele osutab pisidetail, et kangelase nimigi on jõudnud juba ununeda. Siinjuures tuleb tunnistada, et tegelikult ei andnud von Trier ühelegile meesisikust tegelaskujule võimalust positiivselt pildile jääda, kui just Justine õe Claire (Charlotte Gainsbourg) väike poeg Leo (Cameron Spurr) kõrvale jätta, keda on raske milleski süüdistada. Kuid igal meeskarakteril joonistusid selgelt välja klassikalised mehelikud nõrkused, küll matslikkus ülemuse näol, küll mökulikkus tulevase abikaasa näol, küll rumalus ülemuse assistendi näol, küll liiderlikkus isa näol ning argpükslikkus õemehe näol. Ehk sedant puhku oli naiste kord särada, nagu ka eriala ekspertide arvamistest on mällu kumama jäänud. Ettekirjutatud keerulised, kuid kirkad karakterid andsid erakordselt hea võimaluse nii Dunstil, Gainsbourgil kuid eriliselt Charlotte Rampling-il ema Gabyna hiilata.
Esimene peatükk oma täismahus ettemängitud pulmatralliga jäi oma detailsuses pisut kaugeks, üsna kiiresti oli aimatav kahe õe iseloomu polaarsus - kui Claire kehastas klassikalist sootsiumisse sobituvat hinge, kõige paremas mõttes tavalist inimest, oma inimlikke hirmude ja rõõmudega, kes otsib ja leiab õnne kaaskodanikest, siis Justine vastupidiselt oli tundliku vaimuga erak, kes küll üritas väga õega samastuda ning sobitada end raamidesse, mida ühiskond ootab ühelt noorelt naiselt ootab. Kui kõiki teisi veel, siis oma loomust tal ära petta siiski ei õnnestunud. Mingiks hetkeks jäi isegi filmi esimesest poolest tundmus, et Claire nagu meenutaks rohkem isa, kes nautleb seltskonna tähelepanu ning Justine oma olemuselt ema, kes sülitab kõikidele kehtivatele ühiskonna normidele, kuid teisest poolajast oli raske leida sellele mõttekäigule toetust.
Teises peatükis õdede osad samm-sammult, õite tasa vahetusid, kui selgemaks sai saabuva saatuse paratamatus. Taevasse kerkinud uues kuus, leidis Justine rahu ning enesekindluse ja tänu kirgastumisele ka ise enda, Claire seevastu halvas aga inimlik paanika, mida iseloomustas ilmekalt optimistlik plaan veel viimastel hetkedel sõita chateu-st lähimasse külla, saamaks olla need viimased hetked koos paanitseva rahvahulga keskel. Võib nii, võib naa - ei saa kumbagi õde hukka mõista ja kas üldse peabki.
Kõikse enam sisuliselt poolelt jäi sümpatiseerima von Trieri joonistatud lihtsus ja selgus, kuidas ta suutis kahte osapoolt üheti vastandada ja samas siduda, aja ning ruumi silmapilkse 180 kraadise pöördega. Ühel hetkel rõõmus igapäev - esimene peatükk, järgmisel inimkonna viimne päev - teine peatükk. Ja kõike seda imetabase maitsekusega.
Sirpist kaks meeldejäävat kirjatükki:
'Melanhoolia' täiskuuööl
Õhtumaa allakäik Trieri moodi
Esimene peatükk oma täismahus ettemängitud pulmatralliga jäi oma detailsuses pisut kaugeks, üsna kiiresti oli aimatav kahe õe iseloomu polaarsus - kui Claire kehastas klassikalist sootsiumisse sobituvat hinge, kõige paremas mõttes tavalist inimest, oma inimlikke hirmude ja rõõmudega, kes otsib ja leiab õnne kaaskodanikest, siis Justine vastupidiselt oli tundliku vaimuga erak, kes küll üritas väga õega samastuda ning sobitada end raamidesse, mida ühiskond ootab ühelt noorelt naiselt ootab. Kui kõiki teisi veel, siis oma loomust tal ära petta siiski ei õnnestunud. Mingiks hetkeks jäi isegi filmi esimesest poolest tundmus, et Claire nagu meenutaks rohkem isa, kes nautleb seltskonna tähelepanu ning Justine oma olemuselt ema, kes sülitab kõikidele kehtivatele ühiskonna normidele, kuid teisest poolajast oli raske leida sellele mõttekäigule toetust.
Teises peatükis õdede osad samm-sammult, õite tasa vahetusid, kui selgemaks sai saabuva saatuse paratamatus. Taevasse kerkinud uues kuus, leidis Justine rahu ning enesekindluse ja tänu kirgastumisele ka ise enda, Claire seevastu halvas aga inimlik paanika, mida iseloomustas ilmekalt optimistlik plaan veel viimastel hetkedel sõita chateu-st lähimasse külla, saamaks olla need viimased hetked koos paanitseva rahvahulga keskel. Võib nii, võib naa - ei saa kumbagi õde hukka mõista ja kas üldse peabki.
Kõikse enam sisuliselt poolelt jäi sümpatiseerima von Trieri joonistatud lihtsus ja selgus, kuidas ta suutis kahte osapoolt üheti vastandada ja samas siduda, aja ning ruumi silmapilkse 180 kraadise pöördega. Ühel hetkel rõõmus igapäev - esimene peatükk, järgmisel inimkonna viimne päev - teine peatükk. Ja kõike seda imetabase maitsekusega.
Sirpist kaks meeldejäävat kirjatükki:
'Melanhoolia' täiskuuööl
Õhtumaa allakäik Trieri moodi
Posts
No comments:
Post a Comment