Võtame uuesti

Juhtumisi ning mind ennast üllatades sattus hinge harimise programmi teine komejant kohe järjepanu, seda puhku no99 trupilt ning tandemilt Ojasoo, Semper. Siinkohal ei jää muud üle kui pean ennast kordama taas, kuid tõepoolest nii on - Ojasoo ning Semper oskavad kruttida õigeid nuppe , mis kaheksal juhul üheksast tagab tõelise elamuse mulle teatrisaalis. Kindel kvaliteedimärk, võin julgelt väita.

 

Lühidalt etendusest siis endast - säene klassikaline situatsiooni absurdikas, uste ning ühe siduva komponendiga  (sedant' puhku taldrek sardiinidega) ning aina enam üles kruviva tempoga. Meenutades kergelt veel Vanalinnastuudio päevade repertuaari, kuid siiski no99-le omase lähenemise ning äratuntava stiiliga. Esimene vaatus oli üles ehitatud rändteatri (jälle rändteater!) lavastuse peaproovina lava eest vaadatuna, teine vaatus, aga juba lava tagant ning veelkord ka eest mängituna, aina ja aina tempot juurde kruvides ning vindile keermeid lisades. Tunnistan, et ei tulegi ette nagu oleks sattunud ühte etendust korda kolm kokku vaatama ,)

Rõõmustav oli taaskogeda no-s, seda va ootamatuse ja üllatuse tunnet, kus arvad olnud tajuvat juba huumorikillu ära ning jääd ootama järgmist kildu/episoodi ning ei oska kuidagist oodata, et täiesti tühjast suudetakse samale huumorikillule iikagi veel siiski üks vint juurde keerata. Nii klassikaline võte küll, kuid toimivana lausa hindamatu ning ääretult nauditav, juhul kui jah, on suutmist kaasa minna. Mul õnnestus ja sügav kummardus, kraaps ning tänud.

Osatäitjadest üllatas mind seda puhku Risto Kübar, utreeritult kohmetu, kuid õrna naisellikusega -oma inspitsienti rollis, oli tase omaette. Sobides kui valatult etenduse üldise fooni ning rütmiga. Suurepärane valik ja veel suurepärasem rolli lahendus. Tiina Tauraite meenutas oma väljanägemiselt ja kõnepruugilt alghetkedel vägagi Anne Paluveri, siit ka üks paralleele Vanalinnastuudioga, kuid etenduse edenedes see mulje hajus tasapisi. Tambet mängis nagu juba tavaks saanud oma kvaliteedi jällegi välja, latti millimeetritki langetamata. Arvan, et tänasel päeval, mulle silmajäänudest ,üks professionaalsemaid näitlejaid, kui mitte professionaalseim. Kõrvale julgeksin tuua veel Malmsteini, olgu roll, lavastus missugune need kutid teevad alati oma ära. Suurima üllatusena, aga tabasin end jälgimas Eva Klemetsi lausa säravat mängu, mis pani mind siiralt imestama - miks pole ta varem mulle silma tikkunud. Vapustav kuidas ta suutis nii tugevas ansamblis ikkagi etendusele just enda võimuka pitseri jätta ja kõige elavamalt mällu sööbida. No99 etenduste tugevus on alati olnud minu jaoks ansamblimäng, kus soliste kerkib esile harva, kuid sedant' puhku oli tegemist Eva Klemetsi soologa.

Jah, imetabaselt hästi vormitud lihtsakoeline komejant, mida mul vaja oligi.