Imetabane loome Chuck Palahniukilt.
Ka David Fincher väärib igal juhul kraapsu ja kummardust, et leidis momenti olevat õige 'Kaklusklubi' filmi vormi suruda, kaotamata terakesti ka raamatust pakatavast tempost ja toorest jõust. Vaevalt, et muidu oleks papist kaaned minuni jõudnud, vaevalt muidu oleks ka Palahniuki üldse tõlgitud.
Filmi enne näinuna jooksevad paratamatult jutustaja, Tyler ning Marla kujutluspildis Nortoni, Pitti, Bonham Carteri näoga, kuid raamat lisas siiski dimensiooni oma nüanssidega, mis filmi ei olnud jõudnud. Filmis on suuresti ikkagi tehtud kompromisse tempo säilitamiseks ning niivõrd järske šüžheeilisi hüppeid ei ole programmi võetud nagu jutustaja käigud erinevates linnades asuvatesse operatsioon 'Mayhem' rakukestesse ning Durdeni ettenägelik elu ülevõtmine. Võrratu materjal.
Klassikat:
"Võimalik, et enesearendus ei olegi lahendus."
"On hulk asju, mida me armastatud inimeste kohta teada ei taha."
"Asjad, mida sa omad, omavad lõpuks sind."
" Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip."
"Alles siis, kui oled kaotanud kõik, oled sa vaba ja võid teha ükskõik mida."
"Marla elufilosoofia on, nagu ta ütles, et surra võib iga hetk. Tema elu tragöödia seisneb selles, et ta ei tee seda."
Posts
No comments:
Post a Comment