Le Havre

   

Aki Kaurismäki üllatas, üllatas mind oma põhjatu positivismiga ja uskumusega inimeste headusse, mitte et oleksin eelnevalt endale ette kujutanud Kaurismäkit kui ääretult sünget ja küünilist soomlasest režissööri ja mitte ka vastupidi, mul puudus enne filmi kaemist ausalt öeldes igasugune eelarvamine härrasest. Kuid sellises toonuses siira headuse ekraanil kohtamine rabas mind ootamatult küll. Eriti rabav oli lõppakord, poleks osanud kuidagi ses sugust lõppu ette kujutada. Igal juhul sai tubli annus naiivsust jällegi sisse kühveldatud.

Võluv oli ka filmile antud vorm, kergelt muinasjutuline atmosfäär. Armsalt vanamoodne, pisut kulunud õhustik Le Havre sadamalinna väike tänavatel, retroõnguliste kostüümide ning autodega ringlevad peategelased, eristudes nii kirkalt kiirest ning pealiskaudsest tänapäevast, rõhudes igavikulistematele väärtustele nagu ligimisearmastus ning lihtsus. Igal juhul retro hõng nii pildis kui helis on juba päris mitu aega olnud mul nõrgaks kohaks.

Kaurismäki ülesvõetud kaadrid lisavad veel oma ülestiliseerituses ainult vunki juurde. Kangelased liiguvad väheke kohmakalt, isegi absurdselt, mitte küll päris charliechaplinlikult, kuid nende liikumises ja kõnes ja olekus on veidrust ning jaburust, mis tuleneb just sest peenest ajaviitest, mille Kaurismäki jätab, et stseen mõjuks koomiliselt. Elegantselt välja mängitud meistri poolt. Eheda näitena meenub ülesvõte neegripoisi põgenemise konteinerist - vaadates pikalt vanaisale silma, pöörab poiss rahulikult ümber ja jookseb veel rahulikumas sörgis, kohaliku K-kamando haardest välja ning lipsab sadama konteinerite vahele peitu.

Treiler ise tasub juba vaatamist.

Eks kõik inimesed ole tegelikult loomult head, ei maksa veel usku kaotada inimesse, teine lugu on aga rahvakogumitega ehk inimkonnaga laiemalt. Kummastav, aga üksteisega koos olles ei allu inimesed enam oma loomusele vaid pigem karjast tulenevalt instinktile. Nii ütles Kaurismäki mulle. 

Igal juhul tegemist on ja oli raudselt ühe viimase aja parima heatuju maaletoojaga.

P.S Sõpruse kino treppidelt alla munakividele astudes, meenusid huvitaval kombel koheselt read Sõpruse Puiesteelt ...ma olen õnnelik, et kõik inimesed on nii ilusad ja head...