Table | Laud

Täiesti eksprompt formaadis oli võimalik ära kaeda Tallinn 2014 Treff-festivali raames koduõuele toodud nukutükk, mis küll rohkem oli stand-up komöödia mõõtu nimetusega 'Table', mida pakkusid kolm tublit nukumeistrit Suurbritannia Blind Summit Theatre-st. Ehk ei olnud ise kõikse värskem, aga miskit erilisemat kui tavapärane stand-up ei pakkunud, samas huumorit jagus, kellele rohkem, kellele vähem, aga turtsuda oli võimalik.

Harakale haigus...

'Harakale haigus...' nimelist tükki sai kogetud õige mitu aega tagasi, seega on elamus jõudnud juba omajagu tuhmuda ja osaliselt ka kaduda, ehk siis kirja saab, mis settinud. Kõikse pealt meenub soe tundmus kahe teatri suurepäraselt õnnestunud koostööst jagada kahasse lava, lavastust, lavastajaid, lava- ja muusikakujundaid ning lavale astujaid. Viimaseid siis veel ühes ajas, aga erinevas ruumis. Tähendusega, et nö paralleeletendus 'Varesele valu...' algab täpselt samal ajal Draamateatri saalis kui 'Harakale haigus...' Linnateatri saalis ning etenduse poolajal vahetab kaks kolmandikku laval olijaid lava, ehk Draamateatris alustanud jõuavad Linnateatri lavale ning Linnateatris alustanud omakorda Draamateatri lavale teiseks poolajaks. Kogu protsess oli äärmiselt sujuvaks korraldatud ning säene võte andis koheselt lisatasandi etenduse sisu hoomamiseks, ses plaanis, et täiendas veelgi sõnumit, et depressioon kui nähtus ei ole mitte ainult ajakirjade murerubriikides ja kabineti valgete seinte vahel eksisteeriv nähtus, vaid on siin meie majas, meie etendusel, meie seltskonnas, kui ka paralleelselt teises majas, teises etenduses majas ja teises seltskonnas. Ehk depressiooni võib olla igal pool, võime seista sellele väga lähedal nii trammis, poes, tiskol, laulupeol, kus iganes, samas ise seda märkamata, kuigi depressioonis vaevlevale inimesele saavad tagajärjed olla laastavamat sorti, võrreldavad raskemakujuliste haigustega.

Sõnaga, säense koostöö formaadi toimine tekitas sooja teadmise, et kaks teatri vaalaskala Tallinnas, tahavad ja suudavad teha ühiselt ja teha hästi, ja teevadki ühiselt ja teevad kohe väga hästi.

Osa täitmistest jäid meenuma tublid ja tõetruud rollid härraselt Kalmetilt ja preilina Ratasepp-alt, nemad kaks kerkisid rohkem esile ülejäänud ansambli etteastest. Miks? Hingestatuse ja usutavuse pärast.

Mõned üles nopitud ivad veel:

• mõtted on kui rongid, mis saabuvad ja lahkuvad jaamast/peatustest. Kui saabub depresiivsusele viiv mõte, mitte hea mõte, jaama, siis ei pea laskma sel seal pikka aega peatuda, las sõidab kiirelt edasi, mida kauem ta seal peatub, seda rohkem kahju teeb;
• introvertidel võiks teoorias olla lihtsam depressiooniga hakkama saada, kuna suudetakse endaga pidada dialoogi ja seejuures ennast analüüsida, halvem on juhtum kui dialoogi käigus minnakse veel rohkem rappa kui esialgu ollakse;
• esimene armastus avab kinnisemat sorti meessoo esindajaid, avab nende tegelikku mina, annab julguse olla mina ise, nii juhtus minuga, nii juhtus mu vennaga, kui hinnata kõrvaltvaatajana;
• rääkida lähedastega nende lapsepõlvest, eelkõige oma isa ja emaga nende lapsepõlvest, mis aitaks mõista paremini nende käitumismustreid lapsevanematena või inimestena üldisemalt, isklikus plaanis on see etapp mul läbitud, kuid tahtmine tekkis mingi hetk sama läbi teha vennasega.

Oli kord üks mets | Il était une forêt

Harivamat sorti sissevaade vihmametsa arengutsüklitele, fauna ja flora omavahelisele võitlusele ja koostööle. Kaasa võtan teadmise, et 8 sajandit on aeg kui vihmamets suudab end nullist taastada endisaegsesse hiilgusse ning läbi tuhandete aastate evolutsiooni käigus on käinud võitlus röövikute ja taimede vahel, mille tulemuseks on sadu erinevaid taime ning libilikaliike.

Valdur Mikita - 'Lingvistiline Mets'

Valdur Mikita 'Lingvistiline mets' sattus lugemisse puhtalt peavooluga kaasakulgemsiest, kuna ümber ringi on olnud palju juttu ja kiitmist, siis tundus olevat raamatuga, mida nüüd ja kohe peab lugema. Loetud sai, oodatud elamust ei saanud, oli lasu huvitavaid mõttekonstruktsioone, ülesvisatud ideid, aga kõik neist jäid õhku, jäid lõpetamata või teisalt jäi argumentatsioon otsituks, nõrgaks ja suduseks. Ehk suures osas tühjaks jäi raamat.

Ühe tõeliselt põneva teadmise leidsin enda jaoks lõigust, mis kirjeldas Eestit kui ühte olulisemat külmasõja võidurelvastumise strateegilist punkti. Eriliselt jäi meenuma autori väide - nagu olnuks Eestis ühel heal hetkel inimkonna ajaloos kõige enam tuumalõhkepäid ühe elaniku kohta, seda põhjusel, et suur osa Nõukogude Liidu tuumarelvastuse rakette olid suunatud Euroopa suurlinnadele just nimelt Eestist ning vastupidi USA ja Euroopa tuumaraketid olid suunatud Eestile, võtmaks välja Nõukogude Liidu esimeset tuuma tugipunkti. Mõeldes nüüd oma lillelisele lapsepõlvele, tundub see üsna võigas teadmine olevat.

Teine huvitavam väide oli eestlaste ja rahvuseepose 'Kalevipoja', eriti kangelase, omavahelise selge suhte ning kontakti puudumisega. Jah, selgem kontakt on isegi teosest siiliga või isegi sortsude või vanapaganatega, aga suhe Kalevipoja kui kangelasega jääb võõristavaks. Jääb mulje, et kuna paljudel rahvustel juba oli oma kangelasest lähtuvalt eepos valmis treitud, siis pidi ka eestlastele oma saama, mis jätab säense mahaviksitud tegemise mulje ning suhestumine on pigemiti tehislik. Teatud sarnasusi võib leida pigemiti isegi antiikmütoloogiaga, seevastu puudub rahvusele omane metsaläehdus, ugrimugrilikkus. Säense mõttekäiguga jääb mul üle ainult nõustuda.

Üks ilus mõttearendus veel:

Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit mõtet.

Nii on.

Käbekärp

vonKrahli muinasjutud jätsid piisavalt suurepärase mulje, et isutas kaema ka uuemat noorematele kodanikele säetud etendust - 'Käbekärp'-i. Niisiis tuligi rentida jällegi kaks nooremat härrat ning ära proovida pakutav. Sedant puhku oli üle lahe kohale saabunud Tero Jartikka, kes oma kirjutet' muinasjuttu ise ka lavastas, seda vonKrahli noorema põlvkonna kaadriga. Muinasjutt oli muinasjutt, säene kõikse klassikalisem, ainult veidi värskema kõnepruugi ning mõne vulgaarsusega vurtsutatud. Ära märkimist väärib esimesena kindlasti tegelaskujude kostümeeritus, mis oli lahedalt kerge teisekäe kauplusest või laos olevast kokku klopsitud ning igati töötav, teisena, aga noore trupi entusiasm ja energia laval. Aga need on vana inimese märkimised, kõikse olulisem on, et nooremale põlvkonnale antud näite varal siis vanuses 5-6 igal juhul asi pelas ja pelas kohe väga hästi, kuna kutid olid algusest lõpuni etenduses sees, kohe niivõrd sees, et astusid korduvalt lavategelaste dialoogi, hoolimata etenduse alguses minu suunas tehtud targutustest, et etenduse ajal ei räägita ning ollakse hästi vaikselt. Aga noh, kui lavalt küsimusi tuleb, siis tuleb neile ju vastata .)

Ehk vanemale silmale miskit liiga uudset ei olnud, aga väikestele inimestele oli lõbusamat sorti kogemus.

Risttuules

Ei saa salata, et ikka juuniküüditamise temaatika oli peamine magnetiseeriv tegur, mis sundis filmi võimalikult kiiresti programmi võtma. Palju neid filme siis koduvabariigis üldse tehtud on sel teemal, kuskilt jäi kõrva, et mängufilmina vaid üks - Jüri Sillarti 'Äratus' ning dokkidest ehk tuntuim Imbi Paju tehtu, kuid suurt rohkemat märkimisväärset ette ei tulegi. Ehk kummastavalt on Eesti senise filmitegijate hulgas olnud tegu tabuteemaga, liiga värskete haavadega, et neid uuesti võiks lahti rebida. Tinglikult võiks meenutada ka suuremat pahameele tormi mis järgnes 2009.aasta Tujurikkuja 'Küüditamise' sketšile. Küüditamine on meile rahvuslikult püha ja tundlik teema, milles paljudel peredel on üht- või teistpidi sügavalt isiklik, rohkem kui valulik kogemus. Eks seetõttu on osaliselt ka mõistetav, miks ei ole filme juba mitmed põlved tahtnud linale tuua, kuna kuis sa oskad igaühe isiklikku kõrvetavat valu, piisava sügavusega filmis kujutada.

Kuniks noored võtsid ette, võtsid aja, lihvisid-lihvisid-lihvisid ja tegidki ära. Enamasti on filmi juures äramainimist väärinud idee autor ning režissöör, 26-aastane Martti Helde oma ülihea detaili- ja terviku tunnetusega, kuid tegelikult on suur osa filmi teinud tuumikust värskemast põlvkonnast - stenaariumi juures oli abiks ning montaaži tegi 34-ne Liis Nimik, tänu kellele on tasakaal teksti ning pildi vahel lihtsaltt täiuslik, hingekriipiv saatev muusika, mis täiendas filmis perfektselt tundlikku jutustaja häält ja loomulikult need kandvad pausid, tulid 28-aastaselt Pärt Uusbergilt, filmi kogu 13-st kaadrit võtsid kaameratega üles 28-aastane Erik Põllumaa, 34-ne Ants Martin Vahur ja 35-ne Indrek Šeiko ning kunstnikuna tegi vapustava töö ära 30-ne Reet Brandt. Just säene tegijate ring, pigem nooremapoolne, kuid juba tublid nimed, võtavad ette ja teevad ära, mida pole enne tehtud. Julgus ja tahe ning lõppeks ka kvaliteet, mis väljenduvad filmi küpsuses, on muljet avaldavad.

'Ristuules' ära vaadanuna hämmeldusin, kuna esmaselt ei jäänud küll meenuma küüditamise kui ajaloosündmuse traagika ning raskus, vaid pigemiti hoopis kurvameelne armastuslugu kahe hinge vahel, mille juures juuniküüditamine oli taustaks. Vägagi võimsaks taustaks muidugi, mis andis ka loole erilise sügavuse. Samas pean ausalt tunnistama, et isiklikus plaanis ei leidnud lugu teed naha vahele, mis aga puges naha vahele oli filmi vorming nö tableu vivant stiilivõte või eestipärasemalt ajapeatus ehk liikumatute piltide seeria. Need tardunud ilmed, võimas miimika, antud ajahetkes seiskunud kehakeel, mis andsid niivõrd ehedalt edasi kogu olukorra lootusetust ja inimtasanditel pulbitsevat emotsiooni. Ka hajutine silma pilkumine ja väike liikumine mõnes kaadris tundus täitsa kohane, eriti vanemate inimeste puhul. Lisas vaid loomulikkust ja mõjuvust juurde. Koos vormiga käib kaasas ka suurepärane rahulik rütm, mis annab võimaluse filmi sisse minna ja hetke jääda, mis eristub selgelt tänasest, harjumuspärasest tormleva tempoga, siia-sinna visklevatest filmidest. Ehk kogu kompott on nii eestlaslikult iluskurb, ehk määratleb ka suures osas mu meelest meie rahvust, mistõttu viib ka küüditamise lugu ehteestlasikult maailma nagu ka juba kuskilt tuli soovitus nimetada film 'Soviet Holocaust'-iks

Eriti tugevalt sööbisid hinge kaks momenti:

• inimeste kurvameelne laulmine vagunites kui oli jõutud Eesti piirile, üks vagun alustas ning teised jätkasid;
• filmi alguses ja lõpus nähtud taluhoov, kus üle pahkluu kasvanud hein, mida kergelt kiigutab tuul ja kesksuvised tugevad õunapuud, mille all seisab sirgelt neljakandiline laud, valge linaga, aus ja ehe.

Tristan Priimägi on tõlkinud Sirp-is Carmen Gray arvamise filmist.

Faust

VAT teatrisse pole varemiti liiga tihti olnud põhjust sattuda, nähtud on vaid 'Kas sulle meeldib porno?' ning Katariina Unti soolotükk 'Nisa'. Kumbki just mälupilti kustumatut mälestust ei suutnud joonistada, mistõttu pole ka VAT teatrit menüüsse rohkem sattunud. Kuuldes, aga 'Faust'-i kohta Kuku raadio 'Publikumärgist' kunagi mitu head aega tagasi nii mõndagi imposantset ning saades viimasel ajal veel mitmeid soosivaid signaale usaldusväärsematest allikatest, tuli isu pakutav kohemaid ära kaeda. Hilisele ärkajale-märkajale oli muidugi paras, et hooaja viimaste etenduste piletid osutusid juba väljamüüduks, igaks puhuks sai siiski veel kirjutet' VAT teatrile palvega - ehk oleks võimalik veel leida kohta kaks, kasvõi trepile. Toreda üllatusena lubatigi need kaks kohta saali ära paigutada, ehk siis lisaks tublile Maarjale Rakvere Teatrist olen äärmiselt tänulik ka Kristelile VAT teatrist, leidmast võimalusi teatrihuvilisele vastu tulla.

Etendusest. Näitemäng ammutab ainest Goethe ja Marlowe kirja pandud jutustustest, kuid põhineb suures osas Friedrich Wilhelm Murnau 1926. aastal välja tulnud must-valgel tummfilmil 'Faust', põhineb nii suures osas, et etendus algabki filmi ettemängimisega valgel linal, kus näitlejad loevad tegelaskujude teksti ette, kuniks kaablite särin, filmirulli kokku jooksmine lõpetab filmi ning paneb trupi kohmetusse olukorda, et mis nüüd edasi!? Ühisel nõul otsustatakse filmi süžhee olemasolevate vahenditega ise ettekanda. Säene üleminek filmilindilt, nö spontaanses võtmes, teatrile oli üsna kohmakas ning ei jätnud kohe kuidagi usutavat muljet. Teisalt tundus algatuseks originaalfilmi näitamine olevat oluline võte, viimaks publikumi kaasa järgneva pakutava vormi ja kontekstiga, filmita alguses oleks võtnud pakutavasse olustikku sisse minek kindlasti enam aega, seega ei jäänud ka eelpool mainitud küsitava väärtusega lahendus kuidagi viisi häirima.

Mis siis sai? Sai tummfilmi põhist teatrit kõige ehedamal kujul! Rõhk ei olnud sõnal, rõhk oli kehalisel väljendusel - läbi kehakeele, läbi näoilmete, läbi näitlejate energia. Valgustuse ja taamalt voogava elava muusika kõrval omas seekord ka tekst ja lugu ise minu jaoks pigemiti taustajõu rolli, kuna etenduse edenedes tekkis ootus, et kuis nüüd ja mis nüüd välja mängitakse, mitte kuis lugu edasi voolab ja kuhu ta üldsegi voolab. Ses osas oli kindlasti tegemist meeldiva vaheldusega enamjaolt menüüsse sattuva sõnakeskse teatriga. Põnevust läbi efektide oli sisse pikitud omajagu - nagu põlema lahvatav raamat, Gretcheni kõhule projitseeritud loode ja veel paljut, kuid ükski vigurdus või lahendus ei olnud liiast, vaid läbimõeldud ja antud hetkes ideaalne, ehk etendust läbiski pideva joonena perfektsionism, iga detail oli läbi mõeldud ja omal kohal. Sjuppäär.

Näitlejatelt nõudis säenne füüsiline teater ilmselgelt suuremat pingutust tavapärasest. Efektne viis kuis Ago Soots-ist sai muundumise teel üks tegelaskujusi - raugastuva ja kronksus dr. Faustuse näol, jääb ilmselt veel pikaks ajaks minuga. Ago Soots oligi üks isiklikke leide, ei olnud ennem tema tegemisi märganud, viis kui suurepäraselt omanäoliselt suutis ta mängida välja erinevad tegelaskujud nagu kõver vanainimene või uljas noorinimene, oli võimas. Antud kontekstis Ago Sootsi eriliselt välja toomine on ilmselgelt ebaaus, aga teiste trupi liikmete suhtes, kuna elamuse mõttes oli ühel oluliseimal kohal siiski hingestatud ja veatu ansamblimäng, kus kõigil on võrdselt kandvad rollid. Eriti momentides, kus laval olnud karakter vaid maigutas suud ning tekst tuli hoopis taamal seisva kaasmänguri huultelt, mis andis veelgi vunki juurde ruumilis-heliliselt ning parodoksaalselt sobitus imehästi tummfilmi vormiga.
Üllatus tuli ka Tanel Saar-elt, kes senini pole just mu lemmikute nimekirja sattunud, kuid need saatanlikud ilmed mängitud Mefistoselt olid absoluutselt 'priceless' nagu ka Margo Tederi grotesk Gretcheni emana või Meelis Põdersoo einevad karikatuursed episoodid laval ning etteloetud tekst, unustamata Katariina Ratasepp-a kannatusi Gretchenina. Kokkumäng oli lihtsalt imeline.

Sõnaga - sügav kummardus siit poolt Aare Toikkale ja kogu VAT teatrile, satun kindlasti nüüd tihemini kaema pakutavat paekiviseinte vahele Rahvusraamatukogus.

Tuvi

Teagi, kust ja mist silma-kõrva jäi. Igal juhul mingist hetkest oli kindel, et Tuvi tuleb kindlasti ära näha nii kaua kui seda veel üldse pakutakse. Vedas. Nõnda banaalselt kui vana ütlus ka ei kõlaks, siis - nii kaua kui suudetakse enda tegemistele vaadata läbi huumori prisma, peaks vaimse tervisega kõik korras olema. Theatrumi duo, Andri Luup-i ja Maria Peterson-i isikus, ei teagi täpsemalt kuis nad oma tööülesandeid jagasid, igal juhul oli koosluse loome tulem kenasti terviklik. Teatri skeenelt selgelt välja joonistuvad stereotüübid olid üksteisega võrreldes kindlapiiriliselt paika seatud, igaüks oli täiesti omamoodi nähtus ning komejantile kohaselt oli igale karakterile veel piisavas koguses vunki juurde keeratud. Priima. Hinnang, et säensed stereotüübid ka tegelikuses teatris eksisteerivad on küll teatrisiseelust kaugel oleva inimese poolt antud, kuid minu jaoks oli see vägagi usutav ehk kujutluspildile vastav. Kas ses naljas on ka tera tõtt, ei oska öelda ja see ei olnudki niivõrd oluline, kuna kõik toimis.

Teistest eredamalt joonistusid välja Liina Olmaru tehtud halli hiirekese Rita-Reeda tegelaskuju, kergelt punetavate silmade, nutuvõruse suu, ebakindla hääletäbri ja miimikaga oli ehe õnnetusehunnik. Puhas nauding kaeda. Kõikse enam siiski üllatas Aarne Soro Ugala teatrist, direktori Vello-Viljari rollis. Üllatus ses mõttes, piinlik küll tunnistada, aga ma polnud varem kuulnud, ega näinud teda kordagi mängimas. Töö oli aga detailideni stiilipuhas, julgeks öelda, et läbi aegade üks meeldejäävamaid rollilahendusi, eriliselt muhe nüanss oli pidev peasolevate mõtete ning tegevuste paljususe väljendumine hüplikus kõnemaneeris, kord siia, kord tänna, kogu aeg kõrges tempos, jooksu sammul. Tõesti imetabane, see groteskne närvilisus. 

Nii kokkuvõttes siis - suurepärane vaatamine.

Kirjeldus etenduse FB lehelt:

"Tuvi" on komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest päikese all. Kus on publik, mida talle öelda ja milline žanr valida. Need on küsimused, mis tekitavad peavalu kõigile. Hermesel puudub oma nišš ja see on vaja kiiremas korras leida. Äkki teha midagi tõeliselt radikaalset või leiutada midagi täiesti uut ning enneolematut. Teatridirektoril on lahendus, aga kõik näitlejad näivad liimist lahti olevat. Lahenduse peab pakkuma uus noor lavastaja, kes haarab härjal sarvist ja paneb vanad harjumused ja suured staarid tuleproovile. Kas teha midagi vastu oma tahtmist või mitte teha, selles on küsimus. Ja mida teha nii isiklike kui üldiste ideaalidega.

Osades Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel.

The Grand Budapest Hotel

Kvaliteet ajatäide Ves Andersoni käekirja austajale, ei miskit uut ja värsket, vaid väga maitsekas vorming, kiire terav tekst ning vaimu teritav detailiderohkus. Meeldiv.

Muuseas, ma armastan sind

Näha härrast Eplikut üles astumas laval, mitte ainuüksi muusiku rollis, vaid sättimas ennast ka näitleja kingadesse, oli piisav põhjus, mis seekord no99 teatrisse sai mindud. Juba enne etendust ennast, oli võimalik taaskord kuulata sissejuhatavat arutlust Eero Epnerilt eesootava temaatikal (vastavalt sai ka etenduse kuupäev valitud). Eero mõte jooksis siia-sinna, aga mõtlema jäin kahele:

• Kas muusik, artist, teeb kontserdil üles astudes rolli või on ta tema siiras ise? On nii ühte pidi lahendusi kui teisi pidi, nii siit, kui laiast ilmast ja lõppeks jääb see ka publikumi enda tõlgendada, mida uskuda tahetakse. Näituseks siis Winny Puhh või Jaan Tätte või Kerli või Metallica või Robbie või keegi kuues-seitsmes. Palju seal on siirust ja palju on siiruse ootust publikumilt. Lähtuvalt artistist ning tema loodud kuvandist on ka ootus erinev. Aga, mis on ootus näitlejale? Näitlejalt oodatakse reeglina alati ettekirjutatud rolli täitmist, ümberkehastumist ja paremal juhul rolli lahti mõtestamist. Vähemasti mingi hetkeni oodati. Värskemat sorti lähenemine on tuua lavale näitleja, tema isiksus, tema olemus, tema arvamised, tema kogemused - tema ise. Nimetades seda teatriks. Kui olen õigesti mõistnud siis seda võikski nimetada uus-siiruse tulemiseks teatris.
• Ka läbi valetamise võib olla siiras. Esiti oli mul raskusi säense lennu kinnipüüdmisega, tegelikult on endiselt. Kas mõtles siin Eero sarkasmi või irooniat, ehk läbi absurdsete karikatuuride loomise saab edasi anda seda tegelikku siirust? Saab tõesti, vähemasti sellele osale huvitatudest, kes seda iroonia või sarkasmi lõnga mõistavad. Või peeti silmas ikkagi miskit muud?

Sõnaga. Jällegi oli juba igati meeldiv, mõtlema panev foon etendusele loodud.

Nagu kuuldus, siis mitte mängitud tükk ei otsinud Võigemasti ja Eplikut üles, vaid Rapla kutid tulid iseseisvalt teatri no99 manu ja otsisid lava. Punti võeti veel Semper ja Lagle, kuid idee ja tahtmine tuli ikka kahelt mehelt endalt. Tahtmine näidata päris ennast või kujutluspilti endast, mida mehed arvavad, et neist laiemalt võidakse arvata. Ehk kas tegu oli siira enda avamisega publikumile või jällegi erinevate grotesksete karikatuuride loomisega. Ei julge ühe või teise kasuks arvata. Mõned ettemängitud lood, tunded, olid siiramad kui teised, aga siiruse osas on ikkagi tegu kellegi hinnangu andmisega, mis ühele siiras, on teisele mäng. Seega jäigi etenduse kohale hõljuma säenne umbmäärasus. Kas tegu oli enda välja elamisega? Kas tegu on päris probleemidega? Kas Võigemast-i ennast häirib arvamine, et keegi teda endiselt Buratinoks võib pidada? Kas Eplik tõesti arvab, et ta on juba oma parimad lood muusikaks saanud?. Mis ikkagi oma olemuses on näitlemine? Võtted, mis antakse kaasa koolist või sisemine tunnetus? Kas kunagi Raplas ühiselt bändinda üles astudes oli kõik veel siiras ja täna enam ei ole? Jne. Jne. Hulk õhku paisatud küsimusi.

Isiklikus plaanis jäi aga häirima noorte tegusate meeste tegemistest ja arvamistest välja kumav nukrus ning nende hirmud, need ei tundunud olevat siirad, need ei tundunud olevat põhjendatud. Ja kui rääkida üldises plaanis siirusest, täpsemalt enda siirast avamisest laiemale üldsusele, kas mõeldakse ette, et jah, muidugi enda avamine on endale praktiliselt alati kasulik ja õpetlik, aga kas ka teistele? Kas me oleme ikka oma isiklikes arvamistes või väljendustes nii huvitavad, et seda peab jagama. Isiklik kogetu näitab, et pigem harva kui tihti juhtub leiduma huvitav lugu.

Aga kui see polnudki siiras avamine, oli vaid mäng siiruse ja kujutelma piiridel? Kord üks, kord teine, mis pidanuks põimuma üheks tervikuks või siis vastupidi jääma kakofooniaks. Igal juhul ei pelanud ka see konseptsioon minu jaoks. Samas arvestades üldist publikumi tagasisidet ülevoolava applausi näol, siis oldi vaimustunud või isegi enamat, kui arvestada selja taga istunud noorsandi hüüdeid 'Braavo! Braavo! Braavo!' ja püstist ohjeldamatut plaksutamist.

Ilmselt polnud minu tass teed.

Umberto Eco 'How to travel with salmon'

Härrase Eco esseedekogumikuga teistkordne tutvumine, esimesel korral oli pakkumisel 'Minipäevik'. Kuigi teravust jagub, siis ajamaik on ikkagi sellel hilisemal väljaandel manu, ehk suurem osa lugudest on 1980-ndatest. Üllataval kombel ka huumor ja iroonia aastatega muutub. Samas reisul olles hea lihtne vahepala lugemiseks. Parimad peatükid:

How to Travel with Salmon

How to Replace a Driver's Licence

How it Begins and How it Ends

How to Justify a Private Library

Kadunud sõbra juhtum

Läks kohe eriti reipa sammuga mööda minust, kui poleks olnud ka algset sissejuhatavat filmi ning humoorikat teksti intervjuus kaevuriga, oleks olnud ikka päris kohutav kogemus. Tukk tuli peale.

Nümfomaan. Osa II | Nymfomaniac. Volume II

Nümfomaani saaga teist poolt vaadates, jõudis mingi hetk minuni parlleelitunnetus Steve McQueen-i üles võetud 'Shame'-iga, mis ka Eesti suurimatelt ekraanidelt on läbi jooksnud. Mõlemas filmis ehitatakse lugu üles sõltuvuse kirjeldamisele, seksisõltuvuse siis. Siit ka paralleel lõpeb. Sügavuselt ja nauditavuselt on need kaks filmi spektri kahes erinevas otsas. Hollywoodi tehasest välja lastuga ei suutnud mitte kuidagi ühist keelt leida, see lihtsakoelisus ja pealiskaudsus ning ettearvatavus oma klisheelisuses, tekitas pigemiti tülgastust. Vana Maailma nägemusega oli, aga risti vastupidi. Rahulik kiht-kihi haaval probleemi olemuseni liikumine mõjub usutavalt, Joe mõjub usutavalt, mäjub päris inimesena, mitte Brandon Sullivani nimelise robotina McQueen-i filmist.

Üks meeldejääavamaid fragmente Nümfomaani teisest osast oli Joe enesega leppimine või ehk hoopis sõltuvusega leppimine, ehk kaader, kus Joe leiab künka tipus kasvamas tormidest räsitud ja paindunud üksiku-üksiku puu, enda puu.

Puu tähendusest veel. Esimeses osas filmist jookseb läbi erinevate peatükkide Joe lähedane suhe oma isaga, kes on ka ainuke hing, kellest Joe päriselt hoolib. Joe isa on üsna tundeline ning õrnahingeline meesterahvas, kontakti oma tütrega saavutab ta läbi ühiste jalutuskäikude loodusesse, parkidesse, metsadesse - jutustades sääl erinevaid lugusi kõigest elavast, tavapäraselt puudest ja mitmet puhku saarest, keda teised puud tema erilisuse pärasts narrisid. Igal juhul juurdub läbi isa, läbi armastuse isa vastu, Joes miskit, miskit mille leiab ta enda puud kohates. 

Üldiselt peab tunnistama, et Von Trier oskab suurepäraselt kirjutada osasi naistele, koheselt meenuvad Antichrist ja Melancholia. Igal juhul jään järgmise ootele.

Idioodid | Idioterne | The Idiots

von Trieri viimatised tegemised nö koondnimetuse 'melanhoolia triloogia' all on olnud vägagi sobilik tee mu tassi. Lemmikuim maitse ilmselt viimatine 'Nümfomaani' saaga. Ehk nii hää, et võtaks veel. Artise kinole tänu, von Trieri päevad pakkusidki härra varajasemat loomet ja kuna täies mahus on nägemata triloogia nimetusega 'kuldsed või ehk parem isegi soojad südamed' ja ka suuremat sorti isu oli 'Idiootide' järgi, sis tuligi programmi. Filmi on ilmselt võimalik tutvustada mitmeti, kuid mingid paralleelid võivad mängima hakata ühtedele kindlasti, palju hiljem tulnud 'Jackass'-i sarjaga, teistele punki kui nähtusega ja kolmandatele hoopis ehk 'soti teemaga'. Ehk sisuliselt, milleks normid, kus on normid, mis on üldse normid?

Seltskond nooremapoolseid keskealisi, otseselt mitte juhututtavad, kuid mitte ka südames sõpru on koondunud liikumise alla, mis vihkab kõike väikekodanlikku ning arvab, et parim viis võitlusse astuda on leida oma sisemine idioot ning viia see sisemine idioot tutvuma vaenlasega välismaailmas. Eredaimaks momentideks olid:

• ühe punti kuuluva härrase igapäeva töö olulisele kliendikohtumisele ilmub kliendi nime all idioodi rollis neidis pundist, tuues kaasa omajagu piinlikke momente;
• ühe mängu raames jäetakse üks 'idioodi' rollis noorhärra täisjoonistatud tsiklisõprade seltskonda hoiule, mäng tipnes olukorraga, kus noorhärra viidi urinaariumisse ja aidati häda kergendada. Pinget momenti jagus, kui sajakahekümne kilose karvane käsi otsis noorhärra pükstest atribuutikat ning suunas pissuaari.

Ootus oli sügavama sisu järgi, kogu kompott jäi pealiskaudseks.

Leping

Originaalis oli Slawomir Mrožek-i 'Leping' pakkumisel Rakvere teatri enda suvises programmis, linna sees Pätsi sahvri pööningul. Õnnetuseks ei õnnestunud, aga istumist sinna kuidagi saada suure publiku huvi tõttu, seega tuli loota parimat, et juhtumisi satutakse gastrollimise raames etendustega külastama ka kilulinna teatrisaale. Läks õnneks. Suuresti tänu imetlusväärsele inimlikule hoolivusele Rakvere teatri turundusspetsialistilt Maarja Kaasikult, õnnestus ka lõppeks 'Leping' programmi sobitada.

Läks tõesti õnneks, endised Rakvere teatri näitlejad Volli Käro ja Märt Avandi pakkusid kohe esimesest hetkest alates imetabaselt hõrku mängu Mrožeki teravamat sorti tekstil. Ei julgeks öelda, et lavalaudadelt õhkab harva siirust ja siirast naudingut tegemise osas, kuid sedant puhku andiski etendusele põhilise fooni kahe mehe, kahepoolne rõõm koos olla ja teha. Ja teinekord polegi rohkem vaja. Rõõm oli eredalt tajutav läbi etenduse viinud hoolivast ja südamlikust partnerlusest, mille üheks näiteks, küll väikeseks, aga seda enam armsaks žestiks oli vanameistri Käro peidetud ning otsiv õrn käepigistus noorema ametivennaga, pärast etenduse lõppu publikumile kummardades. Ilus. Ilus oli ka härra Käro isalik käeselja paitus Avandi põsele, liigsest heldimusest päästis Avandi humoorikalt nurjatu vastu paitus Käro põsele. Kõik see tundus olevat päris, tundus olevat ehe.

Lisada siia juurde ka Mrožeki kirjutet' suurepäraselt terava dialoogi, ühelt poolt rohke sarkasmiga, mis põrmustas inimese väiksust ja kõrkust, kui teisalt oli varjatud inimliku hoolivusega, ja tulebki kokku jällegi üks suurepärane vaatamine klassikalisemat sorti repertuaarist.

Kaksikõed | Twin Sisters

Riin Eensalu DocPointi lehelt:

2003. aastal leiti Hiinas pappkarbist mahajäetud kaksikõed. Nad viidi lastekodusse ja nagu seal tihti juhtub, pandi valmis läände adopteerimiseks. Administratsioon otsustas, et parem oleks nad eraldada ja kaksikuteks olemist varjata. Ühe õe lapsendas Ameerika pere ning teise Norra. Juhuse kaudu avastasid värsked vanemad aga, et lapsed - Mia ja Aleksandra - on ju kaksikud. See pani nad raske valiku ette. Juhtunule aga polnud võimalik enam tagasikäiku anda ning nii ongi üks õdedest kasvamas üles Sacramentos, Californias ning teine maalilises Norra väikekülas. Pered aga jäid omavahel suhtlema ning kui kaheksa-aastane Ameerika-Mia sõidab vanematega Norra-Aleksandra juurde, tuleb välja, et kuigi üles kasvanud diametraalselt erinevates tingimustes ja kultuurikeskkonnas, on selgelt näha nende sarnasus olemuses ja käitumises ning side nende vahel kasvab üha sügavamaks. Nad ei mõista küll teineteise keelt, aga nad teavad, et teiselpool maakera elab keegi, kes on tegelikult sinu kõige lähedasem inimene, kes on sinuga nõnda sarnane, et isegi pildi pealt on raske endal ütelda kumb on kumb.

 

 

Gary Neville 'RED: My autobiography'

Gary Neville is a Red,

is a Red,

is a Red!

Gary Neville is a Red,

he hates Scousers!

 

Järjekordne MUFC-iga seonduv kirjutis leidis oma tee lugemisse, sedant puhku e-raamatusse raamituna härrase Gary Neville arvamine oma jalgpalluri elust Old Traffordil. Ei saa just sõnada, et vanim Neville-dest langeks samasse kategooriasse kahe lemmikuima Eric-u või Roy-ga, kuid teisalt peab tunnistama ja tunnustama 'Gazza' pühendumust ja lojaalsust Unitedile, mis väljendus kadestamistväärse intensiivsusega murul ning seda kogu karjääri vältel ainult ühe klubi värvides. Räägitakse legendi - kui Gary olnud sõlminud Unitediga noores eas 7 aastase lepingu, mis kergitas nii mõnedki kulmud, küsimusega - 'Miks?', siis olla isa Neville Neville tavatsenud vastata - 'Sest nad ei andnud meile 10 aastat!' Säenset pühendumust on tänases päevas keeruline tippjalgpallist enam leida.

Talent, eeldused, ega õnn ei olnud igal juhul Gary puhul kindlasti need komponendid, mis tegid temast pikaaegse Unitedi ja vana albiooni koonduse paremkaitsja, vaid ainuüksi suur vaev ja tahtmine läbi lüüa oma lapsepõlve lemmiksatsis. Sama ülestunnistus on leitav ka raamatust. Töökus ning võitlusvaim, olid tema trumbid. Väljakul tuli anda endast kõik ja veel enam. Ehk nii ei üllata kui Gary loeb oma lapsep'lve suurimaks iidoliks samasugust tööhobu nagu 'Captain Marvel' ehk legendaarset Bryan Robson-it ja hilisemast ajast oleks olnud selleks Royston ise.

 

Samasuguse pühendumuse ning põhjalikkuse detailile ning emotsionaalse intensiivsuse on vanem Neville kaasa võtnud ka Sky telekanali 'Match of the Day' programmi kommentaatori-analüütiku rolli. Ja enamat polegi vaja, et olla hetkel tunnustatuim nö 'pundit', koduses keelepruugis ei olegi head vastet veel välja pakutud. Neville kommentaare mängu nüanssidele tasub juutjuubistki otsida, on vägagi nauditav materjal. Eelkõike just need teravalt huvitavad kommenteerimised, viisidki otsuseni raamat lugemisse võtta.

 

Paraku suuremat sorti üllatusi, seal hulgas ka paljastusi ei õnnestunud üles noppida, pikaaegsele klubi poolehoidjale, ühte või teist kanalit pidi on nii ehk naa suurem osa teavet juba avalikus vormis kohale jõudnud. Samas ühte-koma-teist uut või teisalt paralleeli endaga siiski pakuti. Näituseks:

• Neville kirjeldas eredalt oma vanaema põikpäisust - sünnituse järgselt olla haiglas sisse astunud palatisse õde ja lugenud 'Neville? Oi milline kena nimi poisslapsele!' Samas toas olnud vanaema õde oli karanud püsti ja hüüatanud 'Eiei. Neville on ta perenimi, Neville Neville, nii küll ei lähe.' Vanaema, aga ei jäänud vastust võlga - 'Miks mitte Neville Neville? Ma panen oma pojale sellise nime nagu ise tahan!' Ja siit siis ka nimi Neville Neville. Gary ise arvas, et oma jonnakuse ja põikpäisuse on ta pärinudki oma vanaemalt. Siit tekkis ka paralleel enda päris elust, just isepäisuse tasandil.
• Paralleel number kaks tekkis kui Gary võrdles enda ja venna Phili iseloomu, nähes ennast kui lühikese sütikuga kamandavat vanemat venda, Phili aga kui rahulikumat, muretut nooremat venda, kes saab kõigiga alati hästi läbi. No siin pole samuti vaja võtta joonlauda, et paralleeli tõmmata.
• Gary olla hommikuinimene nagu ta isagi, motoks olevat lausa lause - 'Attack the Day!', erinevalt Becks-ist kui puhtama kujulisest õhtuinimesetõust, ometi ei seganud see erisus neil tihti tuba jagada nii klubi kui rahvuskoondise tasandil.
• Siis teadmine, et Keanol oli Unitedi karjääri viimastel aastatel madalaim rasvaprotsent põhikoosseisu mängijadest ning ühtlasi tegeles Royston samuti joogaga ning jälgis täpselt oma toitumist, seejuures tehes veel intensiivset tööd jõusaalis. Neville hinnang oli järgmine - 'He'd become humanmachine'.
• Kolm kommentaari veel Keanost:
• 'Roy being Roy, there was no embarrassment about that. He was willing to live by the sword and die by it. He’d said his piece, he’d got it off his chest, and he’d take the consequences, however drastic.' (Neville kommentaar meeskondlikule koosviibimisele Fergie kontoris, kui vaadati täiskoosseisus üle legendaarsed Roy Keane kommentaarid 2005.a mängule Middlesborough-ga (1:3 kaotus) MUTV-s)
• But perhaps his greatest gift was to create a standard of performance which demanded the very best from his team. You would look at him busting a gut and feel that you’d be betraying him if you didn’t give everything yourself.
• It’s only because it is so rare to find anyone in football willing to speak his mind.

The Broken Circle Breakdown

Ilus-ilus-ilus fillm. Ei saa öelda, et jutustuv lugu oleks kuidagi erakordne või ainulaadne, aga see eest oma piiritus siiruses väga ja vägagi tundeküllane. Filmi üheks tubliks jooneks peamise kõrval oli hea ajaline liigendus režii näol, kuid peamine oli kindlasti näitlejate uskumatu usutavus ning kirss tordil filmi saatev mjusiik. Bluegrass niitis mind nagu kärgatus selgemas taevast. Kohustuslik kuulamine, rääkimata vaatamisest.

Aitäh Belgia, aitäh Felix Van Groenigen, aitäh Veerle Baetens, aitäh Johan Heldenbergh!

Alabama & Munroe

Nümfomaan. Osa I | Nymfomaniac. Volume I

Von Trier on kujunemas Jarmuschi ja Eco ja Õnnepalu kõrval nimeks, kelle tehtu jookseb kohustuslikus korras hinge harimise programmi sisse. Iga korraga isu aiva kasvab, ühes ka tahtmine, kogu loomega põhjalikumalt tutvust teha. Von Trieri käekiri on lummanud mind oma tavapäratusega tavapärases, kui nii saab öelda. Ehk juhtumused või olukorrad, mis meile ette mängitakse polegi miskit erakorraliselt rabavat, kuid kui neisse satuvad hinged, kes ei mängi ühiskondlike kirjutamata või ettekirjutatud reeglite järgi, põrkudes nii üldlevinud normatiividega, normatiividega mis on loodud või tekkinud suuremat sorti massi harmooniliseks koos eksisteerimiseks, säilitamaks püha 'status quo', on tulem raputav. Mulle on jäämas mulje, et see sama 'status quo' sümboliseeribki Von Trier-i jaoks suures osas pealiskaudsust, mõttelodevust või hoopis -argust, sellega kaasnevat sildistamist, vooluga kaasa kulgemist, mida võiks ja peaks härrase arvates aeg-ajalt rohkemal või vähemal määral rappima ja nii ka rapitakse.

Von Trier-il on ses suhtes imetabane oskus mitte kratsida üksnes säense äärmuslikkuse välispinda, vaid tungida sirgejooneliselt selle olemusse ning kirjeldada eksreemumit jõhkralt, ilma igasuguse valehäbita nii nagu ta oma olemuses võiks olla. Samal ajal kaldumata ülistamise libedale teele. Ütlemata, et ekstreemsus on uus normaalsus, vaid hoopis, et ekstreemsus on üks võimalik paralleelsus. Just see kõrvaltvaatajale näiline objektiivsus, muudabki Von Trier-i loodu usutavaks, nii mõnigi kord küll ka küüniliseks ja jõhkraks, kuid alati oma ainulaadsuses ning eheduses usutavaks. Nii on ka mehe viimatise, Nümfomaani saagaga.

Filmi sai kokku lausa kaks, kuna Von Trier ise ei leidnud võimalust materjali veel rohkem tavapärase filmi kestvuse formaati lõikumiseks, siis saeti keskelt pooleks ja nii tuligi kaks osa, samale filmile ja ongi parem. Sest iga lugu kaheksast, mida Joe (Charlotte Gainsbourg) jutustab oma elust, avab kiht kihi haaval kujunemislugu sõtuvusest, millega Joe peab hakkama saama. Seligman-i (Stellan Skarsgard) näol leiab Joe endale tänuväärse kuulaja, kes jutustustele vahele segamistega lisab aeg-ajalt mõne põneva paralleeli või nüansi. No näituseks - kasutatakse lendõngedel (fly-fishing) söödaks enamasti putukate vastseid, mida nimetatakse bioloogia terminoloogias ka nümfideks, ehk siis nümfid, kes landivad mehi, paralleelina Joe loole meeste püüdmisest rongis. Või paralleel seksist ja polüfooniast või Fibonacci numbrid ja neid kõrvalepõikeid oli omajagu.

 

Mõjuvaim moment neist lugudest oli Joe tõdemus, et mingist hetkest ta lihtsalt kaotas võime armastust tunda, armastada, klõps ja oli läinud ning enam ta seda oma edasises elus üles leida ei suutnud, ega ka lõppeks väga ihanud. Olulisemaks sai iha rahuldamine.

 

Ilus ütlelung filmist, Joe-lt - Perhaps the only difference between me and other people is that I've always demanded more from the sunset.

Senna

Ron Howardi 'Rushä andis piisavalt suure tõuke, te järjepanu ära vaadata kohe ka dokumentaal Sennast, hüva sissevaade jällegi vormeli maailma Senna ja Prosti oma vahelisse kisklemisse, mis ei jätnud paraku parimat muljet viimasest ning eriti F1-te tol ajal juhtinud härrasest Balestrest.

 

Äralennuväli

Ilmselt rikkus ootus elamuse. Hooandjasse üles pandud projekt, kirjutised, intervjuud, temaatika - kõik oli väga sulnis ja aus ja tekitas ootust ja ärevust. Näitemängu hektiliselt välja pakutud katked elust enesest, ei läinud aga paraku kuidagi minu jaoks mängima. Nägin kesta ja sisu ei tajunud. Kahju.

La grande bellezza | Kohutav ilu

Annus meelt jahutavat vana-maailma kinokunsti, lustlikult voogava meloodia ning muhedalt sarkastilise jutustava tegelase kaudu ketratakse läbi suurlinna kodanike igapäevast tühisust.

Rush | Võidu nimel

Suurepärane vaatamine, Ron Howard on ära tabanud kuis teha motospordist filmi, tempo, tempo, tempo, kõik 122 minutit hoitakse kiirust üleval F1 etappide kombe kohaselt, ka kõrvalepõiked elu intiimsustesse on välkuvalt kiired. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et on Howard on suutnud välja tuua kahe väga erineva taustaga ning karakteriga mehe terava rivaliteedi, kuid seejuures on jätnud poole valimata, ehk mõlemad peategelased on vägagi sümpaatsed, mõlemad oma erineval moel.

 

Sisuliselt võiks anda Howardi tegemisele isegi dokumentaalse žanri nimetuse, kuna ainuke suurim erisus, mida suutsin leida oli seoses meeste omavahelises suhtluses, filmi jaoks oli ikka intriigi üles puhutud, kui tegelikkuses austasid mehed üksteist väga ning üsna tihti võis neid koos jutlemas näha ühes või teises boksis.

Enesetapja

no99 teater on ellu äratanud võrratu teatrielamust suurendava tava, kui aeg-ajalt enne etendust kutsutakse mõni tublim dramaturg või lavastaja või lihtsalt etenduse temaatikat valdav kodanik tutvustama näitemängu sisu ja/või ümbritsevat tausta. Seekordselt õnnestus kuulata härrase Vseviovi paeluvat sissejuhatust etenduses käsitletavasse ajastusse, Nikolai Erdmani isikusse ning põhjustesse, miks võimu, antud juhul ainuisikuliselt siis Stalini jaoks, oli enesetapp tabuteemaks, mis omakorda viis Erdmani tüki keelustamiseni vaikival ajastul. Peasjalikult arvas Vseviov Stalini põlguse enesetapu suhtes tulenevat just tema teise naise Nadezda Allilujeva otsusest võtta endalt elu 1932. aasta novembris. Stalin olla võtnud traagilist sündmust vägagi enesekeskselt, tõlgendades oma armastatu tegu, kui rünnakut enese isiku vastu, tundes, et tema usaldust oli rängalt petetud. Kaaskondsed on märkinud, et sellest hetkest muutus Stalini olemus tuntavalt süngemaks ning ühtlasti enesetapp kui nõrkuse ja altvedamise sümbol Stalini jaoks, muutus ka põlguse objektiks, mis omakorda võib seletada, miks Erdmani tükki kuni 1990. aastani koradagi avalikult ei mängitud.

Igati kosutav kuulamine igal juhul ja palun no99-t jätkata tutvustuste sarjaga.

'Enesetapp'-u otsustas koduvabariigi publikumiga jagada Tiit Ojasoo ja mitte seekord no99 teatri trupiga vaid sootuks teatrikooli 26. lennu noortega ja seda mitte tavapärastes saalides Sakala tänaval, vaid hoopis suurepärases Vene Teatris Vabaduse väljakul. Ilmselt peamine põhjus oli anda noortele tublidele suurel laval mängimise kogemust, kuid oma olemuselt sobitus näitemäng võrratult hästi Vene Teatri poolt pakutavasse ajastu ning kultuuriruumiliselt sobilikku olustikku, pean silmas just suurejoonelist joont sisekujunduses. Ilmselt on see isiklikul tasandil peas kinni, kuid just Venemaa vaimuilma kajastavad tükid mängituna Vene Teatri toretsevas ja raskepärases ruumis, lisavad ühe lisadimensiooni elamuste spektrile, nii oli ka näituseks Kuressaare teatri etendatud 'Nikolai II Tütred' nimelisega ning vastupidine effekt jällegi Tšehhovi tükkidega, mida mängitud on näituseks Linnateatris. Vene Teatri saal kannab endas ajastuvaimu ning antud ajastust kantud tükid, tunduvad koheselt tõepärasemad.

Erdmani satiirilises tükis on äraütlemata mitmeid omanäolisi karaktereid, mis andis ka hea võimaluse praktiliselt kõikidele kursuslastele säramiseks kui ainult tahtmist oli. Teisalt oli Ojasoo valinud läbiva väljenduslaadina nö ülepaktud ülemängimise, tähendusega - emotsionaalne italjaanolik žestikuleerimine - käte, jalgade ja noh, tegelikult iga keharakuga, sealjuures loomulikult ka sobiliku kiire ja tunneterohke kõnemaneeridega. I-le täpina olid ka vastavalt siis tegelaskujudele näod pähe joonistatud. Ehk Ojasoo tõestas taas, et kõike, absoluutselt kõike on võimalik teha stiilipuhtalt ja hästi, kui ainult oskust ja tahtmist on. Samas jäi sisse tundmus, et säenne ülemängitud väljenduslaad andis noortele ka õhemat sorti kaitsva turvise, kuna ülemängida/ülepakkuda on alati lihtsam kui teha tõepärast ja päriseluslist rolli. Tegemist ei olnud, aga kindlasti hukkamõistva tundmusega, vaid pigemiti observeeringuga, sest kõik oli täpselt nii nagu pidi ja veel parem.

Värskemast lennust, 26.ndast ei olegi vististi varem miskit näinud ja peab tunnistama, et antud etenduse pealt ei kerkinud ka ühtegi lemmikut veel esile. Isegi premeeritud Jörgen Liik ei tõusnud minu jaoks teistest paremaks, aga jään ootama kindlasti juba järgmisi ülesasumisi.

Isiklikus plaanis oli õnn kogeda üht kõva klõpsakat, kui jälgisin ennast ümbritsevat publikumi, juhtumisi oli sattunud etendusele üsna mitmeid noortegruppe, keskealise hinnangul - keskkooli klasse. Enamus neist väga omanäolise välise fassaadiga, pean silmas siiskohal julgeid sassonge, isikupärast riietust ja aksessuuare. Lisaks, nii paljut kui sattusin juhtumisi kuuldeulatusse, siis omavahelises vestluses kasutusel olnud keel, oli küll eesti keel, kuid siiski eriline dialekt, võrreldav erisuse mõttes kasvõi võrokeste räägituga, olgu võib olla see on ehk juba liialdus, aga tõesti - nad tundusid kõik välisel vaatlusel nii lahedalt kordumatud isiksused, iseasi muidugi, mis seal sees veel peidumas on. Ja siis käiski klõps ära, ma olen juba eelkäinud põlvkonnast, minu ees värske põlvkond, kes oma isikupära või isikupäratust väljendab juba uues võtmes ja laadis kui nö minu põlvkond. Klõps.

Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale

Saaremäe ning Rohumaa tegid oma ammuse lubatu teoks, täpsemalt siis juba lavaka aegse lubatu, lavastades ja mängides koos ette Herman Hesse - 'Siddhartha' tõlgenduse või ehk tegelikult rohkemgi on tegu vaid kergelt raamatu ainesel põhineva, tänapäevastatud õpetusega, õpetusega - kohale jõudmisest. Lugu khest sõbrast, ühest äärmuslikkust mitut elu ühe elu sisse mahutanud kohalejõudjast ning teisest klassikalisest punktist A punkti Z kulgejast, kel pole kohalejõudmise vajadusestki aimdust, kuniks juhatatakse ta uude olustikku, uude temposse, uude väärtuste süsteemi vanas ja kulunud Hindustaanias. Ehk siit ole juba tunda ka kergemat torget aina suurenevate kolonnide pihta, kes suunduvad reisile iseendasse just nimel Hindustaaniasse, otsima mägedest või templidetst või budistlikelt või hinduistlikelt õpetajatelt kohal olemise suurt kunsti. Üsnagi peavaooluliseks on muutumas säensed palverännakud. Etenduse eesmärk ei olnud kohe kindlasti nähtust kui sellist naeruvääristada, vaid oli hea pidepunkt mille ümber lugu kududa ja kooti saaremäelikult ning rohumaalikult üsnagi lihtsas ja hoogsas võtmes.

Olulistest nimedest veel - Kaarel Kuurmaa aitas sättida teksti ning Maiken Schmidt liikumist laval, eelkõike siis tantsulisi liikuist ja vägagi hästi sättis, lisaks oli laval abiks ka tubli Kristiina-Hortensia Port. Sõnaga - oli meeleolukas.

Hermann Hesse 'Siddhartha'

Rohumaa ja Saaremäe andsid suurepärase võimaluse tulla jällegi keskkooli aegse lemmiku Hesse juurde, kui ses ajas oli 'Stepihunt' üsnagi mõjust, siis praegu sobitus jällegi lihtsaid tõdesi ja väärtusi suurepäraselt sõnastav 'Siddhartha' lausa ideaalselt. Õhuke paralleel tekkis härrase Cuelho loomega, kuid kui Cuelho mämmutas sõnumit, siis Hesse vastupidi suudab kõikse olulise üsnagi peenelt, samas otsekoheselt lugejani tuua. Priima. Järgmisena siis julgeks minna ka 'Klaaspärlimängu' kallale.

Võidab see kellel on kõige hullem mees

Tublid ja tegusad neidised on Piret ja Katariina. Ei ole niisamuti kerge koduvabariigi kontekstis kvaliteetset komejanti teha või siis täpsemalt 'stand-up'-i või siis vastupidi ehk hoopis on. Ilmselt tuleks endal seada sammud tihedamini kinoteatri tegemiste juurde, kuna pühapäeva õhtune elamus andis meeldivamat sorti 'heatuju' laksaka.

Alguses oli esimeste sketšidega küll raskusi vedama saamisega, kuid tibinduse portreteerimisega läks asi minu jaoks käima ja nii praktiliselt lõpuni välja kui vahele jätta nullemotsioon riiete nimekirja hüsteerilisest ette lugemisest. Meenuma jäi muidugi siiras Pireti küsimus, et miks tõesti ei või noorsandid kas pidustustel või raamatukogudes lihtsalt astuda preilinade manu ja lausuda - 'Sa paistad lahe tüdruk olevat, kas ma võin sind välja kutsuda?' Aga ei või. Miks ei või? Kraaps ja kummardus teile filmitööstus.

Armstrongi vale | The Armstrong Lie

Ei miskit liiga värkset ja pahvistavat uusimas dokumentaalis Armstrongist, neile siis, kes teemasse tahtnud vähegi sisse minna. Alex Gibney suutis hoida üllatavat objektiivsust kogu filmi vältel, kallutamata kaussi ühele või teisele poole. Peamine fookus, aga suunati inimestevahelistele suhetele, võeti väljavõtteid endistelt tiimikaaslastelt nii ratturidelt kui taustajõududelt. Armstrong nimelt valis tee põrmustada kõik inimesed, kes seadsid tema võitude legitiimsuse küsimärgi alla ja nüüd ta siis tunnistab lõppeks oma viga. Viga, et ta valetas, aga mitte, et dopinguga võitis.

Paraku ei tulnud filmist välja ikkagi protsessi kirjeldust, kuis oli võimalik ikkagi kõik need aastad petuskeemi kasutada, mis ja kuidas ja mis hinna ja mis effektiga, need on küsimused, mis veel antud saagas huvi pakuksid.

Ilona. Rosetta. Sue

'Three Kingdoms'-i vahele jätmine ning hilisemalt etenduse kohta kuuldud ülistavad oodid jäid piisavalt kraapima, et viisid mind nüüd ka kiiremas korras värskemat No-teatri rahvusvahelist projekti vaatama, taaskord siis härrase Nüblingi loomet. Lühildaselt kokku võttes - oli kummastav kogemus. Kolm lihtsustatud, kuid raskepärast lugu kolmest töö kaotanud naisest, kes otsivad võimalust jällegi jalad alla saada. Lavale säetud kujundid kujunduses täeindasid oma lihtsuses ja tahtumatuses perfektselt õhus olnud olustikku. Ka näitlejate töö osas ei ole ühtegi pahurat sõna öelda, pigemiti isegi vastupidi, kui pidada silmas saksa freuläinide imestama panevat atleetlikust. Sõnaga, kõike oli ja jagus, kuid ometigi kõndis kogu kompott või kõndisin mina kompotist lihtsalt mööda. Kontakt jäi sedant' puhku leidmata.

Mandariinid

Lühidalt arvates, siis üks ilusamaid sõjafilme üldse, mis kunagi kaetud on. Esiti pani imestuma, et filmi režii tuli vennasvabariigist Gruusiast, kuigi kogu kompott tundus olevat nii ehteeslaslikult kokku kootud. Tea, kas oma jälje jätsid mustrisse ka vanameistrid Ulfsak ja Nüganen oma nägemusega filmi pildist või usaldati kogu loominguline protsess ikkagi härrasele mägedepojale. Oluline ei olegi. Natuke õhatas filmi lõpu akkordides 5 aasta tagust konflikti Abhaasias ja Lõuna-Ossetias, kui susati hinnang Venemaa sõdurkonnale, ehk natuke poliitilist profiiiti. Samas vorm ja sisu ja karakterid on õnnestunud pea perfektselt. Sügav kraaps ja kummardus puhta naudingu eest.

Vana roosa maja

Juhtus ette võimalus ka nooremale generatsioonile säetud näitemängu kaeda, pakkumisel oli Ingomar Vihmari lavastatud ning Mika Keräneni kirjutet' kalleblomkvistilik detektiivilugu. Kui ma nüüd ei eksi siis astus ka kirjanikuhärra ise üles etenduses, mängides poiste isa.

Igal juhul mu teatrikaaslasele paistis melu lavalt passivat, nii mõnigi kord hüpati toolilt püsti või turtsatati naerma või peideti silmi kätesse või jah, isegi hõigati lavale. Ilus, vahetu emotsioon, mis mingis osas tegi isegi kadedaks. Ja tunnistades tõde, siis ei olnud minu pinginaabri reaktsioonid kuidagi erakordsed ka teisi väikseid inimesi tundus lugu paeluvat.

Mind paelus enim jällegi neidise Laani vahetu, lapselik ja piirideta esitus. Võluv.

Mustamäe armastus

Tuleb tunnistada, et eeltöö jäi tegemata minnes Polygoni vaatama 'Mustamäe armastust', teadsin küll, et noored mängivad ja mängivad Valtonit ja Unti, aga et mängisid lapsed tuli ikkagi üllatusena. Tublisti mängisid, kohe kindlasti, eriti üks noorhärra pintsakus jäi kohe eriti võimsalt oma tundlikuse ja julgusega end avada silma. Ja kontseptuualselt algne vastuvõtt ja võileivad ja etenduse järkjärguline avamine olid mõjusad. Tubli tegemine ja palju edu!

Kertu

Lihtsamat sorti loo jutustus, pisut ehk liiga selgelt välja joonistatud karakteritega, kuid ikkagi ilus, ilus lugu.

Salo

Miskit nii võigast ja perversset ja füüsilisest aspektist häirivat kui Pier Paolo Pasolini pakutav 'Salo' pole mul õnnestunud varem näha. Teatud paralleeli leidsin Marc Ferreri poolt pakutud 'La Grande Bouffe'-ga. Mõlemal juhul siis pagevad ühiskonna kõrgemasse kihti kuuluvad kehad mõisa, et anduda oma pakitsevatele kirgedele. Härrane Pasolini muidugi läheb võrreldes Ferreriga ikka päris käest ära.

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha

Nii nagu on leidnud oma kindla aja 'Üksinda kodus', 'Visa hing' ja 'Nimed marmortahvlil' telekalendris, oleks igati kohane ka 'Ühtse Eesti suurkogu' või pikemat kokkuvõtet projekist nimetusega 'Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha' näidata regulaarselt alati ennem rahvavalimisi riiklikus või tegelikult võib isegi kommertslikumas televisioonis. Samas jälgides kätte jõudnud valimistega päriselus pakutuvat teatripilotaaži kilulinnas, siis on rohkem kui keeruline ka parimatel ja paberitega, esitatavat komejanti üle mängida, aga siiski.

Ainum tera, mis mind eriti kriipima jäi oli no99 teatrisaalis välja mängitud eksperimentaalne aktsioon publikumi omavahelisest vastandumisest, kus lavale kutsutud üksikult seisva neidisega oli võimalik tema toetuseks laval liituda. Piltlikult öeldes 'vaba tahe' ja algselt julguse või meelsuse näitaja esimeste lavale astujate puhul, mis aga teatud hetkest muutus väiksemat sorti massi survestamiseks - kas oled laval meiega või saalis istudes meie vastu. Kuna teatri kollektiiv tegi ka selgelt oma valiku, siis jäeti mekk, et lavale minek on ikkag see õigem valik, kuigi suuremat kindlameelsust nõudis lõppeks juba publikumis istumine. Iseenesest kena näitlikustamine, kuis äärmiselt lihtne tegelikult hulka inimest üksteise vastu keerata. Samas kummastav oli hilisem Ojasoo üleolev ja põhjendamatult ülbitsev reaktsioon härrase Langi saali istuma jäämisele ja antud kontekstis põhjendatud Langi küsimusele - 'Mida te öelda tahate?'. See mäng läks minust igatahes mööda, hilisema meediumis kajastatud provokatsioonina kõlas muidugi tabavalt, kuid lavatagune Ojasoo reaktsioon oli kummastav.

Klipp ise.

Teine tera, mis küll ei kriipinud, aga pani vastupidi tunnustavalt imestuma oli läbi kogu doki selgelt välja paistev kahe inimese - Semperi ja Ojasoo omavaheline tugev side ja suhe, kogu selle inentsiivsuse ja ausa ning otsekohese suhtlemise juures, oli igast kaadrist näha usaldust ning omavahelist toetust. See oli ilus nägemine.

Eesti Ballett 95

Pakkumisel oli popurii Estonias olevast ja olnust, kenasti sätitud suuremate dekoratsioonideta puhtale lavale. Üllatuslikult jäi pilk pidama modernsemal balletil, Mai Murdmaa säetud 'Ave Maria'-l, Tiit Helimetsa 'Aeg' nimelisel kompositsioonil, oma stiilipuhaste futukostüümidega ning lemmikuimaks kujunes Lode Devos-e loodud võrratus 'S'Agapo' julgelt omanäolise mininalistliku vormingu pärast.

Kolm vihmast päeva

Imetabane lugu, imetabaselt lavastatud Diana Leesalu-lt, imetabaselt mängitud värskelt lennult, ehe tahe ja intensiivsus. Puhas nauding. Mõned nopped näidendist:

Walker: 'Tead, ikka ju kipud arvama, et need inimesed, kes kunagi ei räägi, varjavad mingit tohutut saladust. Aga niisama tõenäoline on, et neil ei ole absoluutselt mitte midagi öelda.'

Ned: 'Flanöör on see, kes hulgub mööda linna ringi. Ta... uitab tänavail ilma kindla sihita... lihtsalt selleks et tänavail uidata. Ja peatub, siis... kui talle meeldib.

.....

Ned: Sest ta ei v-vajagi lootust. Ainuke, mida ta elult tahab, on... käesolev päev. Ja kui ta vanaks saab... siis ei meenuta ta Võite ja Kaotusi. Ta mäletab... mõningaid nüüdseks kadunud kohvikuid, kus ta jõi kohvi koos... veidrate, kõhedust tekitavate võõrastega. Ja inimestega, keda ta juba aastaid on tundnud. Põgusalt.

Lina: Sest olla flanöör tähendab olla üksi.

Ned: Jah... aga ma arvan, et mitte kunagi... üksildane.

Lina: Kas selleks sa tahadki saada?

Ned: Mul ei ole k-küllalt tugevat iseloomu. Aga ma s-sooviksin, et selleks saaks keegi, kes on minust parem. Sest minu arvates on see parim! Olla... vürstlik vagabond. Saad aru? Uitaja linnas. Jalutaja'

Ned: 'Ei ma ei usu, et nad (lapsed) tõtt räägivad. Öeldakse, et n-nad räägivad tõtt, aga... need, kes seda ütlevad, on lollid. Ma ei usu, et lapsed räägivad tõtt, pigem on nad... kohutavalt avameelsed.

...

Ja kogu aeg oled sunnitud imetlema neid igavaid asju, millega nad tegelevad. "Johnny luges täna viieni! V-viieni!" Ma ei oska midagi selle peale kosta. Ma lihtsalt seisan. S-see ei meeldi inimestele. Selleks ajaks kui Johnny oskab k-kümneni lugeda, pole mind nende jaoks enam olemas.'

Adem | Oxygen

Ausamat ja siiramat sorti vaatamine noorsantidest ning neidisest, kes põevad geneetilist haigust, mis päev-päevalt sööb neilt kopsud ning lõpeb varem või hiljem kopsude täieliku kokku kukkumise ja surmaga. Ehk filmi noorukid teavad juba varajasest lapsepõlvest, mis neid ees ootamas on ja kui palju vähem aega on antud elamiseks võrreldes teistega. Kuis säense teadmisega oma elu elada? Üks noorhärra, nimeliselt Xavier (Wouter Hendrickx) valib väljakutsuva, piiride kompamise strateegia, harrastades näituseks süvavee sukeldumist, vastupidavus alasi, ideega proovida nii paljut ja nii palju kui ettekirjutatud ajaga on võimalik. Teine noorsant Tom (Stef Aerts) vastupidi ei näe mingit mõtet tavapärasel pungestamisel ja on otsustunud niisama antud aja ära töllerdada ja võtta vastu tulev. Kaks vastanduvat suhtumist. Pole õiget, pole valet, kuigi ümbritsev keskkond sõprade, vanemate, arstide, armsamatega arvab erinevat. Arvab erinevat kuna on omakasupüüdlikult enesekeskne. Nagu ka noorsandid ise oma olemises. Ehk siis võib küsida, kes peaks elama kellele? Kas piiratuma ajaga inimesed mitte nii piiratud ajaga inimestele või vastupidi? Minu sümpaatia sai kuuluma igal juhul töllerdisele.

Teise nüansina jäi hinge kraapima taaskordne nägemine armastavast ja leplikust poja ja ema suhtest ning närvilisest ning konkureerivast isa ja poja oma vahelisest suhtest. Kas nii ongi juba säetud looduses, et vanem generatsioon isaseid tunnetavad nooremate poolt ohtu ning vastupidi noorem generatsioon vajab vanemaga generatsiooniga vastandumist. See tundub liigse primitiivsusena, kuid mitmeti on säenne konfrontatsioon jäänud silma. Kuidagi ebavajalik, tuleb tunnistada tõde.

The Wrestler

Jätkasin tutvumist Darren Aronofsky tegemistega ja tõesti, tõesti 'The Wrestler' oli suurepärane leid. Tegemist on jutustusega ennast ajalõksu mänginud endise aja ameerika maadluse kuulsusest Randy 'The Ram' Robinsion (Mickey Rourke), kes pole ringist välja saanud ja kuigi parim enne on möödus juba kümnendeid tagasi, tuleb endiselt leib lauale läbi valu peamiselt just nädalavahetuste etendustest, nüüd juba üsna väikestele auditooriumitele. Kõik hiilgav on läinud kaduva teed, on jäänud närbuv lihamägi, blondeeruvad valged salgud, võltspäevitus, treileripark, stripiklubi, kulunud ürbid, steroidid, armid ning ilus hing, millele on raske mitte kaasa tundma jääda.

Terviserike on lõppeks see, mis rattast välja paiskab väsinud keha, tuleb haarata antud võimalusest, otsida muutust ja kõrsi uueks eluks ning hetkeks vaid nagu kõik laabukski, hetkeks vaid kõik klapikski, kuid neh. Kokkusattumus siin ja kokkusattumus seal ning 'The Ram' ongi ringis tagasi, võimalik, et viimaseks korraks. Päris elu väljaspool ringimaailma on siiski hingele valusam ja parem otsida lepitust või lõplikumat sorti väljapääsu juba vanast heast..

Iluskurb lugu.

Moon

Põnevamat sortimenti vaatamine.

Cafe du Flore

Imetabane. Kaks erinevas ajas-ruumis lugu põimuvad üheks armastuse kolmnurgaks, millele antakse võimalus eksisteerida. Ilus, ilus lugu ja suurepäraselt vormi valatud.

Deemonid

Mäeots Ain on kenasti kokku õmmelnud mitu erineva tahuga õnnemänguri lugu, mis üksteisega erinevas ajavõtmes põimuvad. Tublilt tehtud.

Valhalla Rising

Nicolas Winding Refn jättis 'Drive'-ga niivõrd kutsuva mulje, et sai proovitud ka varasemat loomet 'Valhalla Rising'-u vormis. Tundlikku kaameratööd ning toorust oli küllaga, muud suurt silma paraku ei jäänud.

Grizzly Man

Timothy Treadwillil on õnnestunud kaaderdada mõned üsnagi kuldsed kaadrid ürgsest Alaskast. Näituseks, moment kui Timothy tutvustab tagaplaanil toimetavat võimast isagrislit kui oma suurt sõpra ning samal ajal silkavad üle niidu ka kaks rebast, kes suures uudishimus tulevad tutvust tegema Timothy ning kaameraga. Või teise momendina üsnagi lähedalt üles võetud kahe võika isagrisli võitlusest territooriumi ning paaritusõiguse pärast, teeb domineerivam pool järsku sõna otses mõttes põhjad. Neid kaadreid jagus omajagu. Aga need kaadrid olid kõik Timothy Treadwilli omad.

Werner Herzogi kaadrid kuulusid, aga Timothy Treadwilli kui persooni lahti muukimiseks. Aus olles, siis miskit paeluvat nüüd küll pinnale ei tõusnud, kui vaid teadmine, et tegemist oli üsna lihtsameelse indiviidiga ja mitte seepärast, et ta grislidega koos otsustas suvi veeta, vaid pigemiti kuis ta seda ise põhjendas ning kuis ta väljendus ülesvõetud kaadrites.