Ingeland

Käesoleva suvise teatrihooaja avalöök ning ühtlasi ka lõpulöök on nüüd tehtud. Valituks osutus juba eelmiselgi suvel Saueaugu teatritalus mängitet', Õnnepalu kirjutet', Aleksander Eelmaa lavastet' "Ingeland", mille kohta on saanud palju hääd lugeda.

Õnnepalu on "Ingeland"-i kirjutanud A.Gailiti "Ekke Moor"-i ainel, palju või vähe on raske mul hinnata, kuna piinlikusega peab tunnistama, et kohustusliku kirjandusena on mul antud eksemplar siiani läbi töötlemata. Igal juhul esitise muljena tekkis kohene paralleel Toomas Nipernaadi suviste külast-külla, talust-talusse seiklemistega. Niisamuti on pidevas liikumises ka Ekke Moor, otsides ennast erinevates paikades, erinevates rollides, erinevate inimeste keskel, liikudes aina kaugemale Ingelandist ja armsast Enekenist, kes oli Ekke eneseotsingu retkele saatnud.

Etendus ongi lahti mängitud katketena minekust, teekonnast ning tagasijõudmisest ning seda kolmes vaatuses, jaotus päris nii üks-ühele säetud siiski ei ole, kuna põhiline rõhk asetub teekonnal olemisele. Ajaliselt ületab näitemäng koos pausidega 4h piiri, kuid ometi tundub kogu tegevustik kulgevat kiirendatud tempos ning mõnigi kord tahaks puldil pausile vajutada ja hetke viibima jääda, aga juba ollakse järgmises kohas, uute inimtüüpidega ja värskes keskkonnas, minu jaoks olid need hüpped liigkiired kaasaminemiseks ning oleks ilmselt eelistanud staatilisust, isegi vähemate episoodidega. Arvaks, et põhjuseks oli eelnevalt saarel veedetud 2 päeva, kus sai olla olemises, ilma igasuguse tempota, mistõttu üleminek hüplevatel katketel põhinevale etendusele oli raskendatud. Samas Saueaegu teatritalust ärasõit Haapsalu maantee poole oli üks suve idüllilisemaid hetki, tasapisi loojuma hakkav juulikuu päike kergete pilverüngaste vahelt veel kollatavaid viljapõlde kuldsete vihkudena särama löömas, värske vihmajärgne õhk, Läänemaa talutarede korstnad, kõik tundus momendiks äärmiselt maaliline ning sundis kiirust maha võtma ning kaasteatrilised mööda laskma ning siis ruttamata lahtiste autoakendega edasi sõitma.

Etenduse kohta lugedes jäi mingil põhjusel meelde arvamine, et Õnnepalu loomet on parem etenduse vormis kaeda kui lugeda, huvitaval kombel tekkis mul just vastupidine tundmus, mulle sobitub palju enam lugemine, kuna siis suudan nautida Õnnepalu teksti rahulikku sooja voogavust ning selgust, mis mõjub rahustavalt meditatiivselt. Õnnepalu teeb ka siin etenduses episoodilisi ülesastumisi ning ka siin on ta tekst selge ja mõtestatud, tempo rahustav, vägagi kooskõlas tema kirjutistega, mis jätab mulje terviklikust inimesest. Näitlemise osas jäi mäng minu jaoks aga tooreks ning tehislikuks, eriti Pääru Oja tehtud Ekke Moori rolli kõrval, mis on sobivalt hoogne ja väga-väga hingestatud. Hämmastav, et teist suve järjest suudab Pääru end nii sisse mängida, et saab pea vee silma ühes monoloogis, väga võimas tegemine. Niisamuti on ka Külli Teetamme tehtu meeldivalt õhuline ja soe ja igati nauditav. Kaspar Veilbergi rollid on küll väikse kaaluga, kuid sobivalt kindla peale lahendatud ning ei trügi esile ja sobituvad väga suurepäraselt ansamblisse, seades isikliku ambitsiooni tahaplaanile. Erinevalt Tõnu Oja tehtud osadest, mis on küll väga eripalgelised, kuid rohkem domineerivalt välja mängitud, kui pastori härra roll on suurepärane ja meeldejääv õnnestumine, siis joodiku roll jääb teise äärmusesse. Selgelt tuli välja Tõnu Oja ihalus humoreski järele, kui improvisatsioon publikumis istunud korüfee Ülle Kaljustega oli üks etenduse tipphetki minu jaoks, siis nii mõningad teised lükked jäid küsitavaks, kas alati ikka peab suvistel etendustel huumori komponenti sisse nii pressima? Või näituseks lõpustseen laadale kihutavast Enekenist ja Ekkest oleks võinud väga vabalt olemata jääda, ehk on see endiste aegade jäänuk, et peab olema ikka nalja ja kalja.

Mõtlema panevaks mõtteks näitemängus oli armastus. Julgeks arvata, et ühepoolseks armastuseks on igaüks ilmselt igal hetkel valmis, aga võtmekoht on leida aeg ja moment kui mõlemad osapooled on mõlemale sobilikuks armastuse vormiks ja suhteks valmis ning võib juhtuda, et seda ühist aega ja momenti ei leitagi, mitte kunagi.  Kui üks osapooltest jõuab lõppeks endani ja arusaamisteni on juba liiga hilja nende kahe joaks, kuna teine on juba uues kohas, kas siis suhtes või iseendana mujal ära. Võib muidugi minna ka teisiti nagu Enekeni ja Ekkega.

Neoondeemon | The Neon Demon

Vähene dialoog, helitausta voogavus andmas aeglast rütmi ja loomas kulgevat atmosfääri, mõned üksikud ärksamad põrked muidu tüünelt kaasa liikuvas kaamera töös, detailis läbimõeldud taust ja värvid - ehk jällegi enda käekirjale truuks jäädes on Nicolas Winding Refn loonud  täiesti nauditava kesta.

Mõtlema jäin piskuks, et kui kahte stereotüüpset modelli Bella Heatcode ja Abbey Lee kehastuses oli ilmselt üsnagi kerge leida, tüdrukud tegid seejuures igati kindla ülesastumise, siis ilmselgelt kõikide poolt naturaalse ilu kehastuse leidmine on missioon võimatu. Ehkki siingi tegi Refn hea valiku, otsustades Elle Fanning-u hapruse kasuks. Kui nimede loopimiseks juba läks siis esilekerkivaim oligi hoopis Jena Malone tegemine, mis jäi domineerima teiste üle. Kummastava tähelepanekuna jäi tunduma, et neidise näojooned on kahtlaselt Ryan Gosling-u sarnased.

Pentsik Puhkus | Ma Loute

Kohutaaav!

Brand

VAT teatri "Brand" võeti küll ametlikust teatri mängukavast maha juba eelmise hooaja lõpus, kuid õnneks võttis ETV2 vaevaks Ingo Normeti jubileumi puhul pakkuda võimalust kaeda lavastust oma kanalis televersioonis. Väga rõõmustav, sest muidu olekski nägemata jäänud.

Eelarvasin, et tükk saab olema raskesti seeditav just Henrik Ibseni viljeletud värsivormi tõttu, kuid Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlge on riimi omajagu ratsinud ning kasutab neid suuresti vaid lauludes, mida omakorda liiga palju just ei kõla, mistõttu on tekst ühesemalt ja lihtsamini vaatajani jõudev. Alati ei pruugi säenne lihtsustatus olla parim lahendus, kuid antud tüki juures andis jälgitavuse seisukohast palju juurde, muutes näitelungi ja teksti terviklikumaks komplektiks.

"Brand"-i puhul on veel märgitud, et sisu aitab rohkem tabada eelnev Ibseni paraadteose "Peer Gynt"-i loetus, piinlikult peab tunnistama, et mul seda privileegi pole olnud, kuid etendust oli ka ilma selle taustata vägagi mõjus jälgida, ehk siit kord veel kivid tõlke ja lavastaja aeda.

Lavastust ning peategelast iseloomustab kõikse paremini VAT teatri lehelgi kirja saanud loosung - kõik või mitte midagi! Brand ongi äärmuslik, kompromissitu, järjekindel oma tõe järgi käimisel nii kogukonna, lähedaste kuid eelkõike iseenda vastu. Inimlikul tasandil pälvib enamasti säene absolutism esiti imetlust, kuid õite pea halvakspanu kui hälbimus normaalusest ja enamasti ka üldsuse hinnagu - psühhopaat. Ometi leian, et just seepidine äärmuslus on edasiviiv, näidates, et on võimalik küll kui omada piisavalt tugevat tahet. Teatud mõttes julgen isegi arvata, et esile kerkivad ekstreemumid ongi tõukejõuks inim- ja ühiskonna arengule, tõugates meid tavapärasest mugavustsoonist välja, uuele tasandile. Ei saa öelda, et Brand on oma tões vankumatu, ka temal on omad nõrkushetked, nõrkushetked ehk ei olegi tegelikult õige sõna siinkohal, pigemiti on tegu inimlike tunnete väljendumisega - olgu see siis oma naise või lapse vastu. Ehk ei saa öelda, et Brand ei oska armastada, oskab küll ja vägagi õrnalt kui tahab, kuid lõppeks on oma sõnade järgi käimine, ükskõik kui valus see ka ei olema ei saaks, talle ülimast ülim, mis põhimõttekindluse seisukohalt on minu jaoks imetlusväärne.

Ivo Uukkivi Brandi rolli oli priima valik, tema olemus ja füüsis, eelõike näojooned peegeldavad selgelt kannatusi ning põhimõttekindlust, lisaks veel ka uskumatult hingestatud mäng ning rolli sisseelamine, mis nähtus otseselt silmavaatest olles hetketi hell, hetketi trööstitu, hetketi kirgas, hetketi hullunud, kuid alati siiras. Tänu telelavastuse vormile ja heale kaameratööle oli võimalik neid detaile tähele panna, mis saalis istudes võivad teinekord kaduma minna.

Üsna samamoodi võiks ka kirjeldada Katariina Unt-i mängu Agnesena, mis oli samaväärselt võrratu. Eraldi leid oli veel Tiia Kriisa Brandi emana, kohtasin teda teatris vast esimest korda, tehtud roll oli küll väike, kuid mõjus. 

Tutvustus kodulehelt:

Värssdraama nimitegelane on hingekarjane Brand. Tragöödiakangelase mõõtu mees on raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjusega fanaatik, kelle elunõue kõlab: „Kõik või mitte midagi”. Ibsen paigutab Brandi kaaskondsete hulka, kellele on põhjust ette heita leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Mehe kaasmaalastel puuduvad tiivad, kõiki on vallutanud arglik egoism. Brand seevastu on valmis ohverdama oma ideaalile kõik, mis tal on, ka iseenda. Isegi abikaasa ja lapse surm ei suuda teda küüneväärtki kõrvale viia oma kohuste täitmisest koguduse vastu.

Brand jääb enesele truuks ka laviini all hukkudes, küsides oma viimsel hetkel Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega saab Brand ise hinnatud. Raudse tahte ja vääramatu usu kõrval puudub mehel omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Suurepärane kirjutis veel Piret Vertelt Sirp-is.

George Orwell - 'Loomade Farm' ja '1984'

Klassikalugemise riiulilt noppisin sedapuhku siis härrase Orwelli kaks kultusteost - 'Loomade Farm'-i ja '1984'. Esimene oli allegooriline kirjutis sotsialismist läbi koduloomade iseseisvus püüdluste, väljajoonistusid selgelt inimtüübid, mis ei ole seostatavad ainult sotsialismiga, vaid kehtivad inimkonnale üle erinevate ühiskonnakorralduste. Minu jaoks jäi tekst lithsakoeliseks ja ei olnud kuigi paeluv. Ainum sädelus oli uus teadmine, et Orwellilt pärineb säene teada-tuntud ütelung nagu:

Kõik loomad on võrdsed,

aga mõned loomad on võrdsemad kui teised

Teine kirjutis oli tunduvalt tummisem lugemine, harutades lahti totalitaarse jälgimisühiskonna toimemehhanisme üksikisiku tasandil. Raamat on oma olemuselt küll ulme valdkonda kuuluv, kuid Orwell on võtnud hirmutavalt rohkelt šnitti ja toonud isegi otseseid paralleele stalinlikust Nõukogude Liidust, muutes ulme koletuslikult tõeliseks. Olles olnud viimased neli hooaega regulaarne "Müstiline Venemaa" kuulaja, oli äratundmist ja olustiku tunnetamist rohkem kui küllaga - ajaloo ümberkirjutamine läbi ajakirjanduslike artiklite ning piltide muutmise, "Viha nädal" meenutab vägagi omaaegset Oktoobri revolutsiooni tähistamist, Goldsteini kirjeldus vastab üsnagi täpselt Stalini peamise vihamehele Trotskile, 2+2=5 viitab plaanimajanduse loosungile täita viisaastaku plaan neljaga jne jne. Vinti oli juurde krutitud, kuid mitte liiga palju, ehk sisu jäi ikkagi usutavuse piiridesse.

Teisalt sai selgemaks, et inimese absoluutne allutamine on täiesti võimalik, küsimus on enamasti, vaid ajas ja vahendites, kuid lõppeks on võimalik leida viis inimese täielikuks murdmiseks absoluutselt igal tasandil. Ses osas jäi enim meenuma lõik:

"Mõnikord," ütles ta, "ähvardatakse sind millegi niisugusega, mille vastu sa oled võimetu, millest sa ei suuda isegi mõelda. Ja siis sa ütled: "Ärge tehke seda minuga, tehke seda kellegi teisega, tehke seda selle-ja-sellega." Ja pärast sa võid muidugi teeselda, et see oli ainult manööver ja et sa ütleseid seda vaid selleks , et nad jätaksid järele, ja et sa ei mõelnud seda tõsiselt. Aga see ei ole õige. Sel hetkel, kui see kõik sünnib, mõtled sa seda tõsiselt. Sa usud, et ei ole teist võimalust end päästa, ja sa oled täiesti valmis end sel kombel päästma. Sa tahad, et see sünniks selle teisega. Ja sa ei hooli tuhkagi tema kannatustest. Sa mõtled ainult enesele."
"Ja pärast seda ei tunne sa selle inimese vastu enam seda mis enne."

Uue teadmisena jõudis viimaks ka minuni algallikas, kust on pärit väljendid nagu - Suur Vend, Suur Vend jälgib sind, mõtteroim (thoughtcrime), 2+2=5.

Youth | Noorus | La giovinezza

Numbriliselt siis teine nägemine Paolo Sorrentino-lt, esmane tutvus oli paari aasta tagune 'La grande bellezza'. Härrase käekiri on olnud nende kahe tegemise puhul üsna ühene - on vanaldusele kalduv härrasmehest intellektuaal ja teda ümbritsev igapäevasus, mille rahulikku kerimist vürtsitab aeg-ajalt vaimne ja kohati terav dialoog.

Antud filmi puhul sümpatiseeris mulle tegelikult väga filmi rütm ning kaadrite sügavus, ei olnud tormlemist, kulgeti äärmiselt rahulikus voogamises, kuigi peategelast ümbritses samal ajal tavapäraselt erakordseteks sündmusteks tituleeritav tohuvabohu, siis säense elukogemusega inimese jaoks oli see tegelikult tühisus. Kas oli tegemist lähedaste tragöödiaga või erakordse austusavaldusega või kohtumisega, need ei omanud enam tavapärast emotsionaalset erutust paljunäinud ja -kogenud inimese jaoks. Torkis veel vaid isiklik tühisus, kas noorusaegadel oli üks parimatest kamraaditest lähedastes suhetes olnud tema silmarõõmuga või mitte. 

Sõnaga igati suurepärane vaatamine.

Harper Lee 'Tappa laulurästast'

Ametlik sõna raamatupoodide lehtedelt:

Raamat põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui 30 miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), see võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962. Nelle Harper Lee sündis 1926 Alabamas. "Tappa laulurästast" jäi tema ainsaks romaaniks.

"Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“ Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo "tõelist laulurästast" – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise´i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

Lugemine oli tõepoolest mõjus, kuid eelpool mainitet' rassiprobleemid ning klasside vahelised lahkhelid ei olnud mõjususe põhjusteks, pigemiti jäid need minu jaoks tervet lugu läbivaks alltooniks. Mõjus oli inimlik tasand ja viis, kuis üksik vanadusele kalduv isa, oma kahte last, varateismelist noorsanti ja poisilikku 7-8 aastast tirtsu, niivõrd mõistvalt ja targalt ja usaldavalt kasvatas, et see oli lausa hirmutav, mis kõrgustesse lapsevanemalikus vaates latt viidi.

Mõjusamgi veel oli kuis lapsed säensele lähenemisele vastasid, puhtaima siiruse ja usaldusega, seda oli ilus, väga ilus lugeda. Ilmselgelt aitas kaasa ka, et lugu on kirja saanud just selle sama 7-8 aastase tirtsu kirjelduses, kuis tema elu tajub ja see oli liigutav. Liigutav, kuid samas ka füüsiliselt hingemattev ja rusuv. Mind jäi vaevama küsimus, kuis ja kas üldse on võimalik mitte lämmatada noortes inimestes pulbitsevat idealismi?

Raamatus oli mitmeid momente, kuid eriliselt jääb meenuma üks ütelung: "Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid."

See mõte tekitas mul koheselt paralleeli mu enda vanaemaga, kes varajasest noorusest peale on mulle sama tõde korranud ja korranud, kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis võib raamatust leida teisigi paralleele advokaat Finchi ja vanaema kasvatuslikes meetodites, mis pani mõtlema, et eakamad inimesed tabavad pahatihti lastega läbikäimise nooti paremini kui nooremad.

Christopher McDougall - 'Born to Run'

Lugemine hea kannatusega jooksulembudele, kes suudavad esimesed ~30 lehekülge kõikidevõimalustemaalikku paugutamist vastu pidada, need leiavad kaasakiskuva ja inspireeriva lugemise, jooksmisest kui elufilosoofiast. Puhas nauding.

Huvitava uue teadmisena sain tutvuda teooriaga, et põhjus miks homo sapiens oma füüsiliselt igast aspektist arenenumast kaasliigist neandertaallasest erinevalt välja ei surnud, peitub kestvus jooksmises. Nimelt oli tolle aja inimesed suutelised saakloomi surnuks jooksma kui nad vaid koostööd tegid. Tegelikult on nad seda võimelised tegema tänase päevani, kui vaid õiget meetodit kasutaksid. Kuidas see võimalik on? Peamine põhjus peitub hingamises. Loomad suudavad hingata vaid korra ühe sammu kohta ning reguleerivad oma keha temperatuuri vaid läbi suu ja keele, mistõttu peavad ülekuumenemise vältimiseks tegema jooksmisel tegema aeg-ajalt pause, et keha temperatuuri maha jahutada. Inimestel, aga seda vajadust ei ole, kuna puudub tihe karvkate ning nahk teeb oma töö kehasoojuse reguleerimisel ära, läbi higistamise viiakse kuumus kehast välja, ehk nii kaua kui inimese kehas on piisavalt vedelikku võib ta ka teoreetiliselt joosta, mistõttu on jooksuline vastupidavus suurim loomariigis, ehk parem kui kasvõi hobustel, mida on ka pikamaa jooksuvõistlustel katseliselt tõestatud.

Üks mõte veel:

Te ei lõpeta jooksmist, sest jääte vanaks, ütles alati Dipsea Deemon. Te jääte vanaks, sest lõpetate jooksmise.

Aadam ja Eeva

Peab tunnistama, et teatrite väisamisetihedus on tuntavalt langenud alates eelmise aasta teisest poolest, kerides läbi pakutavat menüüd sest ajast, siis pole leidnud nii tihti enam isutavat materjali. Endisaegsed lemmikud vonkrahl ning no99 on tõstnud kunstilise lati piisavatesse kõrgustesse, et mul õnnestub üsna harva sealt üle hüpata ning naudinguga hinges saalist välja astuda, ei evi seda Avingoni pädevust lihtsalt. On olnud ka erandeid nende kahe teatri repertuaaris, kuid tendents on selgelt muutunud võrreldes aegadega, kui teatri enda jaoks avastasin.

Nüüd tagasi mõtlema hakates, olen sattunud hoopis enam viimasel ajal VAT teatrisse ja hoidnud ühtlasi Rahvusraamatukogus pakutaval "kätt pulsil", kuna kogetu on olnud senini üdini nauditav, nii on ka isu aiva kasvanud. Nauditav on nende kahe väikse black-boxi intiimsus, leidlikud igapäevastest vahendidest loodud lahendused kostüümides kui ka lavakujunduses ning intentsiivsed kehalised etendused, kus palju antakse edasi mitte teksti vaid näomoonutamise ja kehaplastilisusega. Jah, VAT teater on mu lemmik hetkel.

Nii nagu eelpool kirja sai, siis täpselt need elemendid olid ka viimatises kogetus 'Aadam ja Eeva'-s olemas. Tegemist oli vormiliselt küll ballettiga, kuid tantsuline osa oli siiski jäetud ballettikoolita näitlejatele VAT teatri trupist ning paarile külalisele. Ilmselgelt pole ma mingist asendist tantsu, veel vähem balletti ekspert, kuid oli raske mitte märkamata jätta balletti lennulisuse asendumist tantsijate sammudes töntslikkusega, mis samas tehti küllaga tasa püüdlikuse ning eneseirooniaga - "jah, me teame, et me ei ole baleriinid, aga me teeme seda ikkagi" - mis oli parim lahendus ja igati nauditav ja lõbus vaatamine. Väga priima.

"Aadam ja Eeva" lugu ise on samavana kui maamuna ja algab samuti üsna täpselt nii nagu kunagi on kirja saanud - maailma loomisest, mis on aga lahendatud üsna humoorikalt läbi algosakeste esitise kaootilise, kuid siis aina mõtestatuma liikumise, jõudes välja tegeliku evolutsioonini, mis ei ole enam väga piibellik. Ehk päris algus ning üldine motiiv on küll traditsioonilised, kuid üsna mitmeti jooksevad järk-järgult sisse ootamatud, kuid igati tervitatavad ja värskendavad pöörded, mis keeravad teada-tuntud süžhee pea peale. Sõnaga - lugu muutub igasmõttes inimlikumaks ning päädis tõdemusega, et inimestel tuleb otsustamisepäitsed omale haarata, mitte lähtuda ainiti ühest või teisest äärmusest. Tuleb aru saada, mis on parim talle endale ja nii ka toimida.

Näitlejatest eristus minu jaoks selgelt jällegi Ago Soots, kellest on kujunenud üks lemmikuimaid näitlejaid üldse, tema füüsis, jõud, kehaplastilisus ja kehstumisevõime on lihtsalt imelised. Ilmselt kui tegelaskujuks on kurat, siis on mänguruumis piiride nihutamiseks rohkem ruumi võrreldes teiste karakteritega, kuid igal juhul tulid antud rollis kõik Ago tugevused välja ning kurat oli vägagi kuratlik vaatamine. Väga priima jällegi.

Sõnaga oli hea vaatamine ja kindlasti töötan VAT teatri sügise kava läbi.

Mari Sajo - 'Jäljed'

Raamatu ridade vahelt õhkab valusat raskemeelsust. Ühe neidise loo läbi on need kannatused ja väntsutused, mida ingerisoomlaste üleeelmine põlvkond teise ilmasõja aegu pidi läbi elama, kirja saanud. Ehk kui selle rahvuse käekäik kõnetab, tasub lugemine ette võtta.

Tutvustus:

Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusaid mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. 
Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni ...

Meru

Järjekordne vaatamine sarjast alpinism, järjekordne elamus, alpinistid on eraldi rass. Sedant puhku tutvusin legendi staatuses nimedaga Jimmy Chin, Conrad Anker ja Renan Ozturk ning nende Meru vallutusretkede võlude ja valudega. Ulme, mida need mehed ses kõrguses ja seinal korda saatsid.

Kotkas 'Eddie' | Eddie the Eagle

Suurepärane meelelahutuslik vaatamine nii spordilembudele kui mitte nii suurtele spordilembudele, sest moraal - kõik meie unistused saavad teoks, kui meil on julgus neid järgida (W.Disney), kehtib igal alal, igal ajal.

The Drop

Üllatavalt hea vaatamine, suurepäraste näitlejatöödega. Tom Hardy, kellest eelnevalt suurt arvamist ei olnud tekkinud, oli filmi pärl.

Antoine de Saint-Exupéry - 'Väike Prints'

Raamat, mis ilmselt õiges ajas ja ruumis võib olla äärmiselt mõjus ning tõdesid paika loksutav, ses plaanis tekitas paralleelse tunnetuse Pablo Cuelho 'Alkeemik'-uga. Isiklikus plaanis jõudis raamat minuni liiga hilja ning ei omanud efekti, oli vaid läbi lugemise rõõm.

Daniel Kahneman - 'Kiire ja aeglane mõtlemine'

Äärmiselt kasulik lugemine, mõistmaks kuis inimloomuse otsustusprotsess detailis toimib ja kas alati intuitsiooni põhjal otsustatu on siiski ka parim valik. Teema on selgelt pulkadeks lahti võetud ning näidete ning eluliste eksperimentidega ilmestatud. Raamat on nii hea, et leiab kindlasti tee ka minu riiulile.

Valikuliselt mõningad paremaid nopped:

"Kindel viis panna inimesi uskuma valet on seda sageli korrata, sest tuttavlikkust ei ole lihtne tõest eristada."

"Alan: intelligentne-töökas-impulsiivne-kriitiline-kangekaelne-kade

Ben: kade-kangekaelne-kriitiline-impulsiivne-töökas-intelligentne

Nimekirjas eespool olevad iseloomujooned muudavad hilisemate iseloomujoonte tähendust, mistõttu peate Alanit meeldivamaks inimeseks kui Ben-i. Seda nimetatakse haloefektiks."

"Inimesed ülehindavad ebatõenäoliste südnmuste tõenäosust ning annavad oma otsustes ebatõenäolistele sündmustele liiga suure kaalu."

"Kui konkreetseid tõendeid ei anta, kasutatakse eeltõenäosust õigesti; väärtusetute tõendite saamisel eeltõenäosust eiratakse."

"Kui asjad läehvasd halvasti, aga te suudate meenutada, et kaalusite enne otsustamist tõsiselt kahetsuse võimalust, siis kogete seda tõenäoliselt vähem."

"Küllastunud sissetulekutasemest kõrgemal võite osta rohkem nauditavaid kogemusi, kuid kaotate osa oma võimest nautida vähemkulukaid."

"On olukordi, kus inimesed hindavad mingi kategooria sagedust või sündmuse tõenäosust kerguse põhjal, millega näited või sündmused meelde tulevad."

"Meeldejäävas näites näitas Robyn Dawes, et abielu stabiilsus on hästi prognoositav valemi abil: seksuaalvahekordade sagedus miinus tülide sagedus."

"Enne teema arutamist, tuleks paluda kõigil komitee liikmetel kirjutada oma seisukohast väga lühike kokkuvõte. See toiming kasutab ära grupi teadmiste ja arvamuste paljususe väärtuse. Avatud arutelu tava annab liiga suure kaalud nende arvamusele, kes räägivad esimestena ja enesekindlalt, nii et teised kipuvad nende järgi joonduma."

"Pre-mortem analüüs - kui organisatsioon on peaaegu jõudnud tähtsale otsusele, kuid pole formaalset otsust veel langetatnud, soovitab Gary Klein kutsuda otsusegakursis olevad inimesed lühikesele nõupidamisele. Koosoleku juhatab sisse lühike kõne: "Kujutlege, et vahepeal on möödunud aasta. Me oleme plaani selle praegusel kujul ellu viinud. Tulemuseks oli katastroof. Palun kirjutage viie kuni kümne minuti jooksul lühidalt sellest katastroofist.""

"As Kahneman points out, humans can be blind to the obvious and blind to our blindness. To make this point he references an experiment and book titled Invisible Gorilla, created by Chritopher Chabris and Daniel Simons. In the experiment, three players wearing white outfits pass a basketball around at the same time that a group of players wearing black outfits pass around a separate basketball. The anomaly in the experiment occurs when someone in a full-sized gorilla outfit goes prancing through the scene for nine full seconds. To the surprise of many, about half of the experiment observers do not see the gorilla. In addition, the gorilla-blind observers deny the existence of the large, furry animal when confronted with recorded evidence."

Lisaks lugemist:

Robyn Dawes-i - "The Robust Beauty of Improper Linear Modelsin Decision Making"

Paul E. Meehl - "Clinical Versus Statistical Prediction: A Theoretical Analysis and a Review of the Evidence"

Black Mass

Johnny Depp teeb jällegi krimirolli ja tavapäraselt hästi teeb, sedant' puhku siis legendaarse Bostoni grupeeringu "Winter Hill Gang"-i juhtfiguuri James "Whitey" Bulger-ina, kes kuulus oma 12 aastat "FBI Most Wanted Fugitives" nimekirja. Lugu ise on üsnagi sünges gammas lindile võetud ning sisu poolest ei üllata eriti millegagi, eriti kui võrdluseks võtta Martin Scorcese tegemine "The Departed", mis samuti võtab šnitti juba mainitud tegelaskujudest. Sõnaga ajaviiteks sobilik, aga on kindlasti paremaid filme selles žanris saada.

Vertical Limit

Järjest jooksid sisse alpinismi sisuga filmid ja kuidagi tundus, et võiks ka Vertical Limit-i üle kaeda, võrreldes Everestiga pole paraku ajaproovile see tegemine vastu pidanud ja võrreldes 'Touching the Void'-iga jäi sisuliselt lahjaks.

Roar | Möire

Kinokunsti osas on mitmete hooaegade vältel ikka üht koma teist jõudnud naha vahele koguneda, seda üsnagi eripalgelistest vormidest ja seinast-seina kvaliteedis, mille tulemiks on tänasel hetkel olukord, kus üllatusmomenti või veelgi enam pahvistust saab kogeda harva, liiga harva. Rõõm on muidugi suur, kui see moment ikkagi lõpuks kohale jõuab, sedant puhku siis aitas kino Sõprus, pakkudes Noel Marshall-i 'Möire'-t, no miskit nii absurdset pole tõesti õnnestunud varem kaeda. Stsenaariumil ning näitlejatöödel suurt mõtet peatuda ei ole, samas teha projekti oma perega (Noel Marshall oli filmimise ajal suhtes Tippi Hedren-iga ning nad moodustasid kolme lapsega omamoodi kärgpere) Aafrikas, elades koos 70-e kiskjalise kaslasega igapäevaselt - no ei ole võimalik. Ometi on ja see ongi sisuliselt ainuke põhjus, miks seda filmi tasub vaadata.

sugu N

Otseselt sotsiaalsest kriitikast ajendatud teatritükke on kuidagi väheks jäämas või ei oska neid enam üles leida. Jah, no99 endiselt künnab sama põldu, kuid nüüd juba säensel platool, kus hapnikku hõredalt ning vaid valitud seltskond tunneb end sääl mugavalt või siis peitutakse maski taha, mis tagab näilise mugavuse. Igal juhul on need kõrgused jäämas kaugeks. Muidugi on ka veel Tartu Uus Teater. Samas tervitan rõõmuga projekte, mis on panevad näitlejad ise tiksuma, ehk teemad, mis neile korda lähevad, ses osas on kindlasti Mari-Liis Lill olnud äärmiselt eeskujulik. Esmaselt meenub kindlasti kõne Riigikogu puldist ning siis veel kahe teatri ühisprojekt Varesele Valu ja Harakale Haigus, kus peatus tehti deprsessiooni teemal. Kipun arvama, et ka antud projekti vedur oli just eelpool mainitet neidis, kuna kogu pakutav tervik on üsnagi mariliislillelik, hüplik, kergelt närviline, kuid oma kindla sõnumiga. Ettemängitud utreeritud episoodid olid üsna õrnalt omavahel kokku traageldatud ja jätsid mulje kui ühe kirjaniku novellikogust - mille resümee esitas etenduse alguses Mari-Liis oma monoloogis, ehk siis valitud statistika ja dogmad. Arusaamatuks, isegi häirima jäi ses sõnumis lõik - kui Teie ei diskrimineeri ja Teid ei diskrimineerita, siis ei tähenda see, et diskrimineerimist pole olemas, samamoodi nagu Te toidate oma last, siis see ei tähenda, et nälga pole olemas. Igati nõus, aga  kui nüüd paralleeli edasi mõelda, siis kas teadvustades endale nälga peaksin ma hakkama oma last teisiti toitma. Minu jaoks ei ole siin selget vastust. Ehk kuidas jõuda tegudeni? Minu isiklik soovitus lähtub statistikaameti analüüsist - naised küsige rohkem palka! Täna erineb Teie palgaootus meestest viiendiku võtta, uskuge endasse ja küsige enam! Loota, et varaküpses kapitalistlikus mudelis väike ettevõtja esmane initsiatiiv on palgatöötajat rahuldada on naiivne ja siin ei ole demograafilistel omadustel suurt vahet. Mängib number kasumireal. Ses osas ei maksaks ka ettevõtjaid nahutada. Sõnaga - loodetavasti andis Sugu N nüüd naistele rohkem julgust, enesekindlust olla ka palga läbirääkimistel otsekohesemad.

Kuidagi mammona keskseks läks see muljetus, ehkki etenduses oli ju ka palju muud, kuigi jah valdavalt tumedat tooni huumorisse mähituna - naiseks olemise võlu ja valu. Kummastavalt kombel jäi see valu domineerima ning tekkis tõesti mure sugu N-i pärast, kas tõesti on see elu ainult Kolgata rada, kus rõõmu on nii napilt kui üldse. Tahan igal juhul selles kahelda. Eriti mõjuvaks sai kogu tulevärgi juures Ursula monoloog, tasasel häälel jutustatud lugu oli mõjus, mõtted läksid oma emale, mis kõik on ka tema läbi elanud ja ohverdanud ainult oma laste nimel.

Igal juhul kraaps sugu N-i ees, jääme sugu M-i ootele.

Funny Games

vonKrahli 'Bloody Mary' oli andis suuna kätte, et vaatamisse tuleks võtta kindlasti ka Michael Hanekese 'Funny Games'. Ühtepidi pidin pettuma, pettuma just 'Bloody Mary'-s kuna esialgne arvamine oli, et antud tegemine on originaallooming, aga näinud ära Hanekese filmi, siis siit on ikka üsna palju inspiratsiooni nopitud kui mitte maha viksitud. Teisipidi oli, aga meel ka väga hea, et selle tegemise sain ära näha, niivõrd sirgejooneline psühhopaatia oli erakordne, mida polegi kinofilmis enne kohanud, tänu millele oli üllatavaid momente - ega ometi nüüd... ja loomulikult nii ka läks. Mingil määral tundus see nii absurd, kuid samas jällegi nii päris, nii psühhopaat tegutsebki. Igal juhul kummardus, tõesti suurepärane vaatamine, kui otsida midagi tavapärasest täitsa erinevat. Haneke on ses suhtes kindla peale minek.

Jaan Undusk - 'Boulgakoff : näidend kaheksas pildis : Mati Undi mälestuseks'

Mitu head aega tagasi sai ära nähtud Draamateatris 'Boulgakoff', oli juba sel ajal paeluv kogetu, piisav, et haarata näppu ka Jaan Unduski kirjutet' näidendiraamat ning see uuesti läbi töötada. Eriti nüüd kui on kuulmisest läbi käinud David Vseviovi 'Müstiline Venemaa' raadiosaadete blokk, mis keskendus just kirjanike suhetele Staliniga. Huvitaval kombel jõuti nii fiktsioonis kui ajaloo käsitluses sarnastele mõtedele või paradoksideni - Stalin lubas küll Bulgakovil kirjutada nö ausat teksti - kuid vastutasuks tema teoseid ei avaldatud, ega lavastatud, vaid diktaatori lemmiknäidend 'Turbinite päevad' (Bulgakov) oli aastakümneid teatrilavadel, tagades nii ka Bulgakovile äraelamise. Näidendist katked:

BOULGAKOFF: Ma ei ole seda. Ma olen nõrk ja psühhopaatiline. Aga aastal tuhat üheksasada kolmkümmend aprillikuus, ütles mulle Stalin läbi telefonitoru, et ta tahaks minuga kohtuda ja tõsiselt rääkida, ja selle lubaduse ajel kirjutasin ma kuni märtsini aastal tuhat üheksasada nelikümmend, täpselt kümme aastat, vägevat kirjanduslikku teksti, ilma et oleksin ridagi saanud avaldada. "Must Maag" ('Meister ja Margarita' algne nimetus), minu peateos, on valmis ja maasse kaevatud, näidendid seisavad, üks kenam kui teine, sirges reas ja ootavad oma aega. Ja seda kõike tänu Stalini üheainsale lausele!

SIDONIJA SERGEJEVNA: Mišei, kallis, sa pöörad kõik peapeale!

BOULGAKOFF: Elu on kummaline! Oleks ta mind avaldada lasknud, oleksin ma ju pidanud avaldama pahna. Mõne Averbahhi või Beloveiko töötlusi omaenese teostest. Aga ta ei lasknud mind avaldada ja mingil hetkel ma mõistsin, et ma ei saagi kunagi avaldada ja sisetsensor minus suri välja ja ma kirjutasin absoluutselt vaba ja loomingulist, lustakat ja sügavat, terast ja tugevat teksti, täpselt nõnda, nagu ma oleksin olnud Pariisis, kus kõike saab kohe öelda. Sellepärast ma ei pidanudki Pariisi minema. Tema laskis mulle head palka maksta, käskis mu teatrisse tööle võtta, aga ühtki minu tööd lavale ei lastud, sest ma kirjutasin nii, nagu ma tahtsin, ja mitte nii, nagu pidi, ja kui mu näidendid lavale oleksid lastud, siis oleks pidanud nad enne köndistama, aga seda tema ei tahtnud. Ja ma sain veel ka head honorari, sest üks minu näidend, "Turbinide päevad", oli vanast ajast lavale jäänud ja maha seda ei võetud ja see läks tuhat korda täissaalile ja Tema ise käis seda järjekindlalt iga poole aasta tagant vaatamas ja kordas, et see on tema lemmiknäidend, kõik need kümme aastat, ja see oli näidendile parim reklaam ja see tagas selle, et see näidend jäigi lavale pidama ja on seal ikka veel, sest nii minul kui ka Stalinil on veel hing sees. Sest kui ka "Turbinid" oleks maha võetud, siis oleks kirjanik Boulgakoff nimi rahva keelest ja meelest kadunud, aga seda Tema ei tahtnud. Üks märk pidi jääma sellest, mis hämaras sünnib. Ta tahtis, et Venemaal elaks ka tema valitsemise ajal vähemalt üks hea kirjanik, kes kirjutaks suure vene kirjanduse väärilisi teoseid, aga selle jaoks pidi sellele kirjanikule head palka makstama ja tema avaldamine ära keelatama!

Säene iroonia siis.

The Theory of Everything

Hää vaatamine ühe tänapäeva suure nime tegemistest ja kujenemisest, kuid põhiline paatos on jäetud siiski romanssile ja inimeste vahelistele suhetele.

BASKIN: nalja põhivormid

Ootused olid seatud humoreskile kui kogemusel, kuid pakkumisel oli hoopiski sissevaade või isegi uurimus humoreski kujunemisloole koduvabariiklikus võtmes. Ümberlülitust ei suutnud läbi viia ja ses osas miskit helget ka kaasa võtta ei ole, välja arvatud teadmine, et Janek Joost saab äraütlemata hästi ka parodeerimisega hakkama.

Must Alpinist

"Musta Alpinist"-i intensiivne PR-kampaania tegi üsna skeptiliseks filmi tegeliku vaadatavuse osas, mistõttu olin üsna kõigeks valmis. Üldiselt ütleb Etsi blogi üsna täpselt välja ka minu arvamise:

Kuid peab filmi kiituseks ütlema, et vähemalt matkategevus oli vägagi tõetruult ja autentselt edasi antud. Seda nii matkafiilingu, looduse, igasuguse atribuutika ja muidugi hästi valitud näitlejate osas. Matkajad muutusid protsessi käigus mustemaks, paistetumaks, võiks öelda, et ka inetumaks, mis kõik on ühele pikale suusamatkale väga omased. Pingeid, armukolmurki, arutut riskimist, ehedat rõõmu  ja paljut muud juhtus nii elus kui filmis.

Lisaks veel juurde, et loodusest kätte saadud kaadrid olid vägagi isutavad ning õue kutsuvad ja filmi matka osa oli vägagi usutav. Teisalt kõik edasi, mis külas toimuma hakkas oli küsitavama väärtusega, oli see põnevik, ulme, krimka, milleks!? Jäi üsnagi arusaamatuks.

Dracula Untold

Üllatavalt talutav lennukifilmi kohta.

The Curios Case of Benjamin Button

Päris kummastav, et nii hea kraam, nii suurepäraste näitlejate ning muinasjutulise sooja looga jõudis alles Tallinn-Riia bussiliinil minuni. Imetabaselt hea vaatamine.

Hardo Pajula – „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“

Üks ilus jutulind pajatas nii mõndagi head Hardo Pajula uusima suletöö kohta, olevat teine tarkust täis, mis esmalugemisel ei pruugi kõik kohe külge hakata ja nõudvat uuesti-ja-uuesti läbitöötamist. Nii ka suuresti on. Raamatu esimene kolmveerand on sisuliselt sissejuhatus, lugeja ettevalmistus, seletamaks olukorda kuhu tänaseks arenenud maailm majanduspoliitiliselt jõudnud on ja mida ajaloo näidete varal edasiselt oodata võiks. Raamatu tekst on hardopajulalikult hüplev nii ajaloolisel teljel kui ka käsitlevate teemaarenduste osas, nõudes mõtte hoomamiseks teatuid baasteadmisi, eelkõige just Vana Maailma kujunemisloost.

Suutes aga härrase Pajula öeldu ära seedida ja kinnistada, annab see üsna tubli panuse tajumaks ümbritsevat suuremas pildis, makropildis. Ei tee üldse paha omada antud eksemplari riiulis, et sobival hetkel mõned asjad üle vaadata.

John Gray – „Üks asi, mida me 1978. Aastast saadik õppinud oleme, on see, et globaalne demokraatlik kapitalism on sama saavutamatu elukorraldus kui üleilmne kommunismgi. Nad on mõlemad variatsioonid püüdmatu tuhandeaastase rahuriigi teemal.“

John Gray - „Suur osa moodsast meditsiinist eitab patoloogiliselt surma ja peegeldab seega laiemat kultuuri, mis ei suuda endale tunnistada, et niisamuti, kui on võimalik surra õnnelikult, on võimalik lasta ka oma hingel mõttetus pikaealisuses närbuda.“

Frank Knight – „Tavaline inimene ei taha tegelikult mitte oma olemasolevate vajaduste rahuldamist, vaid uusi ja paremaid vajadusi“

Tõnu Õnnepalu – „Riik pole enam see kõiki meie tegemisi kortsus kulmul jälgiv big brother, vaid pigem big mother, kes peab appi tõttama kõigile hädalistele, üles aitama kukkunuid, puhuma iga muhu peale ja pakkuma varju ja süüa neile, kellel on külm ja kõht tühi.“

Ivan Illich – „Täna on omaenda surma korraldamise eest kõige paremini kaitstud kriitlises seisundis olev haige, ühiskonna käepikenduseks olev meditsiinisüsteem otsustab, millal ja pärast milliseid alandusi ja kannatusi tal surra lastakse.“ 

SS-Obersturmbannführer Max Aue, Jonathan Littelli romaanist „Eumeniidid“ – „Kui te olete sündinud maal ja ajal, mil mitte üksnes keegi ei tule teie naist ja lapsi tapma, vaid keegi ei nõua ka teilt, et te teiste naisi ja lapsi tapaksite, siis tänage jumalat ja elage rahus. Aga pidage alati meeles: Teil on lihtsalt rohkem vedanud kui mul, ja see ei tee teid veel minust paremaks. Sest nii pea kui te nii arvate, olete te juba ise ohus“.

Hardo Pajula – „Kaks ja pool tuhat aastat Läänemaailma majanduslikku ja poliitilist ajalugu on olnud suurel määral sõdade pidamise ja rahastamise ajalugu. Muutused militaartehnoloogias ja relvakonfliktide finantseerimise viisides on põhjapanevalt mõjutanud rahvusvahelisi ja siseriiklikke jõuvahekordi ning määranud sel kombel ära erinevate ajalooepohhide põhilised tunnusjooned.“

Hardo Pajula – „Põhimõtteliselt ei erinenud Euroopa koloniaalimpeerium Ateena mereliigast, Aleksander Suure vallutustest ega Rooma keisririigst. Paraku jagas ta sellisena ka kõigi eelkäijate saatust: mingis punktis kasvatas järgmise hõimu või rahvakillu alistamine rohkem vallutaja kulusid kui selle tulusid.“

Hardo Pajula – „20. Sajandi esimesel poolel tuleb Euroopa hegemooniale aluse pannud koloniaalkord koju kummitama. Nii Hitleri kui Stalini orjalaagrite eeskujuks on Euroopa kolonisaatorite alamrasside ohjeldamiseks mõeldud kontsentratsioonilaagrid. Kommunistlikud ja fašistlikud režiimid toovad orjatöö mitme sajandi järel Vanasse Maailma tagasi ja sellest barbaarsest tagasilangemisest vapustatud Euroopa sõjajärgse eliidi jaoks saab antirassismist ja –kolonialsmist uue ilmakorra moraalne nurgakivi.“

Mad Max - Fury Road

Vana hea Mad Max-i uustegemine on võimsalt lahendatud märulifilmi võtmes, tubli kaks tundi järjest hollywoodylikku hea-ja-kurja võitluse tulevärki, madmaxilikus maailmas koos kostüümide, masinapargi ja liivaväljadega. Tuum jääb selle kõige kõrval ilmselgelt tahaplaanile, samas kas on ka mõtet juba kord öeldut üle-nämmutada. Ehk meelelahutuslikuks plaanis päris priima vaatamine.

Mi grande familia

Espanjoolidelt väga priimalt õnnestunud heatuju film, mille keskmeks on pere ja pereideaalid. On draamat, on ohverdusi, on pisarat, kuid ennekõike on tervistavat huumorit. Moraaliks – lähedase õnn on isiklikust heaolust tähtsam, igas situatsioonis ei tahaks selle mõttega nõustuda, kuid film esitab ses osas üsnagi veenva argumendi. Kompotikirsiks vahukooretordil oli noor neidis - Sandra Martin.

Roukli

Hooandja rahastuse kogunud Veiko Õunpuu piblistlik rännak oli stilistikalt vormiliselt ühelt poolt lahedalt toores – just oma kaamera hüppavusega, eriefektide primitiivsusega kui ka olustiku askeetlikusega, teisalt kogu see toorus oli väga väljapeetult ning tundlikult välja joonistuv, mängides nii kahe äärmuse piiril ja jättes tugeva sarkastilise maigu manu.

Sisu osas jäi mulje, et kulgeti piblistika ja apokalüpsise radadel, võib olla ka kuskil mujal, mida ma hoomata ei suutnud. Igal juhul jäi see kulg minu nupule kaugeks ja arusaamatuks.

Ülesastuvate näitlejate plejaad oli koduvabariigi kontekstis rohkem kui esinduslik, Õunpuul oli õnnestunud ka rollid väga selgepiiriliselt paika sättida, mis andis suurepärase võimaluse kõigil särada. Kedagi eriliselt välja tooma ei hakka, nauditavad olid kõik.

Amores Perros

Alejandro González Iñárritu-lt on juba nii palju hääd nähtud, et oli tahtmine kogeda ka varajasemat härrase loomet. 'Amores Perrps' ehk 'Love's a Bitch' koosneb kolmest eraldiseisvast loost, mis mingil hetkel omavahel põgusalt põimuvad. Igati hää vaatamine.

Everest

IMAX ei olnud miskit eriskummalist, samas film oli täitsa õpetlik.

Kõnts

no99 on teater, mida olen külastanud oma hinge harimise programmi jooksul kindlasti kõikse enam, selle on ilmselt tinginud esmased kogemused no99-ga, mis olid pea eranditult alati puhas nauding ja kui tõde tunnistada, siis nüüdki leiab üle mitme etenduse taas mõne eheda pärli, ainult, et selle pärli leidmise tihedus on ajas aiva pikenenud. Teagi, kas on isiklik köögi eelistus muutunud või on hoopis peakokad Avignoni köögi suunas liialt kiikama hakanud. Mnjah. Igal juhul oli keeruline viimatisest kogetust miskit hääd välja noppida ja teatritoolil istumine oli üks lõputu küünlapäev. Kui nüüd pigistada, siis positiivselt meenuma jäi:

• emotsionaalne elevantide marsi imiteerimine etenduse lõpu osas;
• vanadust sümboliseeriva mantra soigumine - lamada, end täis sittuda ja pesta lasta.

Lisaks hakkasin mõtlema etenduse ajal, kui lavakas on igale lennule ettemääratud õppejõud, siis selle õppejõu käekirjast ja tahtmisest sõltub juba täitsa otseselt millise näoga ja tulevikuga näitlejad välja tulevad teatrikoolist, paljud näituseks käesolevast Ojasoo lennust peaksid sobituma Endlasse, Ugalasse, kuigi just nende teatrite repertuaar võib olla nende noorte inimeste kutsumuseks, aga tehas on valmistanud hoopis teistsuguse toote.

Bloody Mary

vonkrahli teatri 'Bloody Mary'-ga läks sedapsi, et oma ametliku kavas oleku ajal ei hakanud kuskilt kõrva säene tegemine käimas on ja kui lõppeks hakkas, siis oli etendus juba repertuaarist maha kratsitud. Ehk siis hästi .) Lootust hoidis üleval veel ERR, kelle salvestist lubati mingi hetk teleteatri vormis laiemale üldsusele ette mängida, ent mingit ajatärminit ei olnud paika säetud. Seetõttu oli ka augustikuus rõõmustav tõdeda, kui vonkrahli teater vaevus 'Bloody Mary' veelkord mängukavva tagasi võtma, küll lühiajaliselt, aga enamat ju polnudki vaja.

Juhumisi õnnestus niiviisi ajatada kaks psühholoogilist thrillerit ühte nädalasse, Linnateatri 'Aju jaht' ning käesolev, mõlemad seejuures ka veel noorte neidiste lavastused, esimene siis Diana Leesalult ning teine Kertu Moppelilt. Kui senini ei ole ühist keelt õnnestunud viimati nimetatuga leida, siis antud tegemine parandas ka selle vea. Lavastuse muudab ühelt poolt sümpaatseks asjaolu, et see on Kertu enda loomena kirja saanud ja ise lavale toodud, aga otsutav ei ole kindlasti ainuüksi see ise tegemine, vaid peamiselt ikka imetabaselt hästi toimima saanud inimeste vaimsel ja füüsisel terroril põhinev thriller, kus oluliseim ei ole mitte vägivald vägivalla pärast, vaid just psühholoogiline mäng, mille läbi on võimalik inimesi tavapärasest mugavustsoonist ning klisheelisusest välja raputada, suunates spontaansusele ja seeläbi ka lähemale iseendale, muuta inimesed nö ausamaks. See muidugi siin kõlas juba iseenesest rohkem või vähem klisheelikult ja kui aus olla siis kasutati etenduses samuti klisheede vastu võitlemiseks osaliselt klisheesid, aga see on juba tänases päevas ka paratamatu.

Sisu on aga laval omajagu. Äärmiselt kõditav on jälgida kuis inimesed satuvad segadusse, kui kellegi norme eirav käitumine sätib esimesed tähelepanu keskmesse, kuis tuleks siis reageerida kui kätteõpitud mallid enam ei tööta ning vastaspoolelt võib oodata kõike. Kertu Moppel arvab, et tuleb vaadata endasse, kavalehe intervjuus on tema mõte kenasti sõnasse saanud:

“Olge loomulikud!” Ei ole vaja rääkida lauseid, mis te telekast kuulnud olete! Need laused on kasutud! Hullem on aga see, et võimalus olla autentne meilt on ära võetud. Oleme sadu korda telekast näinud, kuidas armastust avaldatakse – kui ma ise seda tegema hakkan, on see vaid hale paroodia sellest, mida ma näinud olen. Ja ma pean valima, millise olemasolevatest variantidest ma valin. Ja kes ongi üldse see mina? Milline inimene ma olen? Inimesed ütlevad, et “ta on selline inimene” ja ma võtan selle omaks ja olengi selline inimene. Iga otsust tehes tekib küsimus – mida ma tegelikult tahan? Kas see, mida ma arvan, et ma tahan, on ikka see, mida ma päriselt mõtlen ja tahan või on see mulle ühiskonna poolt pähe pandud. “Ma ei usu, et on olemas selline asi nagu inimese essents või olemus. Pigem see tuleb ikkagi teiste kaudu. Igasuguse identiteedi sa ju korjad teistelt.”

Kairi Kivirähk Müürilehest täiendab seda mõtet suurepäraselt:

Informatsiooni ajust ära kustutada on keeruline, kuid ometi on kõigil võimalus valida, kelle moodi käituda. Kõik valivad endale eeskujuks inimesed, kes on nende arvates andekad ja huvitavad ning võtavad neilt üle omadusi, et neile sarnaneda. Minu arvates ei ole see enda mina kaotamine, vaid enda mõtestamine läbi valitud teiste. Ega see keegi ei pea siis tingimata olema masside lemmik – miks mitte võtta šnitti hoopis mõnest omanäolisest karakterist. Kui nüüd peeglisse vaadata, siis ei ole näha ühtainust nägu, vaid kõiki neid karvaseid ja sulelisi, kes sind inspireerivad või oma sõnade ja mõtetega just seda ütlevad, mida sina arvad. Ma arvan, et Bloody Mary’t pole vaja karta, sest kõik näevad peeglis seda, mida nad on teadlikult või alateadlikult kogu sellest virvarrist üles korjanud ja eks see kõik moodustabki tema enda.

Tugevale sisulisele poolele ei jää alla ka näitlejate etteaste, psühholoogilise mängu keskmes on 2 paari - Henri (Erki Laur) ja Maria (Tiina Tauraite) ning John (Tõnis Niinemets) ja Albert (Ott Kartau), kuid domineerima A ja O-na jäävad Tõnis ja Tiina ja nende omavaheline lavaline keemia. Maria tegelaskuju lahendus näitab taaskord, kui erakordselt mitmekülgne ning paindlik näitleja Tauraite on.

Sõnaga - igatipidi imetabane kogemus.

Aju Jaht

Diana Leesalu käekirjast Linnateatris on kujunemas minu jaoks uus kvaliteedimärk antud teatri pakutavas programmis. Neidisel on nina, silma, kõrva üles leidmaks toredate püantidega tükke. Viimatine neist, A.Horowitz-i 'Aju Jaht' on ehk küll kõige lihtsakoelisem ses nimekirjas oma komejantlikus võtmes üles ehitatud tempoka psühhothrilleriga, kui humoresk kõrvale jätta, siis on teatavaid sarnasusi võimalik leida teiste Linnateatri tükkidega nagu 'Kolm vihmast päeva' ning 'Kes kardab Virginia Woolfi?'

Suuremale krimkadelembule on süžhee teatud osas suuresti küll etteaimatav, eriti just kahe-kolme-nelja järgmise sammu suhtes, kui on tahtmist minna kaasa mõttemänguga ning jälgida vihjeid ja märke, mida üsna selgelt välja mängitakse. Hoolimata sellest on lubatud põnevust ning ootamatust siia piisavalt sisse pikitud, et lõpplahendus tuleb enamustele siiski üllatusena nii ka mulle.

 

Näitlejatest. Allan Noormets oli jällegi väga priima, sobitudes oma grotesksusega ideaalselt, humoorikalt hullu doktori rolli. Peab tunnistama, et mängus lipsas sisse ka moment 'Armastusest kolme apelsini vastu' kui härra Truffaldinona üles astus, eks ikka see:

'Ei tule neiut kolme! Tuleb üks! Ei hakka kiva loopima! Istub kivile!'

Piret Kalda ei pidanud just liiga palju laval olema, aga kui oli, siis täiendas kenasti kogu pilti ja lisas teravust. Indrek Ojari osas ei oska muud öelda, kui, et Ojari on Ojari ja nii igas etenduses. 

Sõnaga, ei julge öelda, et tegu on kokkuvõttes suure kunstilise šedöövriga, kuid kvaliteeti ja meelelahutust on  kindlasti. Nii näitlejad, kui kostüümid, kui muusikaline tervik, kui efektid on kõik kergelt ajahõngust puretud, kõik on klassika. Nii linnateaterlik.

Mõtteid:

Madness need not be all breakdown. It may also be break-through. - R. D. Laing

Neil pole midagi viga, aga nende viga seisnebki selles, et nad arvavad, et neil pole midagi viga. - doktor Farquhari.

Tsaar Saltaan

Pärast viimatist imetabast Fausti kogemust VAT teatris sai antud lubadus sattuda tihedadamini Rahvusraamatukogu peaseinte vahele, et ikka veel sama kollektiivi pakutavat kaeda. Ometigi kujunes paus jällegi pikemaks kui oleks ette võinud arvata. Kahjuks. Loomulikult. Lõppeks osutus päästjaks noorema poolne sõber, kellele otsisin kultuuriprogrammiks piisavalt köitvat lavamängu, ametlikult on antud teatri poolt küll soovitus tulla alates 10.-dast eluaastast, siis julgesin võtta siiski riski ka 8-aastasega. Nojaa, ei pidanudki kahetsema.

Sedant puhku ei tulnudki minna Rahvusraamatukogu keldriruumidesse tavapärasesse VAT teatri saali, vaid vastupidi - mööda treppe ja saale ja koridore ja nurkasid ja jälle treppe viidi meid hoopis pööningule ehk Tornisaali, mis on siis oma olemuselt klassikalisemat sorti black-box, kuhu polnudki varem sattunud. Arvestades, et etendust oli tulnud vaatama ka üks kooliklass siis väga raamatukogulikus vaikuses see liikumise protsess just toimuma ei saanud, kuid õnneks paistsid nii maja töötajad kui ka külastajad mõistvalt suhtuvat.

Etenduse alguses mängiti publikumi vaigistamiseks ning tähelepanu koondamiseks linti, kus inimesed tänavalt või siis lavastuses osalevad näitlejad meenutasid, mis assotsiatsioone 'Tsaar Saltaan' neis tekitab. Oli palju nostalgilist, näituseks üks endisaegne mälupilt, et lastesaate ootuses loodeti alati näha pikka multikat ning ses osas oli just 'Tsaar Saltaan' üks pikemaid, koguni kolm või neli 'Nu Pogadi'-d, mis oli loomulikult absoluutne favoriit. Samuti mäletati üksikuid värsiridasi:

...Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab,...

Lugu näeb, mis ebamaine:
mühab, tulvab merelaine,
kalda poole otsib teed,
uhab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.

Igal juhul sissejuhatusena igati sobilik lähenemine, et vaataja teemasse sisse tuua. Eriti kui silmas pidades asjaolu, et kogu lavastuse sõna esitataksegi värsi vormis, nagu eesti keelde on omal ajal tõlkinud Puškini teksti Kalju Kangur ja Felix Kotta. Arvestades nooremat publikumi kui sihtgruppi, võiks see tunduda muidugi üsna riskantse sammuna, kuid sarnaselt Faustiga, on ka siin teksti kõrval palju tähtsamas rollis näitlejate äärmiselt ilmekas miimika, kõne intonatsioonirikkus, paindlik kehakeel ning eelkõike just kaasakiskuv lõputu energia ning mängumõnu. Kõike seda veel võimalikult minimalistlikus lavakujunduslikus vormis, kus samas on loodud jällegi väga mitmeid suurepäraseid efekte:

• plekktünnide ümber seatud seelikud muutuvad sisse hüpates naiskujudeks;
• laud, mis tõmmatud trossidega lae alla, muutub laevaks;
• tünnist välja tiritavad tilkuvad soomusärgid, mis sümboliseerivad 40 vägimeest;
• jne.

Sõnaga eriefektide kaskaad jällegi. Väga priima!

Lemmikuima osa teeb ümberkehastumise ja füüsilise teatri meister Ago Soots jällegi, kuid nii nagu ka Fausti puhul on tegemist väga suurepärase meeskonna mänguga ja tunnen veidi piinlikust, et Agot niimoodi teist korda juba eraldi välja toon.

Teagi, kas julgeb öelda, et VAT teatri käekiri ongi minimalistlik füüsilne teater, aga aina enam nii tundub ja väga meeldib.

John Maynard Keynes rääkis...

...kokkuhoiu paradoksist:

kui üks inimene säästab, siis on see hea ja suurendab rikkust, ent kui seda püüavad kriisi ajal teha kõik, siis väheneb kogutarbimine ja kokkuvõttes ei õnnestu kellegil midagi säästa.

Individuaalsed voorused on kollektiivsed pahed. Arvata, mis on hea ühe inimese puhul, on hea kogu ühiskonna puhul, on summeerimisviga nagu ütlevad majandusteadlased.

Hent Kalmo. Sirp. 

'Kui tõsiasjad muutuvad, siis muudan ka mina meelt' - John Maynard Keynes

Selfless

Keeruline on leida põhjendust, miks ma seda jampsi üldse vaatasin.

Touching The Void

Suurepäraselt õnnestunud dokumentaalne ekraniseering Joe Simsponi ning Simon Yates erakordsest Siula Grande (6344m) vallutusest 1985.aastal, Peruus, Andides. Kaks noorema poolset 25-aastast alpinistihunti, kel meri põlvini, üritasid rünnata Siula Grande tippu, läänesuunalt, mis senini ei olnud kellelgi õnnestunud. Härrased olid oma plaanides optimistlikud, mistõttu mindi tippu võtma ka üsna kerges varustuses ning ilma vahelaagrideta ühe järjestikuse ronimisega, paraku ilmaoludest tulenevalt tuli plaani korrigeerida ning tippu jõuti alles kolmandal päeval. Ja nagu tihti kipub olema, siis üles saamine polegi nii keeruline, kui allatulek ise ja siin alles hakkab juhtuma....

Sõnaga, väga vähestel meie seast on selge teadmine, mis on inimvõimete piirid ning teatud mõttes võib siin sarnasusi leida ka Aron Rolstoni looga (link1, link2).

Ja loomulikult on võimalik teraval kõrval ära tabada ka vanameistri Pärdi muusikat siit filmist.

Ashlee Vance - 'Elon Musk: Tesla, SpaceX, and the Quest for a Fantastic Future'

Kuigi Ashlee Vance käekiri oli esimestel lehtedel üsnagi ebameeldivalt eemaletõukav oma ameerikalikkuse ja enesekesksusega siis õnneks ei kandunud see üle tervele raamatule. Oli palju huvitavat ning veel rohkem on ees, jään edasi 'fännboiks'.

Elon Musk isast:

 

'He's good at making life miserable - thatäs for sure. He can take any situation no matter how good it is and make it bad. He's not happy man. I don't know ... fuck ... I don't know how someone becomes like he is.' 

Navaid Farooq, ülikoolikaaslane:

'We  are the kinds of people that can be by ourselves at a party and not feel awkward. Farooq said. We can think to ourselves and not feel socially weird about it'

'What Musk would not tolerate were excuses or the lack of clear plan of attack'

Isuri eepos

Anne Türnpu ja Eva Klemetsi koostegemisel valminud projekt 'Tokerjad' oli niivõrd imetabane kogetu mõned hooajad tagasi, et kui kõrva hakkas, et sama duo taaskord ühiselt ette võtab ja teeb ja veel isuri temaatikal, rääkimata siis raba ja kellaaja eksootikast, siis ei olnud variantigi, et ma sest projektist kõrvale jääksin.

Etenduse alguseag oli säetud tavapäratult varajasele hommikutunnile, kella viiele, mistõttu tundus ka mõistlik olevat juba eelmine õhtu Vargamäele kohale toimetuda ning oma hütt, ettevalmistatud telklaagris püsti lüüa ning äratus sättida kella neljale. Telgist hommikul välja murdes oli veidi üllatuslikult juba üsna valge, ehk päike oli juba tõusmas. Pooletunnine matk etenduse paika Kodru raba äärde oli ideaalselt ergastav, et unerammestusel lasta endast välja voolata. Hommikutundidel mängitava teatri juures ongi üks tubli pluss just aeg, etendusele minnes oled puhtam leht, ei võta tervet eelnenud päeva kaasa, kas siis tööd või peret või miskit kolmandat, oled ise rohkem kohal ja sees, meeled on tunduvalt vastuvõtlikumad võrreldes õhtuste etendustega linnamelus.

 

Nagu ka Tokerjates siis ka Isuri eepose puhul oli muusikaline kompositsioon väga priima, jällegi oli sisse toodud koor, kammerkoor, sedant puhku Voces Musicales, kandmaks ette Veljo Tormise ja Mart Saare loomet. Metsaveerel laulva koori auravad hääled läbi tõusva päikese prisma kosutasid hinge nagu ka raba tagant mustades frakkides tulek lavapaika metsatukas oli mõjus. Suurimaks üllatajaks minu jaoks oli Jaak Lutsoja akordionil, tuleb tunnistada, et ei ole just suurim lõõtsalemb, aga kuis Jaak suutis üles tõmmata akordionil parimaid kitarririffe meenutavaid võnkeid, oli kaiff. Oma osa selles oli ka akordionile säetud võimendusel, tulemus oli igal juhul väga priima.

Muusika kõrvale, mis oli mängitava juures esmane, oli säetud ka etendusliku osa, mis koosnes üheksast erinevast müütilisest katkest/killust isurite muistenditest, mis olid omavahel üsna hüplikus siduses ja ühtset lavastusterviklikku narratiivi ei hoidnud, samas ei olnud see ka minu arusaamist mööda eesmärk omaette, vaid antud katkendid omasid täienduslikku rolli helilisele pildile. Samal põhjusel jäi ka üsna eeskujuliku näitlejate nimekirja tehtav kergelt tahaplaanile, kuna karakterite välja toomisse väga ei panustata, kaktendist katkendisse võisid viimased isegi erineda. Ega ka näitlejad publikumiga kontakti otsinud, liiguti enamasti pilk maas oma kinganinadele suunatult või siis vastupidi kaugusesse, mis jäi sümboliseerima isuri rahva allasurutust ning hääbumist.

Samas jällegi õnnestus Kübbaril ikkagi silma paista, kui miskit välja tuua, siis jäi meenuma episood põgeneva hullunud naisena, kuis ta koperdas kännu või kivi taha ja dramaatiliselt kukkus, see oli nii ehtkübbarlikult absurdselt välja mängitud. Kübbar on üsna erakordne nähtus Eesti teatris. Teisalt mis meenuma jäid veel - olid vanaeitede nägudega riidest kotid, mida teatud stseenides peas kanti ning samal ajal ka vanaeidelikke poose sisse võeti, erilist talenti ses osas omas Lauri Kaldoja. Väga priima lüke igal juhul.

Kui etenduse alguses pakuti turgutavat teed, võis ehk olla põdrasammal, siis etenduse lõpetuseks oli ka traditsiooniliselt toekam eine hernepudru formaadis. Väga viks igal juhul.

American Sniper

Lombitagune tehas pole pikka aega enam suutnud sõjatemaatiliste filmidega elamuse mõttes üllatada, ei ole ses suhtes erand ka antud isamaaline heeros. Snaiperite duelli osas oli selge deja vu moment kunagise nähtuga - 'Enemy at the gates'.

Ainum, mis ülesnoppimist vääris oli Bradley Cooper-i suurepäraselt tehtud rollilahendus ja näitlejaklass, top notch - peab mainima. Isegi väike üllatus, nüüd on tahtmine härrase muude tegemistega rohkem kursis olla.

Positiivsemat nooti lisas ka lõpu nüke, kus tegelaskuju leidis piisavat vaimset tugevust, et mineviku taak maha raputada. Ja kahtlemata ka isa kaasaantud tarkus poegadele:

"There are three types of people in this world, there are the sheep, there are the wolves and there are the sheepdogs who protect the sheep from wolves."

Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu

Rahvateatri projekte polejuba õite mitu aega programmi sattunud, sestap oligi üsna hea meel kui sain kutsungi Kundast, kaema kohaliku Ranna-Viru rahvateatri tükki „Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu“. Lavastuse on kokku kirjutanud Olavi Ruitlane ning oma sisult on tegu ajaloolise fiktsiooniga, tähendusega, et ajalooliste sündmuste ning nimedega käiakse ümber loominguliselt ning piinliku täpsusega ei ole mõtet kronoloogiliselt ega ka faktiliselt näpuga järge ajada. Lugu on üdini rahvalik. On kohustuslik ilus armastuslugu, on pilamist, on alati rahvast naerutavat groteski, on ajalugu, on laulu, on tantsu, ei oskagi klassikalisemat rahvalikku suvelavastust ette kujutada.

Etendusest endast enam jäi mõjuma mängupaik, Kunda mõisakompleks - võimas neljal liivakivist sambal seisev peahoone, millel katuse puudumisel loodus puude ja võsa kujul vohab kasvada ja lõhub aegamisi inimtethut, kuigi hoonel on tänaseks eraomanik, siis tema jõud sellest ehitisest üle ei käi ning nii see väärikas mõis tasahilju hääbub.

Meeldiva üllatusena võttis pärast etendust kohalik ajaloolane Uno Trumm inimesed kokku ja tegi ümbruskonnas veel ~1h giidimatka, tutvustades Kunda jõge, mõisaga seonduvata ajalugu, käisime kolme erineva otstarbega veskit kaemas ja saime teada, miks eestlane üldsegi kartulit sööb. Põhjus oli minu jaoks üllatav, kuid samas lihtne ja proosaline, nimelt kunagi tahetud piiritusetootmise protsessi parendada nii käidi välja reegel, et kes suudab toorainest rohkem piiritust välja pressida, saab piirituse pealt paremat hinda, ses osas polnud aga vili kõikse parem tooraine ning nii kohalikud mõisnikud läinudki üle kartuli peale ja kui kartuli peale juba ülemindi, siis nii see ka põllumajandus kultuurina koduvabariigis ka juurdus.

Sõnaga oli elamus, mitte küll nii palju etenduse perspektiivist, kuid kogu kompott oli väga ehe, oli näha kuis kohalik kogukond oli pingutanud, alates siis laval tantsivast kohalikust tantsutrupist ja laulvast laulukoorist ja etlevast rahvateatrist ning jätkates kohalikku aiasaadusi ja muud toodangut pakkuvate talumeestega enne etendust ja vaheajal, juba mainitud giidituurist, isegi hobene koos peremehega oli toodud naabritalust etteastet tegema, lisaks puudus veel tavapärane turvakontroll, etendusele võis saabuda igast ilmakaarest, alles tribüünile istuma minnes küsisid kaks nooremaohtu näitsikut piletit. Väga ehe kogukondlik tegemine!