Roukli

Hooandja rahastuse kogunud Veiko Õunpuu piblistlik rännak oli stilistikalt vormiliselt ühelt poolt lahedalt toores – just oma kaamera hüppavusega, eriefektide primitiivsusega kui ka olustiku askeetlikusega, teisalt kogu see toorus oli väga väljapeetult ning tundlikult välja joonistuv, mängides nii kahe äärmuse piiril ja jättes tugeva sarkastilise maigu manu.

Sisu osas jäi mulje, et kulgeti piblistika ja apokalüpsise radadel, võib olla ka kuskil mujal, mida ma hoomata ei suutnud. Igal juhul jäi see kulg minu nupule kaugeks ja arusaamatuks.

Ülesastuvate näitlejate plejaad oli koduvabariigi kontekstis rohkem kui esinduslik, Õunpuul oli õnnestunud ka rollid väga selgepiiriliselt paika sättida, mis andis suurepärase võimaluse kõigil särada. Kedagi eriliselt välja tooma ei hakka, nauditavad olid kõik.