Tsaar Saltaan

Pärast viimatist imetabast Fausti kogemust VAT teatris sai antud lubadus sattuda tihedadamini Rahvusraamatukogu peaseinte vahele, et ikka veel sama kollektiivi pakutavat kaeda. Ometigi kujunes paus jällegi pikemaks kui oleks ette võinud arvata. Kahjuks. Loomulikult. Lõppeks osutus päästjaks noorema poolne sõber, kellele otsisin kultuuriprogrammiks piisavalt köitvat lavamängu, ametlikult on antud teatri poolt küll soovitus tulla alates 10.-dast eluaastast, siis julgesin võtta siiski riski ka 8-aastasega. Nojaa, ei pidanudki kahetsema.

Sedant puhku ei tulnudki minna Rahvusraamatukogu keldriruumidesse tavapärasesse VAT teatri saali, vaid vastupidi - mööda treppe ja saale ja koridore ja nurkasid ja jälle treppe viidi meid hoopis pööningule ehk Tornisaali, mis on siis oma olemuselt klassikalisemat sorti black-box, kuhu polnudki varem sattunud. Arvestades, et etendust oli tulnud vaatama ka üks kooliklass siis väga raamatukogulikus vaikuses see liikumise protsess just toimuma ei saanud, kuid õnneks paistsid nii maja töötajad kui ka külastajad mõistvalt suhtuvat.

Etenduse alguses mängiti publikumi vaigistamiseks ning tähelepanu koondamiseks linti, kus inimesed tänavalt või siis lavastuses osalevad näitlejad meenutasid, mis assotsiatsioone 'Tsaar Saltaan' neis tekitab. Oli palju nostalgilist, näituseks üks endisaegne mälupilt, et lastesaate ootuses loodeti alati näha pikka multikat ning ses osas oli just 'Tsaar Saltaan' üks pikemaid, koguni kolm või neli 'Nu Pogadi'-d, mis oli loomulikult absoluutne favoriit. Samuti mäletati üksikuid värsiridasi:

...Orav laulu laksutab,
ise pähkleid praksutab,...

Lugu näeb, mis ebamaine:
mühab, tulvab merelaine,
kalda poole otsib teed,
uhab randa, taandub samas -
soomussärgid sätendamas,
väljub vahutavast veest
nelikümmend vägimeest
vapper igaüks ja kena,
näides noorte hiidudena,
vana soldat-kroonumees
Tšernomor käib nende ees.

Igal juhul sissejuhatusena igati sobilik lähenemine, et vaataja teemasse sisse tuua. Eriti kui silmas pidades asjaolu, et kogu lavastuse sõna esitataksegi värsi vormis, nagu eesti keelde on omal ajal tõlkinud Puškini teksti Kalju Kangur ja Felix Kotta. Arvestades nooremat publikumi kui sihtgruppi, võiks see tunduda muidugi üsna riskantse sammuna, kuid sarnaselt Faustiga, on ka siin teksti kõrval palju tähtsamas rollis näitlejate äärmiselt ilmekas miimika, kõne intonatsioonirikkus, paindlik kehakeel ning eelkõike just kaasakiskuv lõputu energia ning mängumõnu. Kõike seda veel võimalikult minimalistlikus lavakujunduslikus vormis, kus samas on loodud jällegi väga mitmeid suurepäraseid efekte:

• plekktünnide ümber seatud seelikud muutuvad sisse hüpates naiskujudeks;
• laud, mis tõmmatud trossidega lae alla, muutub laevaks;
• tünnist välja tiritavad tilkuvad soomusärgid, mis sümboliseerivad 40 vägimeest;
• jne.

Sõnaga eriefektide kaskaad jällegi. Väga priima!

Lemmikuima osa teeb ümberkehastumise ja füüsilise teatri meister Ago Soots jällegi, kuid nii nagu ka Fausti puhul on tegemist väga suurepärase meeskonna mänguga ja tunnen veidi piinlikust, et Agot niimoodi teist korda juba eraldi välja toon.

Teagi, kas julgeb öelda, et VAT teatri käekiri ongi minimalistlik füüsilne teater, aga aina enam nii tundub ja väga meeldib.