Numbriliselt siis teine nägemine Paolo Sorrentino-lt, esmane tutvus oli paari aasta tagune 'La grande bellezza'. Härrase käekiri on olnud nende kahe tegemise puhul üsna ühene - on vanaldusele kalduv härrasmehest intellektuaal ja teda ümbritsev igapäevasus, mille rahulikku kerimist vürtsitab aeg-ajalt vaimne ja kohati terav dialoog.
Antud filmi puhul sümpatiseeris mulle tegelikult väga filmi rütm ning kaadrite sügavus, ei olnud tormlemist, kulgeti äärmiselt rahulikus voogamises, kuigi peategelast ümbritses samal ajal tavapäraselt erakordseteks sündmusteks tituleeritav tohuvabohu, siis säense elukogemusega inimese jaoks oli see tegelikult tühisus. Kas oli tegemist lähedaste tragöödiaga või erakordse austusavaldusega või kohtumisega, need ei omanud enam tavapärast emotsionaalset erutust paljunäinud ja -kogenud inimese jaoks. Torkis veel vaid isiklik tühisus, kas noorusaegadel oli üks parimatest kamraaditest lähedastes suhetes olnud tema silmarõõmuga või mitte.
Sõnaga igati suurepärane vaatamine.
Posts
No comments:
Post a Comment