Mitu head aega tagasi sai ära nähtud Draamateatris 'Boulgakoff', oli juba sel ajal paeluv kogetu, piisav, et haarata näppu ka Jaan Unduski kirjutet' näidendiraamat ning see uuesti läbi töötada. Eriti nüüd kui on kuulmisest läbi käinud David Vseviovi 'Müstiline Venemaa' raadiosaadete blokk, mis keskendus just kirjanike suhetele Staliniga. Huvitaval kombel jõuti nii fiktsioonis kui ajaloo käsitluses sarnastele mõtedele või paradoksideni - Stalin lubas küll Bulgakovil kirjutada nö ausat teksti - kuid vastutasuks tema teoseid ei avaldatud, ega lavastatud, vaid diktaatori lemmiknäidend 'Turbinite päevad' (Bulgakov) oli aastakümneid teatrilavadel, tagades nii ka Bulgakovile äraelamise. Näidendist katked:
BOULGAKOFF: Ma ei ole seda. Ma olen nõrk ja psühhopaatiline. Aga aastal tuhat üheksasada kolmkümmend aprillikuus, ütles mulle Stalin läbi telefonitoru, et ta tahaks minuga kohtuda ja tõsiselt rääkida, ja selle lubaduse ajel kirjutasin ma kuni märtsini aastal tuhat üheksasada nelikümmend, täpselt kümme aastat, vägevat kirjanduslikku teksti, ilma et oleksin ridagi saanud avaldada. "Must Maag" ('Meister ja Margarita' algne nimetus), minu peateos, on valmis ja maasse kaevatud, näidendid seisavad, üks kenam kui teine, sirges reas ja ootavad oma aega. Ja seda kõike tänu Stalini üheainsale lausele!
SIDONIJA SERGEJEVNA: Mišei, kallis, sa pöörad kõik peapeale!
BOULGAKOFF: Elu on kummaline! Oleks ta mind avaldada lasknud, oleksin ma ju pidanud avaldama pahna. Mõne Averbahhi või Beloveiko töötlusi omaenese teostest. Aga ta ei lasknud mind avaldada ja mingil hetkel ma mõistsin, et ma ei saagi kunagi avaldada ja sisetsensor minus suri välja ja ma kirjutasin absoluutselt vaba ja loomingulist, lustakat ja sügavat, terast ja tugevat teksti, täpselt nõnda, nagu ma oleksin olnud Pariisis, kus kõike saab kohe öelda. Sellepärast ma ei pidanudki Pariisi minema. Tema laskis mulle head palka maksta, käskis mu teatrisse tööle võtta, aga ühtki minu tööd lavale ei lastud, sest ma kirjutasin nii, nagu ma tahtsin, ja mitte nii, nagu pidi, ja kui mu näidendid lavale oleksid lastud, siis oleks pidanud nad enne köndistama, aga seda tema ei tahtnud. Ja ma sain veel ka head honorari, sest üks minu näidend, "Turbinide päevad", oli vanast ajast lavale jäänud ja maha seda ei võetud ja see läks tuhat korda täissaalile ja Tema ise käis seda järjekindlalt iga poole aasta tagant vaatamas ja kordas, et see on tema lemmiknäidend, kõik need kümme aastat, ja see oli näidendile parim reklaam ja see tagas selle, et see näidend jäigi lavale pidama ja on seal ikka veel, sest nii minul kui ka Stalinil on veel hing sees. Sest kui ka "Turbinid" oleks maha võetud, siis oleks kirjanik Boulgakoff nimi rahva keelest ja meelest kadunud, aga seda Tema ei tahtnud. Üks märk pidi jääma sellest, mis hämaras sünnib. Ta tahtis, et Venemaal elaks ka tema valitsemise ajal vähemalt üks hea kirjanik, kes kirjutaks suure vene kirjanduse väärilisi teoseid, aga selle jaoks pidi sellele kirjanikule head palka makstama ja tema avaldamine ära keelatama!
Säene iroonia siis.
Posts
No comments:
Post a Comment