Kõnts

no99 on teater, mida olen külastanud oma hinge harimise programmi jooksul kindlasti kõikse enam, selle on ilmselt tinginud esmased kogemused no99-ga, mis olid pea eranditult alati puhas nauding ja kui tõde tunnistada, siis nüüdki leiab üle mitme etenduse taas mõne eheda pärli, ainult, et selle pärli leidmise tihedus on ajas aiva pikenenud. Teagi, kas on isiklik köögi eelistus muutunud või on hoopis peakokad Avignoni köögi suunas liialt kiikama hakanud. Mnjah. Igal juhul oli keeruline viimatisest kogetust miskit hääd välja noppida ja teatritoolil istumine oli üks lõputu küünlapäev. Kui nüüd pigistada, siis positiivselt meenuma jäi:

• emotsionaalne elevantide marsi imiteerimine etenduse lõpu osas;
• vanadust sümboliseeriva mantra soigumine - lamada, end täis sittuda ja pesta lasta.

Lisaks hakkasin mõtlema etenduse ajal, kui lavakas on igale lennule ettemääratud õppejõud, siis selle õppejõu käekirjast ja tahtmisest sõltub juba täitsa otseselt millise näoga ja tulevikuga näitlejad välja tulevad teatrikoolist, paljud näituseks käesolevast Ojasoo lennust peaksid sobituma Endlasse, Ugalasse, kuigi just nende teatrite repertuaar võib olla nende noorte inimeste kutsumuseks, aga tehas on valmistanud hoopis teistsuguse toote.