Kui märksõnadena õhku visata ameerikalik, provintslus, bussijuhi amet, ülemuse igapäevane hala, kulunud olemisega elamine suburbias, mehe ülalpidamisel elav, ennast kunstis otsiv kaunishing, tehnikavõõristus, õhtutine õlu kohalikus pubis, sõnaga - rutiin, siis esmane arvamine on, et ootamas on kerge depressiivse varjundiga vaatamine.
Jarmusch näeb ja näitab kõike eelnevat aga hoopis teisipidi - võluvana, luues omamoodi oodi igapäevasusele, lihtsalt olemisele, kulgemisele. Nii leitakse veetleva oleva õllelõhnalisena kojutulek pubist või teisest vaatenurgast ei ärrituta pereeelarvet lõhkunud teleturuliku kauba tellimise peale. Filmist saab korraliku posiitvsuse laksu ja peab tunnistama, et takka järgi tuleb mõjusust veel juurde.
Posts
No comments:
Post a Comment